Teema: Kes teinud kannapöörde ja kolinud linnast maale elama?

Üks armas blogi kus muuhulgas on juttu ka sarnasest õnnestunud otsusest on Polkovniku butiik. Seal on küll palju muud toredat:)
Kuid on ka kolimisjutte, ehk on abi. http://polkovnikubutiik.blogspot.com/search/label/kolimise%20jutud

Nii. See eelpool viidatud blogi on mõistagi armas. Ei tohi aga ära unustada, et tegu on L-E ühe võimekama vallaga, kus elu on lill ja kõik toimib siin super hästi. Ja ilmselt on siiakolinu taust ka mõnevõrra kobedam kui enamikel, kes maale tulevad.
Meie läksime ka maale.
Tõsi – maale vaene inimene ei koli ja jumal tänatud. Ei hakka selgitama, miks nõnda arvan.
Maal elamise juures on üks tohutu pluss, minu jaoks. Puuduvad naabrid, kes seina taga oma elu elavad või naabermaja aknast sulle kööki vahivad. See on parim! Samas – puudub igasugune anonüümsus. Jälestan külaelu ja külakogukonnas elamist.
Kõik vahvad meelelahutused on väga kaugel. Sõbrad on kaugel. Nad käivad külas, tihti, ent siiski ei rahulda see mind. Maastur on kohustuslik – meie peres vähemalt. Poes käimine, mis nii ehk nii on ebameeldiv, on siin veelgi põhjalikum ja planeeritud protseduur.
Lapsel pole naabrilapsi, kellega mängida.
Aga koduloomi on mugav pidada. Koer jookseb aias ringi ja kass loivab mööda muru. Hobused hirnuvad koplis ja mägiveised mõnulevad iga ilmaga oma küngaste vahel siin.
Kui ise kuldsete kätega pole, tuleb palgata enamike tööde peale töömehed. Tööd maal aga jagub….
Ühesõnaga – tänase seisuga saan tuttavate pealt öelda, et maale kolivad rikkad romantikud, kes on natuke naiivsed-eluvõõrad või siis lihtsalt rikkad, kes maksavad iga asja eest ja sinna raha ka läheb.Või siis ökomökud, nagu ma neid kutsun, täitsa sõbralikul toonil. Nood on eraldi klass.
Räägin mehele juba tükimat aega, et läheme minema siit. Aga kes see loll omale tahab sellist suurt lahmakat privaatsust 200ha ja suure mõnusa maja näol….Mees muidugi ei taha minna ka. Tema elab siin oma unistust välja.
Õnneks on korter alles ja on kuhu põgeneda, et kohata inimesi ja ennast ka võimalusel ühena neist tunda.
Ah ära parem mine maale….
Või – ära tule…
Aga korraks käimise koht võiks maal olla…

Meie kolisime eelmisel aastal Tallinnast Lõuna-Eestisse maale. Ei ole rikkad, ei ole maasturit (üks vana loks ainult), ei planeeri mingeid poetuure, ei pea loomi, ei põe külamuttide olemasolu pärast. Elame rahulikult ja mõnusalt. Raha kulub vähem. Sõbrad käivad külas ja käime ise külas. Laps käib kohalikus koolis, teine lasteaias. Töö leidsin lihtsalt. Mul on kõrgharidus, keelteoskus, pikaajaline töökogemus ja spetsialiste on maal vähe. Kõrgharidust nõudvaid töökohti on rohkem kui soovijaid. Samas, kellast kellani kusagil käima ei pea, enamuse tööst võin kodus teha.
Meie jaoks on maale kolimine pigem puhkus kiirest linnaelust. Eks näis, kauaks jääme. Hetkel plaane pole. Elame üks päev korraga ja oleme rõõmsad.

Oleme maakad olnud üle viie aasta. Töö leidsime mõlemad, aga nüüd juba tahaks ka pisut valida, et mitte ühel kohal, kus suurt arengut enam pole, end pisut turgutada. See aga pole võimalik. Ettevõtjad me pole, kahjuks.
Seega väike masendus tekkinud.
Pluss on see, et mitu ha-d maad, mida rendime, mõte selles, et oma kodu, kus su ukse all keegi ei sibli. Mets, oma osmik, vabadus mida ma just tahtsin.
Odavam on elu küll, kui investeerid alguses. Veesüsteem, küte, soojustus.
Me ei kahetse, aga hetkel on raske, samas kui laen varsti makstud, oleme valmis jälle rõõmsamad olema.

