Esileht Pereelu ja suhted Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?

Näitan 29 postitust - vahemik 61 kuni 89 (kokku 89 )

Teema: Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?

Postitas:
Kägu

Üldiselt nõus, sest iga igavusetunde peale lahku minna pole mõistlik,kuid kui see kestab aastaid ning elad lõpuks koos nagu võõra inimesega ning hakkad vältima kodus olemist ning kaaslase seltskonda, siis pole sellest kellelegi kasu – isegi mitte lastele, sest nad saavad hästi aru, kui vanematel suhe läbi.

Sinu kirjelduse kohta on ju täiesti lahendused olemas. Kui pole just mingi tõsise asja pärast tülli mindud või kui ole toimunud suhtes midagi andestamatut, siis lihtsalt võõraks ja teineteisest kaugeks jäämist on võimaliks kindlasti parandada.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on seljataga väga pikk abielu, abiellusime noorelt. Oleme väga erinevad isiksused, aga siiani kuidagi – üsna hästi tegelikult – koos olnud ja elu jaganud. Tülisid on palju sel teemal, et mina hindan kõrgelt koos kogetud ja jagatud emotsioone ja tahan väga käia näiteks matkamas, reisil, restoranis, teatris, külas, mees eriti mitte. Tavaliselt talle minu ideed üldse enam ei meeldi. Ka füüsilist lähedust on vähe. Nüüd on aga tekkinud hea läbisaamine noore töökaaslasega, kellega sõnumeid vahetada ja paar korda on ka vaba aega koos veedetud – “tööst räägime, kas mul siis ei või üldse sõpru olla või, peab ju ometi inimestega suhtlema”. Mina olen täitsa segaduses – muidugi võib sõpru olla, aga … Olen nõutu, misasi see siis on ja kuidas oleks tark käituda.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt nõus, sest iga igavusetunde peale lahku minna pole mõistlik,kuid kui see kestab aastaid ning elad lõpuks koos nagu võõra inimesega ning hakkad vältima kodus olemist ning kaaslase seltskonda, siis pole sellest kellelegi kasu – isegi mitte lastele, sest nad saavad hästi aru, kui vanematel suhe läbi.

Sinu kirjelduse kohta on ju täiesti lahendused olemas. Kui pole just mingi tõsise asja pärast tülli mindud või kui ole toimunud suhtes midagi andestamatut, siis lihtsalt võõraks ja teineteisest kaugeks jäämist on võimaliks kindlasti parandada.

No toon siis konkreetsema näite. Kui kokku on mindud väga noorelt,nagu ka teemaalgataja. Mees läks kohe peale kaitseväge tööle, kuid naine ülikooli. Viimasest on saanud teadlane, kes reisib ringi, suhtleb erinevate inimestega oma valdkonnas, kuid mees on tavaline liinitööline. Päev-päevalt tunneb naine aina enam, et tal pole enam ühiseid teemasid, millest mehega rääkida. Näiliselt on kõik korras ja nagu toimibki, kuid tegelikult ei paku see suhe mingil hetkel enam kummalegi poolele midagi.
Mis siis lahendused oleks?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates on pere laialiminek tragöödia. Mina ise kasvasin ebafunktsionaalses peres. Püüdsin elu eest luua endale pere, mida mul ei olnud, aga minu abikaasa otsustas, et ta ikka ei taha. Elasin seda äärmiselt raskelt läbi, sest järeltulija oli ju ka.

Kuna olin siiski veel noor, leidsin uue abikaasa ja ma ei kujuta ette, et peaksin selle lõhkuma. Ta on mu elu. Mul on muidugi hea rääkida, me kohtusime küpsete elunäinud inimestena. Mõlemad üle kolmekümne vanad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kord kohtusin ühe vanemaealise paariga, kellega tutvumine oli väga mõtlemapanev.

