Tundub, et minu 10 aastane kooselu (olemas ka 2 last) on otsakorral. Olen vägagi seda usku, et pere peaks koos olema, oleme püüdnud oma suhte kallal tööd teha, andnud üksteisele aega, ruumi, rääkinud terapeudiga aga kahjuks peame tunnistama, et kui suhe kooskebki ainult parandamisest, üritamisest ja arusaamatustest siis tekibki küsimus, et millal oleks õige aeg see lõputu püüdmine lõpetada? Tunnen, et kõnnin koguaeg munakoorte peal, kui mees on kodus olen alati pinges ja kõige paremini tunnen end kui ta on kusagil ära. Oleme öelnud asju, mida tagasi võtta ei saa ja mis on meie tunded hävitanud.
Olen 36 ja mõte uuesti alustamisest tundub rohkem kui hirmutav aga sama hirmutav tundub vegeteerida selles suhtes edasi. Tunnen, et olen ära rikkunud nii enda kui laste elud. Tunnen end täielikult läbikukkununa, kuidas lahutusest üldse üle saada on võimalik? Kes selle läbi elanud, kaua võttis kuni hakkasite uuesti elust rõõmu tundma? Hetkel tundub küll maailm üsna tumedates värvides, kadunud on nii söögiisu kui igasugune elurõõm. Kes selle läbi elanud, andke nõu.
Teema: Kes on lahutanud vanuses 35-40?
Sul on lein. See läheb mööda, igaühel omas tempos.
Sõbranna lahutas, uskus, et on paremat meest väärt. Siiani üksik, kahetseb, eriti kui mehel läks uue naise leidmine kiiresti, on nüüd uus pere. Mõtle selle üle, äkki on lihtsalt suhte kriis, saate üle ja lähete koos edasi. Endal oli 8-9 aastal selline kriis, et mine või lahku, aga saime üle, tundeid leidsime ka üles ja armastan oma meest samamoodi nagu 24 aastat tagasi.
Tundub, et minu 10 aastane kooselu (olemas ka 2 last) on otsakorral. Olen vägagi seda usku, et pere peaks koos olema, oleme püüdnud oma suhte kallal tööd teha, andnud üksteisele aega, ruumi, rääkinud terapeudiga aga kahjuks peame tunnistama, et kui suhe kooskebki ainult parandamisest, üritamisest ja arusaamatustest siis tekibki küsimus, et millal oleks õige aeg see lõputu püüdmine lõpetada? Tunnen, et kõnnin koguaeg munakoorte peal, kui mees on kodus olen alati pinges ja kõige paremini tunnen end kui ta on kusagil ära. Oleme öelnud asju, mida tagasi võtta ei saa ja mis on meie tunded hävitanud.
Olen 36 ja mõte uuesti alustamisest tundub rohkem kui hirmutav aga sama hirmutav tundub vegeteerida selles suhtes edasi. Tunnen, et olen ära rikkunud nii enda kui laste elud. Tunnen end täielikult läbikukkununa, kuidas lahutusest üldse üle saada on võimalik? Kes selle läbi elanud, kaua võttis kuni hakkasite uuesti elust rõõmu tundma? Hetkel tundub küll maailm üsna tumedates värvides, kadunud on nii söögiisu kui igasugune elurõõm. Kes selle läbi elanud, andke nõu.
Olen selle kõik läbi elanud täpselt samade tunnetega. Lähed lahku, võib olla poole aasta pärast on veidi kergem. Viie aasta pärast on kindlasti kergem, aga oleneb sinust endast. Kõige hullem, mis sa teha saad on praegu edasi vegeteerida selles suhtes või poole aasta pärast mees tagasi võtta. Meestel on kalduvus peale lahutust tagasi tulla. Me kõik saame ainult vanemaks, nooremaks mitte. Mõtle kui jube, kui oled 44 ja ikka samas seisus. Täna annad endale võimaluse 40 aastaselt ehk uuesti õnnelik olla.
Jõudu ja pai.
Mõnel läheb majapidamises kindlasti meest vaja. Kui sa tunned, et kahe lapsega üksinda toimetamine sulle hingerahu annab ja pingevaba on, mis siis ikka. Tee nii.
