Esileht Pereelu ja suhted Kes tegi ettepaneku last saada, kas sina või mees?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )

Teema: Kes tegi ettepaneku last saada, kas sina või mees?

Postitas:

Kumb teist tegi ettepaneku lapse saamiseks? Teie ise või mees? Kui kaua olite koos olnud? Ja kui vanad te mõlemad olite?

Endast taustainfo. Olen 31, mees 38. Kummalgi lapsi pole, ka mitte eelnevatest suhetest. Koos olnud pisut üle 4 aasta, millest abielus viimased poolteist aastat. Minu õde, kes on 5 aastat noorem, on pool rasedust ära kandnud. Mu vennal, kes on minust 2 aastat noorem, on 2 last. Meheõde läheb kohe-kohe oma teist last sünnitama. Absoluutselt kõikidel mu mehe sõpradel on olemas üks kuni mitu last. Üldse on kuidagi meie mõlemate tutvusringkonnas nö tittedesadu viimasel ajal.

Aga meie? Mees ei räägi lapsest midagi. Tõsi küll, oma õe pojaga (2,5 aastane) on ta küll väga seltsiv. Mängib ja tegeleb temaga. Õhtuti räägib aeg-ajalt, mida toredat ja naljakat poiss korda saatis (elame mehe õega lähestikku). Kui ise olen lastest juttu teinud (ei, mitte selles võtmes, et “hakkame nüüd kohe asjaga pihta”), siis olen saanud vastuseks midagi ebamäärast a la “jah, ega lõpmatult kaugele ei saa edasi lükata, paari aasta jooksul, 1 või 2 last võiks ikka olemas olla tulevikus”. Aga tekibki küsimus, millal see “tulevik” on?

Ma ise olen lapse saamise suhtes kuidagi kahevahel. Ühelt poolt mõtlen, et vanus tiksub ning ei tahaks lapse keskkooli lõpetamisel olla pensionär, kes võib-olla hoopis ise majanduslikke tuge vajab. Ka rasestumine ei pruugi 30+ nii kergelt tulla, oeh… Teisalt mulle meeldib vabadus käia olla nii, kuidas ise tahan. Õhtul tulla koju, surfata netis, ärgata vabadel päevadel nii, millal ise tahad. Käia kinos, jalgrattaga sõitmas, reisil. Seda kõike saame praegu segamatult teha. Lapsega aga vajab see kõik suuremat planeerimist. Samuti ei tekita kellegi teise väikelapsed minus “oi, nii nunnu” – tundeid. Pigem tekitavad kassipojad sellist heldimust. Üldse teiste inimeste väikelapsed tunduvad pigem mulle enamuses karjuvad, manipuleerivad, kiuslikud. Kasvatamatud ühesõnaga. Näiteks olin vennal külas ja vennanaine tahtis lapsega õue minna. Lihtne asi eks? No ei. Laps jonnis ja nuttis pool tundi, kuidas tema tahab uute peokingadega õue minna, mitte botastega (kuigi õues oli jahe ning ilmselgelt ei tahtnud ema, et laps ära parseldaks uued kingad). Ema tahtmine jäi siiski peale, aga no mõte sellest, et ainuüksi nii tavaline tegevus nagu õueminek võtab lapsega pool tundi, ajab hulluks… võimalik, et ka mees mõtleb nii, mis seletab, miks ta pole lapse-teemat jutuks võtnud.

Ühesõnaga. Lühidalt öeldes olen lapse saamise suhtes kahevahel. Ise mõtlen, et vanuse poolest veel aega on pisut (minul vähemalt). Ja minu jaoks on ülioluline, et lapse saamise mõte tuleks mehelt. Kuidagi on mu peas kinnistunud, et:

Mees teeb ettepaneku=mees on valmis lapse saamiseks!

Abieluga juba oligi nii, et see tuli minu initsiatiivil. Seda enam tahaksin, et nii ülimalt oluline teema nagu laps tuleks mehe poolt jutuks.

