Me oleme palju vanemad, mõlemad juba 50 ja abielus 25 aastat. Meil läheb kogu aeg justkui paremini. Kuidagi selline hästi mõnus, turvaline, soe suhe on. Ega seda tohutut kirge nüüd küll enam pole tõesti 😀 Aga kindlasti on see, et lisaks kõigele muule me oleme mehega teineteise parimad sõbrad. Kogu aeg ei peagi olema millestki rääkida. Aga vahel see-eest on meil väga sisukad jutuajamised. Meie mõlema vanemad elavad meie kodust kaugel. Autosõidud vanemate poole on aeg, kui omavahel tõesti räägime. Tema tööst, minu tööst. Meil on kaks ühist hobi. Me hoiame ka teadlikult oma suhet üleval. Reegel on, et korra kuus käime restoranis. Heas restoranis. Tihti käime teatris. Paar korda aastas sõidame teatrisse teise linna ja jääme ööbima. Ei tunne kohustust sellepärast seksida, sest me ikkagi ju sõitsime teatrisse ja eks meil ole kodus ka päris mugav voodi. Kümmekond aastat tagasi võtsime koos kaalust alla, mina 5 kg, tema 15 kg. See oli ka väga ühendav kogemus.
Esileht › Pereelu ja suhted › Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?
Teema: Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?
Mulle väga meeldib su kiri, isegi tahaks sinuga pikemalt rääkida, täpselt minu mõtted ja tunded. Olen täpselt samamoodi 21a oma mehega koos elanud, 19 aastasest saadik. Kodust koosellu. Meil on 100% armastuse abielu, see armastus hoiab ja kannab.
Erinevalt teist oleme meie väga aktiivsed: spordiüritused, reisid, kultuur, sõbrad, pmt iga nädal on mingid olemised, üritused. See annab kindlasti sisu, jututeemasid jne. Aga suhterutiinist see ei päästa. See, mis sa tunned on nii klassikaline 40a naiste sündroom, elu on ju veerenenud iseenesest…aga äkki on lapsed justkui suured, aega on juurde tulnud ja tekib küsimus, kas nii nüüd jääbki.
Minul on olnud tegelikult ka kõrvalsuhe vahelduva eduga, üks sama mees läbi aastate, kohtunud oleme samas vaid mõned korrad. Olen kindel, et ka minu mehel on olnud kõrvalsuhe. Ja tead nii imelik ja õudne kui see ka ei ole, siis see just ongi hoidnud neil rutiinsetel, ka raskematel hetkedel.
Iga kord, kui rutiin peale tuleb, või tüdimus, siis ma vaatan ja mõtlen, et iialgi ei taha ma oma mehest lahku minna, ta on mulle kõige armsam, kallim, ta on Minu mees! Me oleme suured tülitsejad, siis vahel kui olen täiesti tühi, kurb, ei oska kuidagi edasi minna, siis võimalusel kohtun selle teise mehega, ma saan sealt meeletult jõudu ja kirglikkust, mida üle kanda oma suhtesse.
Ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga nii see on. Ma mitte ei soovita sul kõrvalsuhet otseselt luua, aga anna end nagu vabaks, käi kinos, teatris, kohtu sõbrannadega, ja tead, see ka laeb… Leia võimalusel uusi tutvusi, veeda aega rohkem töökaaslastega vms, Isegi kui tekib natukenegi kirglikkust, see ei pea olema suhe, siis saad seda edasi kanda oma suhtesse. See on keeruline jutt, ilmselt saan siin palju -, aga tean millest räägin.
Hea mõte, mille järgi ise püüan elada: ole ilus, õnnelik ja vaba!
Meil on 100% armastuse abielu, see armastus hoiab ja kannab.
Minul on olnud tegelikult ka kõrvalsuhe vahelduva eduga, üks sama mees läbi aastate, kohtunud oleme samas vaid mõned korrad. Olen kindel, et ka minu mehel on olnud kõrvalsuhe.
Vau:))) Mina olen olnud oma mehele 10 aastat truu, aga kui kõrvale paneksin, siis tee või tina – ei saaks enam kelkida, et 100% armastus. 100 kindlasti mitte, ära tule rääkima.
Noh mina näiteks ei suudagi välja mōelda.Ja meil on kadunud igasugune füüsiline lähedus juba aastaid, mida ma kindlasti taastada enam ei saa ei hotelli ega spaa ega reisiga…brrrr..Läbisaamine on, olmeasjad toimivad, elu mugav, maja ilus….Aga oleme pmst otsustanud lahkumineku. Praegu veel laste pärast osaliselt ühel pinnal. Meil ka pikk abielu, 15 a ja null tüli – krt see on kahtlane asi… Ma sisemiselt tean, et ta pole minu tüüp – on naiselikult kōhklev, närveeriv, ebakindel. See on mind alati häirinud, aga lapsed olid väiksed ja ei pööranud tähelepanu. Aga mida aeg edasi siis ma ei taha teda mehena ehk siis seksi pole ja see ei saa niiimoodi kesta…
Aga meil on lihtsalt see armastus olemas.
