Siin on olnud nii mõnigi teema, kus on arutletud selle üle, kas võtta mees sünnitusele kaasa või mitte ja üldiselt tänapäeval eelistatakse pigem võtta… Selles teemas ei taha ma vaielda selle üle, kumb variant on õigem või parem (minu mees on kahel senisel sünnitusel kaasas olnud), vaid tahaksin kuulda nende naiste kogemusi, kellel mingil põhjusel meest kaasas polnud või kes ei plaani meest eesootavale sünnitusele kaasa võtta. Tahaksin teada, mis tingis selle otsuse ning kuidas sünnitus läks (kui see juba möödas on)? Kas sünnitusel kahetsesite, et meest pole kaasas või sobiski Teile just nii? Mina kaalun tõsiselt kolmandale sünnitusele meest kaasa mitte võtta. Seda kahel põhjusel. Esimene põhjus on praktiline – mul ei ole väga valida lähedasi, kes saaks seni kodusolevate laste eest hoolitseda ja mul oleks väem stressi, kui ma teaksin, et nad on kodus koos issiga. Mul on üks inimene, kes võib-olla saaks tulla, aga ta ei ole kuigi osav lastega. Ja siis on üks perekond, kelle juurde saaksin lapsed saata, aga tean, et neil ei ole enda väikse beebi kõrvalt kerge ka nendega tegeleda. Ühesõnaga varuvariandid on olemas, aga kõige lihtsam ja vähem jama tekitavam variant oleks see, kui isa jääks nendega koju. Teine põhjus on emotsionaalne. Ma ei tea, kas see on meie suhte uus reaalsus või on need rasedusaegsed hormoonid, mis möllavad, aga ma tõesti tunnen, et minu ja mehe vaheline lähedus ei ole enam endine, ma ei ole enam kindel, kas ja mida ta minu vastu üldse tunneb. Ma kardan, et see lööks mu emotsionaalses mõttes rööpast välja, kui ta oleks sünnituse juures, sest ühest küljest ju tahaks nii rase olles kui ka sünnitades tunda ennast armastatud ja hoituna, aga teisest küljest ma seda praegu üldse ei tunne ja sellepärast mõtlengi, et see võib mulle hoopis lisakoormaks olla. Sünnitust ei tee kindlasti kergemaks see, kui ma tunnen ise samal ajal tugiisiku suhtes trotsi. Sellepärast mõtlengi, et võib-olla on lihtsam, kui ma lähengi sinna selle teadmisega, et pean ISE asja ära tegema. Eks haiglapersonal ju ka aitab. Mees muidugi tahaks tulla, aga ma tunnen, et see on asi, mis on minu otsustada.
Ja siis veel selline praktiline küsimus, et juhul kui on keisrilõige, kas siis on isa väga hädavajalik (et laps ei saa kohe ema juurde ning saab selle asemel isa juures olla)? Või saab plaanilise keisri puhul laps kohe emaga jääda?
Teema: Kes on käinud sünnitamas üksinda?
Raseduse algul ütlesin mehele, et kui tema kaasa ei taha tulla, siis ärgu tulgu (päris sünnitustuppa), ma saan üksi ka või oodaku ukse taga kui sisse ei kannata tulla. Mees lõpupoole rääkis kord üht ja kord teist juttu (ta ei tule, ta tuleb, lõikab nabanööri läbi, ei lõika). Ütlesin kui tuleb, ärgu vaadaku midagi mis all toimub, äkki rikub midagi ta mõttes ära.
Lõpuks tuli ikka kaasa ja mul on hea meel. Aitas mind palju, tuletas meelde hingata, aitas vanni ja vannist ära, rääkis juttu ja toetas ka vaikuses (st oli tore et keegi olemas oli). Sünnitus algas siis oli kõrval, nägi kõike ja ei minestanud, mida ma kartsin. 😀 Pärast ütles et tal oli minu pärast valus, sest mul oli valus (alates 7cm avatusest oli valud alakeha). Vaatas lapse sündi ehk vaatas alla, kuigi ütlesin et tulgu ära mu pea juurde. 😀
Kodus ütles et tal see kogemus oli eriline, ikkagi tema laps ja nägi teda kõige esimesena, nuttis õnnest sest last ootasime mitu aastat. Peale sünnitust aitas mind väga palju, ma ausalt poleks üksi tahtnud seda teekonda läbida.