Mina olen pärit Lõuna-Eestist täpsemalt Tartust.Kolisin mõned aastad tagasi Tallinna. Terve elu elanud korteris ja maatöödest ei taha midagi kuulda.Sain oma praeguse elukaaslasega Tallinnas tuttavaks ning soetasime ühise kodu maale.Tallinn on ca 10 km kaugusel kuid ikkagi on see maakoht. Probleemid algasid kohe esimesel nädalal.Küll kadus vool mitmeks päevaks ja prügivedu korralikult ei toimi.Nüüd soetasime teise auto, et ma siin lõksus ei oleks kuna jäin paar kuud tagasi dekreeti ning pidin tööauto tagastama tööandjale lapsehoolduspuhkuse lõpuni.Teine laps käib koolis.Alguses käis Tallinnas koolis kuid taksojuhi mängimine tüütas ära ja panime maakooli.Transport on valla poolt kuid buss läheb kell 7.00 hommikul ning laps peab käima pikapäevarühmas kuna tunnid lõppevad 12 paiku kuid valla buss läheb alles 15.30.
Mina ei soovita maal elada.Täielik peavalu.Pealegi kulub autokütusele üsna suur summa ning poes peame käima vähemalt 3 korda nädalas.Mees käib küll linnas tööl kuid viimasel ajal ongi minu ainsaks meelelahutuseks mööda poode kolada ning sõbrannadega kokku saada sest muidu istuks lihtsalt kodus ja passiks niisama.
Meil on suur aed kuid mingit maltsakasvatajat minust ei saa.Vihkan aiatöid ja pealegi plaanis koer võtta.
Eile sadas veel lumi ka maha.Eks näis kuidas siis vald hoolitseb teede eest.
Paar aastat veel pean siin urkas vastu ja siis hakkan plaane tegema kuidas linna saada.Kõigile ei sobi maaelu ja kuna olen selle ära proovinud siis tean, et ka mulle ei sobi.

meil on ka 40 km Tallinnast maamaja. aga päriselt vist koliks kui lapsed on suurede sinna. meil on lähim kool 4 km, sinna läheb vaid koolibuss, al. 5. klassist on kool 10 km kaugusel ja ka vaid koolibussiga.suurem laps mul käib hetkel kutsekas, siis peaks jääma opilaskodusse. seega talvel oleme linnas ja suvel maal, sealt saan ka tööle käia.
täna öösel nt tuli teade, et vool ära, teed on kindlasti veel lahti lykkamatta praeguseks.
minu arvamus on, et maale kolimine peab olema väga läbimoeldud otsus, hea kui seda kohta enne ka tunnete, teate mis ees ootab, ja lapsed voiksid olla väikesed, siis harjuvad. 🙂

Mina kolisin linnast maale. Minule meeldib. Aga tuleb arvestada, et elad maal. Lähedal ei ole kiirabi, tuletõrjet, torumeest, telekaparandajat, pesumasinaparandajat. Lasteaed on 8 km, kool sama kaugel. Lähimasse väikelinna,kust ostame kord nädalas toiduained, on 15 km. Ei pea loomi, meie ametikohad võimaldavad kaugtööd. Kõik huviringid lastele asuvad 15 km kaugusel. Tänapäeval praktiliselt puudub normaalse sageduse ja suunaga bussiühendus, nii, et ilma autota on pea võimatu. Lapsed saavad kooli küll ise, u. 1 km kauguselt bussipeatusest läheb koolibuss.

