Teema: Kiiksud

#4154132:

Ammu pole olnud teemat kiiksudest. Minul on neid nii palju, et võiksin vist neid loetlema jäädagi. Seega, lihtsalt jabur ja täiega meelelahutuslik teema.

Kuna teema tegin suhte alla, siis nimetan selleteemalise kiiksu. Tutvusin internetis ühe mehega, kellega suhtlesime kuid. Lõpuks ometi saime kokku. Hetkel ei oska veel inimese kohta seisukohta võtta, kuid pärast kohtumist küsisin temalt viisaka inimesena, et kas võin ta fb sõbraks kutsuda. Oli nõus. Meie kohtumisest on nüüd nädal möödas, kuid ma ei ole teda sõbraks veel kutsunud. Miskipärast on koguaeg tunne, et õige on seda teha homme, pühapäeva õhtul. Ja ma ei tea, miks.

Kui küsitakse, siis ikka üsna kiirelt lisatakse. Pärast juba on see, et ah, ei viitsi.

#4154209:

Nii on, aga imelik ongi see, et ma ei taha enne teda lisada kui alles pühapäeval. Põhjendada ei oska. Samas, mees on igal moel endast vahepeal märku andnud ja end meelde tuletanud. Tema mu perekonnanime ei tea. Sellepärast ei saa ka ise mind lisada.

Saan ise ka aru, et napakas ja nõme. Aga nii on!

Kirjeldage parem oma kiikse, mitte ärge keskenduge minu jutule.

Sul on OCD. Mina ka, kontrollin mitu korda, et uks saaks kinni, elektripliit ära kustuks, isegi, kui näen, et nupud ei tööta, ikka põleb. Loen trepist alla minnes samme, et ei kukuks, tean täpselt, mitu sammu peab olema. Pesen käsi kaks korda enne ja pärast riiete vahetamist. Jne.

Ütleme nii et kiiks on uste kontroll, triikraua väljtõmbamise kahtlus, et nagu sundkäitumine. Aga kas siis on ka sundkäitumine, kui oledki unustanud neid asju ja enam ei usalda end? Sest muidu käivad need asjad nagu automaatselt. Aga peale seda, kui unustasid, hakkaski see pihta?

#4154221:

Vaevalt teeb keegi midagi veidrat lihtsalt palavast soovist end napakana tunda. Iga nn kiiksu taga on tegelikult ellujäämismehhanism, enesele heaolu ja turvatunde tagamine, ka hirm.

Ei tea. Minu kiiksude taga pole turvatunde ega heaolu tagamist mu arvates, pigem puhas ülbus, ilmselt sageli ülemäärane üleolekutunne, arrogantsus ja egoism. Enesekriitikameel on olemas. Kiikse võin loetleda ilmselt paarkümmend, aga näitena vaid paar. Sõbrannale öeldi mitu aastat tagasi ühes suures poeketis, kus keelenõuetega on probleeme teistelgi, et kui müüjaga rääkimiseks vene keelt ei kasuta, siis koligu Eestist ära. Mulle sellest piisas ja ei lähe sellesse ketti, kui just püstol kuklas pole. Maxima on lähim pood, aga nemad mind ära teeninud pole, minu raha ei näe, selleni ma ei alandu, lähen kaugemasse poodi ka juhul, kui see on 15 km kaugemal ja maru nt ebamugav ühistranspordiga minna ning palju kallim ning röövib mult terve päise päeva. Muidugi saan aru, et neil on sellest sügavalt kama, aga see toidab minu üleolekutunnet.
Teine kiiksudest on, et ma ei osale kunagi töökohal nendes üritustes, et nüüd lähme kõik koos ja õnnitleme Tiinat sünnipäeval. Ei toimi selles asjas karjaliikmena ja omal sünnipäeval olen selle selge sõnaga keelanud, mida peeti alguses väga kummaliseks. Õnnitlegu see, kes tahab, seda, keda tõesti tahab õnnitleda, nii nagu tahab ja siis, kui tahab. Mitte nagu lambakari ei trambi karjuse käsu peale kohale, kusjuures pooled isegi ei vii sünnipäevalapse nime ja nägu enne kokku. Mulle oleks alandav niisama “viisakusest” mingite võõrastega kalistada ja tõsiselt mõtlemata õnnitlussõnu öelda. Nagu papagoi.

