Teema: Kingituse üle pahurdav laps

Minu laps on saanud ka meie sõpradelt kingiks mingi titeka raamatu. Kui see talle elutoas üle anti. Tänas rõõmsalt ja läks sellega oma tuppa.
Pärast ütles mulle, et see raamat on mõeldud poole noorematele. Selgitasin, et vanemad inimesed ei oska selliseid asju vaadata ja hiljem reisis raamat taaskasutusse. Aga külaliste ees võiks kooliealine juba osata käituda.

Minul on kodus 10-a laps, kes võib täitsa sarnaselt reageerida ka veel praeguses vanuses. Lapsel on diagnoositud aspergeri sündroom ja ATH. Laps käib tavakoolis, tavaklassis, on normintellektiga ning pealt näha ei oska keegi sellist diagnoosi näha. Samuti ei kuuluta ma ka ise sellest kõigile.
See, et laps niimoodi reageeris, ei tähenda, et ta on kasvatamatu. Ta on lihtsalt vahetu ning ei oska veel mõelda, mis on sobiv ja viiskas ning ei oska ka veel kõige paremini emotsioone juhtida.
Me teeme igapäevaselt oma lapsega selles osas kodus tööd, laps käib korra nädalas psühhoogi juures ja lisaks ka loovteraapias, kus samuti õpetatakse teda emotsioonidega hakkama saama ja neid juhtima ühiskonnale aksepteeritaval viisil.
Raamatu üle oleks mu laps tõenäoliselt rõõmus olnud, sest talle väga meeldib lugeda, kuid oleks võibolla ka pahahäälselt nördimust väljendanud, et ta oleks ka üllatusmuna tahtnud.

Kindlasti ei pruugi teemaalgatuses kirjas olnud lapsel olla sama diagnoosi, kuid eelkooliealistel lastel võib siiski olla keeruline hoida tagasi oma emotsioone, eriti pettumust ning kõik ei oska käituda taktitundeliselt.

Teemaalgataja, ära võta isiklikult. Järgmine kord võibolla siis kingi mõlemale üllatusmuna 🙂

Ainult lastekauge inimene viib ainult ühele lapsele maiust. Pane lihtsalt edasiseks kõrva taha. 🙂

Kui kooliminejale oli tahtmine viia kingitus, siis talle raamatut kinkides oleksin rõhutanud, et see on selle eest, et temast on saanud koolilaps, kuid maiustust oleksin viinud kindlasti mõlemale.

Mina olen oma lastele küll juba lasteaiaeas õpetanud, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kingitus näitab, et keegi on mõelnud su peale ja hoolinud piisavalt. Peab olema viisakas ja tänama. Mis edasi teed, on juba teine teema.

Üks laps magusast ilma jätta, see pn riskantne tõesti, pettumus on kerge tulema. Samas, oleks võinud see laps oma pettumust hiljem vanematele väljendada, mitte kinkijate ees. Mind häirib väga sarnane olulord, kus nt meile tulevad lastega külalised, mina olen valmistanud söögi ja siis hakkab mõni külalisest laps jonnima, et talle ei maitse see toit, ta tahab midagi muud ?! Muidugi ei pea talle mu toit maitsema ja ta ei pea seda sööma, aga no minu lapsed nt sosistaksid selle lause mulle kõrva, mitte ei teeks valjuhäälset skandaali. Mulle tundub, see pole ainult kasvatuse küsimus, mingi sotsiaalne närv on ikka osal inimestest kaasasündinud ja teisel osal lihtsalt puudu.

Mul on üsna suure vanusevahega lapsed (suurem 10+). Suurem on ammu üllatusmuna east väljas, aga kui me poest väiksemale ostame, siis tema tahab ka. Jonnima muidugi ei hakka ei omade ega võõrastega, aga näha on, et meeldib temalegi avamise moment. Just võrdlus õega, et mida lahedat kumbki sai. Mul lähikonnas paar sellist väikese vahega õdede-vendade paari on. Kindluse mõttes viiks ma neile maiustused ühesugused ja kingituse erineva (ehk siis päevakangelasele).
Mina läksin kooli 31 aastat tagasi ja kõige eredamalt on meelde jäänud vanaema tehtud kingikott – omatehtud küpsised, poekommid ja üleskeeratavad tibud. Raamatutest ma tean, et neid oli kaks, aga täpsemalt ei mäleta.
Raamat kingitusena on nii ja naa. Kõik lapsed tõesti ei pruugi vaimustusest käsi plaksutada (ega täiskasvanutelegi kõik raamatud meeldi), aga eks tasapisi võiks see komme külge hakata, et kõike, mis ei meeldi, ei pea välja paiskama.

