Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kinnisvara eest tasumine sularahas
Põhimõtteliselt siis ostis mehe “veresugulane” endale 20 aastat tagasi maja.
Ja nüüd (eks)naine kahtlustab, et sugulane sai ostuks raha mehe käest ja mees omakorda võttis selleks oma firmast välja nn musta raha (deklareerimata käive).
Seega ei puutunud see tehing kuidagi naisesse ega mehesse, nii et kummalgi polnud notarisse asja.
Nii oli siis või?
Kuidas see teise nimele ostmine täpsemalt käis? Asjad käisid kellegi “nimel” nõukogude ajal. 2002. aastal osteti kinnisvara ikka enda omandisse, mitte kellegi nimele.
Kui sugulane ostis endale maja (ja ostis selle kolmandalt poolelt, mitte sinu mehelt), siis ei puutu see maja kuidagi teie peresse.
Lugesin ühest teisest teemast, et 2000a alguses oli tavaline, et suurte summadega tehinguid tehti ka sularahas. Kas see vastab tõele? Mind huvitab üks kinnisvara ost aastal 2002. Kas sel ajal võis tasuda sularahas? Kas praegu tagantjärele oleks üldse võimalik selgitada/tõestada raha päritolu?
jaa, vastab küll tõele. tean ise mitut juhust aastatest 2000-2001, kus ka 600-700 000 krooni maksvaid maju osteti sularaha eest (palk oli 3-4000). raha loeti notari juures üle ja anti müüjale. mingit kontrolli toona selle üle, et kust raha pärineb, ei tehtud, vähemalt mitte sellisel kujul nagu praegu. aastal 2000 oli arvutigi vaid pigem suuremates firmades ja raamatukogudes, kodus vaid mõnel üksikul. palkagi maksid osad firmad siis sulas ja väga palju oli ümbrikupalka
Põhimõtteliselt siis ostis mehe “veresugulane” endale 20 aastat tagasi maja.
Ja nüüd (eks)naine kahtlustab, et sugulane sai ostuks raha mehe käest ja mees omakorda võttis selleks oma firmast välja nn musta raha (deklareerimata käive).
Seega ei puutunud see tehing kuidagi naisesse ega mehesse, nii et kummalgi polnud notarisse asja.
Nii oli siis või?
Põhimõtteliselt jah. Osteti kolmanda isiku käest arvatavasti deklareerimata raha eest. Kinnisvara ise aga jäi selle abielupaari hallata. Kui oleks ostetud ühise raha eest ja kumbki neist oleks omanikuks notaris märgitud, oleks olnud ühisvara. Praegu aga jäi kinnisvara kolmanda isiku omandisse, et üks pooltest ilma jääks.
No siis sai ju üks abikaasadest 20 aastat tasuta majas elada. Hea diil ju.
Mees käis tööl ja naine istus kodus, sest tal oli ettevõtjast abikaasa? Sellise jätaks ise ka ilma kui tööd ei taha teha. 20 aastat tagasi olnud asju ise ka “ei mäletaks”. Pealegi on see ka aegunud ja mehe sugulane ei peaks mingeid ütlusi kuskil andma.
Põhimõtteliselt jah. Osteti kolmanda isiku käest arvatavasti deklareerimata raha eest. Kinnisvara ise aga jäi selle abielupaari hallata. Kui oleks ostetud ühise raha eest ja kumbki neist oleks omanikuks notaris märgitud, oleks olnud ühisvara. Praegu aga jäi kinnisvara kolmanda isiku omandisse, et üks pooltest ilma jääks.
Jah, aga ei ostetud ühise raha eest, naise rahast ei läinud sinna sentigi ning naine sai üüri maksmata seal elada.
Põhimõtteliselt jah. Osteti kolmanda isiku käest arvatavasti deklareerimata raha eest. Kinnisvara ise aga jäi selle abielupaari hallata. Kui oleks ostetud ühise raha eest ja kumbki neist oleks omanikuks notaris märgitud, oleks olnud ühisvara. Praegu aga jäi kinnisvara kolmanda isiku omandisse, et üks pooltest ilma jääks.