Praegu ongi nii, et mees pole kordagi otsesõnu öelnud, et loobume vahendite kasutamisest ja ise ma pole ka täiesti otse öelnud, et nüüd võiksime last saama hakata. Ma ise tahaksin last saada ikkagi ainult siis, kui mees ka tahab. Mitte nii, et mees “tuleb mulle vastu” ja pärast sünnitust ütleb, et tema last tegelikult ei tahtnudki, vaid mina panin teda fakti ette.

Mis teie arvate, kas on väga tobe mõte oodata, kui mees ettepaneku teeb?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma eriti ei usu, et mees Sulle ütleb, et vohh, nüüd võiks lapse saada. Seda peaksite ikka koos arutama. Mõni õhtu, kui koos pikutate, siis võta teema üles. Näiteks kallis, millal meie võiksime Sinu meelest lapse saada. Kui mees ütleb, et kunagi, siis aja asi konkreetsemaks. Kas siis aasta või kahe pärast. Ütle ka, et Sa oled juba vana ja kui mitut last tahate, siis peaks varsti pihta hakkama. 🙂

Ja ega teiste lapsed ei olegi eriti nunnud. Enda omad on! 😀 Seega ära üldse karda, et kassipojad praegu rohkem meeldivad! 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

kuigi õues oli jahe ning ilmselgelt ei tahtnud ema, et laps ära parseldaks uued kingad

Lapsel on siis komme hoovis oma asju maha parseldada või? 🙂

Samuti ei tekita kellegi teise väikelapsed minus “oi, nii nunnu” – tundeid.

Minus ka mitte, usu mind. Kuna mul on 3 last, siis ikka arvatakse erinevatel üritustel ja koosviibimistel, et “noh, talle kindlasti lapsed meeldivad” ja tuuakse enda väänikud ka mulle hoida. Täiesti 0-emotsiooni, ei viitsi võõraste lastega (sh isegi oma õe lapsed) tegeleda, enda lapsed on mulle tõesti väga armsad, aga võõrad ei tekita mitte mingisugust õhinat.

Aga üldiselt, ma usun jah, et seda ettepanekut sa võid ilmselt ootama jäädagi, eriti, kui ka abieluettepaneku ise tegema pidid.

Kas sul endal muidu kindel ja suur lapsesaamissoov ikka on (tekstist ei lugenud nagu välja seda) või tahadki last saada seepärast, et “ei taha nagu penskar olla, kui ta keska lõpetab”, “teistel nagu juba on lapsed” jne?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Üldse teiste inimeste väikelapsed tunduvad pigem mulle enamuses karjuvad, manipuleerivad, kiuslikud. Kasvatamatud ühesõnaga. Näiteks olin vennal külas ja vennanaine tahtis lapsega õue minna. Lihtne asi eks? No ei. Laps jonnis ja nuttis pool tundi, kuidas tema tahab uute peokingadega õue minna, mitte botastega (

See ei ole niivõrd kasvatuse teema, kui see, väikesed lapsed ei kontrolli oma emotsioone nii hästi kui täiskasvanud – neil tulevad emotsioonid parinal. Laps karjus, sest ta läks endast välja ehk kaotas enesevalitsemise. Peokingad on tema jaoks erandlik (need ei ole ju iga päev jalas, et nendest loobumine oleks sissetreenitud standardsituatsioon)- ja läksidki emotsioonid üle pea. Sihilik jonn on ka olemas ja selle vastu mõjub hästi see, kui laps kogeb, et vanem ei allu jonnile. Aga enesevalituse kaotusest tulenevat emotsioonidelaviini pole võimalik väikelapsel ühegi kasvatuse abil likvideerida – nii et ära ole liiga karm, et lapsi polegi kasvatatud vms. See moment, kui laps pistab karjuma, on emale muidugi nõme (eriti, kui keegi seltskonnast kriitiliselt vaatab) – aga pärast draama vaibumist läheb elu edasi ja ema last vihkama-häbenema üldjuhul ei hakka (võtab mõistusuega). Noh, see selleks.