Midagi sünnitus ära rikkunud ei ole, mees tahab mind endiselt ja hoiab mind väga. Ka meie last nunnutab ja hoiab, ning vaatab meid mõlemaid armastav pilk silmas. 🙂
Eks mehed vahel räägivad üht ja teist, aga lõpus võivad hoopis teisiti käituda. Neil ole ka oma hirmud nagu meilgi seoses sünnitusega ja mis pärast saab. Mehed on kinnisemad ja võib-olla seepärast ongi kõiges kahtleval seisukohal, tuleb rääkida ja nende otsustega arvestada (natukene). Nagu minu mees ja paljud tuttavad mehed on rääkinud mida nad tegema ei hakka, aga pärast söövad oma sõnu. 🙂
Sünnitasin üksi ja nüüd ka teistkordselt. Leian,et mehe koht ei ole seal,aga eks igaüks ise teab.
Mul on kaks last. Enne esimese sündi leppisime mehega kokku, et ta tuleb sünnitusele kaasa, aga seda me paika ei pannud, et mida ta seal täpsemalt teeb ja kas ta lõikab nabanööri ise läbi. Läks nii, et sünnitust hakati 1,5 nädalat enne tähtaega esile kutsuma. Kuna esimese päeva õhtuks midagi ei toimunud, siis läks mees koju ära. Paari tunni pärast hakkas aga sünnitus väga kiiresti kulgema ja kutsusin mehe tagasi haiglasse. Kui ta kohale jõudis, siis mul olid juba minimaalsete vahedega kohutavad valud ja kui mees pea sünnitustoa ukse vahelt sisse pistis, siis žestikuleerisin ma ta ukse taha ootama, sest ma ei tahtnud, et ta lihtsalt istuks ja vaataks, kuidas ma seal piinlen, saamata mind kuidagi aidata. Laps sündis umbes poole tunni pärast, ämmaemand käis mehelt küsimas, et kas ta tahab nabanööri ise läbi lõigata, aga ta ei tahtnud (ta selle koha pealt veidi nõrganärviline). Tuli siis sisse, poetas paar pisarat ja siis läksime juba koos perepalatisse.
Teine laps hakkas tulemise märke ilmutama hilisõhtul. Mees pidi sünnitusele kaasa tulema. Viisime siis vanema lapse sugulase juurde magama ja ise läksime haiglasse, kus mind pandi küll sünnitustuppa, aga paistis, et ma niipea siiski sünnitama ei hakka. Mees läks siis koju magama ja tuli hommikul tagasi. Terve hommikupooliku mõistatasime ämmaemandaga, et kas ma nüüd siis hakkan sünnitama või mitte. Paistis, et pigem mitte, niisiis läks mees ja tõi vanema lapse sugulase juurest ära ja heitis temaga koos lõunaunne. Samal ajal vangutas ämmaemand minu juures pead, et sina küll veel sünnitama ei hakka, ja pakkus, et ma võin koju minna. Pool tundi hiljem oli teine laps siiski sündinud ja kuna kõik läks nii kähku, siis sai mees lapse sünnist teada siis, kui laps juba sündinud oli. Nii et ma olen kaks last põhimõtteliselt üksi sünnitanud ja ei saa öelda, et ma seda kahetseksin. Ehk ainult sellest on kahju, et mees teist last esimest korda alles paar tundi pärast sündi nägi, mitte kohe, aga ma tegelikult ei usu, et mees tagantjärgi seda kuidagi põeks. Mis minusse puutub, siis ma mehest sünnitustoas puudust ei tundnud, kuna mul mõlemad sünnitused olid nii intensiivsed. Kui oleks pidanud pikemalt avanemist ootama, siis oleks ilmselt mehega koos lõbusam olnud. Toest ma puudust ei tundnud, sest mulle sattusid väga head ämmakad, ja ma olen suht iseseisev naine ka 🙂
Minu lapsed on kõik ilma abikaasa osaluseta siia ilma aidatud – lihtsalt läks nii.
Esimene laps 1,5k enneaegsena – mees oli komandeeringus ja ei jõudnud lapse sünni ajaks tagasi. Mul oli alles 35.rasedusnädal kui keset ööd hakkasid sünnitusvalud. Kiirabi viis haiglasse ja seal tehti ettevalmistused enneaegse lapse sünniks: ei olnud võimalik enam rasedust hoida ja sünnitust edasi lükata. Laps sündis kiiresti ja mees jõudis alles järgmisel päeval kohale.
Teine laps sündis üsna tähtajal. Mul sünnituse-tunnet polnud, läksin lihtsalt kontrolli. Kontrollist kohe viidi opisaali erakorralist keisrit tegema. Jõudsin vaid helistada, et kohe on lõikus. Mees startis kohe kodust, aga kuna me ei ela Tallinnas, siis sünnitusmajja jõudmiseks läheb vähemalt pool tundi (see on ikka max kiirusel ja ilma ummikus seismata, samuti roheliste foorituledega). Beebi aidati ilmale veerand tunniga. Kui mees kohale jõudis, oli laps juba ämmaka hoole all, mina alles opitoas õmblemisel.
