Mul see nüüd ilmselt on, perearst ütles, et näidud on tõusnud. Samas endokrinoloogile aegu pole. kas on mingeid looduslikke variante ka, kuidas meeletut kaalukaotust kompenseerida? Närviline olen ka. Söön nagu loom ja võtan ikka alla.
Olen kilpnäärme ületalitlust põdenud. Looduslikud ravimid sellele puuduvad. Asi läheb ajapikku ainult hullemaks. Kindlasti tuleb endokrinoloogile aeg kinni panna. Võib olla aitab see kiiremini aega saada kui registatuuris öelda,et näidud on väga kõrged ja perearst suunab ju nii kui nii.Keegi endokriniloogidest ikka peaks saama vastu võtta. Mina elan Tallinnas, aga käisin näiteks hoopis Tartus endokrinoloogil.
Mul läks lisaks kaalukaotusele asi nii hulluks,et koormas ka südant ja tekkis käte värin ja südame pekslemine.Kilpnäärme hormoonid koormasid südame üle. Endokrinoloog määras nii kilpnäärme rohu kui ka südamele. Ravimitega sai väga ruttu kõik kontrolli alla.
Perearst peaks ise ka suutma ravi alustada.
Minu soovitus on lihtsalt järjekindlalt helistada juhuks kui mõni aeg vabaneb või tulevad uued numbrid. Kilpnäärme ületalitlus on tõsine asi ja vajab ravi!
fertilitases on dr kerge, tasuline küll, aga kui oma vereanalüüsid kaasa võtad, saad odavamalt hakkama. Arstina äärmiselt hea.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Rahalisi võimalusi ise kuskile minna pole ilmselt enne paari kuud, kasvatan üksi 3 last ja vaevu jagub söögiks raha. Eks ma proovin ikka edasi helistada, ega mul enesetunne ju kehv eriti polegi, kui piisavalt söön ja natuke õhtul lõdvestun. Vaatamata suurele töökoormusele pole isegi kevadväsimust.
Mõtlesin lihtsalt, millest see üldse tuleb? Olen juba 40, mul on kaalulangemisperioode (küll mitte nii pikalt) ka enne olnud – aga kilpnääret pole keegi kontrollinud. Olen 4 last sünnitanud ja rasedused ka kõik kergelt möödunud. Ka esimene suurem kaalulangus ca 15a tagasi oli tingitud vaimsete üleelamistega, siis kaalusin ka 50kg, kõik kondid turritasid püsti, kõht oli lahti, tsükkel täiesti pea peal. Saadeti gastroenteroloogile ülevaatuseks, mõõganeelamine, allergiatestid jms (gluteenitalumatuse kontroll) – kõik oli korras. Asi taandus aga ise. Saledad on suguvõsas kõik, seega üldine liigne saledus pole kindlasti meditsiiniline.
Nüüd mõtlengi, et ehk läheb see niisama üle, kui stressist piisavalt möödas, organism taastub? Pojal oli mul teismelisena alatalitus, võttis natuke hormoone lisaks, aga asi läks ise korda, ta lihtsalt ei võtnud neid enam ja analüüsid olid sellegipoolest korras. Aga kasvav organism muidugi, ilmselt sellest.
Mina muidugi ei kasva enam.
Imelik on veel see, et kuigi imetamise lõpetasin 3a tagasi, on piim ikka veel rinnas. Vahepeal sai määratud vastav hormoonitasegi – aga see oli ka korras.[/tsitaat]
Enamusel juhtudest ei lähe ta midagi ise üle, ka mitte raviga, st enamasti on eluaegne haigus. Ka Su poeg peaks nüüd aega-ajalt laskma kilpnäärmehormooni taset kontrollida, isegi kui kaebusi pole.
Kui Sul enesetunne väga halb pole, siis noh, ega midagi väga hullu tõenäoliselt ei juhtu kui ka selle tasuta aja ära ootad (muidugi, kui näit väga paigast ära, siis peaksid ikkagi võimalikult kiiresti arstile saama, võib südamele halvasti mõjuda). Võibolla saab mõnda teise haiglasse või mõnes teises linnas kiiremini tasuta aja? Võiksid seda uurida.
Aga see, et Sul ikka veel rinnast piima tuleb, on küll kummaline. Mismoodi Sa seda uurid? Kui hoolega mudida, siis vist võib tilga mingit ollust iga fertiilses eas naine kätte saada…
Kiiresti arsti juurde ja ravi peale. See haigus põhjustab südame puudulikkust ja minu emake on nüüdseks juba mulla all:(
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Rahalisi võimalusi ise kuskile minna pole ilmselt enne paari kuud, kasvatan üksi 3 last ja vaevu jagub söögiks raha. Eks ma proovin ikka edasi helistada, ega mul enesetunne ju kehv eriti polegi, kui piisavalt söön ja natuke õhtul lõdvestun. Vaatamata suurele töökoormusele pole isegi kevadväsimust.
