Aga üsna matslik muidugi sünnipäeva unustada.
Unustamine oli ehk vale sõna. Ma pole neid kunagi teadnudki. Kui FB hommikul ei ava või inimene ise pole sinna omasünnidaatumit pannud või ta ei kasuta FB, siis ei teagi. See veel puuduks, et ma nõuaks, et kõik mu igapäevased kaaslased mu sünnipäeva peast teaksid. Või pulmakuupäeva, et saaks ikka õnne soovida.
Unustamine oli ehk vale sõna. Ma pole neid kunagi teadnudki. Kui FB hommikul ei ava või inimene ise pole sinna omasünnidaatumit pannud või ta ei kasuta FB, siis ei teagi. See veel puuduks, et ma nõuaks, et kõik mu igapäevased kaaslased mu sünnipäeva peast teaksid. Või pulmakuupäeva, et saaks ikka õnne soovida.
Ma ei viitsi, ma ei mõista, aga ju siis olen erand. Aasta parim kolleeg ikkagi. Teised mõistavad.
Mina ei kallista kunagi töökaaslasi ega käi neid kambakesi õnnitlemas, sageli unustan ka lähimate kolleegide sünnipäevad, aga ometi on mind valitud 9 aasta jooksul kuuel aastal aasta kolleegiks. Valime me kõik, salajane hääletus.
Kolleeg on katnud laua, lähed istud maha ja teed tavalise igapäeva näo pähe ega õnnitle? See juba mingi sündroom.
Ammu pole olnud teemat kiiksudest. Minul on neid nii palju, et võiksin vist neid loetlema jäädagi. Seega, lihtsalt jabur ja täiega meelelahutuslik teema.
Kuna teema tegin suhte alla, siis nimetan selleteemalise kiiksu. Tutvusin internetis ühe mehega, kellega suhtlesime kuid. Lõpuks ometi saime kokku. Hetkel ei oska veel inimese kohta seisukohta võtta, kuid pärast kohtumist küsisin temalt viisaka inimesena, et kas võin ta fb sõbraks kutsuda. Oli nõus. Meie kohtumisest on nüüd nädal möödas, kuid ma ei ole teda sõbraks veel kutsunud. Miskipärast on koguaeg tunne, et õige on seda teha homme, pühapäeva õhtul. Ja ma ei tea, miks.
Teemaalgataja – sul ei ole kiiks, sa oled edasilükkaja.
https://waitbutwhy.com/2013/10/why-procrastinators-procrastinate.html
Mul on selline kiiks, et kui näen ilusat (minu mõõdupuu järgi) üksikut naist, siis lähen toon talle lähimast poest kommikarbi ja ütlen seda üle andes mingi komplimendi või soovin ilusat päeva. Vestlust arendada ei proovi, välja ei kutsu, lähen lihtsalt ära ja ilmselt ei näe seda naist enam kunagi.
Appi kui õudne!
Mina ei kallista kunagi töökaaslasi ega käi neid kambakesi õnnitlemas, sageli unustan ka lähimate kolleegide sünnipäevad, aga ometi on mind valitud 9 aasta jooksul kuuel aastal aasta kolleegiks. Valime me kõik, salajane hääletus.
Kolleeg on katnud laua, lähed istud maha ja teed tavalise igapäeva näo pähe ega õnnitle? See juba mingi sündroom.
Ütlesin, et ei käi kambakesi poolsõjaväelises korras õnnitlemas. Lähen ise. Muidugi õnnitlen ja surun kätt või kallistan – kuidas parajasti talle ja mulle sobib. Nende inimeste juurde, kellega mul seos puudub, lauda ei trügi ja koonduslaagrikorras embamas ei käi.
Ütlesin, et ei käi kambakesi poolsõjaväelises korras õnnitlemas. Lähen ise. Muidugi õnnitlen ja surun kätt või kallistan – kuidas parajasti talle ja mulle sobib. Nende inimeste juurde, kellega mul seos puudub, lauda ei trügi ja koonduslaagrikorras embamas ei käi.
Ma ka võõraid ei õnnitle ja lauda ei trügi-kes sellist asja üldse teeks? Kus te üldse tulete sellise asja peale?
Ütlesin, et ei käi kambakesi poolsõjaväelises korras õnnitlemas. Lähen ise. Muidugi õnnitlen ja surun kätt või kallistan – kuidas parajasti talle ja mulle sobib. Nende inimeste juurde, kellega mul seos puudub, lauda ei trügi ja koonduslaagrikorras embamas ei käi.