Kolmas laps sündis esilekutsumisega. Esilekutsumisel olin sünnituseelses osakonnas ja sinna kõrvalisi isikuid ei lubatud – oli ainult teatud külastusaeg. Sünnitust hakati hommikul esile kutsuma, mina siis sünnitasin ja ootasin selle külastusaja algust. Kui lõpuks see kätte jõudis ja mees külastama lubati, veeti mind jälle opituppa erakorralisele keisrile. Mehel lubati kuskil opisaali kõrvaltoas oodata ja beebi sai ta ainult korraks sülle.
Juhul kui läheb keisriks siis beebi antakse lastearsti või ämmaemanda hoole alla – seni kuni kõht kinni õmmeldakse ja sünnitaja on ise võimeline lapse eest hoolt kandma. Kuhugi teda ära viida, laps on ikkagi sinu juures, aga ämmakas aitab teda mähkida, rinnale tõsta ja tagasi voodisse tõsta.
Minu 1 lapse sünni juures mees oli. Aga tegelikult ei saanud ta mind kuidagi aidata. Pigem oli tast kahju. 18.5 h passis niisama.vahepeal vaid palusin sokke panna jalga v ära võtta. Teise lapse otsustasin üksi sünnitada. Ei old ka tasulist ämmakat. Kuulasin kõrvaklappidest muusikat, süvenesin hingamisse ja kuulasin oma keha. Hingasin lõpuni valud üle. Oli selline huvitav kogemus.
Minu esimese lapse sünnil oli mees juures. Olin siis noor ja roheline ja meil kuidagi üldse ei tekkinud küsimustki, kas tuleb või ei, mõlemalt poolt kuidagi oli asi paigas. Ei mäleta, et me oleks kunagi sel teemal üldse rääkinudki. Tegelikult tagantjärele on hea meel, et ta oli. Emotsionaalne tugi missugune, lõikas läbi ka nabanööri… lapsega side siiani väga tugev.
Paraku meie koos rohkem lapsi ei saanud, läksime mõne aasta pärast hoopis lahku. Aastate pärast abiellusin uuesti ja sünnitasin veel kolm last. Avaldasin esimese ühise lapse puhul soovi, et mees tuleks kaasa, aga teda ei tõmmanud mitte. Pidas argitoimetusi olulisemaks. Ausalt öeldes olin tol hetkel solvunud küll veidi. Samas pärast sünnitust hakkas järjest enam pead tõstma veendumus, et tegelikult ei oleks ma teda vist sinna ikkagi tahtnudki. Kui sündis meie teine laps, oli mul hea meel, et ma ei pea sellele teemale enam üldse mõtlema – paariaastast ei olnud niikuinii kellegi juurde jätta, mees pidi temaga kodus olema. Ja ka sel korral hakkasin miskipärast alles tagantjärele analüüsima, et ega ikka ei oleks teda kaasa tahtnud küll. Mõlemad sünnitused olid ca 6-7 tundi, sain valutada ja hingata ja keskenduda ja lihtsalt rahulikult olla… ma ei ole kindel, et ta oleks mind kuidagi aidata saanud/suutnud.
Kolmanda lapse sünni ajaks hakkas mees isegi justkui ise huvi tundma, aga mina olin veendunud, et ma teda kindlasti kaasa ei taha, nii et hea oli, et tal oli kahe pisikesega kodus olla vaja 🙂 Laps sündis erakorralise keisriga – mees oli just mu juures haiglas käinud/olnud ja lahkunud (olin haiglas esilekutsumisel), kui äkki hakkas kõigil jube kiire ja poole tunniga oli kõik möödas. Ei jõudnud talle isegi teatada enne. Nii et tema paraku nägi last alles ca 20-tunnisena, kui järgmisel hommikul haiglasse jõudis. Ei tundnud tema abist ka pärast keisrit puudust – tehti epiduraaliga, seega olin ise ärkvel. Laual olles pandi laps kohe pärast sündi 15-20 minutiks minu rinnale, seejärel võttis ämmakas ta mõõtmisse ja laps oli ämmakaga seni, kuni palatisse sain ja laps anti kohe minu juurde. Esimesel päeval ma jalul ei püsinud, seega ämmakas käis ja sehkendas, järgmisest hommikust sain jalad alla ja oli laps minu hooles.