Ikkagi väga imelik jutt. Kelle hallata jäi või kes maksis, pole ju oluline, oluline on, kelle nimel kinnisvara on. Ja saan aru, et kogu aeg on hoopis mingi kolmanda isiku oma olnud ja abielupaar on lihtsalt sees elanud. Siis pole see ju kummagi oma nendest. Sa võid teisele inimesele osta, mis sa tahad, ega see sellepärast sinu oma ei ole.
Põhimõtteliselt siis ostis mehe “veresugulane” endale 20 aastat tagasi maja. Ja nüüd (eks)naine kahtlustab, et sugulane sai ostuks raha mehe käest ja mees omakorda võttis selleks oma firmast välja nn musta raha (deklareerimata käive). Seega ei puutunud see tehing kuidagi naisesse ega mehesse, nii et kummalgi polnud notarisse asja.
Notarisse pääsesid 20.-date alguses kõik kes aga tahtsid. Ostsin sel ajal Tartusse korterit ja müüja tuli koos poole Peipsiääre külaga, kõik lompavad vanainimesed ja karjuvad imikud kaasas. Oli küll suur nõupidamislaud toolidega, aga pool karja jäi ikka seina najale püsti seisma.
Mehel ja naisel on ühine firma. Mees kandib sealt firmast naise teadmata raha kõrvale. Selle raha eest ostab maja, mille omanikuks saab ta sugulane. Nii et naine sai kahju varastatud raha summa ulatuses.
Kahjuks on liiga palju aega möödas ja naine ei saa kuidagi tõestada, et mees selle raha firmast varastas ja kolmandale inimesele selle eest maja ostis.
Nii või?
Naine sai 20 aastat võõras majas tasuta elada või?
Kes seda päritolu sinu arust kontrollib, müüja? Nii tookord, kui praegu andsid inimesele raha käest-kätte, pole kedagi kontrolimas.
Kuidas sinu arvates kinnisvara ost-müük käib? Saadakse kuskil kellegi juures kokku, loetakse raha üle ja seejärel üks kolib sisse-teine välja? Või mis moodi?
Lugesin ühest teisest teemast, et 2000a alguses oli tavaline, et suurte summadega tehinguid tehti ka sularahas. Kas see vastab tõele? Mind huvitab üks kinnisvara ost aastal 2002. Kas sel ajal võis tasuda sularahas? Kas praegu tagantjärele oleks üldse võimalik selgitada/tõestada raha päritolu?
Kui raha liikus pangakontolt, siis saab teha konto väljavõtte ja vaadata, kust raha tuli ja kuhu liikus. Kui see pole liikunud sinu kontolt, kuid teil on käimas kohtuvaidlus (näiteks vara jagamine ja millegi tõestamine), saab kohus teha panka vastava päringu teise inimese konto kohta ja saab vajaliku info.
Raha päritolu on alati uuritud. Rahapesu tõkestamisega on alati tegeletud. Iseasi, kui tulemuslikult. Töötan pangas juba 90ndate lõpust. Viimastel aastatel on aga kontroll kordi ja kordi tugevamaks läinud. Ja päris nii see ikka ei ole, et selgitamine on formaalsus, mida ei kontrollita. Jah, edasi ei kontrollita, kui selgitused on loogilised ja lihtsalt tõestatavad – vanaema suri ja said päranduse jne. Kui aga tekib väikegi kahtlus uuritakse edasi ja väga põhjalikult ning lõpuni välja.
Tänapäeval on väga tavaline lõpetada kliendisuhe, kui klient ei suuda oma raha laekumisi ja liikumisi adekvaatselt põhjendada.
Hiljem läks müüki nende ühine kinnisvara, raha läks pooleks,
Elasid ikka oma majas ja selle varastatud raha eest ostis mees veel ühe maja( äkki siis suvilaks). Naine teadis kogu aeg, et see on ka nende ühisvara, aga tuli hiljem välja, et polnudki. Hoopis mehe sugulase nimel.
