Aga – meil pole enam peaaegu millestki peale laste rääkida, sest justkui kõik teemad on juba sadu kordi läbi räägitud. Me mõlemad oleme introvertsed, kuid intelligentsed ja maailmaasjadest huvituvad, ka loeme palju, aga kuna mõtleme sarnaselt, siis ammendavad vestlusteemad end teineteisega nõustudes, teineteise mõtet täiendades ja liiga ruttu tabades, kuhu teine oma mõttega jõudma hakkab, kiiresti. Meil on ühesugune veidi tume ja üsna eneseirooniline huumorimeel, mis kahtlemata asja päästab, aga ainult sellest justkui ei piisa.
Ma olen nii rahutu! Kuni lapsed olid väiksemad, olin ma peaasjalikult lihtsalt väsinud, ühel lastest olid tervisega probleemid ja see kurnas. Nüüd ei kulu laste peale enam nii palju vaimujõudu, meil oleks aega ja ruumi teineteise jaoks, aga… kuidagi ei oska enam. Tundub kuidagi tobe seda aega planeerida, näiteks minna hotelli teadmisega, et õhtul tuleb tingimata seksida, sest lastevaba aeg ju, istuda õhtusöögilauas ja rääkida… millest? Ma ausalt ei tea, millest. Seksi on ka vähem kui tahaks, aga kui on, siis on see tõesti väga hea. Aga see ei ole nii, et ma ei taha ennast temaga jagada või ei tahaks temaga segamatult koos olla, ma lihtsalt tahaksin, et see oleks loomulik ja spontaanne, aga pole. Ja see teeb nii kurvaks ja nõutuks. Ma ei oska kuskilt pihta hakata.
Mina olen selle rääkimise teema lahendanud nii, et kui parasjagu ON mingi uus jututeema üles kerkinud – näiteks tööjuures toimus midagi huvitavamat, meedias oli mingi oluline uudis – siis räägin sellest mehega. Kui aga parasjagu pole millestki rääkida – siis ei räägigi, istun arvutis või võtan ajalehe või raamatu kätte vms.
Ehk siis spontaanselt vahelduvad päevad, kus me omavahel millestki räägime ja teisalt sellised päevad, kus kumbki tegeleb oma asjadega ja peaaegu ei räägigi. Teistmoodi mina ei oska.<span style=”line-height: 1.5;”>Ka mulle tundub etteplaneeritud “pane küünlad põlema ja raputa roosi õielehed sinna vahele” kuidagi tobe ja kistud. Aga äkki satub see just sellele päevale, kus meil on pead tühjad ja jututeemasid ei tule?</span>
Mis mind aga häirib, on see, et mees ei vaevu alati sõbralikul toonil rääkima. Näiteks mina olen kogu aeg natuke aeglasem inimene olnud. Suhte alguses mees ütles: “Tee natuke kiiremini” alati sõbraliku tooniga või viskas mõne nalja sinna juurde. Aga nüüd käratab ebasõbralikul toonil. Pärast küll võtab hääletooni jälle normaalseks (nagu poleks midagi juhtunud) – aga minul on tuju rikutud. Kui mainin, siis ütleb, et no mis siis oli vms. Või siis koos poes olles, kui näeb, et ma midagi vaatan, küsib pahase häälega: “Mis sa selllest vaatad?” – mina siis vastan nagu vabandavalt, et ma ma ei teagi, miks ma vaatan, niisama uudishimust või nii (mis on ka tõsi). Aga tuju on jällegi rikutud.
Samal ajal mina küll püüan vältida õhkkonna rikkumist – et mis siis, et me oleme pikalt suhtes olnud, ma ikkagi ei arva, et normaalne oleks suhelda kärataval toonil.
Ehk siis kõige muuga, kaasarvatud sellega, kui palju me omavahel räägime, olen rahul. Rahul ei ole aga sellega, et sõbralikku tooni ei peeta enam justkui vajalikuks. See on tekitanud ka palju nukrust ja kahtlemist, kas meil on perspektiivi kokku jääda ja kas äkki poleks parem, kui ma elaks üldse üksi? Praegu tuju kõigub üles alla sõltuvalt sellest, kas mees on kasutanud käratavat tooni või siis ei ole (siis tundub, et meil on ju kõik korras, midagi halba ei ole ju).
Teemaalgataja kirjeldus oma elust tundub mulle isegi täitsa hea.