Teist last läksin üksi sünnitama, st mees viis haiglasse ja läks siis koju tagasi, kuna esimene laps oli alles 1,5-aastane ja ei tahtnud teda pikemaks ajaks hoidjaga jätta. Esimese lapse sünni eel olime mehega koos käinud sünniks ettevalmistuse loengutes, igasugu teoreetilist tarkust otsast otsani täis, siis nagu ei olnud seda mõtetki peas, et äkki ei olegi meest kõrvale vaja. Aga tegelikult oli mees sünnitustoas pigem segaja, st ikkagi mõttes tegelesin ka temaga, samas ei tundnud ma sünnitusel kordagi, et oleks tahtnud mehe poolt tähelepanu, st massaazˇi vmt abi, mida loengutes oli õpetatud. Sama hästi oleks ta võinud koridoris jalutada ja kui laps sündinud, palatisse tulla. Nii et kuna laste vanusevahe oli väike, siis teise lapse sünni eel olin kindel, et sünnitan meheta. Nii nagu esimese lapse sünni eel tundus ainuõige, et ta on palatis juures, oli teisega sama endastmõistetav, et tema on esimese lapsega kodus ja sünnitan üksi. Kogu aeg oli minuga muidugi palatis ämmaemand, sünnitus ise oli ajaliselt üsna lühike, aga väga valus, aga samas olin kuidagi kindlam ja kontsentreeritum, suutsin oma keha ja kogu protsessi paremini tajuda. Ilmselt, kuna korra oli see juba läbi tehtud ja enne sünnitust ikkagi oli mingi arusaam, mis ees ootab.
Minu lapsed sündisid 20 aastat tagasi. Just oli käima läinud aeg, kus peresünnitused said nii popiks, et kui sa meest kaasa ei võtnud, vaatas pool suguvõsa viltu.
Oli mõlema lapse sünni juures. Kahetsen, ausalt. Ei leia, et sünnitus on asi, mille juurde meest oleks vaja. Aega aga tagasi ei pööra ja tol ajal jah oli see selline pealesurutud olukord.
Oleme seltskonnas rääkinud sellest, vist on teema , mida vaid väga heade sõpradega jagatakse. Enamus mehi on kommenteerinud, et päris õõvastav on naist sellises abitus olekus näha ja peale sünnitust oleks mõni ” Pamela Anderson ” pakkuma tulnud, siis kindlalt ei öelnud, kes tegi oma hädad sinna, kes oksendas, kes läks ikka erakorralisele keisrile jne. Muidugi on mehi, kes fännavad selliseid situatsioone, et oi, tõmbasin ise lapse välja, poisil oli rangluu katki, vaatasin, kui pea paistis või kuidas naist õmmeldi ja nabanööri sain ise lõigata.
Mu tuttav günekoloog võttis kunagi oma 12-aastase tütre sünnitusele ühes väikeses haiglas kaasa, tütar sai sellise trauma, et sünnitas ise ligi 40-selt, ütles, et polnud tahtmist seda varem üle elada. Mina naisena ei tahaks seda isegi näha, sry. Inimesed ON erinevad.
Kuna mees on selline, kes verd-laga üldiselt ei karda, siis eriti ma ei kartnud, et mees võiks mingi trauma saada. Võimaluse korral oleks ma soovinud meest kõigi kolme sünnituse juurde.
Tegelikult läks nii, et mees sai olla kolmest lapsest vaid ühe (keskmise lapse) sünni juures.
Esimese sünnituse juurde mees lihtsalt ei jõudnud: mina läksin taksoga haiglasse, mees hakkas haigla poole sõitma, aga kui kohale jõudis, oli laps juba sündinud. Mees nägi vastsündinut, aga natuke kahju oli, et tema sünnihetke mees ei näinud. Teise lapse sündimisel startisime koos mehega kodust (autos ma muudkui “uuuuuuuutasin”, sest avanemine käis juba täie hooga) ja mees oli sünnituse juures. Kui ämmakas ütles: “Paistab!” – siis kargas uudishimulik mees kohe ämmaka kõrvale, et vaadata, kuidas pea paistab. Pärast rääkis hasardiga, et tema nägi, kuidas pea paistis. Kolmanda lapse sündimisel sõitsime koos mehega (ja lastega) Tartusse, aga mees ei saanud sünnitust näha, kuna pidi hoidma meie kahte vanemat last. Olime enne mehega rääkinud, et võibolla (kui laste vanaema pole kohe saadaval) peab ta lapsi hoidma jääma. Seetõttu olin ettevalmistatud, et võin sünnitada üksi.