Kägu kirjutas:

Mina ei leia, et nii suurte laste puhul peaks asi alati võrdne olema. Mingist vanusest alates peavad ju lapsed õppima, et kingitusi saab päevakangelane, mitte kõik pere lapsed. Või viite te tõepoolest ühe lapse tähtpäeva puhul samaväärse/samasuguse kingitus ka õdedele-vendadele? Mis vanuseni siis? Seekord viisime kingituse värskele koolilapsele, saigi üle andes öeldud, et kingitus on koolimineku puhul. Oli isegi ära pakitud nagu kingitusele kohane. Teisele lapsele viidud üllatusmuna oli nö väike snäkk, see polnudki kingitus. Ei osanud tõesti arvata, et pisike šokolaadimuna on ihaldatum asi kui raamat, mu enda lapsed on raamatuid alati armastanud ja nende üle rõõmu tundnud. Ju ma siis tõesti ei tunne teiste lapsi nii hästi. Minu jaoks – aga eelkõige mu laste jaoks – oli nii äge reaktsioon ootamatu. Koolilapsega võiks siiski seda teemat juba arutatud olla, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Ei ole tegemist ka mingi diagnoosiga lapsega, igati asjalik ja normaalne laps on

Te ei viinud ju kingitust ühele lapsele. Laste arvates viisite mõlemale, 7-aastane ei hinda veel kinke nende rahalise väärtuse järgi. Lisaks eeldad sa, et kõik lapsed peavad armastama samu asju nagu sinu lapsed. Jah, raamat on koolimineku puhul vägagi sobiv kink, aga see ei tähenda, et kõik lapsed peaksid sellest vaimustatud olema.
Siin on mitu korda käinud läbi “kingitud hobuse suhu ei vaadata”. Olen ma isegi viisakalt tänanud kingituse eest, mida ma ei taha ja ei vaja ja mille puhul on mul kahju, et kinkija on oma aega ning raha kulutanud. Kas tegelikult on selline käitumine ikka õige? Kinkija arvab, et ta tegigi hea kingi ja võib-olla teeb tulevikus veel sarnaseid heas usus, et see on sobiv kink. Kingi saaja peab tänulikkust ja rõõmu teesklema. Pole ju tegelikult ju asi, mida lastele õpetada – teeselgu tänulikkust. Muidugi oleneb kõik ka konkreetsest olukorrast ja eks täiskasvanutel on õigesti käitumiseks ka rohkem kogemusi. Aga lastelt täiskasvanulikku käitumist oodata on minu arvates liiast.

Nõme olukord jah, aga viska see nüüd peast välja ja ole õnnelik, et su omad lapsed nii ei käitu.
Mina nt lihtsalt ei olnud ettenägelik ning polnud sellisel teemal oma 6-aastase lapsega vestelnud, sest kui tütar päris väike oli, rõõmustas teda iga asi. Kuid siis tulid ühed jõulud ning ämm ja äi tõid kingid nii 6-aastasele kui tema 1-aastasele vennale. Pesamuna sai hästi suure kasti, mille sees oli plastmassist mänguasi. Vanemale aga ulatati väike pakike, mille seest koorus imearmas ja lemmikmustriga pusa (tütar on tõsine riiete fänn). Kusjuures, selle pesamunale mõeldud kingi olin ise välja valinud, hinnalt olid ka väga sarnased, aga vanem laps nägi vaid kinkide suurust ja vbl algul loootis seda suurt pakki endale saada. Igatahes, kui tütar oli selle pusa lahti harutanud, oli tal elupettunud nägu peas ja üle huulte lipsas tasakesi “mingi kalts”! Oehhhh, mul oli niiii piinlik, kuid oma lapsest on ju kahju ka sellisel hetkel, sest eks väike armukadeduse teema nagunii oli üleval. Ämm aga tuletab seda aegajalt meelde ja näha on, et siiani okas hinges.

Jeerum. Tegelikult okeks ju täisjasvanud võinud öelda lapsele, et too on tatine jõmpsikas,kes ei peaks üldse teisest ruumist välha tulema. See on ju ka tõde. Selle asemel võeti teda kui endaga samaväärselt ja toodi isegi kingitus.
Miskipärast eelavad inimesed et kõik teised peavad nende vastu kohutavalt viisakad ja tähelepanelikud olema, szmas pakutakse seda imevähe vastu.

Nagu keegi ka eespool mainis, väikese vanusevahega lastele sedasi kinkide tegemine, et ühele raamat ja teisele maiustus, võib väga plahvatusohtliku situatsiooni tekitada küll.

Meil on tuttavate vahel ikka kombeks, kui minnakse külla ja viiakse maiust, siis ikka kõigile pere lastele (vanusest olenemata).

Raamat on tore kink, meil 6 a ja 7 a väga armastavad raamatuid lugeda ja ka teadusraamatuid sirvida, aga arvan, et kui ühele oleks toodud üllatusmuna ja teisele mitte, siis oleks see teine, kes maiusest ja väiksest vidinast üllatusmuna seest ilma jäi, üsna pettunud olnud.