Ma arvan küll, et iga uus soov toob kaasa kuhjaga uut mure. Kuidas lapsed reageerivad kui ema isa minema kupatab. Kas on oht, et pead hakkama lastega mööda psühholooge käima. Kõik pisiasjad tuleb detailideni läbi mõelda. Saad küll oma üksikelu, aga edasi? Käid sa tööl? Sõidutad sa lapsi trenni? Mida mees sulle etteheidab, et sa ei saa kodus pingevabalt ja muretult elada?
Lahutada tasub siis kui oled kindel, et elad elulõpuni üksi, õnnelikult ja rõõmsalt. Kui lahutus on teise suhtes nagu mingi kättemaks, et näed SINA… seda ja toda ja kolmandat…MINA väärin parimat ja paremat…., et lahutame. Kui teise peale on oma elu ülesehitatud ja siis teine “sureb” suhte jaoks, siis mida siin solvunud olla ja leida, et väärin paremat, seetõttu lahutan. Parim võib tähendada elulõpuni üksi elamist. Jah on lapsed, aga nemad lähevad oma elu peale ja mis siis. Tean mitut vanaema, kes lahutasid just selles vanuses, selg sirgelt kõndisid minema. Sest nad väärisid ju paremat elu. Ja parem elu tähendab üksindus ja kahjuks üksildust. Lahuta, aga kujuta selgelt ja täpselt ette kuidas elad järgmised 50 aastat üksinda. Lapsed on 10-15 aasta pärast oma elu peal. Kui ettekujutus üksindusest, mis on tunduvalt parem antud olukorras, sobib, siis lahuta. Ja lahutusest ei saagi üle kui tegemist on isikute erinevate maailmavaadete ja ettekujutusega elust. Kui on vägivald, siis on lahutus õnnistus. Kui aga vägivalda pole, on lihtsalt erinev ettekujutus elust, siis sellest üle ei saagi. Jääd ennast süüdistama, siis teist, siis jälle ennast. Õpi end vabalt tundma ja mitte ootama teiselt, et ta peab sind õnnelikuks tegema. Õnnelikuks peab igaüks end ise tegema. Peale lahutust on sul selle harjutamine juba paratamatu. Tee otsus, et tunned ennast kodus hästi ka siis kui mees on kodus. Tee kõiki neid asju, mida teeksid siis kui oled üksi. See pole mehe probleem, et oled pinges, see on sinu enda oma.
Kui aga vägivalda pole, on lihtsalt erinev ettekujutus elust, siis sellest üle ei saagi. Jääd ennast süüdistama, siis teist, siis jälle ennast. Õpi end vabalt tundma ja mitte ootama teiselt, et ta peab sind õnnelikuks tegema.
Kui inimene tunneb, et peab omas kodus justkui munakoorte kõndima, siis on tegu vägivallaga. Ka vaimne vägivald on vägivald.
Loodan, et teisedki vastajad lugesid üle ühe rea ja te päriselt ei arva, et selline elu on hea.
milles see mehe kontroll seisneb?
milles see mehe kontroll seisneb?
No põhimõtteliselt kõiges. Mida me sööme, millal me sööme, kuidas me sööme jne. Kui tütred või mina ei teeme midagi, mis talle meele järele pole, järgneb alati karistus, mis on alati üle võlli. Nt ta ei räägi minu või lastega mitu päeva järjest. Ta on alati olnud kontrolliv aga viimaste aastatega on see ikka päris ekstreemne ja see on mind vaimselt ära kurnanud.
Oi, oi, kindlasti lahku! Nii ei ole võimalik vaimselt normaalseks jääda ja see kontroll ainult süveneb. Lapsed saavad ka traumeeritud, keskendumisvõime kannatab, õppeedukus langeb jne. Ma võiks siin pikalt rääkida oma isast ja emast, kes olid 18 a abielus ja mu isa ka mingil moel kontrollis (mitte küll nii ja tema kontollil oli ka see põhjus, et mu ema arvas, et kõik muud tegevused on olulisemad kui näiteks väikeste laste eest hoolitsemine a la isa läks põllule tööle aga ema jättis ikka asjad tegemata, mida oli vaja k.a. väikelapsed lihtsalt hooletusse jne.), mu ema on nüüdseks 30 a söönud rahusteid ja unerohtu. Ma ei võrdle siin Sinu perekonnaelu ja enda vanemaid.