Niisiis, kolmas ja üksi sünnitamine. Mees ja lapsed olid minu juures, kui mul oli KTG peal ja mees veel vaatas ekraanilt kokkutõmbeid ja kommenteeris, et oh, nii korrapärased – kindlasti sünnib tänase kuupäeva sees ära. Pärast seda pidin mina minema sünnitustuppa sünnitama, mees lastega sõitis aga koju. Nii ma siis uuuuuuutasingi üksi Tartu sünnitustoas. Kuna see oli kolmas sünnitus, siis tundus, et pole midagi hullu, tean, mida teen, ja kõik on kontrolli all. Ämmakas käis aeg-ajalt vaatamas. Hoiatasin ämmaemandat ette, et kui mul tuleb esimene press, siis tahaks, et ta kohe tuleks, kuna eelmised väljutused on mul olnud väga kiired – ämmaemand ütles, et ärgu ma kartku, nad kuulevad, kui ma hüüan. Kui avanemisvalud olid muutunud juba väga sagedaseks ja intensiivseks, helistas mees – ütlesin kiiresti telefoni, et mul on siin väga intensiivseks läinud ja ma pole võimeline eriti rääkima. Lõpuks tundsin esimest pressi – hüüdsin kohe: “Press oli!”, ning ämmaemand koos ühe teise töötajaga olid kohal ja hakkasid vastu võtma. Varsti (enne keskööd) oligi laps sündinud. Helistasin mehele ja teatasin uudist. Kokkuvõttes: kuna oli kolmas laps, siis jäi ka üksi sünnitamisest täiesti meeldiv mälestus. Aga teisest sünnitusest, kus mees oli kõrval ja lõikas nabanööri (mitte polnud vaja mehega telefoni teel ühendust pidada), on ikkagi see kõige-kõige parem mälestus jäänud.
Esimese sünnituse puhul aga, kus mul veel mingeid kogemusi ei olnud, oleks võinud küll keegi selline inimene, kes oskab sünnitajat hästi rahustada ja toetada (sünnitoetaja), kogu aeg minu juures olla! Mehe olemasolu vastu sünnitutoas poleks mul ka midagi olnud – olgu, ta poleks osanud mind juhendada, aga oleksin saanud valude vahel kasvõi mehega juttu ajada (rahustav seegi). Kui hästi inensiivsed pressid algasid, siis ma ei saanud äkki aru, mis toimub, ja läksin natuke närvi – pärast oli mul kahju, et niimoodi juhtus. Oleks sünnitoetaja kogu aeg kõrval olnud, oleks ma kindlasti esimese sünnituse ajal rahulikum olnud ehk siis oleks sünnitusest meeldivam mälestus jäänud. Pärast sünnitust oli selline tunne, et ah, tore muidugi, et laps käes – aga oli seda paanikatunnet vahepeal siis vaja, rikkus sünnituselamuse natuke ära…
Kokkuvõtteks: kui teemaalgatajal on juba mitu sünnitust olnud ja ta teab, et saab hästi iseendaga toime – siis, miks mitte, saab ka ainult haiglapersonaliga hakkama. Esimest sünnitust üksi (kui keegi seda plaanib) ma väga ei soovita! Kui ei taha meest võtta, võtke igaks juhuks tasuline ämmakas või keegi toetaja, kes on kogu aeg kõrval – räägib, rahustab, toetab.
Ma ütleksin, et esimese lapse sünni juures võiks mees ju olla. Naist toetamas. Minul oli ja see oli üsna hea kogemus, mehe kohalolek mõjus mulle rahustavalt, ma ei pidanud üksi olema ja pärast oli keegi, kes ämmaemandat kutsumas käis. Läksime liiga vara haiglasse, seega oli hea, et ma ei pidanud seal päris omapäi olema.
Teise lapse sünniks oli alguses samuti peresünnitus plaanis, kuigi nägin küll, et mees väga entusiastlik pole. Valutasin ühe ööpäeva kodus ja sain aru, et kõige paremini tunnengi end hoopis üksinda. Eemaldusin täielikult ja olin omas mullis, täiesti talutav oli nii. Mehe nägemine ärritas, ta murelik olek, küsimused ja puudutused ka. Mul oli kohe füüsiliselt valus. See oli muidugi loomulik, et ta muretses, aga mind kuidagi väga häiris, et ma pidin tema olemasoluga tegelema, lisaks sünnitusele keskendumisele. Väga veider 🙂
Lasin tal öösel end kohale viia, aga ei lubanud teda uksest sissegi. Sünniprotsess haiglas oli väga kiire, valulik, problemaatiline, lägane – mul oli hea meel, et meest seal polnud. Ta oleks palju närvitseda saanud ja mul tõesti polnuks jaksu tema jaoks. Temast poleks kasu olnud isegi absoluutselt vastuvõetamatu ämmaemanda talitsemiseks, sest sellele naisele ei suutnud aru pähe panna ka mitte kohalviibiv arst. Lõin minagi käega, keskendusin sünnitusele. Aga kuna meest polnud kaasas, siis ämmaemand oli vägagi kättesaadav, seda peab küll tunnistama.
