Esileht Sünnitus Kes on käinud sünnitamas üksinda?

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Kes on käinud sünnitamas üksinda?

Postitas:
Kägu

Siin on olnud nii mõnigi teema, kus on arutletud selle üle, kas võtta mees sünnitusele kaasa või mitte ja üldiselt tänapäeval eelistatakse pigem võtta… Selles teemas ei taha ma vaielda selle üle, kumb variant on õigem või parem (minu mees on kahel senisel sünnitusel kaasas olnud), vaid tahaksin kuulda nende naiste kogemusi, kellel mingil põhjusel meest kaasas polnud või kes ei plaani meest eesootavale sünnitusele kaasa võtta. Tahaksin teada, mis tingis selle otsuse ning kuidas sünnitus läks (kui see juba möödas on)? Kas sünnitusel kahetsesite, et meest pole kaasas või sobiski Teile just nii? Mina kaalun tõsiselt kolmandale sünnitusele meest kaasa mitte võtta. Seda kahel põhjusel. Esimene põhjus on praktiline – mul ei ole väga valida lähedasi, kes saaks seni kodusolevate laste eest hoolitseda ja mul oleks väem stressi, kui ma teaksin, et nad on kodus koos issiga. Mul on üks inimene, kes võib-olla saaks tulla, aga ta ei ole kuigi osav lastega. Ja siis on üks perekond, kelle juurde saaksin lapsed saata, aga tean, et neil ei ole enda väikse beebi kõrvalt kerge ka nendega tegeleda. Ühesõnaga varuvariandid on olemas, aga kõige lihtsam ja vähem jama tekitavam variant oleks see, kui isa jääks nendega koju. Teine põhjus on emotsionaalne. Ma ei tea, kas see on meie suhte uus reaalsus või on need rasedusaegsed hormoonid, mis möllavad, aga ma tõesti tunnen, et minu ja mehe vaheline lähedus ei ole enam endine, ma ei ole enam kindel, kas ja mida ta minu vastu üldse tunneb. Ma kardan, et see lööks mu emotsionaalses mõttes rööpast välja, kui ta oleks sünnituse juures, sest ühest küljest ju tahaks nii rase olles kui ka sünnitades tunda ennast armastatud ja hoituna, aga teisest küljest ma seda praegu üldse ei tunne ja sellepärast mõtlengi, et see võib mulle hoopis lisakoormaks olla. Sünnitust ei tee kindlasti kergemaks see, kui ma tunnen ise samal ajal tugiisiku suhtes trotsi. Sellepärast mõtlengi, et võib-olla on lihtsam, kui ma lähengi sinna selle teadmisega, et pean ISE asja ära tegema. Eks haiglapersonal ju ka aitab. Mees muidugi tahaks tulla, aga ma tunnen, et see on asi, mis on minu otsustada.
Ja siis veel selline praktiline küsimus, et juhul kui on keisrilõige, kas siis on isa väga hädavajalik (et laps ei saa kohe ema juurde ning saab selle asemel isa juures olla)? Või saab plaanilise keisri puhul laps kohe emaga jääda?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Raseduse algul ütlesin mehele, et kui tema kaasa ei taha tulla, siis ärgu tulgu (päris sünnitustuppa), ma saan üksi ka või oodaku ukse taga kui sisse ei kannata tulla. Mees lõpupoole rääkis kord üht ja kord teist juttu (ta ei tule, ta tuleb, lõikab nabanööri läbi, ei lõika). Ütlesin kui tuleb, ärgu vaadaku midagi mis all toimub, äkki rikub midagi ta mõttes ära.
Lõpuks tuli ikka kaasa ja mul on hea meel. Aitas mind palju, tuletas meelde hingata, aitas vanni ja vannist ära, rääkis juttu ja toetas ka vaikuses (st oli tore et keegi olemas oli). Sünnitus algas siis oli kõrval, nägi kõike ja ei minestanud, mida ma kartsin. 😀 Pärast ütles et tal oli minu pärast valus, sest mul oli valus (alates 7cm avatusest oli valud alakeha). Vaatas lapse sündi ehk vaatas alla, kuigi ütlesin et tulgu ära mu pea juurde. 😀
Kodus ütles et tal see kogemus oli eriline, ikkagi tema laps ja nägi teda kõige esimesena, nuttis õnnest sest last ootasime mitu aastat. Peale sünnitust aitas mind väga palju, ma ausalt poleks üksi tahtnud seda teekonda läbida.
Midagi sünnitus ära rikkunud ei ole, mees tahab mind endiselt ja hoiab mind väga. Ka meie last nunnutab ja hoiab, ning vaatab meid mõlemaid armastav pilk silmas. 🙂