Minul oli see variant, et mees tegi selle ettepaneku. Konkreetselt ütles, et tema tahaks last ja kui sina ka nõus oled, siis jätame vahendid ära, eks, ja ehk oleme järgmisel aastal samal ajal juba nii-ja-nii vana lapse vanemadki? Mina olin 35 ja mees 40+, aasta aega koos olnud, kummalgi enne lapsi polnud.

Segamatut elu (vabadus käia olla nii, kuidas ise tahan, õhtul tulla koju, surfata netis, ärgata vabadel päevadel nii, millal ise tahad. Käia kinos, jalgrattaga sõitmas, reisil) oli mul olnud eelnevalt nii piisavas koguses, et ilmselt oli mul oma “doos” käes ning segamatu elu kaotusest mul polnudki kahju.
Lapsega hakkamasaamise ees oli küll ebakindlus – ma ei teadnud lastega ümberkäimisest suurt midagi. Ma ei võtnud kunagi teiste beebisid sülle. Aga kuna kuna mees nii konkreetse ettepaneku tegi, siis seda võimalust (et mul on hea ja tore mees kõrval, kes ise ütleb, et tahab last) ka ei tahtnud oma ebakindlusega ära rikkuda.

Kui ma olin esimese lapsega niipalju veendunud, et lapsega tegelemisest ma tõesti, ära just ei sure (ma ei ütle, et see oleks mingi kerge tegevus mulle olnud – aga oli tekkinud veendumus, et see on tehtav) – siis ettepaneku teise lapse saamiseks tegin juba mina (“Ma olen mõelnud, et üks õde või vend võiks meie lapsel ka olla”), mees oli nõus ja saimegi paariaastase vahega teise lapse.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 02:23; 06.06 11:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis teie arvate, kas on väga tobe mõte oodata, kui mees ettepaneku teeb?

Perekoolikas ei aruta ka lapse saamist enam oma mehega (isegi, kui see mees tal olemas on), vaid teeb sellest teema ja trükib oma probleemi teistele perekoolikatele välja.
Kes siis kõik asjalikult arutlevad, kas ta ikka võiks lapse saada ja kui vanalt see õige oleks.

Sellist hetke, kus ta on oma mehega vaid kahekesi ja “rääkida võib kõigest” tal kahjuks ei ole.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 04:46; 06.06 14:57;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu töökoht on paar sellist uuringut teinud. 100% on lasteteema algatanud ja konkreetse aja otsustanud naine. Sga see ei tähenda, mehest head isa ei saaks.
Ehk üldiselt, sa võidki seda ettetpanekut ootama jäöda. Samas kui paned paika, et ehj nii 6 kuu pärast alustame, tuleb mees sellega kaasa.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Esimest last tahtis mees, teist mina. Mõnulesin ka abielus, käisime reisimas jne – aga siis tegi mees juttu, et oleks aeg. Olin nõus, tore tütar on meil, aga kohutavalt väsitas ära. Olin 3 a kodus ja siis läksin mõnuga tööle. Kui laps sai 7 – siis tekkis kohutav titeisu, mõtlesin, et olen lolliks läinud. Kõik olemas – töö, kodu, juba asjalik laps. 3 aastat võitlesin ja nüüd on mul 5 aastane poeg, kes sündis nädal enne mu 41-st sünnipäeva