Mina küll rohkem sünnitama ei lähe, aga kui läheksin, siis ilma meheta. Pigem siis juba sünnitoetaja või tasuline ämmaemand. Päris üksi sobiks kah.
Mu tuttav günekoloog võttis kunagi oma 12-aastase tütre sünnitusele ühes väikeses haiglas kaasa, tütar sai sellise trauma, et sünnitas ise ligi 40-selt, ütles, et polnud tahtmist seda varem üle elada. Mina naisena ei tahaks seda isegi näha, sry. Inimesed ON erinevad.
jaa sünnitusvideodki tekiavad hirmu- noh need videosd kus karjutakse. Ühte sellist näidati ka meile perekonnaõpetuses. Oli ikka väga suur hirm.
AGa teiseks sünnituseks valmistasin ette end youtubeit loomulikke sünnitusi looduses ja kodus vaadates, kus naised olid rahulikud ja ei röökinud. Laps sündis rahus. Ja vot see muutis suuresti ka mind enesekindlamaks. Mu teine sünnitus oligi ka sarnane- pressideni ülehingatud ja kõik läks super rahulikult.
Ta oleks palju närvitseda saanud ja mul tõesti polnuks jaksu tema jaoks. Temast poleks kasu olnud isegi absoluutselt vastuvõetamatu ämmaemanda talitsemiseks, sest sellele naisele ei suutnud aru pähe panna ka mitte kohalviibiv arst. Lõin minagi käega, keskendusin sünnitusele. Aga kuna meest polnud kaasas, siis ämmaemand oli vägagi kättesaadav, seda peab küll tunnistama.
Mina küll rohkem sünnitama ei lähe, aga kui läheksin, siis ilma meheta. Pigem siis juba sünnitoetaja või tasuline ämmaemand. Päris üksi sobiks kah.
Vot selle sama keskendumise ja enda sisse vaatamise pärast ma ka enam meest kaasa ei võtaks. See, et sain suure osa ajast ruumis üksi viibida ja keskenduda, oli ülioluline.
Mind viis haiglasse sõbranna, sest sünnitamise ajaks olime mehega juba lahku läinud ning kaasa ei tulnud. Haiglas valutasin enne lapse sündi ca 10 tundi ning paar tundi peale haiglasse jõudmist saatsin sõbranna ära, sest tundsin end üksinda paremini (ja tal endalgi oli kodus pisike beebi). St. mulle sobis keskendumine sünnitegevusele, valudest ülehingamine ning vaikselt lebamine, kui et keegi proovib minuga suhelda või masseerida.
Nii ma seal sünnitustoas üksinda pikutasin ja kui tundsin, et nüüd laps liigub juba väljapoole, siis kutsusin ämmaka ning temaga kahekesi me selle uue elu vastu võtsime.
Ma arvan, et mida vähem seltskonda (ka haigla personali), seda parem on endal keskenduda.
Üksinda ei sünnita siiski keegi. Med personal on ikka olemas.
viimasele..
Jah lõppfaasis on alati keegi su kõrval, kuid muul ajal tegelikult käiakse vaid pisteliselt vaatamas. Minul küll keegi med. personalist pidevalt ruumis ei istunud.
Käidi KTG-d tegemas, emakakaela avanemist kontrollimas ning siis mindi minema.
Sünnitus ei ole naise jaoks siiski ainult see osa, kus laps lõpuks välja tuleb. See on pikem protsess alates esimesest valust.
Minul juhtus esimese sünnitusega see, et mees ei saanud kaasa tulla. Teisele ei tahtnudki enam 🙂 Kuidagi…oli soov see punnitamine ja kehavedelike sees olemine üle elada ilma temata. Nüüd kui olen kolmandat ootamas, eelistan, et ta ei tuleks aga loomulikult kätt ette ei paneks kui ta sooviks tulla.
Mul on hetkel neljas rasedus ja mees on olnud siiani kõigi kolme sünnituse juures. Nüüd neljanda ootamise ajal olen mõelnud, et ma lähen üksi. Kolm last tahavad toimetamist ja pole kedagi laste juurde enam võtta. Varem on olnud vanaema, kuid tema tervis on nii vilets, et tohi sellist koormust peale panna. Pealegi 2-ne poiss on liiga kraade.