#4154269:

Ütleme nii et kiiks on uste kontroll, triikraua väljtõmbamise kahtlus, et nagu sundkäitumine. Aga kas siis on ka sundkäitumine, kui oledki unustanud neid asju ja enam ei usalda end? Sest muidu käivad need asjad nagu automaatselt. Aga peale seda, kui unustasid, hakkaski see pihta?

On lihtsalt kartikke inimesi ja on sundkäitumisega inimesi. Kartlik inimene kontrollib rohkem. Pole kodu
maha põlenud, aga soovi teada saada pole.

#4154356:

#4154287:

#4154269:

Ütleme nii et kiiks on uste kontroll, triikraua väljtõmbamise kahtlus, et nagu sundkäitumine. Aga kas siis on ka sundkäitumine, kui oledki unustanud neid asju ja enam ei usalda end? Sest muidu käivad need asjad nagu automaatselt. Aga peale seda, kui unustasid, hakkaski see pihta?

Siis on pigem harjumus.

Minu jaoks näiteks mitte. Mina teen neid asju, et ei juhtuks õnnetusi.

Jah, sest sul on juba harjumus veenduda, et ei juhtuks õnnetusi. Kui see poleks sul harjumus, läheks aegajalt meelest ära.

Minul on ka triikraua ja pliidi kontrollimisega ning välisukse lukustamisega kiiks. Kui ma sellest millalgi 20-aastasena aru sain, töötasin välja harjumused. Eesmärk oli minimeerida neid kordi, kui paaniliselt mõttes tagasi kerisin, et kas sai ikka pliit välja. Mis ma siis tegin, oli päris radikaalne, aga toimib. Nimelt ma samal päeval ei kasuta mitte kunagi pliiti, kui kuskile pean minema. Kui ka minek on ales õhtul, siis on menüüs näiteks eelmisel päeval keedetud kartulid külma kastmega või salat vms. Seega tean alati 100%, et pliit ei jäänud kodus sisse, sest oleksin seda ju möödunud öö, hommmiku ja päeva jooksul märganud.

Triikraua viskasin ära ja lihtsalt ei triigi. Riided ostan vastavast materjalist ja kostüümid jt triikimist-pressimist vajavad asjad triigib-pressib keemiline või pesumaja.

Välisuksest väljudes katsun mitte olla viimane, see, kes ukse lukku paneb. Kui aga olen üksi näiteks, keeran ukse lukku, katsun ÜHE korra ust, kuigi tahaks loksutada seda 20 korda. Ja siis annan endale, võti pihus, korraliku laksu. Tavaliselt kas vastu käsivart, reit, tagumikku või teen tugeva plaksu või virutan vastu rannet või lasen endale nipsu vastu õlga. Tulemus on, et kui näiteks siis teatris kerkib mõte, et kas ma ukse ikka panin lukku, siis meenutan, kuhu ma endale lahtise käega virutasin. Tavaliselt see koht veel kergelt annab tunda 🙂 Ei, sinikaid ei jää 🙂 Töötab aastakümneid.

Mul on selline kiiks, et kui näen ilusat (minu mõõdupuu järgi) üksikut naist, siis lähen toon talle lähimast poest kommikarbi ja ütlen seda üle andes mingi komplimendi või soovin  ilusat päeva. Vestlust arendada ei proovi, välja ei kutsu, lähen lihtsalt ära ja ilmselt ei näe seda naist enam kunagi.