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 07:33; 11.06 07:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina algatasin ise, ütlesin, et soovin kolme last ja kuna ma neid soovin, siis ma enam kaugemale seda asja lükata ei saa, võta või jäta. Alustasime laste tegemisega siis kui mina olin 30, mees 36. Mees ütles ahah ja vastu ei sõdinud, võtsin seda märgina, et ta on nõus. Nüüd kasvatame juba 15 aastat kolme last. Ja isaks sobib mees päris hästi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 06.06 08:09; 06.06 09:39; 06.06 12:55; 12.06 15:11; 12.06 15:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on jälle naljakas see, et inimesed omavahel ei räägi??Kui te olete ju kaheksei koos võetakse kõik teemad läbi. Mul on seda raske mõista. Nagu võõrad inimesed elaks koos.
Millest te kodus siis räägite? Poliitikast, teadusest ja “isiklikke teemasi” ei puuduta. Müstika

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul 3 last. Esimene laps oli planeerimata. Mina olin väga ehmunud ja polnud päris kindel, kas on õige aeg, sest olime koos olnud u aasta. Mees aga oli üliõnnelik ja teatas, et tema tahab 3e last. Teine laps oli planeeritud ja rohkem mehe soovil. Kolmandat tahtis ka mees, aga sellega läks 10a, sest mina polnud valmis. Ja lõpuks siis tekkis endal lapsesoov. Viimasega tundsin, et nüüd olen täiesti valmis ja küps, esimesed rulid kuidagi loomulikult. Mees on lastele suurepärane isa.
Ma usun, et võiks maha istuda ja rääkida tuleviku plaanidest.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul eelmises suhtes oli samamoodi, et mees ei maininud ka mitte lapse teemat. Lastega sai hãsti läbi, aga oma lapseplaanidest ei rääkinud kunagi. Tolles suhtes ma kuidagi ise ka ei julgenud küsida, ei tahtnud nagu paista, et pressin last välja. Praeguses suhtes alustas mees ise lasteteemat. Tutvusime ajal, mil ta oma korterit renoveeris ja näitas, kuhu tulevikus tuleb lapse tuba jne. Hetkel on asi selge, kuna lapseteoga alustame. Titejutud algavadki enamuses tema poolt. Hetkel aga tunnen samamoodi nagu sina, et eibtea, kas ikka tahaks. Ma nii naudin rahu ja vaikust ja puhast, korras kodu. Spontaanset elu ja võimalust vaid iseenda eest muretseda. Tahan kaua magada ja soovikorral hommikuni pidutseda. Teised lapsed mingeid emotsioone ei tekita ja kui oma õdede vendade lastega koos olen, siis tunnen tunni aja jooksul kus ma vajan vaikust ja rahu. Samas tiksub ka vaikselt vanus peale (mina 30, mees 35), aga üritan seda siiski võimalikult kaugele tulevikku lükata.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meil oli see mehe algatus 2in1: “Enne kui lapsi saama hakata, peaks ikka abielluma”. Just selline see ettepanek oligi, nii üheks kui teiseks.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on jälle naljakas see, et inimesed omavahel ei räägi??Kui te olete ju kaheksei koos võetakse kõik teemad läbi. Mul on seda raske mõista. Nagu võõrad inimesed elaks koos.

Millest te kodus siis räägite? Poliitikast, teadusest ja “isiklikke teemasi” ei puuduta. Müstika

Paljudes kooseludes on nii, et naine räägib, mees aga ei vasta teemade puhul, millega ta tegeleda ei soovi mitte midagi, eirab, mõmiseb ja pöördub muid asju tegema. Ja kaua sa niimoodi monoloogi ilma vastuseta pead, võõrdud isegi peagi tetaud teemadel rääkimisest.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 06.06 08:09; 06.06 09:39; 06.06 12:55; 12.06 15:11; 12.06 15:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen samal arvamusel, et kui jääda ootama mehe ettepanekut lapse saamiseks siis kulubki aeg nõnda, et oled oma 40-ndates ja endiselt lastetu.
Olen 33 ja ootan oma teist last ning soov on, et peale teise lapse sündi üsna peagi ka kolmandat last üritama hakata.
Ja ärge üdlse arvakegi, et kui olete oma 30-ndates, et lapse tegemine lust ja lillepidu on. Ei juhtu see nii kergelt.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

