Esileht Pereelu ja suhted Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 89 )

Teema: Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?

Postitas:
Kägu

Ma olen 39-aastane ja olnud oma abikaasaga rõõmsas, rahulikus ja peaaegu täiesti konfliktide vabas suhtes 21 aastat ehk siis kogu oma täiskasvanuea.
Meil on väga mugav ja mõnus koos olla.
Me oleme väga sarnased, sobime väga hästi, meil on üsna ühesugused väärtushinnangud.
Me ei tülitse peaaegu kunagi.
Me ei suru teineteisele midagi peale.
Meie lapsepõlvepered, -sõbrad ja suguvõsad on nii läbi põimunud, et ma pean vahel mõtlema, kumma sugulane tädi A või onu B “originaalis” on.
Meil on kooliealised lapsed.

Aga – meil pole enam peaaegu millestki peale laste rääkida, sest justkui kõik teemad on juba sadu kordi läbi räägitud. Me mõlemad oleme introvertsed, kuid intelligentsed ja maailmaasjadest huvituvad, ka loeme palju, aga kuna mõtleme sarnaselt, siis ammendavad vestlusteemad end teineteisega nõustudes, teineteise mõtet täiendades ja liiga ruttu tabades, kuhu teine oma mõttega jõudma hakkab, kiiresti. Meil on ühesugune veidi tume ja üsna eneseirooniline huumorimeel, mis kahtlemata asja päästab, aga ainult sellest justkui ei piisa.

Ma olen nii rahutu! Kuni lapsed olid väiksemad, olin ma peaasjalikult lihtsalt väsinud, ühel lastest olid tervisega probleemid ja see kurnas. Nüüd ei kulu laste peale enam nii palju vaimujõudu, meil oleks aega ja ruumi teineteise jaoks, aga… kuidagi ei oska enam. Tundub kuidagi tobe seda aega planeerida, näiteks minna hotelli teadmisega, et õhtul tuleb tingimata seksida, sest lastevaba aeg ju, istuda õhtusöögilauas ja rääkida… millest? Ma ausalt ei tea, millest. Seksi on ka vähem kui tahaks, aga kui on, siis on see tõesti väga hea. Aga see ei ole nii, et ma ei taha ennast temaga jagada või ei tahaks temaga segamatult koos olla, ma lihtsalt tahaksin, et see oleks loomulik ja spontaanne, aga pole. Ja see teeb nii kurvaks ja nõutuks. Ma ei oska kuskilt pihta hakata.

Ja pole ka nii, et me pole üldse arenenud vahepeal, mina olen omandanud kraadi hoopis uuel erialal, mees samuti tööalaselt palju täiendanud ennast, oleme reisimas käinud, mul on väga huvitav töö ja töökaaslased, kes rikastavad mu elu, no et me pole minu meelest inimestena mandunud või viletsamaks muutunud. Mina võtsin u aasta eest kaalus palju alla, tunnen, et olen ilusam kui viimased 10 aastat – aga kõik see positiivne energia nagu kaob kuskile ära ja ei kajastu meie omavahelises suhtes enam. Aga ma ei taha, et see nii oleks.

Aitäh, kes selle umbluu läbi viitsisid lugeda, andke nõu, kuidas hoiate ja turgutate oma head, armsat, pikaajalist ja igavaks muutunud suhet? (Lahku minna ma tõesti ei soovi, pole mingit illusiooni, et uus suhe säiliks igavesti särtsaka ja kirglikuna.)

+27
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh, kes selle umbluu läbi viitsisid lugeda, andke nõu, kuidas hoiate ja turgutate oma head, armsat, pikaajalist ja igavaks muutunud suhet?

Andke nõu jah. Järgmisel laupäeval on kõigil hea Nelli Teatajat lugeda ja uusi nippe õppida:)

0
-18
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh, kes selle umbluu läbi viitsisid lugeda, andke nõu, kuidas hoiate ja turgutate oma head, armsat, pikaajalist ja igavaks muutunud suhet?