#4154406:

Mul on selline kiiks, et kui näen ilusat (minu mõõdupuu järgi) üksikut naist, siis lähen toon talle lähimast poest kommikarbi ja ütlen seda üle andes mingi komplimendi või soovin ilusat päeva. Vestlust arendada ei proovi, välja ei kutsu, lähen lihtsalt ära ja ilmselt ei näe seda naist enam kunagi.

Kust sa tead, et ta on üksik?
Kuidas sa veendud, et ta niikaua sama koha peal seisab, kuni sina Grossi poest kommikarpi tood? Käratad “seisa siin”?
Kas sa arvad, et kõigile naistele maitsevad kommikarbi kommid 🙂 🙂 ja ta tahab seda karpi tingimata kaenlas kanda, kui näiteks on parajasti teatrisse, ärikohtumisele, matustele, trenni, peikaga restorani või arstile minemas? Söandan arvata, et kolmandikul juhtudest rändab see karp prügikasti, kolmandikul juhtudes lüüakse tööl lauale, et kui keegi tahab, võtke.

#4154402:

#4154356:

#4154287:

#4154269:

Ütleme nii et kiiks on uste kontroll, triikraua väljtõmbamise kahtlus, et nagu sundkäitumine. Aga kas siis on ka sundkäitumine, kui oledki unustanud neid asju ja enam ei usalda end? Sest muidu käivad need asjad nagu automaatselt. Aga peale seda, kui unustasid, hakkaski see pihta?

Siis on pigem harjumus.

Minu jaoks näiteks mitte. Mina teen neid asju, et ei juhtuks õnnetusi.

Jah, sest sul on juba harjumus veenduda, et ei juhtuks õnnetusi. Kui see poleks sul harjumus, läheks aegajalt meelest ära.

Minul on ka triikraua ja pliidi kontrollimisega ning välisukse lukustamisega kiiks. Kui ma sellest millalgi 20-aastasena aru sain, töötasin välja harjumused. Eesmärk oli minimeerida neid kordi, kui paaniliselt mõttes tagasi kerisin, et kas sai ikka pliit välja. Mis ma siis tegin, oli päris radikaalne, aga toimib. Nimelt ma samal päeval ei kasuta mitte kunagi pliiti, kui kuskile pean minema. Kui ka minek on ales õhtul, siis on menüüs näiteks eelmisel päeval keedetud kartulid külma kastmega või salat vms. Seega tean alati 100%, et pliit ei jäänud kodus sisse, sest oleksin seda ju möödunud öö, hommmiku ja päeva jooksul märganud.

Triikraua viskasin ära ja lihtsalt ei triigi. Riided ostan vastavast materjalist ja kostüümid jt triikimist-pressimist vajavad asjad triigib-pressib keemiline või pesumaja.

Välisuksest väljudes katsun mitte olla viimane, see, kes ukse lukku paneb. Kui aga olen üksi näiteks, keeran ukse lukku, katsun ÜHE korra ust, kuigi tahaks loksutada seda 20 korda. Ja siis annan endale, võti pihus, korraliku laksu. Tavaliselt kas vastu käsivart, reit, tagumikku või teen tugeva plaksu või virutan vastu rannet või lasen endale nipsu vastu õlga. Tulemus on, et kui näiteks siis teatris kerkib mõte, et kas ma ukse ikka panin lukku, siis meenutan, kuhu ma endale lahtise käega virutasin. Tavaliselt see koht veel kergelt annab tunda 🙂 Ei, sinikaid ei jää 🙂 Töötab aastakümneid.