[/quote]
Jep ka nii ongi… Jamaks läheb siis, kui nii ei saa öelda ja hakkab see et “tuleb suhte nimel tööd teha”…
Noh mina näiteks ei suudagi välja mōelda.Ja meil on kadunud igasugune füüsiline lähedus juba aastaid, mida ma kindlasti taastada enam ei saa ei hotelli ega spaa ega reisiga…brrrr..Läbisaamine on, olmeasjad toimivad, elu mugav, maja ilus….Aga oleme pmst otsustanud lahkumineku. Praegu veel laste pärast osaliselt ühel pinnal. Meil ka pikk abielu, 15 a ja null tüli – krt see on kahtlane asi… Ma sisemiselt tean, et ta pole minu tüüp – on naiselikult kōhklev, närveeriv, ebakindel. See on mind alati häirinud, aga lapsed olid väiksed ja ei pööranud tähelepanu. Aga mida aeg edasi siis ma ei taha teda mehena ehk siis seksi pole ja see ei saa niiimoodi kesta…
Te, naised, olete imelikud. Meest kuival hoida pole mingi probleem aga kui mees naist kuival hoiab, siis on suhtele lõpp vaja teha. Noorena hoidis minu naine mind pärast lapse saamist mitmed aastad kuival. Kui siis lõpuks ise tahtma hakkas, ei tahtnud enam mina. Nüüd saab tunda mis tunne mul oli. Mina teda maha jätnud ega petnud pole, tal võiks nüüd minu vastu nii palju austust olla, et samaga vastata.
Te, naised, olete imelikud. Meest kuival hoida pole mingi probleem aga kui mees naist kuival hoiab, siis on suhtele lõpp vaja teha. Noorena hoidis minu naine mind pärast lapse saamist mitmed aastad kuival. Kui siis lõpuks ise tahtma hakkas, ei tahtnud enam mina. Nüüd saab tunda mis tunne mul oli. Mina teda maha jätnud ega petnud pole, tal võiks nüüd minu vastu nii palju austust olla, et samaga vastata.
Lihtsalt harimise mõttes. Naisel muutub seoses raseduse, sünnitamise ja imetamisperioodiga seoses hormoonid nii tagurpidi, et … No sa ei oska ette kujutadagi. Mõnele naisele mõjub vaid mehe nägemine okseleajavalt. Väga nõme on selle peale naist süüdistada ja talle jalaga anda. See on üks periood – etapp elust, mis läheb üldjuhul mööda. Läheb mööda, aga just siis, kui on kõrval NORMAALNE MEES.
Täiesti ilge, et üks kiimas ja mitte mingisuguste hormonaalsete kõikumistega mees otsustab vaid iseenda isude põhjal, kuidas asjad peavad olema. Kui sinul juhtub vanusega seoses ühel päeval nii, et enam ei tõuse ja sinu naine ütleb, et puhta loll ja idioot mees, see tuleb maha kanda… Kuidas sa siis arvad?
Kõiksugu lahendused on olemas, aga loll, kiimas ja kärsitu mees ei viitsi sellisele asjale muidugi ealeski mõelda!
Et mitte meest “kuival hoida” seksin temaga vastu tahtmist ca kord mädalas (vōi on ka see kuival hoidmine ja peaks rohkem??) ja niimoodi aastaid. Mis minust järgi jääb? Kuidas see saab ōige olla? Miks mul pole ōigust oma keha puutumatusele? Aga kui ma seda ei tee, siis on lahutus, traumeeritud lapsed, pooleks jagatud maja ja koduloomad , süüdistused, kuidas ei osanud elada ja mindi “heast elust lolliks” ja lōhuti toimiv suhe. Ja mehe jaoks siin kōik toimibki – olme sisseseatud, temal positsioon pereisana , ärge tulge tema paari raputama. Ainult et “naine peab seksi ka andma”. Ma ei plaani just enesetappu, aga mingit ok väljapääsu ka ei näe. Vaikselt imestan ainult kui palju süüdistusi lihtsalt seetōttu, et päevast-päeva, aastast aaastasse vastumeelselt kohusetundlikult seksida pole minuarust jätkusuutlik ega vaimselt talutav… Ja kui ma seda teeks ja asjad oleks väliselt korras siis muidugi medal…
<p style=”text-align: center;”>Meie kooselu kestnud üle 20 aasta, üks laps veel kodus. Argipäevad näevad välja üsna tavalised, suisa igavad. Vahel tundub ka, et pole nagu millestki rääkida.