Kuidas nii juhm naine üldse aru sai mis rahaga osteti?
Kuna see inimene, keda peteti, ei teadnud, et tehing tehti kolmanda poole nimele, uskus, et see kinnisvara on neil ühine. Notaris kaasas ei käinud, usaldas.
Kui ta ise notaris ei käinud, kas ta oli volitatud kedagi ennast esindama? Kui ei, siis ei saanud ta ju kuidagi kinnisvara omanik olla.
Ehk oli nii, et petetud pool müüs oma kinnisvara maha ja “koos” osteti siis (osaliselt) selle raha eest uus kinnisvara. Aga pettur sättis asja nii, et läks notarisse üksinda ja soetas vara oma nimele, ehkki (osaliselt) petetu raha eest.
Ja hiljem siis kantis selle vara veel kellelegi kolmandale isikule.
Kas naine notaris ei käinud ostmise ajal või käis ja millestki aru ei saanud? Kuidas ta sai arvata, et on ühisvara kui ei käinud?
Kinnisvaratehing ei puutu ju üldse asjasse. Üks tüüp pani lihtsalt firmast raha kõrvale ja jättis maksud maksmata. Tegu on maksupettusega. Väga raske tõestada, et teine firma omanik asjast midagi ei teadnud.
Kui korter osteti kolmanda inimese nimele, siis ei ole üldse võimalik midagi tõestada. Too kolmas läks kotiga panka, ütles, et tegu on tema säästudega, mis sukasäärde kogutud ja keegi ei küsinud rohkem midagi. Tol ajal oli see tavaline, et inimesel oli kodus suurem summa.
Kuritegu on ammu aegunud niikuinii ja keegi seda uurima kunagi ei hakka. Aga kui ei oleks aegunud, siis peaks alustama maksupettuse tõestamisest. Peaks üles leidma inimesed, kes sularahas maksid teenuste eest ja võtma raamatupidamise ette ning kõik maksed üle kontrollima. Ega muud võimalust ei oleks.
Mulle tundub, et raha oli ikkagi mehe oma? Ta oleks võinud ka endale lahusvarana osta selle soovi korral. Lihtsalt, et ei peaks naisega jagelema, ostis sugulase (oma lapse) nimele.
Praegu kurdab naise laps?
Naine teadis kogu aeg, et see on ka nende ühisvara, aga tuli hiljem välja, et polnudki.
Nagu siin juba korduvalt öeldud – selleks, et saada vara omanikuks peab inimene minema notarisse. Ka juhul, kui inimesed on abielus, ei käi notaris asju ajamas ainult üks pool, vaid mõlemad peavad kohale minema.
Seega, kuidas sai inimene, kes polnud kordagi notaris käinud, arvata, et ta on mingi vara omanik?
võtma raamatupidamise ette ning kõik maksed üle kontrollima.
Raamatup. dokumente säilitatakse 7 aastat, 20 aasta taguseid ei ole kuskilt enam võtta. Kahtlane, et seda firmatki enam alles on.
Naine teadis kogu aeg, et see on ka nende ühisvara, aga tuli hiljem välja, et polnudki.
Nagu siin juba korduvalt öeldud – selleks, et saada vara omanikuks peab inimene minema notarisse. Ka juhul, kui inimesed on abielus, ei käi notaris asju ajamas ainult üks pool, vaid mõlemad peavad kohale minema.
Seega, kuidas sai inimene, kes polnud kordagi notaris käinud, arvata, et ta on mingi vara omanik?
Kas tõesti peab abikaasa igal ostul notaris kaasas olema, et see saaks ühisvaraks? Ma olen küll arvanud, et kui on vormistatud ühisvara, siis võib 1 pool abielu jooksul korduvalt osta kinnisvara ja see on alati ühisvara…
Kui kliendid sulas maksid, siis ei pidanud midagi mustalt firmast välja võtma, sest seda raha firma arvestusse sisse ei võetudki. Väga levinud oli topelt raamatupidamine.