No aga see ongi juba kiiks mu meelest. Olukorra vältimine, sest tekitab ärevust. Ja siis võib öelda, et selline ärevus ja kinnismõte tegelikult ju häirib elu. Sest reaalselt jätad pliidi kasutamata, triikimata ja viimasena väljumata. No see küll hea variant ju pole. Niimoodi piirad oma elu. See kahtlemine, kas ikka sai tehtud, ongi sellest, et pole MÕTTEGA asja juures ja teed möödaminnes, automaatselt, samal ajal hoopis muule keskendudes ja mõeldes. Mina olen see, kes kirjutas, et enne uksest väljumist kontrollib ikka veel aknaid ja pliiti. Mul on lihtsalt kindel järjekord ka. Enne, kui kodust väljun, lähen panen ja kontrollin aknad üle. Pliidi üritan teadlikult kinni keerata kohe pärast kasutamist. Pea 100% juhtudel olengi seda teinud. Pliidi ees seistes mitut rauda korraga kasutades aga on ununenud mingi tööle. Ust lukustades täiesti teadlikult toon end korraks sellesse hetke ja keeran lukku.

Lühidalt, mul ongi meetod, et selliste rutiinsete tegevuste jaoks toon end korraks täielikult hetke mõttega kohale ja mõtlen läbi, et check, sai tehtud. Nagu ka kuskile välja, reisile või trenni minnes. Mõttega olen kohal, vaatan uurides üle, et kõik asjad said ikka kotti kaasa. Ja siis hiljem ei pea põdema, sest tean, et vaatasin ja kontrollisin mõttega üle. Kes nimetaks seda teadvelolekuks vms. Isegi kui mul on kiire, siis katsun korraks end kohale tuua ja mõttes läbi lugeda, mida mul on vaja kaasa võtta. Ei saa lubada seda, et trenn jääb ära, sest mingi ese jäi maha või unustan rahakoti, kindad, telefoni koju või kõige hullem – pliidi tööle või välisukse lahti. Seetõttu on lihtsam kas või väga kiirustades korraks end täiesti kohale tuua ja mõttes see check ära teha,et jah, sai tehtud. Kellegagi samal ajal jutustades ja koos olles võib ainult tähelepanu hajevile minna.

#4154479:

No aga see ongi juba kiiks mu meelest. Olukorra vältimine, sest tekitab ärevust. Ja siis võib öelda, et selline ärevus ja kinnismõte tegelikult ju häirib elu. Sest reaalselt jätad pliidi kasutamata, triikimata ja viimasena väljumata. No see küll hea variant ju pole. Niimoodi piirad oma elu.

Veel rohkem piiraks mu elu, kui peaksin pliiti enne väljumist kontrollima ja kõik avatavad aknad üle vaatama. Ajaliselt, ma mõtlen.

Paljudel päevadel olen tööl, aga ma ei söö sooja toitu niikuinii kell 7.30 – see polnud suurem nihe varasemast harjumusest. Kui aga tõesti on pikk päev kodus ja õhtul alles kuskile minek, siis sööme külma või kasutan multikeetjat või kuumaõhufritüüri. Need nimelt ju lülitavad ise ennast välja, kui töö tehtud – minu pliit kahjuks sellist funktsiooni ei oma. Kuigi võiks tõesti kaaluda sellise ostmist.

Uksest väljumisel, kui olen koos abikaasaga, siis muidugi ma väljun esimesena. Meesterahvana ta ju avab ukse mulle, mitte ei trügi esimesena läbi ukseaugu. Seega ka tema lukustab. Kuna käime tööle ühe autoga, on see ka enamus väljumistest.

Triikimist ei sallinud ma niikuinii, lokitange pole vaja, puhureid pole, pliidi juures ei ole kardinaid ega nagisid rätikutega. Riided on kahest otsast – kas triikimist mittevajav materjal nt teksapüksid või kontorikostüüm, mis niikuinii käib ju keemilises. Auru-mis-selle-asja-nimi-on on küll igaks juhuks olemas, saunalinade jaoks peamiselt. Millega rippuvaid asju sirgeks saab. See lülitab ka ennast ise kohe välja, kui näpu lülitilt maha võtad. Ju on kaasajal ka triikraudu, mis paigal seistes näiteks end ise välja lülitavad, aga minu jaoks on triikraud küll tähtsusetu ese.