Aga meile sobib hirmsasti see, kui käime kusagil väljas. Olgu siis teater, sünnipäev, jõulupidu, spaa jne, jne. Siis oleme nagu teised inimesed – naudime veini, head sööki, tantsime, jutustame ja pea alati järgneb seks. Samuti reisidel, eriti sellest ajast, kui lastele sai eraldi tuba võetud.
Niisuguseid käimisi planeerin täitsa teadlikult – ostan teatripileid, spaa pakette jne. Meil tore sõprusringkond ja käime tihti koos. Sellistel väljaskäimistel tunnen vahel nagu oleksime “äsja” kokku saanud :)</p>
Et mitte meest “kuival hoida” seksin temaga vastu tahtmist ca kord mädalas (vōi on ka see kuival hoidmine ja peaks rohkem??) ja niimoodi aastaid. Mis minust järgi jääb? Kuidas see saab ōige olla? Miks mul pole ōigust oma keha puutumatusele? Aga kui ma seda ei tee, siis on lahutus, traumeeritud lapsed, pooleks jagatud maja ja koduloomad , süüdistused, kuidas ei osanud elada ja mindi “heast elust lolliks” ja lōhuti toimiv suhe. Ja mehe jaoks siin kōik toimibki – olme sisseseatud, temal positsioon pereisana , ärge tulge tema paari raputama. Ainult et “naine peab seksi ka andma”. Ma ei plaani just enesetappu, aga mingit ok väljapääsu ka ei näe. Vaikselt imestan ainult kui palju süüdistusi lihtsalt seetōttu, et päevast-päeva, aastast aaastasse vastumeelselt kohusetundlikult seksida pole minuarust jätkusuutlik ega vaimselt talutav… Ja kui ma seda teeks ja asjad oleks väliselt korras siis muidugi medal…
??? Muidugi peaksite lahku minema, see pole normaalne paarisuhe. Te väärite mõlemad partnerit, keda te t a h a t e. Kas enne lapsi tahtsid seksida? Kas ainult sellepärast, et rasestuda?
Nii kui lapsed käes, siis enam mees ei huvitanud? Täiesti ok on üksi v lastega elada, ära vägista ennast. Jube elu.
Hakkasime ka koos elama, kui olin 19a. Kevadeks saab koos elatud juba 25a.
Sellesse aega jääb igasugu perioode, kuni peaaegu lahku minemiseni.
Praegu on aga taas mingi selline periood, et isegi niisama koos kohvi juues ning mitte midagi rääkides on ka hea koos olla. Rääkida on küll rohkemast, kui ainult lastest, aga alati ei peagi rääkima.
Ma jäin selle koha peal imestama, et kui seks on hea, siis miks spaaseks ikkagi tundub igav või mõttetu. Meil pigem aegajalt seks ka liiga rutiiniks kätte läinud ja siis peabki mõtlema, et kus või kuidas veidike vürtsi juurde saada, et oleks jälle hea.
Ma olen 16 aastat abielus olnud, aga endiselt on nii palju, millest rääkida. Ja senimaani tuleb ilmsiks mõni asi, mida mina mehe kohta ei teadnud või tema minu kohta. Räägime ka ühistest sugulastest, poliitikast, uudistest tehnikavallas (mõlemad sellise erialaga) ja vahel lihtsalt filosofeerime. Unistame taas kahekesi matkamas käia, aga enne paari aastat ei saa, pesamuna on veel beebieas.
Ma ei plaani just enesetappu, aga mingit ok väljapääsu ka ei näe. Vaikselt imestan ainult kui palju süüdistusi lihtsalt seetōttu, et päevast-päeva, aastast aaastasse vastumeelselt kohusetundlikult seksida pole minuarust jätkusuutlik ega vaimselt talutav… Ja kui ma seda teeks ja asjad oleks väliselt korras siis muidugi medal…
No aga… Miks sa siis seksida ei taha? (Kui muidu kõik korras)
Äkki arstile? Ei saanud aru, milles mees täpsemalt süüdi on. See on loomulik, et seksi tahta.
Kui te nii sarnased olete, miks teil pole ühist hobi? Minu jaos tundub võimatu teemaalgatuses toodud andmete põhjal, et inimesed on ühesugused. Pigem tundub see nagu vallalise soovunel suhtest. Ma ise ei tea ühtegi sarnaste maailmavaadetega perekonda, kellel poleks lõputult ühiseid hobisid. Nad ei jõua pigem ära arutada oma plaane ja aega on vähe.
