Teema: Kink võiks mahtuda ümbrikusse?

Meil on 3 last, teeme 3 pidu mängutubades. Väiksematel käivad peretuttavad, sugulasel, suuremal lasteaiakaaslased. Kutsele rahasoovi ei pane, aga kui keegi küsib, siis ütleme kinkekaart või midagi, mis saab mitme peale. Võõramatele ütlen raamatud, vildikad jne. Plikadega on kergem olnud, neile saab printsessiga sokke, alukaid, ehteid ja muid vidinaid küsida. Aga poisile? Viimane kord soovis poeg rattakindaid, ratta spidokat (ise kinkisime vanaemadega koos ratta), paari lauamängu ja WePlay poes olevat robotskorpioni, Wii plaadi.Ükski neist ei maksa alla 10 euro. Ütlen küll, et kink pole oluline, pidu ikka, aga nii rikas ka pole, et kõik need kingid ise lapsele osta. Ja kinkekaart on ka selles suhtes vahva, et kui pidu läbi, siis järgmisel päeval lähme mänguasjapoodi ja lunastame kaartide eest siis soovitud asjad ja sünnipäevast rõõmu jagub kauemaks.

Ma ei tunne ennast näljaroti ega luuserina ja igas päevas omad rõõmud meilgi. Siiski pidin sel aastal poisile selgitama, et ta peab valima peo või soovitud uue mobiili vahel. Ei saanud mõlemale kulutada. Poiss valis peo.

Kingisoovi kutsele ei märkinud (ei raha ega midagi muud), kuid enamik külalistest kinkis raha ja poiss sai mobiili osta. Kahel juhul andsid kutsutud sõbrad ebalevaid vastuseid, et nad vist ei saa tulla. Teades tausta sain aru, et küllap pole võimalust kingile raha kulutada. Rääkisin nii kutsutu vanema kui oma poisiga – poiss pidas esmajoones tähtsaks sõbra tulekut, kutsutu vanemale suutsin selgeks teha, et tegemist ei ole äriprojektiga.

Kingitud rahasummad olid erinevad (enamasti 10eurot), kuid ei märganud, et poiss ses osas arvet oleks pidanud kui palju keegi kinkis.

Leian, et juhul kui peole kutsutu kaalub kas osta mingi rahasumma eest poest vidin või kinkida sünnipäevaks raha, on raha kinkimine üsna mõistlik. Ise hingega tehtud üllatus on sootuks teine teema (iseasi mis see varateismeliste noormeeste puhul olla võiks), samuti olukord kus kingile kulutada pole võimalik.

Annetustest – küllap lapsele, kel kodus olemas mitu kasti legosid, WII ja ds nintendod on kogu kingiraha annetamise mõistlikkust lihtsam selgitada kui lapsele kel võimalusi vähem.

Minu laps teab, et saab igal aastal ühe suurema asja ja just sünnipäevaks. Nii on tal olemas kindel soov, milleks juba varakult raha koguma hakkab ja sünnipäeval lisaks tulevast vaid topeltrõõm. Kuigi meil on rahaliselt võimalik suhteliselt palju lubada, siis pooldan ikkagi kogumist ja eesmärgi nimel pingutamist.

Meil ei ole kodus pisikesi vidinaid ja samuti ei ole ma kunagi hinnanud nn valmismänguasju (näit telefoni, millega saab ainult helistada), vaid suunanud lapsi okstest, tammetõrudest ise mänguasju valmistama. Ma ei kujuta ette, kui oleks kastitäis asju, mis lihtsalt seisab nurgas ja tegelikult keegi nendega ei mängi.