Andke nõu jah. Järgmisel laupäeval on kõigil hea Nelli Teatajat lugeda ja uusi nippe õppida:)

Oeh. Kui sa vihjad, et mu teema on mingi ajakirjanduslik õngitsemine, siis ei ole. Kui ma päriselt oleks laisk ajakirjanik, siis ma ei viitsiks ju kirjutada pikka lugu oma elust, vaid kopiks mingilt tibipsühholoogia saidilt (sõbranna.ee vms) “10 uskumatult lihtsat nippi, kuidas hoida suhe värskena!!!” ja olekski töö tehtud.

A päriselus need “10 lihtsat nippi” ei aita ju. Või võib-olla aitaksid, aga kuidas need reaalses suhtes tööle peaks panema, kui kogu see “pane seksikas pesu selga ja puista voodisse teeküünalde vahele roosi õielehti” tundub punnitatud ja ülitobe?

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oeh. Kui sa vihjad, et mu teema on mingi ajakirjanduslik õngitsemine, siis ei ole

Loomulikult. Kas siin Perekoolis on mõni ajakirjanik ausalt tunnistanud- palun jagage nippe, ma tahan Nelli Teatajasse teie jagatud nippidest artikli kirjutada? Ega siis ajakirjanik ka loll ei ole:))

 

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Huvi pärast, kas midagi eraldi ka teete? Käite üksi reisimas, kinos, teatris?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen täiesti vastupidine inimene, kui TA.

Abiellusime hilja, abielludes olime 29  ja 35  tänaseks koos 24 aastat.

Oleme väga erinevad inimesed,   Teist aastat magame ka eraldi magamistubades, kuna on ka erinev unerütm- mina lähen varem magama ja vajan magamiseks täielikku vaikust, ärkamiseks piisas sellest, kui mees ukse avas.  Siis enam magama ei jäänud.

Minule meeldib ooper, operett – käin seal sõbrannadega, mees käib pojaga temale huvipakkuvatel spordiüritustel ja kontserditel. Mina võin tunde seenemetsas käia, mees tuleb maale vaid sauna ja suvel randa.

Kui vaja siis ka riidleme, aga alati räägime asjad lõpuni ära.

Ei pinguta oma suhte pärast, et nüüd siis romantiline nädalavahetus vms. Üks laps on täiskasvanud, elab eraldi, teine on gümnaasiumis. Aga teeme vahest trippe mööda eest, oleme käinud palju välismaal jne.

Aga meil on lihtsalt see armastus olemas.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Huvi pärast, kas midagi eraldi ka teete? Käite üksi reisimas, kinos, teatris?

Mina teen, mees mitte eriti.
Me ei ole teineteisesse klammerdunud paar üldse, ma vabalt käin sõpradega väljas või ka üksi kuskil, see ei häiri teda (ja mind ei häiriks, kui tema käiks), aga tema on väga kodune ja eelistab pigem midagi majas ehitada, aias nokitseda vms. No tööreisidel e. k. (enne koroonat) ikka käis, aga nüüd ei ole neid ka.

Ja vastupidisele käole – meil on ka armastus olemas! Mis iganes meie suhtest puudu on, ei oska öelda, aga igatahes armastus mitte.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kuna mõtleme sarnaselt, siis ammendavad vestlusteemad end teineteisega nõustudes, teineteise mõtet täiendades ja liiga ruttu tabades, kuhu teine oma mõttega jõudma hakkab, kiiresti

Mul on seda kohta natuke raske tabada.

Me võiks kirjelduselt üsna sarnased olla, aga ikka avastab üks midagi uut ja jagab seda jne. Või kui teatris käime, siis pärast ikka arutame  – kuigi arvamused üldjoontes ühtivad, alustab ikka üks ühest ja teine teisest silma jäänud asjast jne. Plaanid võtavad üsna suure osa vestlustest, sest paraku pereelus ongi spontaansust vähem (meil lapsed väiksemad), aga niisama istumine ka nüristab.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et PUUDU polegi midagi, lihtsalt seda põnevust jms, mis kunagi alguses oli, ei ole ega tule enam. Kas see mõte häirib sind, et “kas elu lõpuni ongi nüüd nii või”?