Te, naised, olete imelikud. Meest kuival hoida pole mingi probleem aga kui mees naist kuival hoiab, siis on suhtele lõpp vaja teha. Noorena hoidis minu naine mind pärast lapse saamist mitmed aastad kuival. Kui siis lõpuks ise tahtma hakkas, ei tahtnud enam mina. Nüüd saab tunda mis tunne mul oli. Mina teda maha jätnud ega petnud pole, tal võiks nüüd minu vastu nii palju austust olla, et samaga vastata.
Lihtsalt harimise mõttes. Naisel muutub seoses raseduse, sünnitamise ja imetamisperioodiga seoses hormoonid nii tagurpidi, et … No sa ei oska ette kujutadagi. Mõnele naisele mõjub vaid mehe nägemine okseleajavalt. Väga nõme on selle peale naist süüdistada ja talle jalaga anda. See on üks periood – etapp elust, mis läheb üldjuhul mööda. Läheb mööda, aga just siis, kui on kõrval NORMAALNE MEES.
Täiesti ilge, et üks kiimas ja mitte mingisuguste hormonaalsete kõikumistega mees otsustab vaid iseenda isude põhjal, kuidas asjad peavad olema. Kui sinul juhtub vanusega seoses ühel päeval nii, et enam ei tõuse ja sinu naine ütleb, et puhta loll ja idioot mees, see tuleb maha kanda… Kuidas sa siis arvad?
Kõiksugu lahendused on olemas, aga loll, kiimas ja kärsitu mees ei viitsi sellisele asjale muidugi ealeski mõelda!
Ära nüüd siin laamendama hakka. Kas see teeb mind lolliks kiimas ja kärsituks meheks kui ma 7 aastat truult ilma sugueluta naise kõrval ära kannatasin kuniks (ilmselt mingi keha reaktsioon kohanemiseks) ma tundsin, et mul ei ole enam endal ka mitte mingit huvi selle vastu? See on täiesti tüüpiline reaktsioon siin foorumis – ükskõik mis mees teeb, ta on ikka süüdi.
Olen täpselt samamoodi 21a oma mehega koos elanud, 19 aastasest saadik. Kodust koosellu. Meil on 100% armastuse abielu, see armastus hoiab ja kannab. Erinevalt teist oleme meie väga aktiivsed: spordiüritused, reisid, kultuur, sõbrad, pmt iga nädal on mingid olemised, üritused. See annab kindlasti sisu, jututeemasid jne. Aga suhterutiinist see ei päästa. See, mis sa tunned on nii klassikaline 40a naiste sündroom, elu on ju veerenenud iseenesest…aga äkki on lapsed justkui suured, aega on juurde tulnud ja tekib küsimus, kas nii nüüd jääbki. Minul on olnud tegelikult ka kõrvalsuhe vahelduva eduga, üks sama mees läbi aastate, kohtunud oleme samas vaid mõned korrad. Olen kindel, et ka minu mehel on olnud kõrvalsuhe. Ja tead nii imelik ja õudne kui see ka ei ole, siis see just ongi hoidnud neil rutiinsetel, ka raskematel hetkedel. Iga kord, kui rutiin peale tuleb, või tüdimus, siis ma vaatan ja mõtlen, et iialgi ei taha ma oma mehest lahku minna, ta on mulle kõige armsam, kallim, ta on Minu mees! Me oleme suured tülitsejad, siis vahel kui olen täiesti tühi, kurb, ei oska kuidagi edasi minna, siis võimalusel kohtun selle teise mehega, ma saan sealt meeletult jõudu ja kirglikkust, mida üle kanda oma suhtesse.
Vau, no vot see on küll üks tõeline armastusabielu!
Te, naised, olete imelikud. Meest kuival hoida pole mingi probleem aga kui mees naist kuival hoiab, siis on suhtele lõpp vaja teha. Noorena hoidis minu naine mind pärast lapse saamist mitmed aastad kuival. Kui siis lõpuks ise tahtma hakkas, ei tahtnud enam mina. Nüüd saab tunda mis tunne mul oli. Mina teda maha jätnud ega petnud pole, tal võiks nüüd minu vastu nii palju austust olla, et samaga vastata.
Lihtsalt harimise mõttes. Naisel muutub seoses raseduse, sünnitamise ja imetamisperioodiga seoses hormoonid nii tagurpidi, et … No sa ei oska ette kujutadagi. Mõnele naisele mõjub vaid mehe nägemine okseleajavalt. Väga nõme on selle peale naist süüdistada ja talle jalaga anda. See on üks periood – etapp elust, mis läheb üldjuhul mööda. Läheb mööda, aga just siis, kui on kõrval NORMAALNE MEES.