Ma ka võõraid ei õnnitle ja lauda ei trügi-kes sellist asja üldse teeks? Kus te üldse tulete sellise asja peale?
Paljudes asutustes käiakse koos kõiki töötajaid õnnitlemas, tunned või ei.
Paljudes asutustes käiakse koos kõiki töötajaid õnnitlemas, tunned või ei.
Ma olen nõus, et arst õnnitleb õde ja vastupidi, et pole samas tööruum, aga kuna töötamine toimub koos, siis jah, aga et päris võõraid, teise osakonda, ei kujuta ette. Mis asutust ise mõtled?
Ütleme nii et kiiks on uste kontroll, triikraua väljtõmbamise kahtlus, et nagu sundkäitumine. Aga kas siis on ka sundkäitumine, kui oledki unustanud neid asju ja enam ei usalda end? Sest muidu käivad need asjad nagu automaatselt. Aga peale seda, kui unustasid, hakkaski see pihta?
Siis on pigem harjumus.
Minu jaoks näiteks mitte. Mina teen neid asju, et ei juhtuks õnnetusi.
Jah, sest sul on juba harjumus veenduda, et ei juhtuks õnnetusi. Kui see poleks sul harjumus, läheks aegajalt meelest ära.
Minul on ka triikraua ja pliidi kontrollimisega ning välisukse lukustamisega kiiks. Kui ma sellest millalgi 20-aastasena aru sain, töötasin välja harjumused. Eesmärk oli minimeerida neid kordi, kui paaniliselt mõttes tagasi kerisin, et kas sai ikka pliit välja. Mis ma siis tegin, oli päris radikaalne, aga toimib. Nimelt ma samal päeval ei kasuta mitte kunagi pliiti, kui kuskile pean minema. Kui ka minek on ales õhtul, siis on menüüs näiteks eelmisel päeval keedetud kartulid külma kastmega või salat vms. Seega tean alati 100%, et pliit ei jäänud kodus sisse, sest oleksin seda ju möödunud öö, hommmiku ja päeva jooksul märganud.
Triikraua viskasin ära ja lihtsalt ei triigi. Riided ostan vastavast materjalist ja kostüümid jt triikimist-pressimist vajavad asjad triigib-pressib keemiline või pesumaja.
Välisuksest väljudes katsun mitte olla viimane, see, kes ukse lukku paneb. Kui aga olen üksi näiteks, keeran ukse lukku, katsun ÜHE korra ust, kuigi tahaks loksutada seda 20 korda. Ja siis annan endale, võti pihus, korraliku laksu. Tavaliselt kas vastu käsivart, reit, tagumikku või teen tugeva plaksu või virutan vastu rannet või lasen endale nipsu vastu õlga. Tulemus on, et kui näiteks siis teatris kerkib mõte, et kas ma ukse ikka panin lukku, siis meenutan, kuhu ma endale lahtise käega virutasin. Tavaliselt see koht veel kergelt annab tunda ???? Ei, sinikaid ei jää ???? Töötab aastakümneid.
Tule taevas appi!
Mul pole vahepeal ühtegi uut kiiksu juurde tekkinud, et neid peaks regulaarselt raporteerima, sorry! 🙂
Enamikul ei ole siin ju mitte kiiksud, vaid siiski obsessiiv-kompulsiivsed häired. Kiiks ei ole midagi sellist, mida peab nui neljaks tegema ju – umbes, et lõgistan lahkudes ust kümme korda jne.
Enamikul ei ole siin ju mitte kiiksud, vaid siiski obsessiiv-kompulsiivsed häired. Kiiks ei ole midagi sellist, mida peab nui neljaks tegema ju – umbes, et lõgistan lahkudes ust kümme korda jne.
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa, kaldud unustama pliiti sisse või ei meeldi sundkorras kallistamine.
Enamikul ei ole siin ju mitte kiiksud, vaid siiski obsessiiv-kompulsiivsed häired. Kiiks ei ole midagi sellist, mida peab nui neljaks tegema ju – umbes, et lõgistan lahkudes ust kümme korda jne.
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa, kaldud unustama pliiti sisse või ei meeldi sundkorras kallistamine.