Kahjuks ei ole kõik selles vanuses lapsed ka nii hästi oma emotsioonidega toime tulevad, et pettumust mitte väljendada. Kui oli veel stressirohke situatsioon – külalised jne (tundlikuma närvikavaga lapsele võib see vägagi mõjuda), siis lihtsalt keeski kõik üle.

See, et teemaalgataja lapsed kunagi midagi sellist pole teinud, on muidugi tore, aga kui ta juba sellise sõnastusega kirjutab, siis kujutan ette, mis pilguga ta pererahvast ja nende “tänamatuid” lapsi ristis. Mõeldud oli hästi, aga välja kukkus halvasti, kuna teemaalgataja lihtsalt ei osanud arvestada sellega, et üllatusmuna tõesti võib lastele tähtis olla. See, et laps nii reageeris ja hakkama ei saanud pettumuse varjamisega, ei tähenda, et need vanemad ei õpeta lastele käitumist, või et selle vanema jaoks see ongi lubatud, et laps nii jonnib. Kõik lapsed ei ole ühe vitsaga löödud ja kuna meil on peres ka üks laps selline, kel on probleemid tunnete ja emotsioonidega, samuti uute olukordade, külaliste jne stressirohkete situatsioonidega, siis olen ise sarnases situatsioonis olnud (hoolimata sellest, et lapsele oleme õpetanud, et kinkide või üldse saadud asjade üle ei ole viisakas pahameelt avaldada, ei ole viisakas kommenteerida jne, ei saa ta alati sellega hakkama. Pole ka nii, et laps jonniga midagi kunagi saanud oleks, aga sellised nutuplahvatused (teiste silmis jonnihood) toimuvad ikka. Nii et rohkem mõistmist, vähem hukkamõistmist. Selliste laste vanemad on pidanud oma laste emotsioonidega päris palju vaeva nägema ja näevad ka edaspidi, meie käime praegugi lapse emotsioonipursete pärast psühholoogi juures temaga ja üritame igapäevaste situatsioonide jmt toime tulema õpetada, aga see on pikk tee.

Mul on viis erinevas vanuses last ja võin julgelt öelda, et kõik minu lapsed oleksid säärases situatsioonis oma ebameeldivat üllatust väljendanud, kes kuidas siis. Põhjuseks asjaolu, et meie peres on laste vahel alati suur võrdsus valitsenud. Minu meelest on rusikareegel, et lastele viiakse sarnased asjad.
Mis mind selle teema juures hämmastab on see, et nii paljud inimesed peavad normaalseks tunnete teesklemist. Et nagu päriselt – suruda oma negatiivne tunne alla, selleks, et teistel oleks parem tunne? Ma ei imesta, et meil on nii palju psühholoogiliste probleemidega noori ja inimesi üldse.
See ei ole viisakus, mida te oma lapsele õpetate – see on teesklemine. Otse öeldes valetamine. Enese mitteväärtustamine lisaks. Viisakus on õpetada lauakombeid, ukse avamist, iste pakkumist, teise inimese tunnete märkama õppimist jne, aga teesklemine pole viisakas kusagilt otsast. Negatiivseid tundeid saab väljendada ka nii, et teisel poolel sellest mõru maitset suhu ei jääks ja seda oleks mõttekas oma lastele maast madalast õpetada. Oma vanemate lastega ma seda teha ei taibanud ja nendega näengi nüüd kurja vaeva selle nn viisakusega. Nooremate puhul olin juba targem ja nt 3-aastane oskab väga kenasti kasutada väljendit: “Tänan, ma hetkel ei soovi” või “Tänan, ma oleksin ka soovinud … , sest ma armastan seda”. Asja võti on paljuski ka hääletoonis. Kellelgi siin eespool oli vahetu autistlik laps. Mul on ka ja just tema treenimise käigus olen aru saanud, kuivõrd oluline on õpetada oma ausate tunnete väljendamist mittesolvaval moel ka nö tavalastele, kellelt me miskipärast eeldame, et nad peaksid seda kuidagi õhust võetuna oskama.

Kägu kirjutas:

Tüdruk hakkas aga lausa jonnima ja karjus, et raamat on igav ja tema tahab ka üllatusmuna. Ühesõnaga meie laste sõbralikust zhestist sai hoopis draama. No viimaks tüdruk siiski rahunes maha, aga veel õhtu jooksul mitu korda võttis ta selle teema üles, kuidas tema oleks ka raamatu asemel muna tahtnud.

Ja mina ütleks jälle – ja siis? Õudne asi nüüd, kui laps vähe jonnib. Ema polnud ju ignorantne, ta püüdis lastele selgitada. Mina oleks olnud ema suhtumise peale tänulik ja ülejäänud draamast mitte mingit suurt numbrit teinud. Oma lastele oleks ehk öelnud, et näe, kingitusega läks niipidi, teinekord mõtleme midagi muud välja – ja asi unustatud.