See on lihtne. Leiad hetke, kui kumbki teist muuga ei tegele, vaatad mehele otse silma, veendud, et ta sind kuuleb: “Ma jätan nüüd vahendid ära!” Kui ta last ei soovi, siis lõpetab steriliseerib, lõpetab seksimise või kasutab kondoomi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis paganama ettepanek? Mu meelest on tegu nii kaaluka asjaga, et ei tehta ettepanekut saada laps, vaid arutletakse, kaalutakse plusse ja miinuseid, arutatakse läbi oma rollid, võimalused, põhimõtted, ja siis kas otsustatakse saada laps või mitte. Ühiselt.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust on selliselt mõtlev mees väga tark ja ettenägelik. 4 kooseluaasta on tavaliselt nö. kriisiaasta ehk siis esialgne armumine on läbi ja argipäev käes. Kui nüüd laps või lapsed siia juurde lisada võib suhe ka läbi saada. Üldjuhul lapse saamine halvendab suhet.

Mehepoolne ettepanek oleks mulle arusaadav juhul kui tal on lõputult raha või kui tal ei ole eriti mõtlemisvõimet ja lähtub puhtalt emotsioonidest.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu kolmekümnendaks eluaastaks oli meie peres neli last. Kõik täiesti planeerimatult planeeritud 🙂 ja omavahel me ei arutanud kordagi, millal lapsi saada või kas neid üldse saada. Kohe, kui kokku kolisime, jätsin rasedusvastased vahendid ära (mees teadis seda) ja loodus pani ise laste vanusevahed paika.
Kui neli last olemas, siis tervislikel põhjustel ei soovitatud mul lähima kümne aasta jooksul rohkem sünnitada. Sorry, aga neljakümneselt oleks aeg hakata juba vanaemaks saamiseks valmistuma, mitte enam ise lapsi saada.. Lasin end steriliseerida (vanuses 31) mehele see asi üldse ei meeldinud, tema sõnul võinuks meil lapsi tulla kas või 14…aga arsti keeld mõjus.
Nüüdseks on kaks vanimat last meil juba täiskasvanud, kaks noorimat põhikoolis. Mehega oleme jätkuvalt õnnelikus abielus, juba 20+ aastat. Lapselapsi veel ei ole, küll on mõned lähisugulaste väikesed lapsed, keda siin aeg-ajalt hoida aitan. Nii saan oma “titeisud” rahuldatud piisavalt. Neil on vähemalt see hea omadus, et nad saan hoiule võtta just endale sobival ajal ja õhtul või paari päeva pärast vanematele tagastada 🙂 Oma koju 24/7 küll enam imikuid ega väikelapsi ei tahaks, 40+ vanuses tunduvad nad ikka üsna tüütud tegelased. 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olin 32, mees oli 31, koos olime elanud 2 a. Lapsesaamise otsuse nö otsustamise võtsin jutuks mina, st olime seda ka varem arutanud ja mees oli varem öelnud, et kindlasti soovib lapsi, nii et teadsime selleks ajaks juba, mida kumbki arvab ja enam-vähem oli see teema läbi arutatud juba. Praegu on peres 2 last, täiesti paras meie pere jaoks. Meie jaoks tundub, et oligi just see ideaalne aeg lapsi saada. Sarved olid maha joostud, õpingud läbi, tööl ka edasi jõutud, oma elukoht olemas, veidi tulevikku kindlustatud, maailmas ka veidi ringi liigutud ja reisitud, nii et oligi see tunne, et senine “vaba” elu oli ennast ammendanud ja oli aeg pühenduda perele. Meil mõlemal oli piisavalt enne aega iseenda jaoks elada, ka paarina saime kahekesi koos piisavat olla, enne kui lapsed saime, nii et võib-olla ka tänu sellele on kogu edasine pereelu sujunud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu arust on selliselt mõtlev mees väga tark ja ettenägelik. 4 kooseluaasta on tavaliselt nö. kriisiaasta ehk siis esialgne armumine on läbi ja argipäev käes. Kui nüüd laps või lapsed siia juurde lisada võib suhe ka läbi saada. Üldjuhul lapse saamine halvendab suhet.