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et PUUDU polegi midagi, lihtsalt seda põnevust jms, mis kunagi alguses oli, ei ole ega tule enam. Kas see mõte häirib sind, et “kas elu lõpuni ongi nüüd nii või”?

Mind võib-olla häirib see teadmine jah, et seda põnevust ja algusaja armumist ei tulegi enam. Aga ma poleks nõus ka seda, mis praegu on, vahetama selle algusaja põnevuse vastu kellegi uuega, sest ma ju tean, et see läheb nagunii mööda ja see, mis alles jääks, oleks tuhat korda kehvem, kui see, mis mul praegu on. Ehk siis tegelikult võibki asi olla lihtlabaselt selles, et mul on sarved täiesti maha jooksmata, ma pole katsetanud ega kogenud erinevaid inimesi ja suhteid ja nende lahtimuukimise põnevust ja nüüd kohe neljakümnesena hakkab see teadmine kuidagi klaustrofoobiat tekitama.

Aga mida siis teha? Ma ei saa muuta seda, et ma 20 a tagasi armusin ja jäin oma armastatuga kokku juba peaaegu et lapsena ja eelnevaid tõsiseid suhteid omamata, ma ei taha meie suhet lihtsalt põnevuse puudusest lõhkuda, aga samas mind häirib ka praegune seis. Kuidas siis saaks edasi minna?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Äkki mingi uus ühine hobi tooks värskust? Te pole ju üldse vanad ja kuna lapsed enam palju tähelepanu ei nõua, siis äkki purjetamine, matkamine jne midagi aktiivset. Ja ma arvan, et tegelikult, mida rohkem kahekesi väljas käia/aega veeta, seda rohkem tuleb jututeemasid tagasi.</p>

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis tuleb seda põnevust ellu tuua muul moel kui partnerit vahetades (see on jah kahtlase väärtusega ettevõtmine ja kes keskeas hakkab oma sarvi maha jooksma, et äkki kusagil mujal on keegi parem või et “armastus sai otsa”, enamasti kahetseb, ei vääri see mäng küünlaid võrreldes pikaajalist hea abielu, laste, lastelaste ja ühise vanaduspõlve arvestades). Eelmine Kägu andis juba häid mõtteid, (esktreem)spordist ja muudest ühistest hobidest kuni maitea, koeravõtmiseni vms. Elu annab muuta ka ilma meest vahetamata.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega polegi suurt midagi teha:) Mina tutvusin oma mehega 31 a-lt, sellest on 10 a möödas. Muidugi vaikne rahulik kulgemine ja tean, et iseloomult paremat temast pole mulle. Muidugi on intiimshted vahel sellised, et pole ju ammu teinud, peaks ju. Selge see, et algusaja kirg (ükskõik millise uue partneriga) ei tule enam kunagi tagasi.

Paljudel ei pea suhe nii kaua vastugi kui teil, ei pea 7-8 aastatki. Sul on algav keskeakriis v eksistentsiaalne kriis vmt, ma tunnen ka veidi seda. Mingi aeg tagasi võtsin ühendust oma endise väga kirgliku partneriga. Miks…tont seda teab.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oo ma tean seda tunnet – meil on pmst kõik sama, koos juba 25 aastat. Kahjuks aastatega ainult süveneb. Meil on lapsed kõik kodust väljas juba. Suhted on meil suurepärased ning kõik toimetused ja ettevõtmised sujuvad. Aga mida pole see on romantika. Magame ka juba eri tubades. Seksime kord või paar kuus ja see on hea, aga liblikaid ju ei ole…

Absurdne, aga viimasel ajal näiteks lähendas ämma raske haigus. Tunded olud kuidagi rohkem pingul ja see väljendus ka meie omavahelises suhtluses. Olime haavatumad ja lähedasemad. Aga no sellist hinda ju ei tahaks maksta…

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, hoia seda, mis sul on! Mitte mingisugune (ajutine) igavus suhtes ei ole seda väärt, et lõhkuda muus suhtes hea, ilus ja toimiv suhe.