Nemad hoidsid oma suhet värskena nii, et tegid pidevalt uusi asju oma elus. Käisid puhkusereisi ajal esimest korda elus päikesetõusu ajal kalal koos rannakaluriga. Käisid mandlikorjamise juures abiks jne jne. Millegi tegemine esimest korda elus on erutav. Seda koos tehes värskendab ka suhet – aga seda muidugi juhul kui mõlemad on huviga asja juures. Kui üks korraldab ja teine lohiseb ainult kaasa, siis see ilmselt ei toimi. Aga kui suhe on üldiselt hea ja toetav, siis saab ju koos otsustada, et hoiame vaimu koos värske ja otsime asju oma ellu, mida teha koos esimest korda elus. Need ei pea ju pidevalt mingid väga suured asjad olema. Võib ka koos nt sushit teha kodus esimest korda (kui see muidugi teie peres tavaline asi ei ole) või laenutada jäähallis uisud ja esimest korda pärast lapsepõlve uisutada proovida. Ma arvan, et isegi kui te osadesse tegemistesse ka lapsed kaasate ja kogu perega uusi asju teete, siis mugavustsoonist väljatulek on hea.

Ja seda ei pea ju ponnistama iga päev või isegi iga nädal teha. Kasvõi korra kvartalis oleks täitsa hea.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates on pere laialiminek tragöödia. Mina ise kasvasin ebafunktsionaalses peres. Püüdsin elu eest luua endale pere, mida mul ei olnud, aga minu abikaasa otsustas, et ta ikka ei taha. Elasin seda äärmiselt raskelt läbi, sest järeltulija oli ju ka.

Kuna olin siiski veel noor, leidsin uue abikaasa ja ma ei kujuta ette, et peaksin selle lõhkuma. Ta on mu elu. Mul on muidugi hea rääkida, me kohtusime küpsete elunäinud inimestena. Mõlemad üle kolmekümne vanad.

Mul toimib ka see suhe paremini mis 30-ndates loodud. Esimese abikaasaga nö käima hakates olin 19.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga – meil pole enam peaaegu millestki peale laste rääkida, sest justkui kõik teemad on juba sadu kordi läbi räägitud. Me mõlemad oleme introvertsed, kuid intelligentsed ja maailmaasjadest huvituvad, ka loeme palju, aga kuna mõtleme sarnaselt, siis ammendavad vestlusteemad end teineteisega nõustudes, teineteise mõtet täiendades ja liiga ruttu tabades, kuhu teine oma mõttega jõudma hakkab, kiiresti. Meil on ühesugune veidi tume ja üsna eneseirooniline huumorimeel, mis kahtlemata asja päästab, aga ainult sellest justkui ei piisa.

Mõned teised on siin ka vestlusteemade puudumist kurtnud. Võimalik, et see minu suhet värskena hoiabki (20 aastat), et ma ei saa aru, kuidas see teil juhtub. Kahjuks ilmselt siis abi ka ei oska pakkuda. Meile teeb alati nalja, kui teine taipab teise mõtte poole pealt ja lõpetab ise lause. See justnagu lähendab, on kuidagi vaimselt intiimne ja seega nauditav. Isegi kui teine räägib mingit juttu, mida ta varem on rääkinud, siis ikka on tore kuulata, sest ta meeldib mulle, meeldib tema rääkimisviis ja häälgi. Ja maailm ise pakub ju päevast päeva uusi teemasid. Mõnikord näed kas või unes midagi hästi lahedat, millest teisele rääkida. Ja ka meie tööd on huvitavad ja alati uudsed, nii et pakuvad sageli mõtteainet. Või siis räägime sõpradest-tuttavatest, mingitest kunagistest sündmustest, vanade reisifotode vaatamine on väga vahva, milleks küll eriti sageli aega ei leia. Või siis vaatame koos telekast midagi, mis mõlemat huvitab. Ja väga värskendav on ka külas käia ja ise külalisi vastu võtta, selles mõttes see koroona-aeg on olnud tüütu. Aga nüüd oleme ju vaktsineeritud ja julgeme jälle rohkem suhelda.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates on pere laialiminek tragöödia. Mina ise kasvasin ebafunktsionaalses peres. Püüdsin elu eest luua endale pere, mida mul ei olnud, aga minu abikaasa otsustas, et ta ikka ei taha. Elasin seda äärmiselt raskelt läbi, sest järeltulija oli ju ka.

Kuna olin siiski veel noor, leidsin uue abikaasa ja ma ei kujuta ette, et peaksin selle lõhkuma. Ta on mu elu. Mul on muidugi hea rääkida, me kohtusime küpsete elunäinud inimestena. Mõlemad üle kolmekümne vanad.

