Meil on 2 täiskasvanud last, mõlemad veel õpivad ja on meie ülalpidamisel. Meil on abikaasaga sünnipäevad lähestikku, seega ühised sõbrad ja lähisugulased saab ühe korraga kutsutud. Oma pere ringis saab ikka kõik sünnipäevad eraldi tähistatud. Üks lastest uuris enne abikaasa sünnipäeva, mis me talle kinkida kavatseme, et kingitus ikka näitaks et me temast hoolime . Ma siis ütlesin, mis mul plaanis, sünnipäeval tõi laps oma taskuraha eest veel eraldi kingutuse (riideese, sellises stiilis mida abikaasa kannab). Väga armas, laps näitab välja et ta oma vanemast hoolib. Teine laps on suhteliselt ignorantne, õnne soovib aga ise kinke ei tee (jõuludeks teeb), no ma tegelikult ei ootagi et laps minule minu enda raha eest kinki teeks.
Järgneval nädalavahetusel käisid mõned sõbrad ja sugulased, kingituse teinud lapse kaaslane oli ka kutsutud abikaasa poolt. Abikaasale toodi kingitus, minule lilled (teine sünnipäev ju ka peres), täitsa ok minu poolest, ma ei eeldagi et üks pidu võrdub 2 kinki.
Minu sünnipäeval saatis laps mulle sõnumi “palju õnne”, kui jälle koju tuli, siis küsis kas lilled meeldisid (no kahjuks olid juba ära närtsinud), vastasin midagi ebamäärast. Ma ei tea, kas ta enne minu sünnipäeva ka abikaasalt küsis samu küsimusi (et kuidas ikka näidata et me temast hoolime), ma oleks vist väikese šokolaadi üle ka rõõmus olnud, et minust ka hoolitakse.
Varsti on sel samal lapsel sünnipäev tulemas ja ta saatis mulle juba lingi, mida ta sünnipäevaks tahaks. Miks just mulle aga mitte abikaasale ehk oma teisele vanemale? Ma tean et see on lapsik, aga nii ma just praegu tunnen, et laps on oma vanemaid ebavõrdselt kohelnud.
Täiskasvanud noore vaatevinklist kuidas antud situatsioon paista võiks? Et ta nagunii ei hooli kinkidest või on mõttetu tarbimise vastane? On mingi mõttetu lapsevanem, kellele vastu mingit hoolimist polegi (võimalik aga vähetõenäoline variant)? Maksab kõik mu kulud kinni, ei hakka tema enda raha eest talle midagi ebavajalikku ostma?