Ära kuula palun neid naisi, kes itkevad siin üksindusest ja nõus meest ükskõik mis tingimustel “pidama”. Kodu peab olema inimesel see koht kus on turvaline, soe ja kus saab olla “mina ise”. Ma ei ole näiteks mitte mingil juhul nõus taluma enda kodus kedagi, kes teeb mu olemise ebamugavaks. Avalikus ruumis ehk jah tuleb mõnikord mööda vaadata igasugu asjadest, oma kodus: mitte mingil juhul!
Et sööte midagi, mis talle ei meeldi ja siis ta ei räägi teiega mitu päeva? Kuidas sellise inimesega on võimalik koos elada?
Mulle ka ei meeldi, kui inimesed söövad krõpse, viinereid, vorstikesi, rasvaseid pirukaid, joovad värvilise jooke, käivad MCDonaldsis, Hesburgeris jne. Mu partner sööb liiga tihti friteeritud kana ja friikartuleid, mulle see tegelikult väga ei meeldi. Kas ma iga kord peaksin temaga pärast seda söögikorda 3-4 päeva mitte rääkima? See on ju absurd.
Ma ei imestaks, kui Sul varsti lisanduks ka majanduslik kontroll. Et peate kõik hakkama iga kulutatud sendi kohta aru andma. Need asjad käivad käsikäes…
Ükski lahkuminek ei ole kerge, seda enam kui koos on oldud kaua ja mängus on ühised lapsed. Mina olen vägivaldsest mehest lahku läinud ja olin selleks hetkeks valmis terve elu üksi olema, õnnetu ja sõpradeta (asjad, millega tema mind ähvardas), aga tundsin, et minu jaoks on see suhe nii otsas, et kui ta uue naise leiab, ei oleks ma mitte kriipsugi armukade, vaid mul oleks sellest naisest hoopis kahju. Minu jaoks oli õige samm. Kõik hakkas vähehaaval hoopis ülesmäge liikuma, sõprade eemalehoidmise asemel juhtus hoopis see, et mitmed tema sõbrad võtsid minuga ühendust ja avaldasid toetust, kuigi ma poleks iial uskunud, et nad aimavad, mis meil kodus toimus. Minu jaoks oli see õige otsus ja praeguseks olen kardinaalselt teistsuguse mehega abielus ning väga õnnelik.
milles see mehe kontroll seisneb?
No põhimõtteliselt kõiges. Mida me sööme, millal me sööme, kuidas me sööme jne. Kui tütred või mina ei teeme midagi, mis talle meele järele pole, järgneb alati karistus, mis on alati üle võlli. Nt ta ei räägi minu või lastega mitu päeva järjest. Ta on alati olnud kontrolliv aga viimaste aastatega on see ikka päris ekstreemne ja see on mind vaimselt ära kurnanud.
Kas sa siis ennast ei suuda kehtestada? Paljudes asjades peaks ju pealmine sõnaõigus siiski naisele kuuluma, eriti mis söömisse ja lastesse puutub. Kui mees ütleb, et tänaseks olgu ahjukartulid kella 8-ks, siis ütled, et soov on võetud teadmiseks, kuid tänaseks oled planeerinud kartulipudru ja kella 6-ks, kui ei sobi, siis tehku omale toit ise või olgu külmkapitoidu peal.
Sul on lapsed, ilmselt on sul haridus ja töö. Mis uuesti alustamine? Ainus probleem on elukoha leidmine, kõik muu on ju boonus! Vabadus, hingerahu, kodusoojus… Kui muidugi su ülim eesmärk pole uue mehe leidmine, sellisel juhul ei oska nõu anda ega kaasa tunda.
milles see mehe kontroll seisneb?
No põhimõtteliselt kõiges. Mida me sööme, millal me sööme, kuidas me sööme jne. Kui tütred või mina ei teeme midagi, mis talle meele järele pole, järgneb alati karistus, mis on alati üle võlli. Nt ta ei räägi minu või lastega mitu päeva järjest. Ta on alati olnud kontrolliv aga viimaste aastatega on see ikka päris ekstreemne ja see on mind vaimselt ära kurnanud.