Mul toimib ka see suhe paremini mis 30-ndates loodud. Esimese abikaasaga nö käima hakates olin 19.

Mina jällegi tean paari, kes 30-ndates loodud suhet ei suutnus hoida, vaatamata sellele, et mõlemal  oli juba suhte/ kooselu kogemus ja sündis ka ühine laps kui naine oli 40a.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga – meil pole enam peaaegu millestki peale laste rääkida, sest justkui kõik teemad on juba sadu kordi läbi räägitud. Me mõlemad oleme introvertsed, kuid intelligentsed ja maailmaasjadest huvituvad, ka loeme palju, aga kuna mõtleme sarnaselt, siis ammendavad vestlusteemad end teineteisega nõustudes, teineteise mõtet täiendades ja liiga ruttu tabades, kuhu teine oma mõttega jõudma hakkab, kiiresti. Meil on ühesugune veidi tume ja üsna eneseirooniline huumorimeel, mis kahtlemata asja päästab, aga ainult sellest justkui ei piisa.

Ma olen nii rahutu! Kuni lapsed olid väiksemad, olin ma peaasjalikult lihtsalt väsinud, ühel lastest olid tervisega probleemid ja see kurnas. Nüüd ei kulu laste peale enam nii palju vaimujõudu, meil oleks aega ja ruumi teineteise jaoks, aga… kuidagi ei oska enam. Tundub kuidagi tobe seda aega planeerida, näiteks minna hotelli teadmisega, et õhtul tuleb tingimata seksida, sest lastevaba aeg ju, istuda õhtusöögilauas ja rääkida… millest? Ma ausalt ei tea, millest. Seksi on ka vähem kui tahaks, aga kui on, siis on see tõesti väga hea. Aga see ei ole nii, et ma ei taha ennast temaga jagada või ei tahaks temaga segamatult koos olla, ma lihtsalt tahaksin, et see oleks loomulik ja spontaanne, aga pole. Ja see teeb nii kurvaks ja nõutuks. Ma ei oska kuskilt pihta hakata.

Mina olen selle rääkimise teema lahendanud nii, et kui parasjagu ON mingi uus jututeema üles kerkinud – näiteks tööjuures toimus midagi huvitavamat, meedias oli mingi oluline uudis – siis räägin sellest mehega. Kui aga parasjagu pole millestki rääkida – siis ei räägigi, istun arvutis või võtan ajalehe või raamatu kätte vms.

Ehk siis spontaanselt vahelduvad päevad, kus me omavahel millestki räägime ja teisalt sellised päevad, kus kumbki tegeleb oma asjadega ja peaaegu ei räägigi. Teistmoodi mina ei oska.<span style=”line-height: 1.5;”>Ka mulle tundub etteplaneeritud “pane küünlad põlema ja raputa roosi õielehed sinna vahele” kuidagi tobe ja kistud. Aga äkki satub see just sellele päevale, kus meil on pead tühjad ja jututeemasid ei tule?</span>

Mis mind aga häirib, on see, et mees ei vaevu alati sõbralikul toonil rääkima. Näiteks mina olen kogu aeg natuke aeglasem inimene olnud. Suhte alguses mees ütles: “Tee natuke kiiremini” alati sõbraliku tooniga või viskas mõne nalja sinna juurde. Aga nüüd käratab ebasõbralikul toonil. Pärast küll võtab hääletooni jälle normaalseks (nagu poleks midagi juhtunud) – aga minul on tuju rikutud. Kui mainin, siis ütleb, et no mis siis oli vms. Või siis koos poes olles, kui näeb, et ma midagi vaatan, küsib pahase häälega: “Mis sa selllest vaatad?” – mina siis vastan nagu vabandavalt, et ma ma ei teagi, miks ma vaatan, niisama uudishimust või nii (mis on ka tõsi). Aga tuju on jällegi rikutud.

Samal ajal mina küll püüan vältida õhkkonna rikkumist – et mis siis, et me oleme pikalt suhtes olnud, ma ikkagi ei arva, et normaalne oleks suhelda kärataval toonil.

