Teema: Kes tegi ettepaneku last saada, kas sina või mees?

#2846787:

ä

, neil jagys ja kaste tegemiseks.

#2846846:

ja mees ootab, et sina ütleksid, et teeme lapse ja nii need lapsed saamata jäävadki,s ets kumbki ei julge rääkida ????

Enamus meestest ikak ütleb, et lasteplaneerimine on naise pärusmaa. Mees ütleb, kui aitab kah.

Meil küll tegi mees varem juttu, st mitte, et “teeme nüüd lapse”, aga lihtsalt rääkis rohkem lapseteemal, et “kui ma kunagi…” jne. Millalgi enne pulmi siis leppisime kokku, et peale mesinädalaid jätan rasestumisvastased vahendid ära. See nö konkreetne tähtaeg tuli küll minu poolt – ikkagi selles mõttes mul kui naisel/lapsekandjal suurem õigus otsustada, kas ja millal ma rasedaks tahan jääda ????

Lastetoa sisustas mees ka kohe teadmisega, et sinna võib tulla korraga 3 pisikest. Muidugi oleks võinud saatus ka meie plaane muuta, aga niikuinii ju enne pulmi räägid olulised asjad selgeks, et ei oleks ebameeldivaid üllatusi a la isver, ta tahab et me elaksime tema vanemate majas

Isver, kolm last ühes korteritoas selle asemel, et elada majas

Meil oli nii, et mees põhimõtteliselt oleks olnud nõus, aga ta ise mitte mingit initsiatiivi sel teemal üles ei näidanud, mitte mingit! Mees ütles kord, et lapsed on kõige suurem muudatus naise jaoks ja et see ikka kõige rohkem minu otsus. Minule tundus mõistlik 30ndate algus ja siis pihta hakkasimegi.
Vahel mõtlen, et kui mina poleks alustanud, siis oleks meil tänaseni lapsed olemata. Ehk et tore küll see “mittesurvestamine”, aga tegelikult ikka väga passiivne ja oma elu üldse ei planeeri. Pigem selline elus kulgemine. Aga teatud asju ei saa lasta niimoodi minna, lihtsalt PEAB planeerima ja tegutsema hakkama. Mul oli tükk aega okas hinges, et miks MINA üksi pean nii oluliste otsuste eestvedaja olema, aga tänaseks, kui lapsed olemas, on mul juba ükskõik. Hea meel, et lapsed olemas ja mees on ka tubli. Aga jätkuvalt üsna passiivne oluliste teemade osas, õnneks igapäevaste tööde osas parem :).
Nii et kui põhimõtteline nõusolek on mehelt olemas ja Sa ise oled valmis, siis ainult tuld.
Aga Sa ise ka vist veel kahtled. Mina 30ndate alguseks enam ei kahelnud (enne seda tõstis lastele mõtlemine juuksed püsti!!!). Olin saanud piisavalt tööd rabada ja natuke reisidagi ja oligi juba tunne, et need asjad on tehtud-nähtud, viimane aeg midagi muud uut ja põnevat kogeda 🙂 ja seda nö PÄRIS OMA elu elada (töölkäimine on ikkagi ju kellegi teise heaks töötamine).

#2848795:

Lastetoa sisustas mees ka kohe teadmisega, et sinna võib tulla korraga 3 pisikest. Muidugi oleks võinud saatus ka meie plaane muuta, aga niikuinii ju enne pulmi räägid olulised asjad selgeks, et ei oleks ebameeldivaid üllatusi a la isver, ta tahab et me elaksime tema vanemate majas

Isver, kolm last ühes korteritoas selle asemel, et elada majas

Mina isiklikult elaksin kindlasti pigem pisikeses korteris kui ämma majas kuigi minu ämmm on meeldiv inimene. Minu jaoks on privaatsuse kriteeriumid teised. Ise elasin lapsena nii, et mitu last ühes toas ja probleemi ei näe.

Hehh, mina olen märganud, et need mehed, kes laste teemal rääkides hapu näoga kukalt sügavad, on hiljem palju paremad isad, kui need, kes juba suhte algul avaldasid suurt soovi laste saamiseks.

Valesti oled märganud.

mina arvan ka, et see on kohe selline teatud liik mehi, kes ei suuda konkreetset sammu isaduseks teha, ja eeldavad, et need asjad juhtuvad iseenesest. ammugi siis ettepanekuid teha. protsentuaalse arvestamise jätan teistele.
minu mees ka alati teadnud, et tahab lapsi, alati on see olnud selge, aga abstraktselt, igasuguse ajakavata. olin heietanud siit- ja sealtpoolt, et millal oleks hea, kui oli jutt, et kunagi, ja ei taha väga vanalt jne..ja siis hakkasin môistma, et mingit konkreetset kuupäeva ta mulle küll vâlja ei käi, ja et kuud ja aastad mööduvad. siis pakkusingi ise, konkreetselt, kuna tema jaoks oli see abstraktne.
nüüd juba ootan teist last, ja samamoodi ootasin niikaua, et ise oleksin valmis, ja siis tegin juttu, et kui soovime, siis on aeg. see ei tähenda, et ei andnud valikut, aga panin fakti ette, et valigu, ja andku mulle teada, kas on nôus vôi mitte.
nad tuleb ise mônikord oma loogikavigadega vastamisi panna, nt see jutt, et kunagi-kunagi kindlasti, aga mitte liiga kaua aja pärast, aga samas vahendeid ära ei jäta.
mul on kolm sôbrannat samamoodi, et armastus on, lapsesoov on môlemal, aga mehed ei suuda konkreetset sammu astuda, et oleks otsus vastu voetud, ja teoks teha. naised juba jalgapidi kriitilises vanusegrupis, meestel ju see luksus, et samavôrd ei ole piiratud ajaline aken, siis saabki edasi lûkata.

Konkreetset ettepanekut enam ei mäletagi. Aeg oli lihtsalt õige 🙂
Mina olin 31, mees 32, kui laps sündis. Koos olime olnud ligi 10a, abielus 7a.