Täiskasvanud noore vaatevinklist kuidas antud situatsioon paista võiks? Et ta nagunii ei hooli kinkidest või on mõttetu tarbimise vastane? On mingi mõttetu lapsevanem, kellele vastu mingit hoolimist polegi (võimalik aga vähetõenäoline variant)? Maksab kõik mu kulud kinni, ei hakka tema enda raha eest talle midagi ebavajalikku ostma?
Mu ema oleks vaadanud mind kui soldat täid ja arvanud, et on kasvatusega kõvasti puusse pannud, kui ma tema enda raha eest oleksid talle midagi ostetavat peale lillede kinkinud. Kui neidki. “Sa tuled mulle minu enda rahaga kosja?” kui tsiteerida klassikuid. Teine asi oleks midagi ise tehtut. Viimati näiteks, kui noorim poeg veel meie ülalpidamisel oli, sain temalt sünnipäevakingituseks ise tehtud kringli. Hoiatas ette ka, et tuleb magusaga. Ise mõtles idee, ise võttis tuttavalt pagarilt retsepti ning koolituse ja ise tema silma all ka kringli tegi ning soojana kohale toimetas. Vastutasuks koostisainete eest puhastas ja updates pagari arvuti.
Oleksin päris kurb, kui minu rahakotil laps minu raha eest minule kinke ostaks, mis talle silma hakkab.
Seega ei ole su lapsel mitte mingit isiklikku taskuraha, mida ta võib kulutada nii, nagu ise heaks arvab? Isegi mitte täiskasvanud lapsel?
Sest kui on, siis ei ole see sinu, vaid lapse raha. Võib-olla sina andsid selle talle kunagi taskurahaks, aga kui laps võib seda oma äranägemise järgi kasutada, siis ei ole see mitte sinu antud raha uute saabaste jaoks, vaid TEMA raha – nii nagu ei ole tööandja poolt sulle makstud palk enam tööandja raha, vaid sinu raha. Raha, mille eest laps oleks võinud osta endale kommi või uue arvutimängu, aga selle asemel ostis emale kingi – see ei ole kaugeltki mitte sama, mis “anna mulle kümnekas, ma lähen sulle kinki ostma”. Aga muidugi, kui sul on laps olnud eluaeg selle süsteemi peal, et raha annab ema siis, kui laps küsib, ja nii palju, kui ema heaks arvab, siis pole su lapsel tõesti mitte mingit oma raha (ega ilmselt ka suuremat arusaama sellest, et raha ei kasva puu otsas või ema rahakotis).
Kui ma tahaks, et laps ostaks minu antud raha eest mulle kingituse, annaksin talle eraldi raha. On ka seda tehtud. Kunagi enne jõulu mainis täiskasvanud laps, et läheb külla ühte peresse, kus on puudega pereliikmed, kes peavad käsitöökoda. Andsin talle lisaraha ja ütlesin, et võiksid mulle sealt siis midagi sünnipäevaks tuua, kui leiad.
Niisama taskuraha eest tõesti ostku või pruudile kingitusi, aga mitte mulle. Tehku sellega mida iganes, mida tema hing igatseb. Kuna aga tema ja teised meie lapsed teavad väga hästi, et ma ei ole materiaalselt ahne inimene ja ei seisa käsi pikal kingituse ootel, siis nad tõesti kasutavad seda raha oma elu õnne nimel. Mis on ka kingitus minule ja palju parem kingitus kui mingi nänn. Õnneks nad ei tule selle pealegi, et toppida mulle mingeid šokolaadikesi või nätsikuid, mida jaksan ikka ise ka osta. Metsast korjatud purk kuivatatud ravimtaimi, oma aiast nopitud üks nartsiss ning soojad sõnad – kõige parem kingitus. Või kasvõi see, kui jõuluks külla tulnud poeg eelmine kord märkas, et näiteks sauna lävepakk õõtsub ja nüüd tuleb, riistad kaasas ja parandab selle ära.
Eks see kingituste ihkamine on inimeses ja tema materiaalses mõttemallis kinni. Absoluutselt saan aru, miks tehakse kinke lastele. Väga hea meelega teen kinke alles kokku kolinud noorpaarile. Ka vanainimesele, kes ise ei oska audioraamatuid osta, kingin need ja veel soojad sussid ka, kui on näha, et ta neid vajab. Aga et näiteks annan lapsele 300 eurot ja jään käed puusas ootama, kas ikka kingib mulle šokolaadi ja pildiraamatu – pähh. “Mõtle kui tore laps, annab osa raha kommikarbina mulle tagasi” . No mida.