Ehk siis kõige muuga, kaasarvatud sellega, kui palju me omavahel räägime, olen rahul. Rahul ei ole aga sellega, et sõbralikku tooni ei peeta enam justkui vajalikuks. See on tekitanud ka palju nukrust ja kahtlemist, kas meil on perspektiivi kokku jääda ja kas äkki poleks parem, kui ma elaks üldse üksi? Praegu tuju kõigub üles alla sõltuvalt sellest, kas mees on kasutanud käratavat tooni või siis ei ole (siis tundub, et meil on ju kõik korras, midagi halba ei ole ju).

Teemaalgataja kirjeldus oma elust tundub mulle isegi täitsa hea.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis mind aga häirib, on see, et mees ei vaevu alati sõbralikul toonil rääkima. Näiteks mina olen kogu aeg natuke aeglasem inimene olnud. Suhte alguses mees ütles: “Tee natuke kiiremini” alati sõbraliku tooniga või viskas mõne nalja sinna juurde. Aga nüüd käratab ebasõbralikul toonil. Pärast küll võtab hääletooni jälle normaalseks (nagu poleks midagi juhtunud) – aga minul on tuju rikutud. Kui mainin, siis ütleb, et no mis siis oli vms. Või siis koos poes olles, kui näeb, et ma midagi vaatan, küsib pahase häälega: “Mis sa selllest vaatad?” – mina siis vastan nagu vabandavalt, et ma ma ei teagi, miks ma vaatan, niisama uudishimust või nii (mis on ka tõsi). Aga tuju on jällegi rikutud. Samal ajal mina küll püüan vältida õhkkonna rikkumist – et mis siis, et me oleme pikalt suhtes olnud, ma ikkagi ei arva, et normaalne oleks suhelda kärataval toonil. Ehk siis kõige muuga, kaasarvatud sellega, kui palju me omavahel räägime, olen rahul. Rahul ei ole aga sellega, et sõbralikku tooni ei peeta enam justkui vajalikuks. See on tekitanud ka palju nukrust ja kahtlemist, kas meil on perspektiivi kokku jääda ja kas äkki poleks parem, kui ma elaks üldse üksi? Praegu tuju kõigub üles alla sõltuvalt sellest, kas mees on kasutanud käratavat tooni või siis ei ole (siis tundub, et meil on ju kõik korras, midagi halba ei ole ju). Teemaalgataja kirjeldus oma elust tundub mulle isegi täitsa hea.

Lihtsalt mingi aeg hakkavad kaaslase puudused, millega seni enam-vähem lepiti, väga tugevalt häirima! Nagu see kohmerdaminegi: armumise faasis ei häiri see üldse, esimestel kooseluaastatel kannatab ka ära, aga hiljem juba käib lausa närvide peale, kui kaaslase järele kogu aeg ootama peab. Minul ka iga kord vererõhk tõuseb, kui mees sihitult edasi-tagasi jookseb, aga tehtav asi kuskile poole ei edene.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA, just jäi ette üks “tibipsühholoogide” nimekiri jälle, võibolla liiga tobedad sinu jaoks, aga üsna lihtsad soovitused pikaajalistele paaridele:

1. Ütle talle, et armastad teda
2. Suudle kirglikult, isegi kui selleks pole konkreetset põhjust
3. Käige regulaarselt kohtingutel
4. Muutke intiimsus suhtes prioriteediks
5. Kaisutage
6. Hoidke seksielu mitmekülgne

Kuidas teil muidu füüsilise kontaktiga on? “Juhuslikud” puudutused aitavad sekselu intensiivsust hoida 😉

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lihtsalt mingi aeg hakkavad kaaslase puudused, millega seni enam-vähem lepiti, väga tugevalt häirima! Nagu see kohmerdaminegi: armumise faasis ei häiri see üldse, esimestel kooseluaastatel kannatab ka ära, aga hiljem juba käib lausa närvide peale, kui kaaslase järele kogu aeg ootama peab. Minul ka iga kord vererõhk tõuseb, kui mees sihitult edasi-tagasi jookseb, aga tehtav asi kuskile poole ei edene.