Kirg ja armumine on igas suhtes mööduv nähtus. Siinkohal ei aita partneri vahetus.

+18
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

On sul üldse mõni eelnev suhe? Või kohe 18-aastaselt püsivasse suhtesse?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et PUUDU polegi midagi, lihtsalt seda põnevust jms, mis kunagi alguses oli, ei ole ega tule enam. Kas see mõte häirib sind, et “kas elu lõpuni ongi nüüd nii või”?

Mind võib-olla häirib see teadmine jah, et seda põnevust ja algusaja armumist ei tulegi enam. Aga ma poleks nõus ka seda, mis praegu on, vahetama selle algusaja põnevuse vastu kellegi uuega, sest ma ju tean, et see läheb nagunii mööda ja see, mis alles jääks, oleks tuhat korda kehvem, kui see, mis mul praegu on. Ehk siis tegelikult võibki asi olla lihtlabaselt selles, et mul on sarved täiesti maha jooksmata, ma pole katsetanud ega kogenud erinevaid inimesi ja suhteid ja nende lahtimuukimise põnevust ja nüüd kohe neljakümnesena hakkab see teadmine kuidagi klaustrofoobiat tekitama.

Aga mida siis teha? Ma ei saa muuta seda, et ma 20 a tagasi armusin ja jäin oma armastatuga kokku juba peaaegu et lapsena ja eelnevaid tõsiseid suhteid omamata, ma ei taha meie suhet lihtsalt põnevuse puudusest lõhkuda, aga samas mind häirib ka praegune seis. Kuidas siis saaks edasi minna?

Heast elust lolliks läinud. Paljud “tapaks” sellise elu eest. Aga alati on nii, et kui kõik on liiga hästi, siis inimene pole rahul. Selline see inimloomus juba on. Vaata filme inimestest, kes on elus pidanud erinevate raskustega võitlema, ja kuidas nad on piinelnud ja võidelnud, et sellise elu poole tüürida.

+9
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kirg ja armumine on igas suhtes mööduv nähtus.

Vaidlen kire osas vastu. Tunnen oma anikaasa vastu jätkuvalt kirge ja ealseki, mitte ealseki pole mul “pea valutanud” ega ka päevad seganud. Koos 18 aastat.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas see teema on ka sadu kordi juba õhtusöögilauas läbi räägitud ja olete kiiresti ühel nõul olnud või kuidas need vestlused on läinud?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me 17 aastat koos.

No kui laupäeval saunas muud jututeemat pole kirume oma ekse ja tuletame endale meelde miks omal ajal sai lahku mindud ja mida head on meie omavahelises suhtes. 😁

Aga tõsisemalt, arutame koos mis raamatuid lugesime, st loeme erinevat kirjandust õhtuti enne magamaminekut. Ja pärast jagane muljeid. Arutame poliitikat, inimsuhteid, laste elu, toimetusi. Mida erilist veel rääkima peaks.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seksige rohkem, siis ei pea paaniliselt mõtlema, et millest kogu aeg rääkida.