Täiesti ilge, et üks kiimas ja mitte mingisuguste hormonaalsete kõikumistega mees otsustab vaid iseenda isude põhjal, kuidas asjad peavad olema. Kui sinul juhtub vanusega seoses ühel päeval nii, et enam ei tõuse ja sinu naine ütleb, et puhta loll ja idioot mees, see tuleb maha kanda… Kuidas sa siis arvad?
Kõiksugu lahendused on olemas, aga loll, kiimas ja kärsitu mees ei viitsi sellisele asjale muidugi ealeski mõelda!
Ära nüüd siin laamendama hakka. Kas see teeb mind lolliks kiimas ja kärsituks meheks kui ma 7 aastat truult ilma sugueluta naise kõrval ära kannatasin kuniks (ilmselt mingi keha reaktsioon kohanemiseks) ma tundsin, et mul ei ole enam endal ka mitte mingit huvi selle vastu? See on täiesti tüüpiline reaktsioon siin foorumis – ükskõik mis mees teeb, ta on ikka süüdi.
7a kannatamist…. truudust… ma ei tea… kui see pole mingi vanatestamendiaegsete reeglite järgimine, siis see on lihtsalt mehelik mugavus. olen näinud selliseid… ei hinda… Inimesel on üks elu. Ja loomulikult möödus see 7a ka mōeldes kui palju halba naine sulle tegi. Ja et sina olid kannataja pool. Ja nüüd siis on tasumise tund ka ja olgu tänulikkus olla. Äkki vōtaks ise oma elu eest vastutuse. Ei ole nii et keegibteine teeb meile kogu aeg midagi ja me siis sōlume sellest – kas annab seksi, kas nüüd jälle mäletab ja austab jne.
justkui kõik teemad on juba sadu kordi läbi räägitud.
Kodus on suur probleem, kuid rääkida ei ole millestki. Mhhh, analüüsime: Mina soovib muutust, ilma lahkuminekuta. See on väärtus X. Aga mida Y soovib? Kas muutust lahutusega või ilma lahutuseta. Võimalik, et Y on sinust kolm sammu ees olnud, aastaid juba.
Oleme samuti 21 aastat abielus, hindaksin seda õnnelikuks ja harmooniliseks. Lugedes siinseid kirju jäin mõtlema, miks tänapäeva inimestel nii palju lahutusi on. Kunagi arvasin, et lahutatakse ainult siis, kui tõesti pole enam võimalik kooselu jätkata – no näiteks vägivaldne kaaslane. Kui teine pool peksab või paneb sind sõnadega pidevalt end tõesti halvasti tundma, või on joodik, või tuleb koju nagu hotelli ega panusta ühisesse elusse ega kodusse mitte kuidagi… – umbes sellised on minu silmis põhjused lahutamiseks.
Muud seigad on pigem “mugavuspõhjused”. Mul praegu mitu tuttavat, kes plaanivad lahutada. Ikka see, et “seks ei paku enam pinget ja mehega pole huvitav”. Endil paariaastased lapsed ja koos rajatud kodu. Mida nad lahutusega siis võidaksid? Üksikvanemana pole aegagi, et baaris seksisuhteid lantimas käia, lapsed ju ootavad kodus. Kaotatakse ka ühiselt rajatud kodu ja tuleb lastega kolida kitsale üüripinnale. Algab lõputu lastejagamine, alimentide väljanõudmine, laste solgutamine ja kokkulepete teha üritamine, et kelle pool see või teine nädal kumb laps on… Tuleb uus kallim, loterii on kas see uus lastega klapib, peaasi, et oleks aga jälle “liblikad kõhus”. Kus see KERGEM ja toredam elu nüüd on, ma küsin. Mida ja kes sellest lahutusest siis võidavad?
Oskus hoida suhteid ja mitte pidevalt kõhuliblikaid taga ajada on veel palju vingem oskus, millest meie pealiskaudses tänapäeva maailmas vajaka kipub jääma.
Ära nüüd siin laamendama hakka. Kas see teeb mind lolliks kiimas ja kärsituks meheks kui ma 7 aastat truult ilma sugueluta naise kõrval ära kannatasin kuniks (ilmselt mingi keha reaktsioon kohanemiseks) ma tundsin, et mul ei ole enam endal ka mitte mingit huvi selle vastu? See on täiesti tüüpiline reaktsioon siin foorumis – ükskõik mis mees teeb, ta on ikka süüdi.
Tõenäoliselt oleks lahendus olemas olnud, kui oleks viitsinud seda otsida ja probleemiga tegeleda.