Külmkapi ust ei saa lahti unustada, sest see hakkab karjuma, kui 90 vms sek on uks lahti. Sügavkülmik on kirst, mille uks ei püsigi lahti, seda peab ühe käega hoidma. Tõkisti on eemaldatud. Akendest kama, kuigi ka toakassid, sest akende ees on sääsevõrgud ja nende taga puitlipid, horisontaalsed, nagu paljudel era majadel. Ei oska seda kirjeldada. Ehk siis õhuaknast mahub sisse-välja õhk, aga mitte kass.

Ehk siis minu kontrollikiiksud võtavad väljumisel alla 1 minuti, kaua see üks plaks vastu kannikat või säärt paar korda nädalas ikka võtab 🙂 Kõik on ajakulu minimeerimiseks läbi mõeldud.

#4154291:

Mulle oleks alandav niisama “viisakusest” mingite võõrastega kalistada ja tõsiselt mõtlemata õnnitlussõnu öelda. Nagu papagoi.

Mulle jälle on nii ebaviisakad inimesed täiesti vastuvõetamatud.

#4154553:

#4154495:

– Uksel on snepperlukk.

Täitsa lihtsa huviga küsin, kuidas sa hakama saad? Kas sa pead sada korda enne lahkumist ka kontrollima, et võti kaasas oleks. Pärast seda, kui meie 15-aastane tütar talvel oli üksi maamajas, lähim naaber 1,5 km ja läks enne und öösärgis ning kampsunikeses sekundiks õue, et võtta uksest 2 meetri kauguselt sisse koera kauss ja tuul ukse kinni lükkas, snepper kinni kukkus, ma vandusin endale, et snepperlukku meile kunagi ei tule. Lapsena sain ka ise trepil vanemaid oodata korda miljon. Ok, kakskümmend.

Elame kesklinna kortermajas, seega meil “korraks õue põigata” tegevusi ei ole. Linna peale minnes nagunii kontrollin käekoti üle, kas võti, telefon ja rahakott on kaasas. Prügikotti viin samale korrusele suurde prügikasti, selleks ajaks vajutan lukul nuppu ja saan lukukeele püsivalt sisse/välja jätta, nii et uks ei lukustu.
Lapsi meil ei ole, kelle pärast karta. Kui võti peaks kadunud olema, siis on allkorrusel valvelaud, kellel on ligipääs seifile ja kõikide korterite võtmetele.

Maakohta tõesti snepperlukku ei paigaldaks, meil on suvila olemas ja seal on tavaline lukk. Aga meil on ka kaamerad, kui peaks kahtlus tekkima, saan vaadata, kas pusisin enne lahkumist luku kallal või mitte 🙂

Võib-olla aitab psühholoogiliselt ka see, et olen alati võtmeid või kaarte pidanud kaasas kandma. Ülikooli ühiselamus oli uksekaart ja snepperlukk. Esimeses töökohas olin võtmekandja, kes hommikul ja õhtul asutust lukustas. Järgmistes töökohtades on olnud omad võtmed ja uksekaartid, milleta majja ei pääse ja isegi lifti ei saa kasutada. Seega olen harjunud.

#4154403:

Jah, sest sul on juba harjumus veenduda, et ei juhtuks õnnetusi. Kui see poleks sul harjumus, läheks aegajalt meelest ära.

See pole harjumus, see on vaimne töö. Harjumus on süüa head ja paremat. Aga see juba, kui õnnetusi ära hoida, on vaimne töö.

#4154406:

Mul on selline kiiks, et kui näen ilusat (minu mõõdupuu järgi) üksikut naist, siis lähen toon talle lähimast poest kommikarbi ja ütlen seda üle andes mingi komplimendi või soovin  ilusat päeva.

Siis on paslikum kaasas kanda assortiide kotikest, et oleks anda, siis ei pea poodi minema.