Me käime pärast tööd trennis (eraldi), mehel veel mingid mängud, kui koju saame, on aega veel nahistada ja magama jääda.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma arvan, et sul pole tegelikult mehe ja suhtega see probleem (see ainult väljendub seal kõige eredamalt), vaid kogu su elu valdab kerge tüdimus ja kõikonjubanähtud-tunne. Võid seda keskeakriisiks nimetada, aga eks ole juba elatud ka, täitsa loomulik tunne.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, meil algas kõik samamoodi ja lõppes ikka lahutusega 25-ndal abieluaastal. Sest siis, kui lapsed kodust läinud olid, ammendusid need viimasedki jututeemad ja lõpuks hakkasime lihtsalt teineteise kallal saagima ja nähvama. Nüüd oleme 5 aastat lahus, saame  väga hästi läbi, kummalgi uut kaaslast pole, aga koos enam elada ei taha. Vähemalt mina mitte. Mulle ei meeldinud see pidev alateadlik surve leida jututeemasid või ühiseid tegevusi suhte hoidmise eesmärgil. Ega ka kohustuslik seks, sest “pole ju ammu teinud”. Praegu ma võin olla selline nagu tahan, raseerimata ja räpases pusas, kapis ainult kuivanud leivakonts ja kaks muna ja vahtida terve vaba päeva arvutist filme – ja mulle see sobib. Olen oma kooselunormi täis elanud, rohkem ei taha.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

kopiks mingilt tibipsühholoogia saidilt (sõbranna.ee vms) “10 uskumatult lihtsat nippi, kuidas hoida suhe värskena!!!” ja olekski töö tehtud.

A päriselus need “10 lihtsat nippi” ei aita ju. Või võib-olla aitaksid, aga kuidas need reaalses suhtes tööle peaks panema, kui kogu see “pane seksikas pesu selga ja puista voodisse teeküünalde vahele roosi õielehti” tundub punnitatud ja ülitobe?

Miks sul sellele kinnitust on vaja Kägudelt?
Sinu üleolevus nende “tibipsühholoogide” soovituste vastu ja sõnadevalik (“tundub tobe” jne) peidab ebakindlust. Niimoodi sa särtsu tagasi koosellu ei saagi, kui meeldib lebotada oma mugavustsoonis.
Ei peagi seda nimetatud asja tegema (ülepingutatud “teeküünalde”-huumor vist pidi olema näide sellest tumedast ja eneseiroonilisest naljasoonest), aga miks mitte koos abikaasaga natuke tobe olla?
Liiga vähe intelligentne su jaoks?

0
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

vbl aitab hoopis lahusolek st mitte lahku minemine, vaid emb kumb võtab aega nö endale. Läheb näiteks üksi reisile. Meil mehega varsti 20a koos, aga mees töötab välismaal ja ei mingit rutiini. Ootan teda alati koju ja nii palju asju rääkida, mida telefoni teel pole jõudnud rääkida.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, meil algas kõik samamoodi ja lõppes ikka lahutusega 25-ndal abieluaastal. Sest siis, kui lapsed kodust läinud olid, ammendusid need viimasedki jututeemad ja lõpuks hakkasime lihtsalt teineteise kallal saagima ja nähvama. Nüüd oleme 5 aastat lahus, saame väga hästi läbi, kummalgi uut kaaslast pole, aga koos enam elada ei taha. Vähemalt mina mitte. Mulle ei meeldinud see pidev alateadlik surve leida jututeemasid või ühiseid tegevusi suhte hoidmise eesmärgil. Ega ka kohustuslik seks, sest “pole ju ammu teinud”. Praegu ma võin olla selline nagu tahan, raseerimata ja räpases pusas, kapis ainult kuivanud leivakonts ja kaks muna ja vahtida terve vaba päeva arvutist filme – ja mulle see sobib. Olen oma kooselunormi täis elanud, rohkem ei taha.

Seda ma vist kardangi. Tähendab, tore, et sulle sobib üksi olla (ja võib-olla mulle ka sobiks, ma ei tea ju, sest ma pole kogu oma täiskasvanuelu jooksul kunagi üksi elanudki), aga praegu tundub see perspektiiv ikkagi kuidagi kurb, et kui lapsed veel suuremaks saavad, siis võib-olla ammenduvad meil viimasedki jututeemad. Tahan seda ennetada, isegi kui lõpuks teed lahku lähevad, oleme siis vähemalt proovinud suhet värskemaks klopsida.

