Meie oleme pere, kes on Eestist läinud. Ja ilmselt igaveseks, kuigi \”never say never\”.
Umbes 10 aastat tagasi sain oma tööandjalt pakkumise elada ja töötada 2-3 aastat Eestist väljaspool. Samuti pakuti mulle enesetäiendamise võimalust ühe kohaliku ülikooli juures. Poeg hakkas käima rahvusvahelise kooli lasteaias ja hiljem 6-aastasena esimeses klassis. Otsustasime siiski tagasi minna Eestisse, just suvel enne kui poiss oleks Eestis pidanud minema esimesse klassi.
Valisime koos temaga välja ühe kooli kaunis kodu lähedal. Käisime vestlemas nii tulevase klassijuhatajaga kui ka kooli juhiga. Olime hirmul nats Eesti koolisüsteemi pärast, olin kuulnud palju koolivägivallast ja mõnitamisest. Poiss ei osanud hästi eesti keeles kirjutada, kartsime et teda hakatakse sellepärast tõgama.
Algus oli ideaalne. Klassid olid väikesed ja lapsi koheldi austusega. Siis järsku ühel hetkel kõik muutus. Peale jõuluvaheaega klassi koosolekul ütles õpetaja, et nüüd on \”sisseelamisaeg\” läbi ja hakkame elama reaalses maailmas. Reaalne maailm, mis see on? Noh et kõigile ja kõigele antakse täie rauaga ja lapsed peavad maast madalast aru saama, et elu ongi võitlus. Selge! Ja nii hakkaski olema. Täie rauaga, hommikust õhtuni.
Lapsed said 1-2 tunni jagu kodutöid teha iga päev. Minu poiss sai ikka juba enam-vähem hakkama. Seal klassis oli teisigi, kellel probleeme tekkis. Enamusel siiski matemaatikas, mitte eesti keeles nagu meie peres. Hindeid veel ei pandud, aga pingerida töödest seisis kogu aeg klassis seinal. Hiljem lausa koridoris klassi ukse kõrval seina peal, seega kogu kool sai siis teada, et Juku oli matemaatikas viimane ja Kalle eesti keeles. Lahe!
Meie elu Eestis sai olema ei vähem ega rohkem kui paar aastat pikk. Otsustasime kolida ligemale oma hobidele, sinna kus me iga aasta suvel ja talvel puhkamas käisime. Sinna kus me enamuse oma kõrvalepandud rahast matsime. Sinna kus minu ja mu mehe hing ilmselt olid sündinud 🙂
Poiss käib siin koolis viiendat aastat. Ta tuli sõnakestki kohalikku keelt oskamata esimesel koolipäeval kooli. Talle määrati koheselt nn. toetajaks üks koolivend, kes oskas inglise keelt. Kooli poolt sai ta kohaliku keele lisaõpet. Ja me ei ela mitte suures linnas, kus kõik selline tugiõpe jms tavaline on. Oleme väga väikeses kohas.
Väiksemad lapsed on lasteaias ja eelkoolis. Kõik ärkavad hommikul üles ja lähevad rõõmsalt kooli-aeda. Nutmist ega popitegemist siin pole. Saab tegeleda oma hobidega, saab hingata ja stressitase on NULL.
Ma ei ütleks, et lapsed on siin vati sees. Samas ma ei ütleks ka, et nad EI ole vati sees. Aga neist peetakse lugu, neid võetakse kui võrdseid ja nende eest kantakse hoolt kui nad parasjagu oma kodus ema-isa juures ei ole.
Miks siis Eestist ära tulime (kui jätta kõrvale meie hobid, millega Eestis tegeleda ei saanud).
1. Koolistress. Esimesest klassist peale algab suur võitlus esikoha pärast.
2. Mehe roll Eesti elus. Olematu isapuhkus (nüüd vist on midagi?). Kui isa tahtis haige lapsega koju jääda, siis küsis firmaomanik, et kas su naine suri ära, et tema ei saa kodus olla.
3. Mõttetu tõmblemine mammona nimel (vaadake autoparki Tallinnas, ülejõukäivad laenud ei-tea-mille soetamiseks jne)
4. Väljasurnud elu kaugemal kui 50 km Tallinnast. Enne ärakolimist Eestist tegime viimase katse kolida maale. Tahtsime taastada vanavanaisa talu Põlvamaal. Vallavanem saatis meid oma sooviga Tallinnasse tagasi (sõna otseses mõttes). Mis teil seal viga on? Ehitusluba me teile nagunii ei anna, külavaeseid pidi endalgi palju olema. Ja ettevõtlust pidi Pindi Jaan selles vallas ajama, pole siin konkurenti vaja. Uskuge või mitte, seda meile öeldi.
5. Igavene võitlus oma koha eest päikese all.
Nüüdseks oleme Välismaal. Närvid korras, ettevõtte saan luua siin seal kus tahan (kui vaid järgin kohalikke seadusi) ja elu on olemas nii maal kui linnas.
Jah, võimalik et me olemegi need nõrgad, keda Eestimaa ei vaja. Need, kelle koht ongi Välismaal. Sest tugevad ja ilusad jäävad ju Eestisse. Aga ma ei kahetse oma valikut.
Kui viimaseks midagi öelda materiaalse olukorra kohta, siis Eestis elasin ma kindlasti paremini oma rahadest. Saime käia puhkamas ja söök oli laual ning maksud/laenud tasutud. Siin olen hakanud rahasid rohkem planeerima, samas mitte et teda ei oleks, aga ilmselt olen võtnud üle kohalikud kombed. Oleme ette planeerinud ca 2 aastat (puhkused, kulud, tulud jne) nii palju kui selliseid asju saab pikalt ette planeerida.
Kõigile, kes tagasi tahavad minna. Mõõda üheksa korda enne kui lõikad. Kui oled läinud raha teenima, siis on kindlasti kergem Eestisse tagasi minna. Kui oled kohaliku eluga harjunud ja sind seob selle kohaga/riigiga midagi enamat kui lihtsalt hea palk – soovitan pikemalt mõelda.
Patrioot ja eestlane saab olla ka ilma, et elad Eestis. Ja tagasi saab ju alati, lennukipiletid on ööpäevaringselt müügil.
Päikest!
Nii \”teile\”, kes te olete seal! Kui ka \”meile\”, kes me oleme teiselpool vett!