Suhe halveneb siis, kui mees või naine või mõlemad elavad ootuses (ja nendest ootustest mees ja naine pole sageli üldse omavahel rääkinud), et igapäevaelu peale lapsesaamist peab jääma võimalikult samaks nagu enne lapsesaamist. Lapsekantseldus peab tulema kergelt ja nagu möödaminnes, peab olema kogu aeg värske (mitte väsinud), peab olema kriipsupealt sama palju romantikat jms. Ja kui nii ikka ei lähe, siis tõmmatakse nägu viltu ja (halvemal juhul) tülisaag käima.

Kui võetakse mõistusega, et lapse saamisega suureneb koormus, on rohkem väsimust, aga igapäevaelu tuleb siiski koos kahekesi käimas hoida – siis on oht suhte halvenemiseks väiksem. Meie olime vist need “vanad ja realistlikud” (väga roosamannalisi kujutlusi elust lastega me ei hellitanud) – seetõttu omavaheline suhe ei halvenenud. Lapsed saime enne 4 kooseluaasta täitumist (4a või isegi üle 4a oodata, kuni esimene armumine mööda läheb, poleks kannatanud – meie vanusenumbrid!), aga nüüdseks on 4. aasta ka märkamatult seljataga.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 02:23; 06.06 11:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ettepanek tuli mehelt päris suhte alguses, mina panin siis pidurit. Abiellumise ajaks olin esitanud oma nägemuse laste arvust ja vanusevahedest, millega mees oli päri.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

4 kooseluaasta on tavaliselt nö. kriisiaasta ehk siis esialgne armumine on läbi ja argipäev käes.

Kolmas on ikka see teada-tuntud kriisiaasta. Tutvusringkonnast vaadates, siis enamus suhted, mis on hukule määratud, purunevad ka ikka 2. või 3. aastal. Kes see ikka 3 aastat järjest tuliselt armunud on…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

mehe võtmes mees ei taha teha last naisega kes ise pole lapse soovis kindel. sellest tuleks ainult väga suur jama. kes jõuab pärast neid naise süüdistamisi ära kuulata kui ta pärast lapse saamist õnnelikuks ei osutu. mees on alati süüdi. seepärast ma olen alati seisukohal, et lapsed tuleks teha noorena. siis on energiat palju, jõuab ka öösiti üleval olla kui laps on rahutu. vanaseas ollakse väga mugavaks muutunud ja üldse on väga kerge kõike ülemõelda ja kanaemastuda. kui lapse tõttu suhe puruneb, on noorena ka aega uued suhted leida ja eluga edasi minna.

võtke parem koer või mõni muu koduloom, laps on ikkagi inimene ja isiksus.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 12:04; 06.06 12:07;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on jälle naljakas see, et inimesed omavahel ei räägi??Kui te olete ju kaheksei koos võetakse kõik teemad läbi. Mul on seda raske mõista. Nagu võõrad inimesed elaks koos.

Millest te kodus siis räägite? Poliitikast, teadusest ja “isiklikke teemasi” ei puuduta. Müstika

Paljudes kooseludes on nii, et naine räägib, mees aga ei vasta teemade puhul, millega ta tegeleda ei soovi mitte midagi, eirab, mõmiseb ja pöördub muid asju tegema. Ja kaua sa niimoodi monoloogi ilma vastuseta pead, võõrdud isegi peagi tetaud teemadel rääkimisest.