Kas sa siis ennast ei suuda kehtestada? Paljudes asjades peaks ju pealmine sõnaõigus siiski naisele kuuluma, eriti mis söömisse ja lastesse puutub. Kui mees ütleb, et tänaseks olgu ahjukartulid kella 8-ks, siis ütled, et soov on võetud teadmiseks, kuid tänaseks oled planeerinud kartulipudru ja kella 6-ks, kui ei sobi, siis tehku omale toit ise või olgu külmkapitoidu peal.
Ma pole küll TA, kuid ka mul on kodus sarnane olukord. Meil küll lapsi pole ja muidu saame normaalselt läbi aga ta on samuti kontrollifriik, muudkui koristab jne. Ühelt poolt väga tore, puhtas kodus on ju hea elada, aga kõik peab käima täpselt tema arusaamist mööda. Mustade riietega majja sisse ei tulda, paljajalu põrandal ei käida, elutoas on ainult rulood, sest tavakardinad (mida mina sinna kodusema tunde tekitamiseks panna tahaksin) ei ole hea hooldada?? (sellest mõttest pole ma veel aru saanud). Külaliste kutsumine on ka alati stressirohke – kes kus ja milliste jalanõudega käib ja mida puutub jne. Elukaaslane ei õienda küll mu kallal, aga pigem on see selline..vaikiv ärritus vms.
Igatahes – point on lihtsalt selles, et sellise inimesega ei saa mõistlikult ka asju arutada. Mina olen püüdnud leevendada mingeid nüansse, aga siis ta väidab lihtsalt, et see kõik on ju meie mõlema huvides et kõik korras oleks. Jah, ma saan aru, mulle ka kord meeldib, aga kuidagi on see läinud samuti üle võlli, olen samuti stressis, et mida ma nüüd jälle valesti teen vms.
Muide – kui meil lapseteema aktuaalne oli (no see pole meil aastaid õnnestunud) siis küsisin ta käest, et kuidas ta kujutabe ette lapse kasvatamist, laps ju ikka määrib ja pläkerdab jne. Tema vastas selle peale kuidagi mühatades, et last tuleb ju kasvatada, siis ta ei pläkerda. Huviga jälgiksin, kuidas ta kavatseb väikelast nii õpetada et ta midagi ei määri jne.
Ehk siis – mõistan teemaalgatajat, olukord ongi keeruline, ka mina tunnen, et see pidev kontrollimine hakkab ajudele. Kahjuks pole minul rääkimise teel õnnestunud seda ka parandada.
Minul ei olnud lahkuminek minu valik, mees leidis uue naise. Alguses tundus maailma lõpp, aga nüüd tunnen, et meil on lastega koos väga tore. Rahulik õhkkond, mul on lastele ja ka endale rohkem aega (osa aega tegeleb isa lastega). Majanduslikult läks kehvemaks, aga eks elab sellegi üle. Uut suurt armastust pole tulnud, aga mind üksijäämine ei hirmuta.
Sellistes teemades on huvitav osade vastajate arvamus, et mees peab kindlasti majas olema, vahet pole, milline mees. Ja naine peab siis mehe tahtmise järgi painduma ja vaguralt kõigega nõus olema. Mis sajandis või millises riigis te elate?
Või siis mingid võimumängud, enesekehtestamine jne? Niisugused ongi “normaalsed suhted”, milles te elate?
Mingid vastajad leiavad, et ei tohi lahku minna, sest ÄKKI ei leiagi enam uut meest või äkki uus mees polegi parem.
Päriselt?
Olete mõelnud, et ilma meheta võib elu olla kordades nauditavam? Rahu kodus ja hinges, uni hea jne. Pole vaja hambad ristis kodu mängida, aeg on edasi läinud.
Mõnel läheb majapidamises kindlasti meest vaja.
Mida ma just lugesin? Ma ei suuda ette kujutada, milleks on majapidamises meest vaja. Tooge palun mõni näide…
Kui inimene on sotsiaalne olend, siis on muidugi tore, kui on olemas partner, kellega oma elu jagada, aga et majapidamises peab ilmtingimata just “mees” olema, seda ma ei taipa. Kui siin on juttu meestetöödest, siis nendega on ju nii, et tänapäeva mehed ei oska sageli naelagi seina lüüa, et pilti üles panna, rääkimata muust, millega üks naine või üks palgatud töömees samahästi hakkama ei saa. Pole mingit meest vaja majapidamisse, kui temaga head suhted puuduvad.