Ma mõtlesingi, et kuna olen juba niipalju vanem, siis tunnen, et vbl vajangi seda kogemust laps nö. välja hingata ja ise asjaga ühele poole saada just ennast usaldades. Niikuinii see jääb mul viimaseks sünnituseks. Mina pean olema rahul, saan olla rahulik vaid siis, kui teised lapsed on kindlalt hoitud. Aga mul on veel veidi aega mõelda, kas võtta tasuline ämmakas või mitte. Selles pean selgusele jõudma. Kui kellegil on tasulise ämmakaga häid kogemusi, siis neid loeks meeleldi.
minu tulevase lapse isa ei ela eestis, ning kuigi me ei ole enam koos, hirmutab mind tunne, et teda sünnituse juures ei ole. kardan niigi, et nende vahel ei saa sidet olema ja seda suurendab hirm, et kui ta näeb last alles nädal või paar pärast sündi, on tõenäolisus palju väiksem kui et siis kui ta näeks kuidas laps sünniks.
jah, tavalises olukorras poleks vahet aga üllatusbeebi puhul on vahest keerulisem, kui mõlemad pole alati sama päri olnud kas laps tuleks ilmale tuua. seega pelgan, et eestis sünnitades vähendan ma ta kohaloleku võimalust ja seega ka vähendan tõenäolisust, et mu lapsel oleks tugevam side oma isaga.
Kolm last sünnitasin koos mehega, neljandaga haiglasse minnes öeldi, et ei toimu siin veel midagi, mine maga palatis, ja mees pidi muidugi koju tagasi sõitma, mida ta seal haiglas üksi öö läbi ikka teinud oleks. Laps sündis 8.30 hommikul; mees oleks EHK jõudnud selleks ajaks kohale, aga haiglasse oli tunni aja sõit ja ta oli selle korra juba õhtul läbi teinud ja noorim laps polnud veel kolmenegi, vanemad lapsed varateismelised, kellele ei tahtnud lapsehoidmiskoormust panna, nii sünnitasingi üksi. Ja no ma olin ikka suurema osa ajast seal sünnitustoas tõesti täiesti üksi, enamus rahmeldas kõrvaltoas teise sünnitaja ümber; siiski, kui ma kella 8 paiku natuke kõvemini huilgasin, pistis valvearst pea sisse ja küsis, et kas see oli mul esimene kord tunda, et tahaks pressida, nii et ilmselt hoidis keegi mul ikka kõrva peal, kuigi mitte silma.
Samamoodi olime pikalt täiesti kahekesi kolmanda lapse sünnituse ajal, ja mees tundis end ikka üsna abituna seal ainsana minu eest vastutades, eriti tagantjärele arvesse võttes, et see lõppes murelikult ringitormavate arstidega ja peaaegu et vereülekandega.
Mind viis haiglasse sõbranna, sest sünnitamise ajaks olime mehega juba lahku läinud ning kaasa ei tulnud. Haiglas valutasin enne lapse sündi ca 10 tundi ning paar tundi peale haiglasse jõudmist saatsin sõbranna ära, sest tundsin end üksinda paremini (ja tal endalgi oli kodus pisike beebi). St. mulle sobis keskendumine sünnitegevusele, valudest ülehingamine ning vaikselt lebamine, kui et keegi proovib minuga suhelda või masseerida.
Nii ma seal sünnitustoas üksinda pikutasin ja kui tundsin, et nüüd laps liigub juba väljapoole, siis kutsusin ämmaka ning temaga kahekesi me selle uue elu vastu võtsime.
Ma arvan, et mida vähem seltskonda (ka haigla personali), seda parem on endal keskenduda.
Täpselt nagu minu kolmanda lapse sünd. Olin praktiliselt öö läbi üksi palatis ja hommikul kell 6 tuli ämmakas ja võttis lapse vastu. Kõige ilusam kogemus neljast.
Käisin üksinda. Mees poleks nkn jõudnud. Kuna mul oli enneaegne sünnitus ja nkn hoiti nädal aega sünnitust tagasi. Sünnitus hakkas keskööl pihta. Mees viibis sel hetkel Eesti teises otsas. Rääkisin telefonis talle,et ära enam öösel tulema hakka,tule parem hommikul. Ma ei osanud arvatagi,et laps oli juba varahommikul enne kella nelja käes. Arvasin,et kuna esimene sünnitus,et arvatavasti alla 10 h ei lähe. Aga minul oli tibu käes 4 h 30 min pärast. Nüüd mõeldes veidike kahju küll,et mees meie esimese lapse sündi ei näinud. Loodetavasti tulevikus teise lapse sünni juures saab olla.