Eks mehed vahel räägivad üht ja teist, aga lõpus võivad hoopis teisiti käituda. Neil ole ka oma hirmud nagu meilgi seoses sünnitusega ja mis pärast saab. Mehed on kinnisemad ja võib-olla seepärast ongi kõiges kahtleval seisukohal, tuleb rääkida ja nende otsustega arvestada (natukene). Nagu minu mees ja paljud tuttavad mehed on rääkinud mida nad tegema ei hakka, aga pärast söövad oma sõnu. 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei võtnud teise lapse sünnituse juurde meest, aga oli tasuline ämmakas.
Põhjuseid peamiselt kaks: esimese sünnituse ajal ta jubedalt häiris mind, ei tahtnud teda enda ümber asjatama. Ühesõnaga pettusin veidi.
Ja väiksem laps vajas kodus hoidmist.
Olen rahul – sünnitus ei olnud väga pikk, algul valutasin mõned tunnid kodus ja haiglas läks u tund. Väga mõnusalt rahulik õhkkond, sain keskenduda kõige tähtsamale ja ei pidanud muretsema, kas ja kuidas tema saab-teeb, kas ikka teeb õigesti jne. Mees jättis selle minu otsustada, kas tahan teda kaasa või mitte. Ise ka ei pressinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sünnitasin üksi ja nüüd ka teistkordselt. Leian,et mehe koht ei ole seal,aga eks igaüks ise teab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kaks last. Enne esimese sündi leppisime mehega kokku, et ta tuleb sünnitusele kaasa, aga seda me paika ei pannud, et mida ta seal täpsemalt teeb ja kas ta lõikab nabanööri ise läbi. Läks nii, et sünnitust hakati 1,5 nädalat enne tähtaega esile kutsuma. Kuna esimese päeva õhtuks midagi ei toimunud, siis läks mees koju ära. Paari tunni pärast hakkas aga sünnitus väga kiiresti kulgema ja kutsusin mehe tagasi haiglasse. Kui ta kohale jõudis, siis mul olid juba minimaalsete vahedega kohutavad valud ja kui mees pea sünnitustoa ukse vahelt sisse pistis, siis žestikuleerisin ma ta ukse taha ootama, sest ma ei tahtnud, et ta lihtsalt istuks ja vaataks, kuidas ma seal piinlen, saamata mind kuidagi aidata. Laps sündis umbes poole tunni pärast, ämmaemand käis mehelt küsimas, et kas ta tahab nabanööri ise läbi lõigata, aga ta ei tahtnud (ta selle koha pealt veidi nõrganärviline). Tuli siis sisse, poetas paar pisarat ja siis läksime juba koos perepalatisse.
Teine laps hakkas tulemise märke ilmutama hilisõhtul. Mees pidi sünnitusele kaasa tulema. Viisime siis vanema lapse sugulase juurde magama ja ise läksime haiglasse, kus mind pandi küll sünnitustuppa, aga paistis, et ma niipea siiski sünnitama ei hakka. Mees läks siis koju magama ja tuli hommikul tagasi. Terve hommikupooliku mõistatasime ämmaemandaga, et kas ma nüüd siis hakkan sünnitama või mitte. Paistis, et pigem mitte, niisiis läks mees ja tõi vanema lapse sugulase juurest ära ja heitis temaga