Seksi osas, mis, kahtlustan, võib olla ka oluline komponent mu rahulolematuse juures, tunnen ma ka viimased aastad kuidagi… et ma tahan, et ta mind rohkem tahaks, mitte sageduse mõttes, vaid nagu tunde intensiivsuse poolest. Mitte et ta praegu üldse ei tahaks või ma peaks seksi lunima, aga mulle tundub et tal on selline leebelt sõbralik “noo, põhimõtteliselt võib küll, kui sul isu on” hoiak, aga ma tahaks, et ta ei suudaks oma käsi must eemal hoida. (Ma saan ise ka aru, kui haledalt see kõlab, aga vot on nii.)

<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Miks sul sellele kinnitust on vaja Kägudelt?</span><br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” /><span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Sinu üleolevus nende “tibipsühholoogide” soovituste vastu ja sõnadevalik (“tundub tobe” jne) peidab ebakindlust. Niimoodi sa särtsu tagasi koosellu ei saagi, kui meeldib lebotada oma mugavustsoonis.</span><br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” /><span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Ei peagi seda nimetatud asja tegema (ülepingutatud “teeküünalde”-huumor vist pidi olema näide sellest tumedast ja eneseiroonilisest naljasoonest), aga miks mitte koos abikaasaga natuke tobe olla?</span><br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” /><span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Liiga vähe intelligentne su jaoks?</span>

Päris kuri ja üleolev oled, miks? Muidugi olen ebakindel, kui oleksin väga enesekindel ja teaksin ise suurepäraseid lahendusi, siis ma ju siia poleks kirjutanud. Ja mulle polegi mingit “kägude kinnitust” (?) vaja, soovisin nõuandeid teistelt kaua koosolnud paaridelt; mõtteid, kuidas muuta kas oma elu, valikuid, suhtumist… et sellest praegu närivast rahulolematusest vabaneda ilma endale ja kaaslasele haiget tegemata. Ei taha jääda mugavustsooni ja vabalt võime vahel abikaasaga tobedad ka olla, lihtsalt mingil põhjusel mulle mõjuks cosmo-stiilis seksinõuannete järgimine mitte nunnult tobedana, vaid konkreetselt nõmeda ja absoluutselt mitte-erutavana. (Kui oled ise mõne tibiajakirja nõuannete kribaja, siis mõistan su haavumist, palun anna sellisel juhul mulle andeks, kindlasti kellelegi teisele on su töö jälle väga väärtuslik ja vajalik.)

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kirg ja armumine on igas suhtes mööduv nähtus.

Vaidlen kire osas vastu. Tunnen oma anikaasa vastu jätkuvalt kirge ja ealseki, mitte ealseki pole mul “pea valutanud” ega ka päevad seganud. Koos 18 aastat.

Ma ei pidanud silmas “seda” kirge. Minul on ka 35-aastase kooselu järel isu oma mehega seksida ja selles osas on kirg täitsa olemas, et ta on minu jaoks erutav, seksikas ja atraktiivne. Ma pidasin silmas pigem armumisefaasi kirge, mis on siiski pisut teine tunne – see, kus oled õnnest, erutusest ja erinevate tunnetemöllust oimetu. Ja see kirg kahjuks kaob koos armumise faasiga.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seksi osas, mis, kahtlustan, võib olla ka oluline komponent mu rahulolematuse juures, tunnen ma ka viimased aastad kuidagi… et ma tahan, et ta mind rohkem tahaks, mitte sageduse mõttes, vaid nagu tunde intensiivsuse poolest. Mitte et ta praegu üldse ei tahaks või ma peaks seksi lunima, aga mulle tundub et tal on selline leebelt sõbralik “noo, põhimõtteliselt võib küll, kui sul isu on” hoiak, aga ma tahaks, et ta ei suudaks oma käsi must eemal hoida. (Ma saan ise ka aru, kui haledalt see kõlab, aga vot on nii.)

Esiteks, aran, et seks ongi see mis sind suhtes rahutuks teeb, aga see mis sa siin kirjutad tundub ühele pikas suhtes olevale inimesele ikka veidi naeruväärne. Kas sa ise oled selline, et ei suuda oma käsi mehest eemale hoida?  Ma millegipärast ei usu. Kas tema sinult sama asja ei soovi.