Viimasel sünnitusel oleks vist ilma meheta elu kaotanud. Haiglas oli palju sünnitajaid ja ämmakaid vähe. Ämmakas käis meid ainult vahel vaatamas. Järsku peale ühte valuhoogu kaotasin teadvuse ja ärkasin paar päeva hiljem pärast keisrit ja südameoppi intensiivis. Süda jäi seisma. Mõtlen siiani et kui oleks seal üksi valutanud, ei oleks pruukinud mind õigel ajal märgata
Enamus mehi on kommenteerinud, et päris õõvastav on naist sellises abitus olekus näha ja peale sünnitust oleks mõni ” Pamela Anderson ” pakkuma tulnud, siis kindlalt ei öelnud
Oot, need on sul seal miskid sellised naisemehed, kes ilma naise sünnitust nägemata ütleksid mõnele ‘Pamela Andersonile’ ilma pikema jututa ‘jah’?
18 a tagasi hakkas see peresünnituse laine pihta, aga ma olin täiesti veendunud, et ma ei taha mingil juhul oma meest sünnituse juurde.
Mõlemad lapsed olen sünnitanud tavalises haiglas, tavaliste artide käe all, mul on öelda ainult kiidusõnad.
2. lapse sünnituse juurde mees justkui pressis end (ühiskonna survel) kaasa, aga ma terve sünnituse aja palusin arste, et nad vaataks, et mu meest ukse taga poleks 🙂
No eks see on väga individuaalne kõik – minu mehele see sünnituse värk ei sobi (ta on ka 70ndatel sündinud), samas vaatan oma noori kolleege, elavad oma naise sünnitama hakkamist rohkem läbi, kui mina ise omal ajal sünnitust – aeg on vist muutunud.
Oma otsust ei kahtese ma üldse – ja kui on soov ise hakkama saada selles erilises olukorras, on see absoluutselt normaalne.
Sünnitasin kaksikud 8 aastat tagasi. Erakorraline keiser tuli 34.nädalal. Mäletan, et keegi nagu ei küsinudki tema käest, kas ta tahab ka lõikusel olla. Anti kittel ja mask kätte ning istus minu kõrval kogu aja.
Kuna lapsed olid enneaegsed, viidi nad kohe intensiivi. Mina sain mõlemale musi anda ja mees läks nendega kaasa, kuna ma palusin.
Mees jooksis siis oma 12 tundi kahe osakonna vahet. Minul olid komplikatsioonid ja lastel samuti.
Olen mehele väga tänulik ja tean, et tal oli väga raske..isegi kui ta seda välja ei näidanud.
Minul esimese sünnitusega oli mees kaasas ja tal oli nii kahju seal ja kui ma samal ajal valudes olin siis ikka hellalt hoidis kinni ja sosistas mulle ; anna palun andeks et sulle nii tegin 😉
Ja 2 sünnitamisel olin ma üksi kuna meea jäi koju lastega aga tegime videokõnet samal ajal, tekitas samatunde nagu oleks kõrval olnud
Minul esimese lapsega oli mees kaasas. No seltsim oli ja käis aegajalt arste kutsumas. Peretuba me ei saanud ja seega ööseks ta ei jäänud. Teise lapse sünni juures mees ei olnud. Hoidis suuremat last kodus. Õnneks oli kiire sünnitus ja ei olnud mingit probleemi, et olin seal üksi.
Mina ausalt öeldes ei näe vahet, sünnitus on sünnitus, ükskõik kui palju inimesi seal palatis ka ei ole, aidata ei saa nad peaaegu üldse. Mina ka ei ole eriline hellik, mind tõesti ei puudutaks kuidagi kui mees ei oleks saanud mõnel sünnitusel osaleda, mingit abi ma ühelgi korral temalt ei vajanud. Küll aga tahtis tema ise tulla. Esimesel sünnitusel ma küll enamuse ajast olin erinevatel põhjustel üksi, väga pikk sünnitus oli ka. Meie lahendasime lapsehoiu nii, et leppisime kahe naabriga kokku, et nad hoiaksid telefonid sees ja kui öösel asjaks läks, tuli naaber meie enda sohvale ööbima, last ei hakanudki üles äratama. Kui laps oli sündinud ja mees tunnikese meie kõrval viibinud, läks ta jälle vanemate laste juurde ja lubas naabrinaise jälle oma koju tagasi.Päeval tuli mees lastega uut ilmakodanikku vaatama. Mina isiklikult ei teeks sellest, kas sünnitada mehega või ilma üldse mingit suurt probleemi. Haiglas on ju abistav personal olemas.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