Mida arvestada kolides maale. Töökoht osti enne kolimist, sest palgad on väga väikesed ja töökohti vähe. Töökoht kindlasti esimesena ja siis kolimine. Arvestad oma igakuistesse kuludesse auto bensiinikilometraazi ja auklikul teel sõitnud auto remondikulud. Elukohavalikul on väga-väga oluline see, kas ja kui hästi vald sinu majani teed lumest lahti lükkab (räägi naabritega). Meie oleme oma kilomeetrisel põlluvahetee lõigul ainuke talu, mistõttu oleme teede lahtilükkamise järjekorras viimased. Üldiselt ei saa me igal talvel kokku u. 10-14 päeva tööle ja lasteaeda autoga sõita, sest tee on lahti lükkamata. Aitab see, kui soetad-hooldad veel ka traktorit, aga see on ainult tee lahtilükkamise mõttes väga kulukas. Kooli saab ikka, sest suusad viivad üle lume. Toidupoes saab ka hädapärast suuskade-bussiga käia, lihtsalt vahepeal peab terve päeva linnas redutama, sest buss tagasi linnast tuleb alles õhtul. Elekter ei tohi olla ainus kütte-vee-toidutegemise allikas. Maal jõutakse suuremate elektrikatkestuste korral sinuni alles mõne päeva kuni nädalaga. Lahendus – vähemalt naabritel peab olema salvkaev ja kodus peab olema puupliit ja hea kui ka ahi. Õues võiks olla välikäimla, juhuks, kui torud külmuvad või elektrit tubases wc-s pole. Käsitsi veega täidetav saunakatel on ka sel puhul hea. Kui tahad nädalaks talvel kodust reisile minna, peab kogu maapealne veetorustik olema kas automaatse küttekaabliga või võimalusega torud veest tühjaks lasta. Kogu elu tuleb elada läbimõeldult, ei tohi jätta nii, et ah, parandan need elektrijuhtmed homme, mitte täna. Kiirabi ja tuletõrje jõuavad kohale liiga hilja. Kui kasutad kodumasinaid, loed enne kasutamisjuhise läbi, sest vähe on neid kodumasinaparandajaid, kes tulevad nii kaugele parandama, alati võetakse ka kohaletuleku bensiiniraha. Võib juhtuda, et prügiveoteenust ei saa tellida, kuna ükski firma pole nõus sinna sõitma, naabrid nimelt eii telli prügivedu meie hajaasustuses. Toiduvarud peavad kodus olema juhuks kui auto läheb katki, mees kodust ära ja lapsed haiged. Arstimitevarud peavad olema kodus, sest lähim valveapteek asub Tartus või Tallinnas. Kui on kellegil perioodilist arstiabi vajav haigus, peab kulutustesse arvestama pidevad Tartu või Tallinna otsad. Renoveerimata maamajadel läheb palju-palju vaeva, et maja tänapäevastesse standarditesse saada, nii et veetorustiku saad majja ja torud pidevalt ei külmuks. Kui ise ei ehita, soovitan panustada ehitusjärelvalvesse. On mõned majaehituslikud tööd, mida ei saa pooleli jätta. Kui ikka soojustusvill on majal peal, tuleb kohe välja käia ka kattematerjali kulu, sest muidu saad sooja maja asemel võikalt haiseva ja hapneva maja. Katust on ka mõistlik ühe korraga parandada. Kui majal puudub korralik kaev või liitumine elektrivõrguga, siis tuleb see väga kallis lõbu. Raha ei lähe meeletult, kui oskad arvutada-ja iga oma tegevust-sammu läbi mõelda, ei osta asju (ka ehitusmaterjale rohkem kui neid kulub), kui lähed linna, siis teed seal korraga mitu toimetust, mitte ei lähe iga ununenud soola pärast uuesti linna jne. Tööd on majas pidevalt ja kordades rohkem kui korteris. Ja tõesti, peab nii naine kui mees olema osavate kätega. Naabrimutte ei tohi karta, vaid nendega tuleb head ja soojad suhted tekitada, siis on sul abi võtta, kui seda vaja peaks minema. Kui on lapsi vaja kellelegi hoida anda, kui tahad kohalikku kartulit-kõrvitsat,hoidiseid, kui on vaja traktorit, et metsast puid tuua, kui on vaja kasvõi pikka trossi, et umbe läinud torusid lahti sudida. Kui naine on üksi kodus, mees lähetusel, on hea kui on mõni sõbralik naabrimees,kes vajadusel mootorsaega teele kukkunud puu läbi saeks, või peab naine oskama ise mootoraagi kasutada. Kui nikastad jala ja pead minema kiirabisse, on hea, kui keegi naaber su lapsed oma hoolde võtab jne. Endal on juhus, kus maal helistasin naabrile, et su kõrvalhoone põleb (üle põllu nägin), naabri majal polnud aknaid sinnapoole ja oleks majagi maha põlenud. Maal on naabrid olulised inimesed. Suvi maal tähendab elu pidevas sääseterroris. Kui armastad maaelu, siis lihtsalt harjud nendega. Kui maja on metsa sees on sääski rohkem, kui on ka lagedat ja tuuled puhuvad, on sääski vähem aga siis tuiskab õuele ka suuremad lumevallid ja on omakorda talvel vaja rohkem lumerookimist teha. Maastur ei ole kohustuslik, kui oskad ilusti vaiselt, mitte gaasi põhja vajutades autoga sõita, meie oma halbade tee- ja lumeoludega saame ilusti väikese autoga hakkama. Ühesõnaga maaelu tähendab palju paremat planeerimisoskust aga pole võimatu.

