Kumb teist tegi ettepaneku lapse saamiseks? Teie ise või mees? Kui kaua olite koos olnud? Ja kui vanad te mõlemad olite?
Endast taustainfo. Olen 31, mees 38. Kummalgi lapsi pole, ka mitte eelnevatest suhetest. Koos olnud pisut üle 4 aasta, millest abielus viimased poolteist aastat. Minu õde, kes on 5 aastat noorem, on pool rasedust ära kandnud. Mu vennal, kes on minust 2 aastat noorem, on 2 last. Meheõde läheb kohe-kohe oma teist last sünnitama. Absoluutselt kõikidel mu mehe sõpradel on olemas üks kuni mitu last. Üldse on kuidagi meie mõlemate tutvusringkonnas nö tittedesadu viimasel ajal.
Aga meie? Mees ei räägi lapsest midagi. Tõsi küll, oma õe pojaga (2,5 aastane) on ta küll väga seltsiv. Mängib ja tegeleb temaga. Õhtuti räägib aeg-ajalt, mida toredat ja naljakat poiss korda saatis (elame mehe õega lähestikku). Kui ise olen lastest juttu teinud (ei, mitte selles võtmes, et “hakkame nüüd kohe asjaga pihta”), siis olen saanud vastuseks midagi ebamäärast a la “jah, ega lõpmatult kaugele ei saa edasi lükata, paari aasta jooksul, 1 või 2 last võiks ikka olemas olla tulevikus”. Aga tekibki küsimus, millal see “tulevik” on?
Ma ise olen lapse saamise suhtes kuidagi kahevahel. Ühelt poolt mõtlen, et vanus tiksub ning ei tahaks lapse keskkooli lõpetamisel olla pensionär, kes võib-olla hoopis ise majanduslikke tuge vajab. Ka rasestumine ei pruugi 30+ nii kergelt tulla, oeh… Teisalt mulle meeldib vabadus käia olla nii, kuidas ise tahan. Õhtul tulla koju, surfata netis, ärgata vabadel päevadel nii, millal ise tahad. Käia kinos, jalgrattaga sõitmas, reisil. Seda kõike saame praegu segamatult teha. Lapsega aga vajab see kõik suuremat planeerimist. Samuti ei tekita kellegi teise väikelapsed minus “oi, nii nunnu” – tundeid. Pigem tekitavad kassipojad sellist heldimust. Üldse teiste inimeste väikelapsed tunduvad pigem mulle enamuses karjuvad, manipuleerivad, kiuslikud. Kasvatamatud ühesõnaga. Näiteks olin vennal külas ja vennanaine tahtis lapsega õue minna. Lihtne asi eks? No ei. Laps jonnis ja nuttis pool tundi, kuidas tema tahab uute peokingadega õue minna, mitte botastega (kuigi õues oli jahe ning ilmselgelt ei tahtnud ema, et laps ära parseldaks uued kingad). Ema tahtmine jäi siiski peale, aga no mõte sellest, et ainuüksi nii tavaline tegevus nagu õueminek võtab lapsega pool tundi, ajab hulluks… võimalik, et ka mees mõtleb nii, mis seletab, miks ta pole lapse-teemat jutuks võtnud.
Ühesõnaga. Lühidalt öeldes olen lapse saamise suhtes kahevahel. Ise mõtlen, et vanuse poolest veel aega on pisut (minul vähemalt). Ja minu jaoks on ülioluline, et lapse saamise mõte tuleks mehelt. Kuidagi on mu peas kinnistunud, et:
Mees teeb ettepaneku=mees on valmis lapse saamiseks!
Abieluga juba oligi nii, et see tuli minu initsiatiivil. Seda enam tahaksin, et nii ülimalt oluline teema nagu laps tuleks mehe poolt jutuks.
Praegu ongi nii, et mees pole kordagi otsesõnu öelnud, et loobume vahendite kasutamisest ja ise ma pole ka täiesti otse öelnud, et nüüd võiksime last saama hakata. Ma ise tahaksin last saada ikkagi ainult siis, kui mees ka tahab. Mitte nii, et mees “tuleb mulle vastu” ja pärast sünnitust ütleb, et tema last tegelikult ei tahtnudki, vaid mina panin teda fakti ette.
Mis teie arvate, kas on väga tobe mõte oodata, kui mees ettepaneku teeb?