Ma arvan küll, et pikas suhtes muutub seks teistsuguseks. Mitte kirglikuks lõõtsutamiseks vaid rahulikuks üksteist tundvaks rahulduseks. Ta teab kindlasti täpselt, mis sind rahuldab ning ei pea midagi välja mõtlema. Eks seetõttu ka uutsust ja katsetamist sageli vähem. Kuigi uusi asju katsetada võiksite mudiugi ikakgi, kui mõlemad soovivad.

Mul jääb ka mulje, et sul on jäänud niiöelda sarved maha jooksmata. Kui juba 18-aastaselt ühe mehega pidevalt koos, siis mudigi jääb õhku rippuma see küsimus, et kuidas oleks teistega. Seda saaks muidugi ka suhtes olles poovida, kui saate omavahel kokkuleppele…

Mina näiteks kõrvalsuhteks poleks ise kindlasti valmis. Tundub imelik seksida kellegi teisega, kui endal tegelikutl äge ja armastav ja rahuldustpakkuv mees kodus. Aga samas, seksimist ette planeerida küll ei pelga. Paljudel inimestel lööb kirg lõkkele alles tegevuse käigus. miks mitte ette otsustada, et täna seksime. Siis saab juba isegi vaimu valmis panna ja enne piisavalt puhata, ennast seksikaks mõelda jne. Muidugi peab jääma ka võimalus plaane muuta, et kui üks pärast spas ligunemist ja saunatamist nii ära väsib, et enam liigutada ei jaksa, siis on muidugi uni olulisem. Aga hotellis ööbides on olemas ka hommikud…

 

 

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mulle polegi mingit “kägude kinnitust” (?) vaja

Kasutasid ise enne selle “tobeda” juures küsimärki, seepärast.
Ma ei tea, mis seal listis on, aga 10st ükski pole siis kõnetanud sind.
Kogu teie suhte kirjeldus puudutab intellektuaalseid vestlusi ja mitteromantilisi tegevusi. Kui sa tegelikult ootad nõu intiimse poole osas, pead hoopis seda kirjeldama.
Kui tihti seksite? Kus, millal? Kes algatab?
Kas mees teab, et sa rahul ei ole või on tegemist olukorraga, kus naine järsku tahab midagi erinevat sellest kuidas koguaeg olnud on ja eeldab, et mees peab seda sõnadeta aimama?
Teie puhul, kuna räägite kõigest ja lõpetate mõtteid, eeldame siis, et olete seksiprobleeme arutanud. Aga kuidas tegelikult on?

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seksi osas, mis, kahtlustan, võib olla ka oluline komponent mu rahulolematuse juures, tunnen ma ka viimased aastad kuidagi… et ma tahan, et ta mind rohkem tahaks, mitte sageduse mõttes, vaid nagu tunde intensiivsuse poolest. Mitte et ta praegu üldse ei tahaks või ma peaks seksi lunima, aga mulle tundub et tal on selline leebelt sõbralik “noo, põhimõtteliselt võib küll, kui sul isu on” hoiak, aga ma tahaks, et ta ei suudaks oma käsi must eemal hoida. (Ma saan ise ka aru, kui haledalt see kõlab, aga vot on nii.)

No tule nüüd ikka mõistusele: te olete 20 aastat koos elanud ja sa tahad, et mees ei suudaks sust endiselt käsi eemal hoida?! Kas sa ise erutud oma mehe peale samamoodi nagu suhte alguses, et juba tema lõhnast või puudutusest oled orgasmieelses seisundis? Ma arvan, see koguni pole võimalik, et inimesed on 20 aastat järjest nagu nugised ja ainuke mõte hommikul tõustes ja õhtul magama minnes on, kuidas saaks abikaasa seksida.

+6
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 89 )


Esileht Pereelu ja suhted Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?