Ma ei nimetaks ühtegi neist kiiksuks. Kui ehk see, et võõraste nähes ei saa süüa, kuigi tõenäoliselt see on ka pigem häire mitte pelgalt kiiks. Pliidi sisse unustamine näitab, et tegemist on mäluprobleemidega või keskendumishäirega. Hajameelsus. Pole kiiks. See et ei meeldi sundkorras kallistamine on täiesti normaalne. Kellele peaks meeldima sunniviisiline kallistamine?
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa, kaldud unustama pliiti sisse või ei meeldi sundkorras kallistamine.
Et kui sundkorras poolvõõraste inimeste (nt kolleegide) kallistamine ei meeldi, siis see on kiiks? Ja kui kõiki kallistad heameelega, siis ei ole kiiksu ja oled normaalne? Nii või?
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa, kaldud unustama pliiti sisse või ei meeldi sundkorras kallistamine.
Et kui sundkorras poolvõõraste inimeste (nt kolleegide) kallistamine ei meeldi, siis see on kiiks? Ja kui kõiki kallistad heameelega, siis ei ole kiiksu ja oled normaalne? Nii või?
Mitte ülesaamise ja korrutamise kiiksuga inimesed – seletavad ja seletavad oma kallistamist ja mittekallistamist, kordavad ja põhjendavad üha uuesti ja uuesti. Ja teema ei lõppegi – või on see saagimise kiiks, võta sa kinni!
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa, kaldud unustama pliiti sisse või ei meeldi sundkorras kallistamine.
Et kui sundkorras poolvõõraste inimeste (nt kolleegide) kallistamine ei meeldi, siis see on kiiks? Ja kui kõiki kallistad heameelega, siis ei ole kiiksu ja oled normaalne? Nii või?
Mitte ülesaamise ja korrutamise kiiksuga inimesed – seletavad ja seletavad oma kallistamist ja mittekallistamist, kordavad ja põhjendavad üha uuesti ja uuesti. Ja teema ei lõppegi – või on see saagimise kiiks, võta sa kinni!
Kle, kas sa oled purjus või misasja? Ma küsisin, et kui kolleege kallistada ei taha, et kas see on siis normaalsus või kiiks (st ebanormaalsus)? Mis mitte ülesaamine, mis korrutamine, mis saagimine ja põhjendamine, millest sina üldse räägid? Kas sa oled võimeline teemas kaasa rääkima?
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa,
WTF 😀 Pole ju olemas sellist lollust ometi. Või on?
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa,
WTF ???? Pole ju olemas sellist lollust ometi. Või on?
Loomulikult on, isegi vastav diagnoos ja selle kood on olemas.
Kiikse on erinevaid. Kallistamine on üks neist- kas kallistada töökaaslast õnne soovides või pigem mitte. Ise arvan, et mitte. Samasugune kiiks on näiteks töökaaslaselt küsida, kuidas läheb, kas kõik on korras ja urgitseda inimese elus, ja samamoodi on kiiks see, kui inimene kellele öeldakse otsekoheselt, mida arvatakse ja see hakkab selle peale nutma.
Mul on töö juures juhtunud, et taheti mulle õnne soovides mind kallistada ja kuna ma ei ole suur kallistaja ja sellest lähtuvalt keeldusin, sest ei tundnud end mugavalt, mingi võõra naise käed ümber minu keha. Sellele järgnes sellelt kallistada tahtjalt süüdistus minu suunas, et mis probleem mul temaga on, et ma ei taha teda kallistada. Suur solvumine, haiget saamine. See sama töökaaslane isegi nuttis kord töö juures, kui palusin end rahule jätta. Taaskord sain talt süüdistuse, et olen talle kuidagi haiget teinud. Suur draama ühesõnaga ainult selle pärast, et ma ei tahtnud temalt kallistust.
Suur draama ühesõnaga ainult selle pärast, et ma ei tahtnud temalt kallistust.
Väga hästi töötab väike vale. Õppisin selle kunagi ühe töökaaslase käest ja kasutan edukalt. See pole küll väga loogiline vale, aga töötab suurepäraselt. Kui õnnitlen kedagi pooltuttavat, siis sirutan õnnitluseks käe ja ütlen “Ma parem ei hakka kallistama, mul on nohu”. Inimesed on veel rõõmsad ka, et ma neisse hoidvalt suhtun.
See on vägagi kiiks, kui võõraste nähes ei saa süüa,
WTF ???? Pole ju olemas sellist lollust ometi. Või on?