Ja kui iga hommik õuele astudes kluugutavad hanekarjad otse pea kohal, või korjad augustis oma õue servast igal õhtul pannitäie seeni, või kui lapsed torkavad kummikud pitsaamadele otsa ja jooksevad suvehommikul esimese asjana raiesmikule metsmaasikaid sööma siis jälle oled rõõmus, et maal elad.

Siin teemas on juttu olnud Lõuna-eestis elamisest.
Nii puhtalt mõtte mõttes: olete täheldanud, et lihtlabaselt ülevalt alla kaarti vaadates on näiteks Pärnu allpool kui Tartu?

Mõtlen võimalikele miinustele, et maaelu idüllilist roosamannat maa poole tuua…
Kui maale kolid, siis suurenevad hüppeliselt autokulud. Sotsiaalne võrk võib aheneda, aga ei pruugi.

Plussid?
Rahu, vaikus. Saadad lapsed tagantkätt õue sehkendama ja ei pea iga nende sammu jälgima. Siiras rõõm oma loodust. Vahetud inimesed. Kõik teavad kõiki, niisiis anonüümne pätt puudub. Kui ise aia- ja metsainimene oled, siis on söök kokkuvõttes üliodav. Suur füüsilise koormuse võimalus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Põhjuseid Lõuna-Eestisse kolimiseks mitmeid, ei hakka neid siin arutama.
Linnalähedased külad ja seal müüdavad majad on tänu linna lähedusele ülemakstud ja see ei ole sama, mis maal elamine ;)[/tsitaat]
Mis mõttes ei ole sama? Meil on elamine nii 30-40 minuti kaugusel Tallinna kesklinnast – maaelu mis maaelu, vana talukoht, suur krunt, lähim naaber 100 m kaugusel.

\”Maal\” ja \”maal\” on vahe. Kui peres on lapsed, siis palju sõltub koolist. Maakoole on erinevaid. Kindlasti on armsaid mõisakoole, kus töötavad asjalikud ja sõbralikud õpetajad ning lapsed on nagu \”Bullerby laste\” raamatust välja astunud. Meie suvekodust maamaja ei ole saanud meie püsivaks elukohaks peamiselt seetõttu, et kohalik kool ei kannata kriitikat. Näen pigem bussipeatuses või kohaliku poe ees alkoholi tarbivaid ning lärmavaid noorukeid ning mul tõesti ei teki mingit inspiratsiooni oma last sellisesse keskkonda saata. Noort ja elujõulist rahvast on maal küll, kuid kahjuks ei ole see praegusel etapil veel enamus. Sõbrad teatavasti on laste jaoks väga olulised ning mingil hetkel ei ole meil võimalik enam neid valida. Mitmed minu tuttavad on selle probleemi lahendanud selliselt, et transpordivad oma lapsi 25 km kaugusel asuvasse Waldorf-kooli. See teeb päevas kokku 100km sõitu… Ma ei kujutaks oma elu sellisena ette… Seega, kui laste kasvukeskkond on oluline, siis alustaks ma enne sobiva kooli otsingutest.