Tegelikult on

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Intiimsust aitab hoida see, kui teadlikult näed ennast naisena ja meest mehena. Kui sa võtad endale aega ja poputad oma naiselikkust. Ma ei tea, mis sulle meeldib, aga mulle nt meeldib vannis käia. Vedeleda tükk aega kuumas vees, juua teed ja lugeda raamatut, pärast end lõhnavate möksidega kokku määrida ja juustega mässata. Ma ei teinud seda aastaid, sest “polnud aega”, tegelikult polnud prioriteet. Aga sellised asjad (muidugi need, mis sinule meeldivad) tuleb endale prioriteediks lihtsalt teha, need panevad sind end rohkem naisena tundma ja see tekitab omakorda selle energia ja selle sära silmadesse, mida nähes-tundes just nimelt mees “ei suuda käsi eemal hoida”. Ammu kuuldud võte on ka koduriided kenamate ja naiselikumate vastu vahetada. Ei pea kontsakingadega kodus ringi kõpsima, aga nt kottis põlvedega dressipüksid võib vahetada (veniva) kehasse töödeldud seeliku vastu vms. Mainisid, et võtsid kaalus alla – meest erutab ka see, kui ta näeb sind selges vaimustuses peegli ees keerutamas ja oma uut figuuri imetlemas. Ja mõtle oma mehe mehelike omaduste peale ja hinda neid teadlikult. Näe ja hinda seda, kui palju ta sinu ja pere heaks teeb.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Või siis koos poes olles, kui näeb, et ma midagi vaatan, küsib pahase häälega: “Mis sa selllest vaatad?” – mina siis vastan nagu vabandavalt, et ma ma ei teagi, miks ma vaatan, niisama uudishimust või nii (mis on ka tõsi). Aga tuju on jällegi rikutud.

Minu mehel on/oli komme küsida “kuhu sa sellega minna kavatsed” (mõne riideeseme kohta) või “mida sa sellega teha kavatsed”. Ma ajasin selle peale silmad suureks ja plärtsatasin ülima enesestmõistetavusega vastu “lähen, kus tahan” või “teen, mis tahan”. Naersime mõlemad ja nüüd ma enam ei mäletagi, millal ta seda viimati küsis – teab küll, mis vastuseks tuleb 😃

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Abi võib olla uutest hobidest. Parem millestki sellisest, milles teine saab ka kaasa lüüa (nt võistlustel kaasas käia vmt). Abi võib olla uuest armumisest. Aga jumala eest, see on sinu väike saladus, seda ei tohi teada mitte keegi maailmas, kõige vähem see armumise objekt. Saladuskatte all ütlen, et selline armumine võib olla üsna piinarikas, seega elevust sinu ellu tuleb küll, samas selleks, et mees aru ei saaks, et midagi teisiti on, oled jälle temaga kenam. Minu luituma hakanud suhe sai igatahes kenasti üles vuntsitud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen mehega koos olnud 16 aastat. Muidu kõik normaalne olnud kuni siiani. Selle suveni. Minuga juhtus midagi. Ma olin 18 ja tema 24 kui kokku hakkasime. Jäin suht kohe lapseootele. Kaheksa aastat hiljem teise lapse ootele. Tema on mu ainus peigmees olnud. Ainus mees kellega seksinud olin. Ja nüüd suve alguses läks midagi katki. Ma olen 34. Teatasin abikaasale, et tahan lahku minna. Ta pole sellega nõus siiani. Suvi on olnud tormiline- mul on armuke või sõber. Ja temaga on nii äge! Seks on hoopis teistsugune. Ma unistan temast koguaeg. See tunne on mu halvanud.

Ja siin ma olen. Istun diivanil- jalad oma abikaasa süles. Mõnus on. Aga mõtetes ja messengeri chätis on keegi teine. Ja ma ei suuda otsustada mida eluga ettevõtta. Kas tahangi otsustada.

+4
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen mehega koos olnud 16 aastat. Muidu kõik normaalne olnud kuni siiani. Selle suveni. Minuga juhtus midagi. Ma olin 18 ja tema 24 kui kokku hakkasime. Jäin suht kohe lapseootele. Kaheksa aastat hiljem teise lapse ootele. Tema on mu ainus peigmees olnud. Ainus mees kellega seksinud olin. Ja nüüd suve alguses läks midagi katki. Ma olen 34. Teatasin abikaasale, et tahan lahku minna. Ta pole sellega nõus siiani. Suvi on olnud tormiline- mul on armuke või sõber. Ja temaga on nii äge! Seks on hoopis teistsugune. Ma unistan temast koguaeg. See tunne on mu halvanud.

Ja siin ma olen. Istun diivanil- jalad oma abikaasa süles. Mõnus on. Aga mõtetes ja messengeri chätis on keegi teine. Ja ma ei suuda otsustada mida eluga ettevõtta. Kas tahangi otsustada.

