Ma olen 39-aastane ja olnud oma abikaasaga rõõmsas, rahulikus ja peaaegu täiesti konfliktide vabas suhtes 21 aastat ehk siis kogu oma täiskasvanuea.
Meil on väga mugav ja mõnus koos olla.
Me oleme väga sarnased, sobime väga hästi, meil on üsna ühesugused väärtushinnangud.
Me ei tülitse peaaegu kunagi.
Me ei suru teineteisele midagi peale.
Meie lapsepõlvepered, -sõbrad ja suguvõsad on nii läbi põimunud, et ma pean vahel mõtlema, kumma sugulane tädi A või onu B “originaalis” on.
Meil on kooliealised lapsed.
Aga – meil pole enam peaaegu millestki peale laste rääkida, sest justkui kõik teemad on juba sadu kordi läbi räägitud. Me mõlemad oleme introvertsed, kuid intelligentsed ja maailmaasjadest huvituvad, ka loeme palju, aga kuna mõtleme sarnaselt, siis ammendavad vestlusteemad end teineteisega nõustudes, teineteise mõtet täiendades ja liiga ruttu tabades, kuhu teine oma mõttega jõudma hakkab, kiiresti. Meil on ühesugune veidi tume ja üsna eneseirooniline huumorimeel, mis kahtlemata asja päästab, aga ainult sellest justkui ei piisa.
Ma olen nii rahutu! Kuni lapsed olid väiksemad, olin ma peaasjalikult lihtsalt väsinud, ühel lastest olid tervisega probleemid ja see kurnas. Nüüd ei kulu laste peale enam nii palju vaimujõudu, meil oleks aega ja ruumi teineteise jaoks, aga… kuidagi ei oska enam. Tundub kuidagi tobe seda aega planeerida, näiteks minna hotelli teadmisega, et õhtul tuleb tingimata seksida, sest lastevaba aeg ju, istuda õhtusöögilauas ja rääkida… millest? Ma ausalt ei tea, millest. Seksi on ka vähem kui tahaks, aga kui on, siis on see tõesti väga hea. Aga see ei ole nii, et ma ei taha ennast temaga jagada või ei tahaks temaga segamatult koos olla, ma lihtsalt tahaksin, et see oleks loomulik ja spontaanne, aga pole. Ja see teeb nii kurvaks ja nõutuks. Ma ei oska kuskilt pihta hakata.
Ja pole ka nii, et me pole üldse arenenud vahepeal, mina olen omandanud kraadi hoopis uuel erialal, mees samuti tööalaselt palju täiendanud ennast, oleme reisimas käinud, mul on väga huvitav töö ja töökaaslased, kes rikastavad mu elu, no et me pole minu meelest inimestena mandunud või viletsamaks muutunud. Mina võtsin u aasta eest kaalus palju alla, tunnen, et olen ilusam kui viimased 10 aastat – aga kõik see positiivne energia nagu kaob kuskile ära ja ei kajastu meie omavahelises suhtes enam. Aga ma ei taha, et see nii oleks.
Aitäh, kes selle umbluu läbi viitsisid lugeda, andke nõu, kuidas hoiate ja turgutate oma head, armsat, pikaajalist ja igavaks muutunud suhet? (Lahku minna ma tõesti ei soovi, pole mingit illusiooni, et uus suhe säiliks igavesti särtsaka ja kirglikuna.)