Minu meelest on 10 eurot täiesti sobiv summa.
Iseenesest meie lastele meeldib nii kink kui ka raha kingina. Seda seetõttu, et neile meeldib lugeda ja alati on raamatupoes müügil rohkem häid raamatuid, kui taskuraha raatsiks kulutada. Seega nende kingiraha läheb täies ulatuses raamatute peale.
Meie keskmisel oli just sünnipäev ja hoopis uus mure tekkis. Laps kutsus klassikaaslased (kingi kohta ta ei maininud midagi ei kutses ega koolis) otse peale kooli sünnipäevale. Kaks last tulidki kingiga ja teised 4 tühistasid kutsed viimasel hommikul. Kuna ühe lapse emaga olen muul ajal ka suhelnud, siis helistasin, et paluda, et äkki saavad oma koduseid plaane muuta, et laps ikka sünnipäevale saaks. Tegelikult ma loobumise põhjust ei teadnud.
Ja mis selgus? Lapsele oli antud 10 eurot kingiraha (teades meie lapse suurest raamatuhuvist, siis ema mõte oli, et see läheb raamatufondi) ning ema ei teadnud midagi mittetulemisest. Helistas ise ja uuris oma lapse käest. Selgus, et üks klassiõdedest tuli geniaalsele ideele: mitte minna sünnipäevale ja nö teenida 10 eurot taskuraha. Selle mõttega liitus veel 3 klassiõde ehk kõik, kellele vanemad olid andnud kinkimiseks raha! Uskumatu! Pidid peale kooli minema kuhugi kondama, sest koju ei saanud minna. See üks tüdruk nüüd küll tuli kuna ema sai asjast teada, aga teised ei tulnudki. Nüüd ajab selline asi isegi naerma, aga oma laps oli küll üliõnnetu. Vast peaks ka minema kingivaba sünnipäeva peale, st mainimagi kutses, et kinki ei taha- ehk jõuavad kõik kutsutud ka kohale.;)

[small]Nipuneema kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest on 10 eurot täiesti sobiv summa.
Iseenesest meie lastele meeldib nii kink kui ka raha kingina. Seda seetõttu, et neile meeldib lugeda ja alati on raamatupoes müügil rohkem häid raamatuid, kui taskuraha raatsiks kulutada. Seega nende kingiraha läheb täies ulatuses raamatute peale.
Meie keskmisel oli just sünnipäev ja hoopis uus mure tekkis. Laps kutsus klassikaaslased (kingi kohta ta ei maininud midagi ei kutses ega koolis) otse peale kooli sünnipäevale. Kaks last tulidki kingiga ja teised 4 tühistasid kutsed viimasel hommikul. Kuna ühe lapse emaga olen muul ajal ka suhelnud, siis helistasin, et paluda, et äkki saavad oma koduseid plaane muuta, et laps ikka sünnipäevale saaks. Tegelikult ma loobumise põhjust ei teadnud.
Ja mis selgus? Lapsele oli antud 10 eurot kingiraha (teades meie lapse suurest raamatuhuvist, siis ema mõte oli, et see läheb raamatufondi) ning ema ei teadnud midagi mittetulemisest. Helistas ise ja uuris oma lapse käest. Selgus, et üks klassiõdedest tuli geniaalsele ideele: mitte minna sünnipäevale ja nö teenida 10 eurot taskuraha. Selle mõttega liitus veel 3 klassiõde ehk kõik, kellele vanemad olid andnud kinkimiseks raha! Uskumatu! Pidid peale kooli minema kuhugi kondama, sest koju ei saanud minna. See üks tüdruk nüüd küll tuli kuna ema sai asjast teada, aga teised ei tulnudki. Nüüd ajab selline asi isegi naerma, aga oma laps oli küll üliõnnetu. Vast peaks ka minema kingivaba sünnipäeva peale, st mainimagi kutses, et kinki ei taha- ehk jõuavad kõik kutsutud ka kohale.;)[/tsitaat]

Väga õpetlik lugu, milleni raha kinkimine võib tegelikult välja viia.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Nipuneema kirjutas:[/small]

Väga õpetlik lugu, milleni raha kinkimine võib tegelikult välja viia.[/tsitaat]

M.O.T.T.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina elan Eestis ja pean ka lapse sünnipäeva puhul raha kingiks küsimist taktitunde- ja kasvatusvääratuseks. [/tsitaat]
Absoluutselt nõus. Kuigi seda tehakse palju, siis mina oma lastel pole lubanud kutse peale nii kirjutada, olengi selgitanud, et see pole viisakas.