Loomulikult on, isegi vastav diagnoos ja selle kood on olemas.
Oh, ma ise ka samasugune ja tean veel mitut samasugust. Väga lähedaste inimestega pole probleemi ja ka täiesti võõrastega mitte, näiteks kui mehega restoranis söön, et sega mind need võõrad. Ka ei taha ma näha töökaaslasi, pooltuttavaid jne söömas. Restoranis võõrad ei sega üldse. Aga need on kaks erinevat asja. Teist söömas ei taha näha/kuulda inimesed, kel on näiteks misofoonia. Meil enamikul on ju vastikus matsutamise ja luristamise vastu, aga neil on ka sinu neelatamishääled valusad ja vastikud kuulda ja kahvlikolksud vastu hambaid ja liigutus, millega teine keelega oma hambavahesid püüab puhtaks lükata.
Mõlemal poolel – et ma ei taha ise süüa teiste nähes ja ei taha näha pooltuttavaid söömas, on minu jaoks kaks täiesti sisulist põhjust ja muidugi on see suur kiiks. Üks minu jaoks täiesti loogiline põhjus on see, et ma ei taha näha teise inimese seedetegevust. Ega demonstreerida enda oma. Ei selle lõppu. Ega selle algust. Kuidas ta/ma mälub toitu, segab seda suus süljega ja suunab neelamisega seedekulglasse. Miks peaks keegi seda avalikult tegema 🙂 Kiiks? Kapitaalne! Enda puhul ma ei taha poolvõõrastega koos süüa, sest suur osa inimestest arvab, et maru tore on rääkida samal ajal, kui süüa. Tavaliselt keegi pöördub minu poole just siis, kui olen hammustanud suutäie karbonaadi ja vastamiseks on kolm võimalust: närida edasi ja mitte vastata 10-15 sekundit; lihatükk välja sülitada ja viisakalt vastata (no ei tee ju); avada suu ja vastata täissuuga. Teiseks enamasti inimesed tahavad väga uurida, mida teine sööb ja kommenteerida, avaldada arvamust. Mõni tonksab veel oma kahvliga mu taldrikusse, et mis see on. Kiiks? Kiiks!
Kummastki kiiksust ei kavatse loobuda. Üldiselt kui satun pidulauda pooltuttavatega, siis tõstan endale väikese portsu ja lihtsalt ei söö, kui siis umbes poole teelusika suuruse ampsu korraga, et suuta vastata järjekordsele inimesele, kes minu poole pöördub. Söön näiteks siis, kui teised on kerges vines ja jauravad omavahel ning ei pööra mulle tähelepanu. Või siis, kui teised lähevad tantsima vms. Teiste söömishääli ja -kombeid suudan paremini üle elada.
Ega demonstreerida enda oma. Ei selle lõppu. Ega selle algust. Kuidas ta/ma mälub toitu, segab seda suus süljega ja suunab neelamisega seedekulglasse. Miks peaks keegi seda avalikult tegema ???? Kiiks? Kapitaalne! Enda puhul ma ei taha poolvõõrastega koos süüa, sest suur osa inimestest arvab, et maru tore on rääkida samal ajal, kui süüa. Tavaliselt keegi pöördub minu poole just siis, kui olen hammustanud suutäie karbonaadi ja vastamiseks on kolm võimalust: närida edasi ja mitte vastata 10-15 sekundit; lihatükk välja sülitada ja viisakalt vastata (no ei tee ju); avada suu ja vastata täissuuga. Teiseks enamasti inimesed tahavad väga uurida, mida teine sööb ja kommenteerida, avaldada arvamust. Mõni tonksab veel oma kahvliga mu taldrikusse, et mis see on. Kiiks? Kiiks!
Miks sa neid vahtima pead? Vaata oma toitu, mitte teiste suud. Mis puudutab inimese segamist, kui suu täis, anna lihtsalt käega märku, et vastad hiljem.
On ikka probleemid.
Miks sa neid vahtima pead? Vaata oma toitu, mitte teiste suud. Mis puudutab inimese segamist, kui suu täis, anna lihtsalt käega märku, et vastad hiljem.
Kas sina ei vaata kunagi kellegagi koos süües tema poole? Suunad kohe lauda saabudes pilgu taldrikule ja ei tõsta seda enne, kui kolm rooga saad söödud? Ükskõik, kes sind kõnetab või sunusse puutuvat juttu räägib. Vat seda ma tahaks näha!
