Teema: kes vinguvad meestega rohkem?

No meil on vingujaks mees. Ja ma ei saa absoluutselt aru, mis häda tal koguaeg kõigega on… 😀

Omades kogemust mõlema variandiga, siis ütleks, et kodused. Aga samas võib see isikust kinni olla 🙂

Arvan et see siiski oleneb inimestest endist, mitte sellest kas ta on kodune või töölkäiv. On kohe üks sort selliseid inimesi, kes absoluutselt iga jumala asja peale PEAVAB VINGUMA või midagi negatiivset kommenteerima.

Vinguvad ikka need kõige rohkem, kes pole rahul. Hakatakse elama enda jaoks sobimatu kaaslasega ja siis ongi ühel hetkel valik, kas elada end välja ( vinguda ) või lahutada. Nii et pigem oleks vastus, et kõige enam vinguvad need inimesed, kes on pere loonud enne kui ise küpseks inimestena on saanud. Kui leitakse endale sobiv elukaaslane, siis vingumiseks põhjust lihtsalt pole.

Vinguvad need, kes oma meest ei v22rtusta, mis iganes p6hjusel. Kes ei oska n2ha v6i ei leia kuskilt otsast, et mees on inimene nagu nainegi.

Enda kogemusest võin väita, et näägutamine ei sõltu tööl käimisest või mitte käimisest, vaid suhtega rahulolust. Esimeses abielus olles näägutasin palju ja mees arvaski, et see ongi naiste loomus ja kõik näägutavad. Tagant järele tarkusest võin öelda, et ma tegelikult ei armastanud teda ja ma olin enda ja oma tahtmised sellesse suhtesse ära kaotanud. Nüüd olen üle 12 aasta olnud imeliselt hästi toimivas suhtes ning selle aja jooksul pole ma kordagi näägutanud. On ette tulnud mõned korrad, kus väsimusest või stressist teisele korra nähvatud on, aga need rääkisime kohe sirgeks ja nüüd tunneme teineteise piire paremini. Tööl käime mõlemad täiskohaga, peres on 2 last, aga näägutamisele meie peres kohta ei ole.

Minu tutvusringkonnas pole ühtki kodust naist.

Minu vingun kindlasti rohkem.

Vahet pole, kas olen kodune v tööl.

Miks? Sest ma olen koduse elu nö projektijuht ja seda vastu mu tahtmist, sest mees lihtsalt on nii palju ära ja ta selline professoritüüpi, kes väga ei orienteeru reaalses maailmas nagu arvete maksmised, töömehe tellimised jne. Delegeerin ülesandeid, sest ma ei taha kõike ise teha. See on väsitav.
Ja siis vahel ikka vingun täiega, kui kopp ees.

Mees ei vingu mu kallal mitte kunagi. On väga hea südamlik ja sõbralik.

Vinguda saab vaid siis kui teine nõustub vingumist ära kuulama. Mina näiteks ei kuula, sest mul on sellest ükskõik ja tulemus on see, et vingumine on vähenenud mehe poolt, sest ta teab, et tal pole publikut. Mina arvan, et kui mees hakkab soiguma, siis tuleb ta tähelepanu kohe füüsilisele tegevusele suunata, mis on meeldivam kui tühi sõnadejoru. Näiteks hakkad suudlema, ei lase tal midagi öelda ja pärast on mõlemal tuju hea. Või siis vastupidi, teed talle haiget, lööd nt munadesse ja see on teadupärast valus. Kaob kohe komme viriseda. Unustab isegi sellise sõna nagu virisemine koheselt ära.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vinguvad ikka need kõige rohkem, kes pole rahul. Hakatakse elama enda jaoks sobimatu kaaslasega ja siis ongi ühel hetkel valik, kas elada end välja ( vinguda ) või lahutada. Nii et pigem oleks vastus, et kõige enam vinguvad need inimesed, kes on pere loonud enne kui ise küpseks inimestena on saanud. Kui leitakse endale sobiv elukaaslane, siis vingumiseks põhjust lihtsalt pole. [/tsitaat]
See on nüüd huvitav küll. Tähendab, mees pole minuga rahul? A misasja ta elab siis minuga koos? Ma ei hoia teda ju kinni.
Lastega pole ta ka rahul? Aga see oleks ju nagu oma teha päris palju? Et kasvatagu siis neid lapsi.
Ma talle öelnud küll, et vingumine ei ole töötav kasvatusmeetod, aga tal tuleb see kuidagi automaatselt.