Mul oli sarnane olukord. Lahku minnes olin 34, 2 last, kooselu üle 10 aasta. Mees pole vägivaldne, aga kontrolliv ja kergesti vihastav, käisin samuti munakoortel ja tundsin kergendust kui ta oli kodust ära. Samamoodi vanem laps juba rääkis, et ma ei taha, et issi siin on, vali kas mina või issi.
Lahkuminek oli õige samm, ehkki ka nüüd (2a hiljem) leinan mingil määral, just oleks-võtmes, et oleksin näiteks ometi enda piirid enne kehtestanud (selle asemel et üritada olla üha tublim ja üha rohkem meele järele ja võtta kogu vastutus õhkkonna eest ena peale). Lahkuminek oli mehele raske (ka selle üle tunnen süütunnet), aga selle tulemusena ta on ennast parandanud, käib psühholoogi juures ja mõistagi on sunnitud oma majapidamisega ise hakkama saama ning saab ka. Kuna ta lapsi näeb harvem ja vahepeal saab neist puhata – ning lapsed on vahepeal saanud vanemaks ja arukamaks – siis suudab nendega normaalsemalt suhelda ilma endast välja minemata. Lahkumineku üle oli lastel hea meel, aga nüüd nad seda vana aega enam ei mäleta, siis nad ka ei mäleta, miks me lahku läksime.
Lahkumineku järgsed kuud olid rasked, aga siiski kui tegu tehtud, saab alata paranemise protsess. Umbes aasta hiljem tutvusin oma praeguse mehega.
Sellistes teemades on huvitav osade vastajate arvamus, et mees peab kindlasti majas olema, vahet pole, milline mees. Ja naine peab siis mehe tahtmise järgi painduma ja vaguralt kõigega nõus olema. Mis sajandis või millises riigis te elate?
Mitte igasugune mees, vaid hea ja sobiv mees, kellega lihtsalt vahel on tülid ja arusaamatused. Esimeses postituses polnud ju mingit juttu mehe kontrollivusest ja vastavalt sellele tulid ka esimesed vastused. Et kui on hea mees ja hea suhe, siis jah, korra 10a jooksul naisel ka natuke painduda ja solvumisest üle saada, ei ole veel mingi orjalikkus.
kallis TA, siin pole isegi mõelda, kas lahku minna, vaid hakka mõtlema, kuidas seda praktiliselt teha.
sa oled veel nii noor, üle poole elust ees- ära raiska oma elu inimesega, kes sind igapäev meeleheitele ajab. kui juba lapsed soovitavad lahku minna, siis ära enam tagasi vaata. minu laps heitis mulle hiljem ette, miks ma varem ei lahutanud, ja lapsepõlvest meenuvad talle enim meievahelised pinged ja tülid. ära sina seda enda lastele tee!
sul on palju valikuid – elada koos lastega, leida uus mees, saada uus laps, elada üksinda, rännata maailmas ringi..
palun ära vali tulevikku, kus oled oma eksi tujude ohver ja piksevarras, see olukord ei lähe paremaks, kui sa midagi ei muuda läheb see aina hullemaks. lõpuks hakkab hinge matma, mõistusele mõjuma, teeb su haigeks.
ma ei saa aru naistest, kes siin teemas soovitavad sul jääda või veelkord mõelda-ilmselt on nad samasuguse türanni ohvrid, aga ei julge ära minna.
mäletan kui kerge oli elu peale eksist lahkumist, nagu ahelaist oleks pääsenud, tunne kuidas saad lõpuks liikuda, saad hingata..
