Kui on koos ühisele otsusele jõutud, et lapse sündimiseks ei ole õige aeg (mis iganes need põhjused on, kas on peres juba lapsed, ja rohkem pole plaanis, aga kaitsevahend vedas alt, või ei ole majanduslikult võimalik last kasvatada jne), siis ma arvan, et ei teki viha paari vahel. Vaevalt, et see kummalegi kerge on, kui selline otsus tuli vastu võtta.
Hoopis teine asi on, kui üks tahab last, teine mitte, ja see lõplik otsus on kuidagi survestatud.
Kui ma kasvõi enda pere järgi üritan seda teemat lahti mõelda, et mis mina teeks sellises olukorras, siis arvan, et mul ei jääks viha mehe vastu. Meil on peres kaks last, vanus selline, et enam ei jaksaks beebi ja väikelapsega tegeleda. Aga samas viljakas iga veel kestab, kui tõesti peaks mingi õnnetu juhuse tõttu rasestumisvastane vahend alt vedama, siis ma lihtsalt ei jaksaks veel ühe lapse vanemaks saada. Ei oleks kerge otsus ja kindlasti jääks piinama elu lõpuni, aga samas ei saaks ma hakkama veel ühe lapsega. Ma armastan väga oma lapsi, ei tulnud nemadki lihtsalt, aga ma ka tunnen, mida emaks olemine on minult võtnud, kui väsinud ja trööbatud ma olen, kui kurnav mulle lapsevanemaks olemine on. Muretsemine laste pärast, hirm, et mu enda või mehega midagi juhtub, aga lapsed veel suureks kasvatamata. Lihtsalt olen selline põdeja inimtüüp, nii et ei julgeks 40+ vanuses enam last saada.
Huvitav, mida teemaalgataja sellises olukorras inimesele lahenduseks siis pakuks? Kui nt rasestumisvastane vahend veab alt ja inimesed kindlalt teavad, et nad ei taha lapsi või ei taha rohkem laps? Kui paar otsustab abordi kasuks, siis oma emotsioonide suunamine partnerile vihana või vihkamisena ei ole ju lahendus. Kui koos otsustati, siis tuleb koos ka sellest raskest perioodist välja tulla ja ka edaspidi abordiga seotud teemades üksteist toetada, kui see kuidagi esile kerkib mõtetes ja tunnetes.