Kui minu laps läks 1.klassi, siis olin ka veidi hämmastunud, kui tema esimesel sünnipäeval (st siis 8.sünnipäev tegelikult) umbes pooled klassikaaslased tõid rahaümbriku. Veidi mõelnud leidsin aga, et see on tore praktiline toimimisviis. Paljud tõid ka Juku kinkekaarte ja suur oli lapse rõõm, kui järgmisel päeval poodi läksime ja kinkekaartide + kingitud raha eest ostsime ühe suure lego. Nüüd kui laps on juba 4.kl lõpetamas, ei leia ta ka Juku poest enam eriti midagi meelepärast. Seetõttu seisis ka meie lapse viimasel sünnipäevakutsel see märge \”kingitus võiks mahtuda ümbrikku\”.
Meil oli kunagi, vist 2.kl, isegi lapsevanemate koosolekul juttu kinkide suurusest. Üks ema võttis teema üles, et ta on küll tänulik, kuid 200 ja isegi 300 kr lapse sünnipäevaümbrikus on liig. Tookord lepiti kokku, et võiks olla 100 kr, millest krooni tulles vaikselt sai 10 ¤. Algul küll pandi 5 ¤ pluss paar münti, aga peagi on kõigil 10 ¤.
Mõtlen ka nii, et mida saab 10 ¤ eest? Mitte midagi asjalikku. Ma ei taha, et mu laps saaks hunniku mõttetuid vidinaid a la mingi lima vms. Isegi raamatut ei saa selle raha eest. Lauamängud – Monopol, Alias, Reis ümber maailma -, on meil olemas ja rohkem neid ei soovi ka.
Tulles ise teistsugusest ühiskonnast, kus kingiti asju (kas kujutate ette sünnipäevalapse rõõmu 1983.aastal, kui kingiti korralikud välismaa vildikad?), siis saan aru neist, kelle meelest raha kinkimine laste vahel tundub kohatu. Kuid mõelgem siiski praktiliselt. Laste soovid maksavad praegu 50 ¤ ja rohkem. Miks siis kuhjata selle asemel kokku 20 6-13 eurost mõtetut vidinat, ja laps jääb ilma ihaldatud kingist, või siis kingivad selle talle vanemad, lisaks peole? Kuna ma olen piisavalt praktilise mõtlemisega, siis olen rahakinkimise laste sünnipäevadel omaks võtnud.

Miks võtavad selles teemas sõna inimesed, kes elavad \”mitte Eestis\”, teenivad hoopis teistsuguseid sissetulekuid ja arvavad, et kui \”vanemad jõuavad korraldada peo, jõuavad ja lastele asju osta\”? Meil Eestis on siiski väga palju lapsi, kelle vanemad ei jõua süüagi osta, rääkimata siis üheaegselt peo korraldamisest ja mänguasjade ostmisest.
Meil ei ole rahaga probleeme, aga praktilise inimesene eelistan ka laste kingituseks raha, mitte vidinaid ja kola, mis vajavad nädalate viisi veel ärapanemist ja koristamist. Minule endale meeldiks tegelikult hoopis taaskasutus, näiteks oma õdedele räägin iga kord, et toogu mu lapsele mõni oma lapse vana mänguasi, mida tema enam ei kasuta. Õed aga peavad vajalikuks alati ikka midagi \”uut\” ka osta.
Ise sünnipäevale minnes saan ka aru, et osadel sünnipäevalastel on nii jõukad vanemad, et minu kingitus on neile absoluutselt ebavajalik, kuid tühja käega ma küll kunagi sellegipoolest sünnipäevale ei lähe. Veel vähem tassiks mingit tammetõrudest valmistatud asja majja, milles kõik interjöör on viimse detailini paika pandud ja ei tea kust ei tea mis raha eest hangitud. Panengi siis lapse sünnipäevale kohase summa ümbrikku, ja laps läheb.
Hoopis ebaviisakaks peaksin pigem seda, kui mõni vanem ülbelt teataks, et teie odavat kingitust meie pere ei vaja. Samal põhjusel meeldib mulle ka koolivorm – kõik on ühtmoodi viisakalt riides ja keegi ei tunne end halvasti, et tema vanematel raha on vähem.