Lahutada tasub siis kui oled kindel, et elad elulõpuni üksi, õnnelikult ja rõõmsalt. Kui lahutus on teise suhtes nagu mingi kättemaks, et näed SINA… seda ja toda ja kolmandat…MINA väärin parimat ja paremat…., et lahutame. Kui teise peale on oma elu ülesehitatud ja siis teine “sureb” suhte jaoks, siis mida siin solvunud olla ja leida, et väärin paremat, seetõttu lahutan. Parim võib tähendada elulõpuni üksi elamist. Jah on lapsed, aga nemad lähevad oma elu peale ja mis siis. Tean mitut vanaema, kes lahutasid just selles vanuses, selg sirgelt kõndisid minema. Sest nad väärisid ju paremat elu. Ja parem elu tähendab üksindus ja kahjuks üksildust. Lahuta, aga kujuta selgelt ja täpselt ette kuidas elad järgmised 50 aastat üksinda. Lapsed on 10-15 aasta pärast oma elu peal. Kui ettekujutus üksindusest, mis on tunduvalt parem antud olukorras, sobib, siis lahuta. Ja lahutusest ei saagi üle kui tegemist on isikute erinevate maailmavaadete ja ettekujutusega elust. Kui on vägivald, siis on lahutus õnnistus. Kui aga vägivalda pole, on lihtsalt erinev ettekujutus elust, siis sellest üle ei saagi. Jääd ennast süüdistama, siis teist, siis jälle ennast. Õpi end vabalt tundma ja mitte ootama teiselt, et ta peab sind õnnelikuks tegema. Õnnelikuks peab igaüks end ise tegema. Peale lahutust on sul selle harjutamine juba paratamatu. Tee otsus, et tunned ennast kodus hästi ka siis kui mees on kodus. Tee kõiki neid asju, mida teeksid siis kui oled üksi. See pole mehe probleem, et oled pinges, see on sinu enda oma.
see on justnimelt mehe probleem, et kõik pinges on!
kujuta nüüd ise ette, et oled valmistanud kella seitsmeks kolmekäigulise õhtusöögi, siis tuleb mees ja ründab sind teemadel, et söök ei sobi, kellaaeg on vale ja lapsed tüütud.
ütled siis: “jah, mu isand ja käskija” ja üritad mehe abstraktseid nõudmisi täitma asuda, kuna vastasel korral järgneb karistus! mis krdi pärast peaks üks naine ja lapsed sellist meest taluma? see mees ei ole perekonda väärt.
Aga kust leida sellises vanuses sobivat ja head meest?
See on ju vaimne vägivald, sa oled vägivaldses suhtes, palun tee see samm ja lõpeta see suhe.
Normaalne terve suhe on see, kui mõlemad tunnevad ennast selles hästi ja teineteisega on hea koos olla.
Selline solvumine, vaikimisega karistamine on psühhopaadile omased manipulatsioonivõtted, see on kahjuks ajas süvenev. Varsti hakkab ta kontrollima su poetšekke, hakkab aega võtma kui sa poodi lähed ja hoidku jumal kui jõuad 1min hiljem koju kui tema oma peas kalkuleerinud oli. Su enda vaimse ja füüsilise tervise pärast pead ära tulema, sul on lapsed, kes kasvavad ebaterves keskkonnas, mõtle nende peale.
Mida ma just lugesin? Ma ei suuda ette kujutada, milleks on majapidamises meest vaja. Tooge palun mõni näide…
Oiii, neid asju on nii palju. Mehi on meil vähe ja ega me ei oska ka vahest mehi hinnata ja hoida. Sellepärast ütlengi, et mingis majapidamises läheb meest kindlasti vaja. Kui kokku ei sobi, siis ikka lahku. Mees võib mõne teise naisega väga õnnelik olla.
Mina ei saa ilma meheta, esiteks mulle meeldib naturaalne seks.
Saan rahuliku südamega tööle minna ja tulla. Lapsed on oma isaga.
Iga-aastane piparkoogimaja meisterdamine, 100% mehe projekt.
Nõudepesumasina tühjendamine.
Toiduvalmistamine.
Peseb pesu.
Kaks pead on kaks pead, igas asjas.
Mida me sööme, millal me sööme, kuidas me sööme jne.
Sööte rämpstoitu? Sööte liiga palju, sööte liiga vähe? Ma ei kommenteeri nüüd teie pere teemaalgataja, kuid söömisega on paljudel inimestel probleeme, söömishäireteni välja. Ja esimene, kes neile tähelepanu pöörab, on lähedane inimene. See on valus teema.