Tean kedagi, kes nii tegi. Kokkuvõttes jäi ilma mehest, kellega mitu last. Ja sellest armukesest, kes abiellus teisega ette teatamata, sest polnud vajalikuks eluplaanidest teavitada oma armukest. Ega vahet pole, mehed, kes peavad armukesi, lõpetavad sarnaselt, sest naine ei hakka kunagi neid enam armastama selle petmise eest. Naised ei lõpeta paremini.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen mehega koos olnud 16 aastat. Muidu kõik normaalne olnud kuni siiani. Selle suveni. Minuga juhtus midagi. Ma olin 18 ja tema 24 kui kokku hakkasime. Jäin suht kohe lapseootele. Kaheksa aastat hiljem teise lapse ootele. Tema on mu ainus peigmees olnud. Ainus mees kellega seksinud olin. Ja nüüd suve alguses läks midagi katki. Ma olen 34. Teatasin abikaasale, et tahan lahku minna. Ta pole sellega nõus siiani. Suvi on olnud tormiline- mul on armuke või sõber. Ja temaga on nii äge! Seks on hoopis teistsugune. Ma unistan temast koguaeg. See tunne on mu halvanud.

Ja siin ma olen. Istun diivanil- jalad oma abikaasa süles. Mõnus on. Aga mõtetes ja messengeri chätis on keegi teine. Ja ma ei suuda otsustada mida eluga ettevõtta. Kas tahangi otsustada.

Miinusta miinusta. Aga selline mu elu on. Saan aru, et see on vale. Vale kõigi suhtes. Aga.. ma olen naine, oma kõigi vigadeta. Ja ihkan kirge, põletavaid tundeid ja teise, ihaldatud inimese kuumi puudutusi, mis maast lahti tõmbab piltlikult.. Olen egoistlik.  Naudin veel. Hästi veidi.

0
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miinusta miinusta. Aga selline mu elu on. Saan aru, et see on vale. Vale kõigi suhtes. Aga.. ma olen naine, oma kõigi vigadeta. Ja ihkan kirge, põletavaid tundeid ja teise, ihaldatud inimese kuumi puudutusi, mis maast lahti tõmbab piltlikult.. Olen egoistlik.  Naudin veel. Hästi veidi.

Aga siis ütle oma mehele, et ta seda teistmoodi seksi sinuga teeks. Minge hotelli, jätke lapsed kellegi hoida (nagu vanasti).

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuumad tunded kaovad ja siis on sul selle aja jooksul suhe katki oma mehega, sest ise seda õõnestasid selle armumise perioodi. Pidevalt teisele mõtlemine hävitab sinu suhte oma mehega. Pärast soovid ise seda parandada ja sinu mees enam ei taha, leiab vahepeal voodisoojendaja. Ära ole egoist. Lase armukesel samamoodi nautida suhet kellegagi, kes on ainult temaga.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me ka mehega eriti mitte-olme juttu ei räägi, aga: niisama naljatame, komnenteerime uudistes nähtut jne. Teame, et üksteist armastame, eks oleme seda elu jooksul palju korrutatud ka ja teame seda nagunii. Ühised tegevused: kaisutamine, filmide ja sarjade vaatamine, söömine (naudime mõlemad toitu, ükskõik, kas siis kodus või väljas), seks. Jutustan ja lobisen rohkem sõbrannaga. Mees ei suuda palju emotsionaalselt infot vastu võtta, tema tahab konkreetset ja asjalikku juttu ajada. Oleme ajaga järjest rohkem teineteisega arvestama hakanud, mis teisele meeldib, mees ei pea mulle sõbranna eest olema jne. Mulle on turvalisus ja stabiilsus olulised ja mulle väga sobib selline rahulik elustiil. Noorusaja ärevust ja kaootilisust taga ei igatse.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma unistan temast koguaeg. See tunne on mu halvanud. Ja siin ma olen. Istun diivanil- jalad oma abikaasa süles. Mõnus on. Aga mõtetes ja messengeri chätis on keegi teine. Ja ma ei suuda otsustada mida eluga ettevõtta. Kas tahangi otsustada.