Mõtlesin lihtsalt, millest see üldse tuleb? Olen juba 40, mul on kaalulangemisperioode (küll mitte nii pikalt) ka enne olnud – aga kilpnääret pole keegi kontrollinud. Olen 4 last sünnitanud ja rasedused ka kõik kergelt möödunud. Ka esimene suurem kaalulangus ca 15a tagasi oli tingitud vaimsete üleelamistega, siis kaalusin ka 50kg, kõik kondid turritasid püsti, kõht oli lahti, tsükkel täiesti pea peal. Saadeti gastroenteroloogile ülevaatuseks, mõõganeelamine, allergiatestid jms (gluteenitalumatuse kontroll) – kõik oli korras. Asi taandus aga ise. Saledad on suguvõsas kõik, seega üldine liigne saledus pole kindlasti meditsiiniline.
Nüüd mõtlengi, et ehk läheb see niisama üle, kui stressist piisavalt möödas, organism taastub? Pojal oli mul teismelisena alatalitus, võttis natuke hormoone lisaks, aga asi läks ise korda, ta lihtsalt ei võtnud neid enam ja analüüsid olid sellegipoolest korras. Aga kasvav organism muidugi, ilmselt sellest.
Mina muidugi ei kasva enam.
Imelik on veel see, et kuigi imetamise lõpetasin 3a tagasi, on piim ikka veel rinnas. Vahepeal sai määratud vastav hormoonitasegi – aga see oli ka korras.[/tsitaat]Mul tuli ka pärast sünnitust hästi kaua aega piima rindadest. 2 aastat imetasin nagunii, aga sealt edasi tuli veel mõnikord mõni tilk. Eriti, kui rinnad olid mingi surve all. Siiski üle 3-4 aasta ei ole selline asi ühegi lapse sünni järel olnud.
Aga kui teemasse rääkida, siis mina olen alatalitleja. Ravi on siiski eluaegne sellise haiguse puhul.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mis vanuses või millega seoses on teil see ületalitus avastatud? Lugesin, et see on väga geneetiline või päritav eelsoodumus. Ei tea samas, et kellelgi oleks sugusvõsast seda olnud, kuigi vanaemal olid vist ka tsüklihäired ja vanaduses diabeet.[/tsitaat]
Minul avastati ületalitus 29-aastaselt. Ei olnud varasemalt kilpnäärmega kimpus olnud ja puudus ka päritav eelsoodumus..lihtsalt jäin mingil x-põhjusel sellesse haigusesse. Aga väga kole oli…kilpnäärmenäitajad olid ikka väga laes ja enesetunne ülihalb. Üks eelkõneleja siin ka kirjeldas enda seisundit ja mul oli täpselt sama…kaalukaotus, meeletu pidev väsimus, palavus, nõrkus, käte värisemine, südameprobleemid jne jne… Aasta olin tabletiravil, siis katsetasime elu ilma rohtudeta…senini on õnnestunud, aga hõisata ei julge ja aastas 1-2 korda käin igaksjuhuks analüüse andmas
Minu endokrinoloog ütles,et klipnäärmehädad on pärilikud. Võivad olla ka üle põlve. Et vanematel ei ole, aga vanavanematel on. Mulle selgitas ta tekkepõhjusena,et üks geen on lihtsalt nö.vigane. Kuidagi haigestumist ära hoida ei saa. Mõni kellel see geen on, ei jäägi haigeks, teine jällegi jääb ja saab terveks, kolmandad peavad elu lõpuni ravimeid võtma. Mina jäin haigeks 17-aastaselt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma sain saatekirja kätte, kirjas on, et hormoonides siiski \”kereged nihked\” – tegi meele paremaks.
TSH 4.179 mU/l
FT4 1.42 pmol/l
Kas keegi oskab neid näite kommenteerida?[/tsitaat]
TSH lubatud vahemik peaks olema 0,4…4,0 mU/L
VabaT4 10,4…19,1 pmol/L
VabaT3 2,7…6,6 pmol/L
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma sain saatekirja kätte, kirjas on, et hormoonides siiski \”kereged nihked\” – tegi meele paremaks.
TSH 4.179 mU/l
FT4 1.42 pmol/l
Kas keegi oskab neid näite kommenteerida?[/tsitaat]
See ületalitlus küll pole, pigem kerge alatalitlus.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