Kätega vehkimise asemel, mis annaks küsijale ebaviisaka signaali, et kas sa loll ei näe, et mul on suu täis, on ju oluliselt lihtsam süüa varem, hiljem või väga väikeste ampsudena. Mina ju selle käes ei kannata, see ei valmista mulle mingit raskust. Ka pole elusees keegi küsinud, miks ma nii vähe söön. Nad ei saa sellest ju aru. Tõstan endale ikka midagi vahepeal juurde natukene seda ja siis lusikatäie teist ja see on see, mida märgatakse.
Kohvi ja üheampsu snäkkide või närimist mittevajavate asjade puhul nt jäätis ja puljong seda muret ju ei ole. Saab alla neelata sekundiga.
Kätega vehkimise asemel, mis annaks küsijale ebaviisaka signaali, et kas sa loll ei näe, et mul on suu täis, on ju oluliselt lihtsam süüa varem, hiljem või väga väikeste ampsudena.
Millest varem või hiljem? Sööd teistega koos.
Kätega vehkimise asemel, mis annaks küsijale ebaviisaka signaali, et kas sa loll ei näe, et mul on suu täis, on ju oluliselt lihtsam süüa varem, hiljem või väga väikeste ampsudena.
Millest varem või hiljem? Sööd teistega koos.
Varem või hiljem kui teised söövad. Näiteks minu võite pulmades ära tunda selle järgi, et kui kogu pulmarahvas kargab jenkat või muud ringtantsu (kaaaruott ja jänes karrrrvaneeeee…) või vihub 5 miinust saatel tantsu. Või huilgab vaadates, kuidas pruut puupakku mähib. Või piinleb vaadates 20 min slaide pruudi ja peigmehe lapsepõlvest stiilis, et kui nunnu laps! Siin meie pruut 1-kuusena alasti karunahal ja siin peigmees 2-aastasena rannas liivalosse tegemas, siis mina istun ja söön rahulikult.
Ei taha koos suuri sööke nt praade süüa kaugemalt tuttavatega, sest enamus inimesi on taktitud ja lobisevad täissuuga ja(või) ei vaata enne kellegi kõnetamist, ega teisel parajasti just kahvlitäis sööki suhu ei rännanud.
ja(või) ei vaata enne kellegi kõnetamist, ega teisel parajasti just kahvlitäis sööki suhu ei rännanud.
Pole vahet, vastad nagunii alles siis, kui suu tühi.
ja(või) ei vaata enne kellegi kõnetamist, ega teisel parajasti just kahvlitäis sööki suhu ei rännanud.
Pole vahet, vastad nagunii alles siis, kui suu tühi.
Mind minu elustiil ei sega. Kui sind segab, ära ise siis endiselt nii tee. Kuigi pärast 15 sekundilist ootamist kõnetaja enam ei ootagi vastust.
ja(või) ei vaata enne kellegi kõnetamist, ega teisel parajasti just kahvlitäis sööki suhu ei rännanud.
Pole vahet, vastad nagunii alles siis, kui suu tühi.
Mind minu elustiil ei sega. Kui sind segab, ära ise siis endiselt nii tee. Kuigi pärast 15 sekundilist ootamist kõnetaja enam ei ootagi vastust.
Varem või hiljem kui teised söövad. Näiteks minu võite pulmades ära tunda selle järgi, et kui kogu pulmarahvas kargab jenkat või muud ringtantsu (kaaaruott ja jänes karrrrvaneeeee…) või vihub 5 miinust saatel tantsu. Või huilgab vaadates, kuidas pruut puupakku mähib. Või piinleb vaadates 20 min slaide pruudi ja peigmehe lapsepõlvest stiilis, et kui nunnu laps! Siin meie pruut 1-kuusena alasti karunahal ja siin peigmees 2-aastasena rannas liivalosse tegemas, siis mina istun ja söön rahulikult. Ei taha koos suuri sööke nt praade süüa kaugemalt tuttavatega, sest enamus inimesi on taktitud ja lobisevad täissuuga ja(või) ei vaata enne kellegi kõnetamist, ega teisel parajasti just kahvlitäis sööki suhu ei rännanud.
Issand, kui imeline teistsugune inimene sa oled, Olen imetlusest tumm.
