Mul ka veneaegne aurutaja, veel vanaemalt päranduseks saadud.
Nii kaua, kui mäletan, olen igal suvel sellega marju aurutanud – lapsena ja noore inimesena vanaema juures maal kümnete liitrite kaupa, nüüd juba omal käel ise ja ikka kümnete liitrite kaupa :).
Müüakse uusi aurutajaid ka ju poes, aga ma ei taha uut osta, vana ikka nii omane. Vooliku olen ainult välja vahetanud, läks pudedaks.
Aurutan seal punasesõstramahla, mustsõstramahla, rabarberimahla, tikrimahla, eriti headel aastatel isegi vaarikamahla.
Suhkrut panen ainult rabarberile, natukene.
Vanaema pani alati aurutajatäiele kõige otsa ühe supilusikatäie suhkrut, sest tema sõnul aitab sulav suhkur mahlal paremini välja joosta ja mahlale tuleb ilusam värv.
No mina olen selle suhkru ära jätnud ikka. Me olemegi harjunud jooma ilma suhkruta, üsna haput mahla ja mahlast kisselli tehes lisan siis suhkrut juba hiljem.
Aga uusi marju panen ma aurutajale ühe korra peale. Et kui on alguse poole alla ära vajunud juba natuke ja mahla just jooksma hakanud, siis panen aurutajale kuhja peale jälle. Aga ainult ühe korra teen seda. Muidu hakkab juba mahlale marjasodi sisse pudenema, kui seda alumist kihti liiga kaua seal hautada.
Vett valan ikka juurde alumisse jaotusse vahepeal ka ja mul keeb see vesi seal kogu aeg mulinal.
Ma teen õues, väliköögis puupliidil. Seal ei anna väga keerata ka seda kuumust ja aurutaja nihutamine serva poole jahedamasse mahla jooksmise ajal ei ole just eriti turvaline. Nii et keeb ja voolab, ikka otse pudelitesse. Ja ei ole seal mingit kõrval passimist. Voolik on klambriga kinni ja teatud aja järgi tulen lasen jälle paar pudelit täis ja panen voolikule jälle klambri peale mõneks ajaks. Ainult pudelisse laskmise ajal olen kõrval.
Muide, kui loomi pole, kes marjamaiuse üle rõõmsad oleks, siis aurutaja marjasodist saab hea koduveini alustuse. Käärimise lõpuni muidugi ei tohi seda põhja jätta (varte pärast just), tuleb vahepeal ära kurnata ja siis vedelikku edasi kääritada.