Ei lugenud kõiki teemasid läbi, aga tahan ka sõna sekka öelda.
Meie peres jälle omad kiiksud: raha kinkida EI TOHI (võivad baid vanaema ja vanavanaema, teistel keelatud), st lapsed on kutsutud sünnipäevale lapse pärast, mitte kinke tooma. Põhjus selles, et kasvav inimene oskaks külla oodata külalisi sõprade enda, mitte ümbriku pärast. Olen kutsele kirjutanud ühel sünnipäeval: Palun ära kingi mulle asju ega komme. Sünnipäevakingiks palun joonista mulle kaart. Kui soovid kindlasti kingitust teha, olen tänulik Apollo kinkekaardi üle. Kinke on esialgu muidugi toodud ikka, nüüd hakkavad külalised harjuma. Viimati aga peojärgsel päeval vaatas laps ikkagi külaliste joonistatud kaarte (jäävad mälestuseks) ja ei saa salata, loendas ka kinkekaardid üle, mille eest sai ostetud päris kallis 20 eurine Pokulugude raamat. Meie pere kombed kindlasti paljudele võõrad, aga igalühel omad kombed, vastavalt ka mulle elustiilile. kellele jalgratas, kellele auto jne :))

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ja raha küsimine ei ole mitte praktilisuse näide vaid eelkõige hirm selle ees, et külaliste toodud kingid jumala pärast kuidagi mitte nii vajalikud ei oleks. Seda ei nimetata mitte praktiliseks meeleks, vaid ahnuseks, [/tsitaat]

Minul on tõesti kahju, kui keegi teine on asjatult raha raisanud ja kinkinud minu lapsele mõtetu asja, mis last ei rõõmusta ega kasutust ei leia. Mina kujutlen raha alati selleks tehtud tööks. Mul on kahju, et mõne mu lapse sõbra ema või isa on vbl 2-3 tundi tööd teinud, et osta mingi vidin, mille mu laps viskab pikema pilguta oma mänguasjakasti. Lisaks veel globaalsemas plaanis, et on raisatud ressursse selle mõtetu vidina tootmiseks. Iga ostetud mõtetu plastmassvidin on ju tellimus järgmise taolise vidina tootmiseks. Ahnus on siin kus?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kui sul teise inimese tööst kahju on, siis panedki kutsele märke, et kinki ei soovi ja lapsele selgitad, et võib valida peo või talle sobiva/meeldiva kingituse vahel, mis te ise talle teete.
minu eetikasse raha kinkimine/kingiks saamine lihtsalt ei mahu, sry..samamoodi nagu sinul on teiste inimeste töötegemisest kahju.
[/tsitaat]
Tegelikult on nii, et kui sinu laps tuleb koju sellise kutsega, kus kingiks on soovitud raha/kinkekaarte, siis pead sina talle seletama, et ta peole ei saa, kuna teie pere väärtushinnangutega raha kinkimine kokku ei lähe. Samas on terve hulk inimesi, kes raha kinkimises midagi halba ei näe ja neil on täielik õigus kutsele see soov ka kirja panna. Ja sul pole mingit õigust neile ettekirjutusi teha. Küll on sul aga õigus oma lapse kutsele vastav märkus a’la \”raha kingiks ei soovi\” teha.

Mul on olnud nüüd üks juhus ka, kus sünnipäevalaps oli valinud Kaubamajas välja enda soovitud kingid ja kutses oli kirjas, et palume vastavalt nimekirjale osta Kaubamajast. No 100 korda enne kingin raha, kui hakkan sõitma selle tarvis eraldi kaubamajja, maksan parkimise eest, tutvun seal nimekirjaga ja viidan kokkuvõttes aega mitu tundi. Nii et mina eelistan igal juhul raha kinkimist.
Vahepeal olid moes need raamatupoe kinkekaardid, kuni ükskord märkasin, et need käivad mitmendat ringi – kuupäev andis märku, et ilmselt oli kinkija need ise varem kingiks saanud. Jällegi eelistan enne raha kui kellegi vana ja soovimatut kinkekaarti.
Nii et mina pooldan raha – selle eest saab igaüks enda soovitud asju ega pea mingit mõttetut jura edasi kinkima või kapinurka seisma jätma.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Minu lapsed on rõõmustanud kõigi nende \”mõttetute vidinate\” üle, mis nad on klassikaaslastelt kingiks saanud, kuigi osa neist tegelikkuses mingit kasutust ei leia…[/tsitaat]
Alguses on rõõm saada ja pärast on rõõm ära visata:) Või miks peaks rõõmustama kasutute ja mõttetute asjade üle? Valus mõelda, milline asjatu raiskamine ja planeedi koormamine prügiga….

Ei ole raha kinkimise vastu, kuid ma ei võrdsustaks raha kinkimist raha loopimisega, olgu see siis 5, 10 või 20 euri