Aga miks see nii on? Sest naine ei lepi mehe arvamusega ja hakkab siis meest karistama, näiteks kasvõi seksiga. 90% naisi ei suuda aktsepteerida mehe arvamust. Miks muidu on olemas perekool kuhu iga teine naine oma mehe arvamust või ütlemist pasundama tuleb. Et siis kollektiivselt mees sõimata kuna ei taha arvata sama mida arvab naine. Ega mehed lollid ole, kõik saavad aru milline olend on naine

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.06 12:04; 06.06 12:07;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on jälle naljakas see, et inimesed omavahel ei räägi??Kui te olete ju kaheksei koos võetakse kõik teemad läbi. Mul on seda raske mõista. Nagu võõrad inimesed elaks koos.

Millest te kodus siis räägite? Poliitikast, teadusest ja “isiklikke teemasi” ei puuduta. Müstika

Paljudes kooseludes on nii, et naine räägib, mees aga ei vasta teemade puhul, millega ta tegeleda ei soovi mitte midagi, eirab, mõmiseb ja pöördub muid asju tegema. Ja kaua sa niimoodi monoloogi ilma vastuseta pead, võõrdud isegi peagi tetaud teemadel rääkimisest.

Aga miks see nii on? Sest naine ei lepi mehe arvamusega ja hakkab siis meest karistama, näiteks kasvõi seksiga. 90% naisi ei suuda aktsepteerida mehe arvamust. Miks muidu on olemas perekool kuhu iga teine naine oma mehe arvamust või ütlemist pasundama tuleb. Et siis kollektiivselt mees sõimata kuna ei taha arvata sama mida arvab naine. Ega mehed lollid ole, kõik saavad aru milline olend on naine

Mõnel puhul on lapsepõlvekodus lihtsalt teatud teemad olnud tabuteemad, ei räägitud neist ja mees tunneb end neil teemadel rääkides halvasti, ebamugavalt. Ning tõenäoliselt ei olegi ta enda jaoks läbi mõelnud, mida täpselt ja millal ta tahab või arvab juba ette, et naisele tema vatsus ei meeldi (see vastus, et ma ei tea ja ma hetkel ei viitsigi sellele mõelda) ja katsub konflikti ära hoida ja katsub otsustamise mitterääkimisega edasi lükata.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 06.06 08:09; 06.06 09:39; 06.06 12:55; 12.06 15:11; 12.06 15:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

ja mees ootab, et sina ütleksid, et teeme lapse ja nii need lapsed saamata jäävadki,s ets kumbki ei julge rääkida 😀

Enamus meestest ikak ütleb, et lasteplaneerimine on naise pärusmaa. Mees ütleb, kui aitab kah.

Meil küll tegi mees varem juttu, st mitte, et “teeme nüüd lapse”, aga lihtsalt rääkis rohkem lapseteemal, et “kui ma kunagi…” jne. Millalgi enne pulmi siis leppisime kokku, et peale mesinädalaid jätan rasestumisvastased vahendid ära. See nö konkreetne tähtaeg tuli küll minu poolt – ikkagi selles mõttes mul kui naisel/lapsekandjal suurem õigus otsustada, kas ja millal ma rasedaks tahan jääda 😀

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Naise valmisolek last saada peab olema ikka kordades suurem mehe omast. Kui naine kõhkleb ja tahab, et mees teeks ettepaneku, siis on parem last mitte sünnitada. Otsus last saada peaks olema niivõrd kindel, et naine teab, et suudab üksi ka lapse üleskasvatada. Üks hullemaid asju on väikelapse ema, kes ei suuda iseseisev olla ja ise otsustada ja kes vajab mehe ettepanekuid, et mingeid asju elus teha. Abiellumisega on teine lugu. Seal peaks mees olema raudkindel, et ta tahab justnimelt selle naisega elulõpuni elada. Mees teeb ju abielludes otsuse, et tahab selle naisega ka lapsi. Ja kui ta on veel öelnud ka, et jah kunagi võiks lapsed olla küll, siis mis otsust sealt veel oodatakse. Mees on ammu valmis, nüüd naine peaks selgusele jõudma, kas ta on piisavalt iseseisev, et võtta vastutust ka lapse eest.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu töökoht on paar sellist uuringut teinud. 100% on lasteteema algatanud ja konkreetse aja otsustanud naine. Sga see ei tähenda, mehest head isa ei saaks.