Kas tõesti peab abikaasa igal ostul notaris kaasas olema, et see saaks ühisvaraks? Ma olen küll arvanud, et kui on vormistatud ühisvara, siis võib 1 pool abielu jooksul korduvalt osta kinnisvara ja see on alati ühisvara…
Abikaasad saavad ka eraldi omale vara osta. Ainult oma nimele. Ja siis ongi vara ainult selle ostja nimel.
Aga, kui nad hiljem lahutavad, hakkavad vara jagama ja neil ei ole abieluvara lepingut, siis saab teine abikaasa tõesti poole selle abikaasa varast, kelle nimel on kinnisvara.
Kui kliendid sulas maksid, siis ei pidanud midagi mustalt firmast välja võtma, sest seda raha firma arvestusse sisse ei võetudki. Väga levinud oli topelt raamatupidamine.
Aga see musta raha värk pole siin ju üldse oluline. Mis vahet seal on, mis raha eest mees selle kinnisvara ostis. Kui see läks teise inimese nimele, siis ei ole ju naine ega isegi seesama mees kunagi omanikud olnudki.
Julge ostmine, segi mehe omad vanemad võivad selle kv mitmel moel ära kaotada.
Must raha ei ole kohe kindlasti ühisvara. Ühisvara on ainult see, mis on ametlik. Must raha on selle oma, kelle bisnes on. Ilmselgelt mitte sinu, muidu poleks ju selline asi toimuda saanud, eks.
Ei ole! Must raha on ebaseaduslikult saadud raha. Ja see kuulub konfiskeerimisele riigi omandusse, mitte ei ole see seaduse järgi selle oma, kes oskas selle omale kokku petta.
Ei ole! Must raha on ebaseaduslikult saadud raha. Ja see kuulub konfiskeerimisele riigi omandusse, mitte ei ole see seaduse järgi selle oma, kes oskas selle omale kokku petta.
Vauuu! Eks mine nõua siis meie vanadelt miljonäridelt 20 aasta tagused mustad summad välja!
Kas tõesti peab abikaasa igal ostul notaris kaasas olema, et see saaks ühisvaraks? Ma olen küll arvanud, et kui on vormistatud ühisvara, siis võib 1 pool abielu jooksul korduvalt osta kinnisvara ja see on alati ühisvara…
Abikaasad saavad ka eraldi omale vara osta. Ainult oma nimele. Ja siis ongi vara ainult selle ostja nimel.
Aga, kui nad hiljem lahutavad, hakkavad vara jagama ja neil ei ole abieluvara lepingut, siis saab teine abikaasa tõesti poole selle abikaasa varast, kelle nimel on kinnisvara.
Aga kui kogu vara on ühine, siis kuidas saab 1 osapoolel olla äkki mingi “oma” raha, mille eest lahusvara osta?
Aga kui kogu vara on ühine, siis kuidas saab 1 osapoolel olla äkki mingi “oma” raha, mille eest lahusvara osta?
Aga kuidas see puutub asjasse, mis raha eest ta ostis selle? Ainuke oluline asi on see, kelle nimel vara on. Ja ma saan aru, et isegi mees pole omanikuna kirjas. See polegi teie vara üldse.
Lugesin ühest teisest teemast, et 2000a alguses oli tavaline, et suurte summadega tehinguid tehti ka sularahas. Kas see vastab tõele? Mind huvitab üks kinnisvara ost aastal 2002. Kas sel ajal võis tasuda sularahas? Kas praegu tagantjärele oleks üldse võimalik selgitada/tõestada raha päritolu?
Sel ajal oli sularaha tõesti rohkem levinud. Olin ise tol ajal pangas tellerina tööl ja päevas käis mitmeid kliente väga suuri summasid sularaha välja võtmas. Minu enda isa ostis 270 000EEK eest suvila sularahas ja hiljem 120 000EEK eest metsa. Ei küsinud keegi midagi.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kinnisvara eest tasumine sularahas