Mitte “mees on alati süüdi”, vaid naine on lihtsalt nõrgemas positsioonis võrreldes mehega. Naise hormoonid kõiguvad kuu lõikes. Raseduse, sünnituse ja imetamise ajal veel hullemini. Mehe kehas ei muutu seoses lapse saamisega mitte midagi. Nii et selge see, et naine on haavatav ja vajab tuge. Mul on palju lapsi ja tean, millest räägin. Ja võin julgelt väita, et kui on olemas pidev mehe tugi ning head suhted, siis on oluliselt lihtsam “ree peale” tagasi saada. Isiklikult minul sõltus seksi isu küll konkreetselt sellest, milline oli mu läbisaamine mehega, kui suur oli mu kodune koormus jne.
Kui sina seisid nõutult kõrval ning suhtusid asjasse nii, et “no-hea-küll-ma-siis-ei-käi-talle-peale”, siis istudki seitse aastat kuival. Ja tegelikult piinled nii sina kui ka naine. Täiesti aseksuaalseid naisi on väga vähe. Ju polnud seda ka sinu naine. Lihtsalt lähenemises oli küsimus. Aga, kui mees ei viitsi pingutada, siis lähebki nii nagu sul.
<p style=”text-align: left;”>Mina olen see, kelle abielu lõppes 25-ndal kooseluaastal ja julgen öelda, et kui asi on pekkis, siis igasugused spaad, teatrid ja väljasõidud ainult kiirendavad lahkumineku protsessi. Sest lõpuks häirib teise inimese juures juba kõik: et ta kohmitseb nii kaua, et ta teenindaja käest kõike kolm korda üle küsib ja et tal siis just on vaja tualetti minna, kui oleme kodust välja tulnud. Kõik lõppeb nähvamiste ja solvumistega, väljasõitu või etendust ei naudi enam keegi ja tõenäoliselt mõlemad kibelevad koju tagasi oma tegevuste juurde. Palju lihtsam ja meeldivam on käia hoopis sõpradega, kelle järgi ei pea ootama ja kelle targutamist õhtu otsa kuulama.</p>
Oleme samuti 21 aastat abielus, hindaksin seda õnnelikuks ja harmooniliseks. Lugedes siinseid kirju jäin mõtlema, miks tänapäeva inimestel nii palju lahutusi on. Kunagi arvasin, et lahutatakse ainult siis, kui tõesti pole enam võimalik kooselu jätkata – no näiteks vägivaldne kaaslane. Kui teine pool peksab või paneb sind sõnadega pidevalt end tõesti halvasti tundma, või on joodik, või tuleb koju nagu hotelli ega panusta ühisesse elusse ega kodusse mitte kuidagi… – umbes sellised on minu silmis põhjused lahutamiseks.
Muud seigad on pigem “mugavuspõhjused”. Mul praegu mitu tuttavat, kes plaanivad lahutada. Ikka see, et “seks ei paku enam pinget ja mehega pole huvitav”. Endil paariaastased lapsed ja koos rajatud kodu. Mida nad lahutusega siis võidaksid? Üksikvanemana pole aegagi, et baaris seksisuhteid lantimas käia, lapsed ju ootavad kodus. Kaotatakse ka ühiselt rajatud kodu ja tuleb lastega kolida kitsale üüripinnale. Algab lõputu lastejagamine, alimentide väljanõudmine, laste solgutamine ja kokkulepete teha üritamine, et kelle pool see või teine nädal kumb laps on… Tuleb uus kallim, loterii on kas see uus lastega klapib, peaasi, et oleks aga jälle “liblikad kõhus”. Kus see KERGEM ja toredam elu nüüd on, ma küsin. Mida ja kes sellest lahutusest siis võidavad?
Oskus hoida suhteid ja mitte pidevalt kõhuliblikaid taga ajada on veel palju vingem oskus, millest meie pealiskaudses tänapäeva maailmas vajaka kipub jääma.
Vaestel on jah see variant, et peab virelema ja elu lōpuni suhet taluma, muidu oled lastega koos näljas ja paljas. Aga kui saad valida – elada mōnusalt oma majakeses, vahepeal lastega, vahepeal omaette. Lihtsalt ilma selle meheta, kelle vastu armastus nagunii tagasi ei tule, kellega nagunii koos aega kahekesi viita ei taha, aga kes endiselt oma abikaasa ōigusi nōuab. No mina tegin oma valiku ära…
Oleme samuti 21 aastat abielus, hindaksin seda õnnelikuks ja harmooniliseks. Lugedes siinseid kirju jäin mõtlema, miks tänapäeva inimestel nii palju lahutusi on. Kunagi arvasin, et lahutatakse ainult siis, kui tõesti pole enam võimalik kooselu jätkata – no näiteks vägivaldne kaaslane. Kui teine pool peksab või paneb sind sõnadega pidevalt end tõesti halvasti tundma, või on joodik, või tuleb koju nagu hotelli ega panusta ühisesse elusse ega kodusse mitte kuidagi… – umbes sellised on minu silmis põhjused lahutamiseks.