Ehk üldiselt, sa võidki seda ettetpanekut ootama jäöda. Samas kui paned paika, et ehj nii 6 kuu pärast alustame, tuleb mees sellega kaasa.

Lausa 100%??? Juba siinses teemas on mitu vastajat kirjutanud, et mees algatas. Ka minu esimeses kooselus algatas mees lapse jutu ja lausa nuias pikalt-pikalt, enne kui nõus olin. Olin siiski liiga noor ja mõne aasta pärast läksime minu algatusel lahku. Teise mehega algatasin küll mina vist konkreetselt, aga ma teadsin põhimõtteliselt ikkagi tema meelsust, st et tahtis lapsi. Ja peale esimest ühist last oleks olnud valmis ka kohe teise otsa saama, kuid mina polnud nõus. Samas pole ta mind kunagi survestanud ja väga hästi olnud teadlik, et mina ju kannan, sünnitan ning hiljem saan suurema koormuse.
Teemaalgataja puhul mõtlen, et kas temas ei pruugi olla pisike vimm, et niigi pidi mehelt abielu välja nuiama, nüüd lapsed siis ka. Sorry, kui eksin. Eks siis ikkagi tuleb konkreetselt küsida – kas tahad lapsi või mitte ning kas seda kohe või paar aasta jooksul (sest rohkem ei taha Sina oodata). Kui ikka tuleb ebamäärane hülgemöla, siis pead juba vastavad järeldused tegema.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olime umbes aasta koos elanud kui küsisin mehelt, et millal tema arvates võiksime lapse saada. Tema vastas, et kohe. Lõpetasingi pillide lehe ära ja rohkem ei võtnud, kohe esimesel kuul rasestusin. Olin 29 kui laps sündis. Praegu on laps 5-aastane ja täielik issikas, käivad ja toimetavad koos.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu jaoks ei ole ei abiellumine ega laste saamine “ettepaneku” küsimus. Mööndustega võib seal ju ka mingi romantiline ettepanek olla, aga tegelikkuses on need mõlemad ikkagi läbirääkimise küsimused, mille käigus selgub partnerite nägemus tulevikust ja oma elukorraldusest.
Ma saan aru, et su abikaasa tegelikult väga tahab lapsi, kui on öelnud, et paari aasta pärast võiks… Millal ta seda esimest korda ütles? Arvuta see tulevik välja… (ehk on juba olevik?)
Ma arvan, et sa, teemaalgataja, peaksid kindlasti temaga oma hirmudest ja soovidest rääkima. Kindlasti! Siis saate koos arutada, et mis on oluline, mis on ületatav ja mis mitte. Millised vanemad tahate olla, milleks rahalisi vahendeid on jne. (paljud lapsevanemad reisivad oma põnnidega veel rohkemgi ringi, kui ilma lasteta, on ju võimalik palgata lapsehoidjaid ja abilisi, et oma vabadust hoida jne… võimalusi tegelikult on, kui neid vaid tahta ja raha jätkub). Muidugi tuleb lapse saamise puhul arvestada paljuski ka ettearvamatustega – sünnib keeruline, tujukas laps, puudega laps, ema langeb sünnitusjärgsesse depressiooni, langete majanduslikku auku jne… need on lihtsalt näiteid, midagi ei pea juhutma ja kõik ei juhut kindlasit samaaegselt… Aga ootamatuseid võib muidugi elus niisamagi juhtuda, tulevikus ei saa ju kunagi 100% kindel olla… Aga sellised hirmud tuleks ehk ka läbi rääkida…

Nii, et siis ära jää mingit ettepanekut ootama vaid võta oma tuleviku ise sarvist kinni!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )


Esileht Pereelu ja suhted Kes tegi ettepaneku last saada, kas sina või mees?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.