Minu kaastunne kõikidele neile meestele, kelledele tuleb üllatusena, et naine tahab lahku minna…
Kui ikka sisuliselt sünnist saadik mitte minged kohustusi pole…
Lapsepõlves võib teisi kiusata, lärmata jne. sest no poisid on ikka poisid jms. samas kui tüdrukud peavad vaatama, et nad oleksid vaiksed, kohusetundlikud, teistega arvestavad, distsiplineeritud jne. Nende omaduste harjutamine sillutab tee üleüldisele enesedistsipliinile, tahtejõule ja impulsside pidurdamisele.
Koolis jätkub sama, sest noh “poisid jäävad poisteks, kolm on koolipoisi hinne, käitumise eest kolm saada on ok, sest no poistel ongi seda ettevõtlikust nii palju ja milleks seda küll piirata” jne. jne.
Põhikooli lõpetamine on poisile suur saavutus, sest teadupärast on “kõik meie haridussüsteemis kapitaalselt meessoo vastu” ja seega on see poisile poole kurnavam kui tüdrukule. Tohutult diskrimineeritakse, umbes nagu mustanahalisi USAs umbes 300 aastat tagasi…Hea et meil poisse üldse koolide ustest sisse lastakse…
Gümnaasiumisse jõuavad Eestis ainult ebainimlike võimetega noormehed, arvestades mida kõike need “vananevad naissoost pedagoogid küll tulevastelt juhtidelt (meessugu=juht) nõuavad”. Mõned aastad tagasi üks meessoost koolidirektor Pärnu ja Haapsalu vaheliselt alalt lausa avalikult nuttis ühes raadiosaates kuidas näedsa poistelt nõutakse koolis kohustusliku kirjanduse lugemist samal ajal kui nemad tahaks õues palli mängida…
Siis tuleb periood kus saab päris tähtsaks kuidas end sõjaväest ära nihverdada ja piisavalt pidutseda. Mõned põhiklassi haridusega “tulevased juhid” leiavad end Soomest ehituselt…ja muidugi valitsus, immigrandid, liberaalid jne. on kõiges süüdi.
Paralleelselt jõuab Eesti kohusetundlikul noorel naisel aeg kätte kus ta peab endale mingi mehe koju tooma, sest vastasel korral saab temast “ühiskondlikult kahjulik element” ja ega ühiskonna survele väga hästi reageerima treenitud naine ei suuda ka päris igavesti vastata küsimusele, et “millal ta ometi lapsi küll saama hakkab” ja “kas ta ei karda, et ta jääb vanaduses üksi ja teda keegi ei külasta”.
Põhiasi on naisel leida keegi, kes ei joo ja ei suitseta, üle selle on juba “ebareaalsed nõudmised” ja “kas see naine on kunagi üldse peeglisse vaadanud, et ta endale sellist ja sellist meest tahab leida”.
No ja siis kooselu algabki (mõni abiellub ka, sest pulmad on toredad ja saab palju tähelepanu, ja kõik ju nii teevad!)…. ja enamiku asjadest teeb naine : lapsed, koristamine, pesu pesemine, majapidamistööd, söök, regulaarsed ostud jne. Sest no mees on meil “suur juht”, “ettevõtlikkus geenides ja kromosoomides” ja “tema vaba hinge ei peaks ühiskond pidurdama”.
Mõnel juhul teenib naine abielus ka põhilise sissetuleku ja maksab korterilaenu jms. ka. Laste saabudes võtab mehe kui provideri rolli üle maksumaksja, seda meil nimetatakse vanemapalgaks. Kui lapsi saab olema rohkem (nii üle kolme), siis tuleb naisele jälle kaaslaseks maksumaksja, kes siis annab igakuiselt naisele jällegi osa enda maksudest, sest mees “ei suuda, ei saa, ei ole võimalik, palk on väike ” jne. jne.
Umbes 15 aastat sellist elu ja naisele hakkab kohale jõudma, et talle on müüdud ta elu kõige suurem scam: ükskõik kui palju ta ei võimle, end maha ei suru, tema elus ei muutu mitte midagi. Ei ole vaba aega; pole aega piisavalt magamiseks, endale, lugemiseks, reisimiseks jne. Pole romantikat ega rahuldavat seksi. Enamik põevad enda muutunud keha pärast (paljudel tuletavad mehed seda ka aeg-ajalt “romantilistel hetkedel” meelde, et ja “üleüldse naine, kuidas Sa võid üldse eeldada, et ma Sinuga peaksin hästi käituma, kui Sa näed välja “selline” ja “selline”.
Nii et arvestades kõiki neid meeste läbielamisi, tundub, neil oleks tasuta psühholooge vaja küll ja miks mitte neid Tinderist leida. Kui kohe seksi ei anta, siis las vähemalt kuulab mind. Keegi võiks ju nende vaeste meeste kannatusi mõista, onju! Niuks!