Muud seigad on pigem “mugavuspõhjused”. Mul praegu mitu tuttavat, kes plaanivad lahutada. Ikka see, et “seks ei paku enam pinget ja mehega pole huvitav”. Endil paariaastased lapsed ja koos rajatud kodu. Mida nad lahutusega siis võidaksid? Üksikvanemana pole aegagi, et baaris seksisuhteid lantimas käia, lapsed ju ootavad kodus. Kaotatakse ka ühiselt rajatud kodu ja tuleb lastega kolida kitsale üüripinnale. Algab lõputu lastejagamine, alimentide väljanõudmine, laste solgutamine ja kokkulepete teha üritamine, et kelle pool see või teine nädal kumb laps on… Tuleb uus kallim, loterii on kas see uus lastega klapib, peaasi, et oleks aga jälle “liblikad kõhus”. Kus see KERGEM ja toredam elu nüüd on, ma küsin. Mida ja kes sellest lahutusest siis võidavad?
Oskus hoida suhteid ja mitte pidevalt kõhuliblikaid taga ajada on veel palju vingem oskus, millest meie pealiskaudses tänapäeva maailmas vajaka kipub jääma.
Vaestel on jah see variant, et peab virelema ja elu lōpuni suhet taluma, muidu oled lastega koos näljas ja paljas. Aga kui saad valida – elada mōnusalt oma majakeses, vahepeal lastega, vahepeal omaette. Lihtsalt ilma selle meheta, kelle vastu armastus nagunii tagasi ei tule, kellega nagunii koos aega kahekesi viita ei taha, aga kes endiselt oma abikaasa ōigusi nōuab. No mina tegin oma valiku ära…
No täpselt. Lahutus ei tâhenda alati seda, et edaspidi mingi virelemine ja jagelemine. Inimesed vôivad ka hästi läbi saada. Ma ka mugavalt oma majas, majanduslikult kindlustatud, lapsed juba üsna iseseisvad. Päris mõnus ja rahulik on. Laste isaga saame hästi läbi, tuleb aitab, kui vaja, maksab alati õigeaegselt, tegeleb lastega, mul vaba aega rohkem. Ja tema algatas lahutuse, mitte mina. Läks noorema juurde.
Vaestel on jah see variant, et peab virelema ja elu lōpuni suhet taluma, muidu oled lastega koos näljas ja paljas. Aga kui saad valida – elada mōnusalt oma majakeses, vahepeal lastega, vahepeal omaette. Lihtsalt ilma selle meheta, kelle vastu armastus nagunii tagasi ei tule, kellega nagunii koos aega kahekesi viita ei taha, aga kes endiselt oma abikaasa ōigusi nōuab. No mina tegin oma valiku ära…
See kommentaar kõlab küll nii, et kui enam ei viitsi, siis viskan ära… Mina olen oma mehega olnud koos väga kaua (paistab, et siin teemas kõige kauem) ja pean ütlema, et kooselu ongi selline, et elu käib üles-alla. Vahepeal on ikka teineteisest kaugenemist, aga siis jälle algab mingil põhjusel uus eluetapp ja saame teineteisega jälle lähedasemaks. Mina ei saa kuidagi öelda, et meie elu on olnud konstantselt koguaeg ühtemoodi hea, huvitav ja lahe. Aga faasid vahelduvad pidevalt.
Mina ei arva, et peaks kohe lahku minema, kui on parasjagu igav või on tunne, et enam ei armasta või et särts pole enam selline… Uskuge, ka uue, järgmise partneriga saabub argipäev.
Lahku tasub minna siis, kui üks on joodik, vägivaldne või sõltlane (narko, kasiino vmt).
Olen täpselt samamoodi 21a oma mehega koos elanud, 19 aastasest saadik. Kodust koosellu. Meil on 100% armastuse abielu, see armastus hoiab ja kannab.
/…/
Minul on olnud tegelikult ka kõrvalsuhe vahelduva eduga, üks sama mees läbi aastate, kohtunud oleme samas vaid mõned korrad. Olen kindel, et ka minu mehel on olnud kõrvalsuhe.
Awwww, nii nunnu, missugune VÄÄRT nõuanne armastusabielu püsimajäämiseks, tehke kõik järele, kuldsed sõnad! Ainult et mees ei tea naise armukesest…
Paljud naised oleks siin sellega nõus, et tema mees ennast niimoodi 21a+ kestvaks abieluks turgutamas käib? Või paljud ise tahaks niimoodiu käituda … aga l*ts ausa näoga veel soovitab ja kiidab.