koos lõunaunne. Samal ajal vangutas ämmaemand minu juures pead, et sina küll veel sünnitama ei hakka, ja pakkus, et ma võin koju minna. Pool tundi hiljem oli teine laps siiski sündinud ja kuna kõik läks nii kähku, siis sai mees lapse sünnist teada siis, kui laps juba sündinud oli. Nii et ma olen kaks last põhimõtteliselt üksi sünnitanud ja ei saa öelda, et ma seda kahetseksin. Ehk ainult sellest on kahju, et mees teist last esimest korda alles paar tundi pärast sündi nägi, mitte kohe, aga ma tegelikult ei usu, et mees tagantjärgi seda kuidagi põeks. Mis minusse puutub, siis ma mehest sünnitustoas puudust ei tundnud, kuna mul mõlemad sünnitused olid nii intensiivsed. Kui oleks pidanud pikemalt avanemist ootama, siis oleks ilmselt mehega koos lõbusam olnud. Toest ma puudust ei tundnud, sest mulle sattusid väga head ämmakad, ja ma olen suht iseseisev naine ka 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lapsed on kõik ilma abikaasa osaluseta siia ilma aidatud – lihtsalt läks nii.
Esimene laps 1,5k enneaegsena – mees oli komandeeringus ja ei jõudnud lapse sünni ajaks tagasi. Mul oli alles 35.rasedusnädal kui keset ööd hakkasid sünnitusvalud. Kiirabi viis haiglasse ja seal tehti ettevalmistused enneaegse lapse sünniks: ei olnud võimalik enam rasedust hoida ja sünnitust edasi lükata. Laps sündis kiiresti ja mees jõudis alles järgmisel päeval kohale.
Teine laps sündis üsna tähtajal. Mul sünnituse-tunnet polnud, läksin lihtsalt kontrolli. Kontrollist kohe viidi opisaali erakorralist keisrit tegema. Jõudsin vaid helistada, et kohe on lõikus. Mees startis kohe kodust, aga kuna me ei ela Tallinnas, siis sünnitusmajja jõudmiseks läheb vähemalt pool tundi (see on ikka max kiirusel ja ilma ummikus seismata, samuti roheliste foorituledega). Beebi aidati ilmale veerand tunniga. Kui mees kohale jõudis, oli laps juba ämmaka hoole all, mina alles opitoas õmblemisel.
Kolmas laps sündis esilekutsumisega. Esilekutsumisel olin sünnituseelses osakonnas ja sinna kõrvalisi isikuid ei lubatud – oli ainult teatud külastusaeg. Sünnitust hakati hommikul esile kutsuma, mina siis sünnitasin ja ootasin selle külastusaja algust. Kui lõpuks see kätte jõudis ja mees külastama lubati, veeti mind jälle opituppa erakorralisele keisrile. Mehel lubati kuskil opisaali kõrvaltoas oodata ja beebi sai ta ainult korraks sülle.
Juhul kui läheb keisriks siis beebi antakse lastearsti või ämmaemanda hoole alla – seni kuni kõht kinni õmmeldakse ja sünnitaja on ise võimeline lapse eest hoolt kandma. Kuhugi teda ära viida, laps on ikkagi sinu juures, aga ämmakas aitab teda mähkida, rinnale tõsta ja tagasi voodisse tõsta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis värk on

