Teema: Kiiver 1,5-aastasele

Parajat 😀

Milleks ta seda kiivrit vajab? Kas sõidate nt rattaga maanteel, laps istub sinu taga lapsepingil? Või teeb väikeses külas maja ees esimesi katsetusi jooksurattaga/abiratastega jne?

Esimene reegel aga muidu on, et paras kiiver. Kui “vinge”, sõltub juba sellest, mis eesmärgil kiivrit kasutate, milline on riskihinnang. Nt meil on väike küla, lapsed seni järelelvalveta ei liikunud,, liiklus väike jne, ostsin nö suvalise kiivri prismast, hinnates ohuolukorda sattumise tõenäosust.

Tasapisi hakkab suurem laps ka üksi liikuma + ratas ja kiirused on suuremad (st isegi kui ei jää auto alla, siis vastavalt ratta kõrgusele ja kiirusele võivad kukkudes kahjustused olla tõsisemad), nii et ilmselt kevadel ostame talle “vingema” kiivri.

Soovitan minna Hawaii Expressi või mõnda muusse rattavarustust müüvasse poodi ja lasta seal spetsialistil soovitada. Nt talvel paned ju mütsi peale. Hawaiis nad näitavad sulle sobivad mudelid ette, proovid mütsiga lapsele pähe ja lased lapsel ise nende seast valida.

Kui lapsele ükski kiiver ikka kohe üldse ei meeldi, siis üks nipp on kleepida sellele tema lemmiku  kleeps nt minion, lammas Shaun, põrsas Peppa, auto vms

Kuigi nii väiksel lapsel on alguses jooksurattaga  kiirus väike, siis iga päevaga läheb see suuremaks. Mõistlik on harjutada kohe sisse, et ratas ja kiiver käivad koos. 1,5-aastane on veel leplik ja lepib/harjub kiiresti kiivriga. Kui lasta alguses kiivrita sõita ja siis kiiruste kasvades alles 2-aastasele kiivrit tutvustada, siis üks korralik võitlus ja jonn sellest tuleb.

Mul kukkus aastane laps koos rattaga rattatoolis istudes garaaži betoonpõrandale – küll suheliselt aegluubis, sest ma pidurdasin ratast kuidas suutsin, aga kukkumast hoidmast ei suutnud. Lapsel polnud häda midagi, kiivri vahetasin igaks juhuks välja. Ehk et ka päris väike laps võib päris kõrgelt kukkuda.

Aga mu teismelised on vist külas küll ainsad, kes kiivrit kannavad. Mu aastatepikkused kannatused sassis soengu pärast on vilja kandnud. 😛