Vaestel on jah see variant, et peab virelema ja elu lōpuni suhet taluma, muidu oled lastega koos näljas ja paljas. Aga kui saad valida – elada mōnusalt oma majakeses, vahepeal lastega, vahepeal omaette. Lihtsalt ilma selle meheta, kelle vastu armastus nagunii tagasi ei tule, kellega nagunii koos aega kahekesi viita ei taha, aga kes endiselt oma abikaasa ōigusi nōuab. No mina tegin oma valiku ära…
See kommentaar kõlab küll nii, et kui enam ei viitsi, siis viskan ära… Mina olen oma mehega olnud koos väga kaua (paistab, et siin teemas kõige kauem) ja pean ütlema, et kooselu ongi selline, et elu käib üles-alla. Vahepeal on ikka teineteisest kaugenemist, aga siis jälle algab mingil põhjusel uus eluetapp ja saame teineteisega jälle lähedasemaks. Mina ei saa kuidagi öelda, et meie elu on olnud konstantselt koguaeg ühtemoodi hea, huvitav ja lahe. Aga faasid vahelduvad pidevalt.
Mina ei arva, et peaks kohe lahku minema, kui on parasjagu igav või on tunne, et enam ei armasta või et särts pole enam selline… Uskuge, ka uue, järgmise partneriga saabub argipäev.
Lahku tasub minna siis, kui üks on joodik, vägivaldne või sõltlane (narko, kasiino vmt).
Üldiselt nõus, sest iga igavusetunde peale lahku minna pole mõistlik,kuid kui see kestab aastaid ning elad lõpuks koos nagu võõra inimesega ning hakkad vältima kodus olemist ning kaaslase seltskonda, siis pole sellest kellelegi kasu – isegi mitte lastele, sest nad saavad hästi aru, kui vanematel suhe läbi.
Olen täpselt samamoodi 21a oma mehega koos elanud, 19 aastasest saadik. Kodust koosellu. Meil on 100% armastuse abielu, see armastus hoiab ja kannab.
/…/
Minul on olnud tegelikult ka kõrvalsuhe vahelduva eduga, üks sama mees läbi aastate, kohtunud oleme samas vaid mõned korrad. Olen kindel, et ka minu mehel on olnud kõrvalsuhe.
Awwww, nii nunnu, missugune VÄÄRT nõuanne armastusabielu püsimajäämiseks, tehke kõik järele, kuldsed sõnad! Ainult et mees ei tea naise armukesest…
Paljud naised oleks siin sellega nõus, et tema mees ennast niimoodi 21a+ kestvaks abieluks turgutamas käib? Või paljud ise tahaks niimoodiu käituda … aga l*ts ausa näoga veel soovitab ja kiidab.
Olen nõus, et petmine on nõme, aga selline kõrvalt targutamine ja eriti võõra inimese l*tsiks nimetamine on veel haigem. Sina ei tea selle käo elu, tema ja ta mehe omavahelist suhet, seda, mis nende jaoks on aktsepteeritud või mitte. Mina ise ei kujutaks ette ennast aastatepikkust kõrvalsuhet pidamas, aga täitsa võimalik, et mõne abielu just mehe ja/või naise aeg-ajalt harrastatav kõrvalsuhe päästnud ongi. Inimesed on lihtsalt nii erinevad. Selline puritaanlik-moraalitsev ja sapine võõra naise l*tsiks sõimamine, eriti kontekstis, kus kommentaator arvab ka mehel sarnaseid suhteid olnud olevat, pole tõesti vajalik.
Mina ise ei kujutaks ette ennast aastatepikkust kõrvalsuhet pidamas, aga täitsa võimalik, et mõne abielu just mehe ja/või naise aeg-ajalt harrastatav kõrvalsuhe päästnud ongi.
Siis mitte l.ts, vaid ärakasutatav.
Kuidas siis nimetada naist, kes aastaid “abielupingeid” armukese kaisus lahendab? “100% armastusabielu” = tülid, mida armuke maandab, mõlemal armukesed (eks see ole tavaline, et paha peal olija ennast õigustab “aga ega teised teevad ka”). Ja selline staazikas “õnneliku” menage-a-trois abielu pidaja tuleb heats südamest nõu andma, kuidas head suhet säilitada, no kohe nii klikkis ju teemaalgataja (väga mõistliku ja ausalt head suhet kirjeldava) jutuga, inimesel pole eneskriitikat kopika eest ju.
Esileht › Pereelu ja suhted › Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?