Minu 1 lapse sünni juures mees oli. Aga tegelikult ei saanud ta mind kuidagi aidata. Pigem oli tast kahju. 18.5 h passis niisama.vahepeal vaid palusin sokke panna jalga v ära võtta. Teise lapse otsustasin üksi sünnitada. Ei old ka tasulist ämmakat. Kuulasin kõrvaklappidest muusikat, süvenesin hingamisse ja kuulasin oma keha. Hingasin lõpuni valud üle. Oli selline huvitav kogemus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu esimese lapse sünnil oli mees juures. Olin siis noor ja roheline ja meil kuidagi üldse ei tekkinud küsimustki, kas tuleb või ei, mõlemalt poolt kuidagi oli asi paigas. Ei mäleta, et me oleks kunagi sel teemal üldse rääkinudki. Tegelikult tagantjärele on hea meel, et ta oli. Emotsionaalne tugi missugune, lõikas läbi ka nabanööri… lapsega side siiani väga tugev.

Paraku meie koos rohkem lapsi ei saanud, läksime mõne aasta pärast hoopis lahku. Aastate pärast abiellusin uuesti ja sünnitasin veel kolm last. Avaldasin esimese ühise lapse puhul soovi, et mees tuleks kaasa, aga teda ei tõmmanud mitte. Pidas argitoimetusi olulisemaks. Ausalt öeldes olin tol hetkel solvunud küll veidi. Samas pärast sünnitust hakkas järjest enam pead tõstma veendumus, et tegelikult ei oleks ma teda vist sinna ikkagi tahtnudki. Kui sündis meie teine laps, oli mul hea meel, et ma ei pea sellele teemale enam üldse mõtlema – paariaastast ei olnud niikuinii kellegi juurde jätta, mees pidi temaga kodus olema. Ja ka sel korral hakkasin miskipärast alles tagantjärele analüüsima, et ega ikka ei oleks teda kaasa tahtnud küll. Mõlemad sünnitused olid ca 6-7 tundi, sain valutada ja hingata ja keskenduda ja lihtsalt rahulikult olla… ma ei ole kindel, et ta oleks mind kuidagi aidata saanud/suutnud.
Kolmanda lapse sünni ajaks hakkas mees isegi justkui ise huvi tundma, aga mina olin veendunud, et ma teda kindlasti kaasa ei taha, nii et hea oli, et tal oli kahe pisikesega kodus olla vaja 🙂 Laps sündis erakorralise keisriga – mees oli just mu juures haiglas käinud/olnud ja lahkunud (olin haiglas esilekutsumisel), kui äkki hakkas kõigil jube kiire ja poole tunniga oli kõik möödas. Ei jõudnud talle isegi teatada enne. Nii et tema paraku nägi last alles ca 20-tunnisena, kui järgmisel hommikul haiglasse jõudis. Ei tundnud tema abist ka pärast keisrit puudust – tehti epiduraaliga, seega olin ise ärkvel. Laual olles pandi laps kohe pärast sündi 15-20 minutiks minu rinnale, seejärel võttis ämmakas ta mõõtmisse ja laps oli ämmakaga seni, kuni palatisse sain ja laps anti kohe minu juurde. Esimesel päeval ma jalul ei püsinud, seega ämmakas käis ja sehkendas, järgmisest hommikust sain jalad alla ja oli laps minu hooles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teist last läksin üksi sünnitama, st mees viis haiglasse ja läks siis koju tagasi, kuna esimene laps oli alles 1,5-aastane ja ei tahtnud teda pikemaks ajaks hoidjaga jätta. Esimese lapse sünni eel olime mehega koos käinud sünniks ettevalmistuse loengutes, igasugu teoreetilist tarkust otsast otsani täis, siis nagu ei olnud seda mõtetki peas, et äkki ei olegi meest kõrvale vaja. Aga tegelikult oli mees sünnitustoas pigem segaja, st ikkagi mõttes tegelesin ka temaga, samas ei tundnud ma sünnitusel kordagi, et oleks tahtnud mehe poolt tähelepanu, st massaazˇi vmt abi, mida loengutes oli õpetatud. Sama hästi oleks ta võinud koridoris jalutada ja kui laps sündinud, palatisse tulla. Nii et kuna laste vanusevahe oli väike, siis teise lapse sünni eel olin kindel, et sünnitan meheta. Nii nagu esimese lapse sünni eel tundus ainuõige, et ta on palatis juures, oli teisega sama endastmõistetav, et tema on esimese lapsega kodus ja sünnitan üksi. Kogu aeg oli minuga muidugi palatis ämmaemand, sünnitus ise oli ajaliselt üsna lühike, aga väga valus, aga samas olin kuidagi kindlam ja kontsentreeritum, suutsin oma keha ja kogu protsessi paremini tajuda. Ilmselt, kuna korra oli see juba läbi tehtud ja enne sünnitust ikkagi oli mingi arusaam, mis ees ootab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lapsed sündisid 20 aastat tagasi. Just oli käima läinud aeg, kus peresünnitused said nii popiks, et kui sa meest kaasa ei võtnud, vaatas pool suguvõsa viltu.
Oli mõlema lapse sünni juures. Kahetsen, ausalt. Ei leia, et sünnitus on asi, mille juurde meest oleks vaja. Aega aga tagasi ei pööra ja tol ajal jah oli see selline pealesurutud olukord.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme seltskonnas rääkinud sellest, vist on teema , mida vaid väga heade sõpradega jagatakse. Enamus mehi on kommenteerinud, et päris õõvastav on naist sellises abitus olekus näha ja peale sünnitust oleks mõni ” Pamela Anderson ” pakkuma tulnud, siis kindlalt ei öelnud, kes tegi oma hädad sinna, kes oksendas, kes läks ikka erakorralisele keisrile jne. Muidugi on mehi, kes fännavad selliseid situatsioone, et oi, tõmbasin ise lapse välja, poisil oli rangluu katki, vaatasin, kui pea paistis või kuidas naist õmmeldi ja nabanööri sain ise lõigata.
Mu tuttav günekoloog võttis kunagi oma 12-aastase tütre sünnitusele ühes väikeses haiglas kaasa, tütar sai sellise trauma, et sünnitas ise ligi 40-selt, ütles, et polnud tahtmist seda varem üle elada. Mina naisena ei tahaks seda isegi näha, sry. Inimesed ON erinevad.

Please wait...
Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Sünnitus Kes on käinud sünnitamas üksinda?