Võiksid ehk oma eluga seda ette võtta, et õppida kokku-lahkukirjutamist.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Intiimsust aitab hoida see, kui teadlikult näed ennast naisena ja meest mehena. Kui sa võtad endale aega ja poputad oma naiselikkust. Ma ei tea, mis sulle meeldib, aga mulle nt meeldib vannis käia. Vedeleda tükk aega kuumas vees, juua teed ja lugeda raamatut, pärast end lõhnavate möksidega kokku määrida ja juustega mässata.

Nojah, selleks peaks ise neid naiselikke asju nautima. Minu jaoks on kõik see enese sättimine tüütu kohustus. Teen ära, aga paraku huvi pakuvad mulle asjad, mida ei saa kuidagi klassifitseerida sõna “naiselik” alla. Ja ma tegelikult pole märganud, et enese suur sättimine oleks mingi asi, mida minu mees tähele paneks. Enam-vähem viisaka välimusega hoian end niikuinii kogu aeg. Selline ma ka ei ole, kes vajaks igal sammul mehe tuge, et mees saaks end mehelikuna tunneks. Pigem aitab meie puhul just ühiste huvide olemasolu.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline ma ka ei ole, kes vajaks igal sammul mehe tuge, et mees saaks end mehelikuna tunneks.

Oeh, mis õigupoolest on see põhjendus, miks enam ei lubata postituses trükivigu parandada?

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on kõik see enese sättimine tüütu kohustus. Teen ära, aga paraku huvi pakuvad mulle asjad, mida ei saa kuidagi klassifitseerida sõna “naiselik” alla.

Point oli tõdemises ja meenutamises, et te mehega ei ole sootud. Side ühiste huvide kaudu on teine asi, aga seda võib olla ka väga hea ja pikaaegse sõbraga.
Paarisuhtes mehe ja naise vahel on ka muu osa, see isiklik, intiimne – ja küsimus selles, kuidas seda toita.
Seelikut ei peagi selga toppima, teine kägu ütles ka, et lähtuda iseenesest, mis kellelegi endale meeldib ja selle tunde tekitab.
Aga on tõesti paare, kelle jaoks eelkõige oluline teineteise parim sõber olla ja see toimib ja siid vist ei aetagi seda kirge taga, mida teemaalgataja igatseb.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas see on kirg, mida teemaalgataja igatseb. Ta kirjutab, et tahaks “loomulikku ja spontaanset” suhtlust. Pika kooselu järel just see loomulikkus ja spontaansus võikski iseenesest tekkida, pigem uue tuttavaga tekib ebamugav vaikus, et ei tea, mida öelda. Mu arust on hästi oluline, et pikaajalise partneriga ei ole sul mingit hirmu kuidagi tobe välja paista. Et justnimelt võite koos teha selliseid lollakaid nalju, mida isegi sõprade ringis ei tee, ja oma sooje tundeid väljendada ka nii lapsikult, nagu parasjagu tahtmist on. Inimesega, kes jääb ka pikas suhtes jäigaks ja kammitsetuks, ma küll ei oskaks suhet arendada.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

39 ja keskealine?. Ma 36 ja pean end ikkagi nooreks. Mehega koos olnud 15a ja juttu jagub kõige kohta. Midagi erilist selleks ei tee, räägime nii lastest, kodust-tööst kui ka lihtsalt päevakajalistest asjadest. Ei leia, et suhe igav.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

hmmm

Võibolla olete te lahku kasvanud? Peale laste teema pole enam millestki rääkida. Teil on hetkel nii ja sellise aja peale. Minul aga ainult mõned aastad möödas ja juba sama seis. Tean mida ta vastaks ühele või teisele mõttele- seega ei avagi suud 🙂

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võibolla olete te lahku kasvanud? Peale laste teema pole enam millestki rääkida. Teil on hetkel nii ja sellise aja peale. Minul aga ainult mõned aastad möödas ja juba sama seis. Tean mida ta vastaks ühele või teisele mõttele- seega ei avagi suud 🙂

Kõige õigem kaaslane on mees, kellega vaikuses mõnus koos olla, üksteist mõistetakse sõnadeta.

+1
0
Please wait...

Näitan 29 postitust - vahemik 61 kuni 89 (kokku 89 )


Esileht Pereelu ja suhted Keskealised, kuidas hoiate oma pikaajalist head suhet?