Teema: Kinnisvara küsimused suhtes

ostke see maja siis kahepeale. sina paned pool raha ja tema pool.  Võtku laenu või müügu korter, kõikidest kuludest maksab tema poole.

aga sellises suhtefaasis kus te ei ole isegi veel koos elanud on see muidugi riskantne samm. see, kas te ikka sobite ei ole veel ju kindel. muidugi jääb alati võimalus, et kui lähete lahku, ostad tema osa välja.

Nagu eelmine soovitas. Ostate kahepeale. Sina teed sissemakse 50% ja tema (mitte koos!) võtab üksi laenu ülejäänud 50%, kusjuures tagatiseks tema korter, mitte ühine kinnisvara. Nii ei teki sulle uut kohustust, ja pole ohtu nt lahku minnes, et kui mees jätab laenu maksmata, läheb maja haamri alla.

Kui mees pole nüus, einäe suhtel tulevikku. Meil nt on majast 10% minu lahusvara, sest sissemakse tuli minu enne abielu soetatud vara arvelt. Mehele võis mitte meeldida, aga leppis – sest mõistlikke vastuargumente pole. Ka suurem osa esialgsest sisseseadest (mis isegi ületas sissemakset), oli nö minu lahusvarast, aga samas see ülejäänu on amortiseeruv vara ja aja jooksul ka mees panustab ju.

Isegi kui mees hakkab sinu majas elama, on tal ju kasud sees. Oma korter kogub väärtust ja saab välja üürida, ta saab raha koguda. Ilmselt kõik investeeringud ajab sinu kaela, et sina ju omanik. Kui ta isegi jooksvaid kodutöid jube suureks panuseks peab, eks need või siis palgalistelt tellida, aga siis peaks tema hakkama üüri maksma, kui nüüd võrdsusest rääkida.

Kindlasti ei teeks kokkukolimist ja kinnisvara ostmist korraga. Veel vähem koos teise eesti otsa kolimisega. Las kolib paariks kuuks sinu juurde sisse(sul lapsega keerulisem kolida) või üürige mõneks ajaks suurem korter. Kui paar kuud kooselu probleemitdeta läinud on, võite uuesti koos kinnisvara ostmist kaaluda.

Kui ta kinnisvarasse rahaliselt ei panusta, siis omanikuks ei saa!!!

Kui ta hakkab rääkima, et ta remonti teeb ja seetõttu peaks omanik olema, siis anna valik, kas ta teeb ise remonti või palkad töömehed ja tema maksab turuväärtuses üüri sulle.

#3946629:

Justkui ainus sobilik variant on kõik osta ja korda teha minu raha eest  ja siis sõbralikult pooleks jagada. Ja nii see suur armastus otsa saab..

😀 Misasja. Ole ettevaatlik-paras manipulaator on see mees. See on vist kõige totram jutt, mida kuulnud olen-sa osta, aga pool on minu.

Kindlasti ära tee seda, et sinu vahenditest ostate maja, aga kaasomandis. Kui koos osta ja mõlemad omanikud, siis ka ostuhind 50 : 50. Mehel on ju samuti, mida müüa, oma korter, nii et tõesti tahaks koos peret luua ja ühist elamist, siis küll müüks.

Teine variant ongi see, et kumbki jätab oma senise kinnisvara alles, ühise kinnisvara jaoks võtate koos laenu ja on kaasomandis. Aga sellist sammu ma praegusel juhul ei kaaluks, enne ikkagi soovitaks nagu teised kooselu kasvõi väikeses korteris, et enne nii kaalukate sammude astumist, nagu maja ostmine, ikkagi koos elada.

Mul oli mehega sama seis, mõlemal oli oma korter juba olemas. Ja mõlemad tahtsime endale selle ka seljataguseks alles jätta. Nii et kumbki meist ei müünud oma korterit, võtsime koos laenu ja ostsime koos ühise kinnisvara, kus praegugi perega koos elame. Kummalgi on endiselt alles ka varasem korter, välja üüritud. Me kumbki ei arvanud, et üks meist peaks oma korteri müüma ja siis ühisesse elamisse teisest suuremalt panustama. Mõlemad oleme rahaasjades ja sellistes otsustes ettevaatlikud inimesed, nii et saime aru, et kummalgil ongi seda seljatagust vaja.

Rahateemast natuke kõrvale vaadates- miks Sa arvad, et lapse jaoks on maal elamine parem kui linnas?

Ise elasin ka lapsena Lõuna-Eestis ja jumal tänatud, et vanemate töö pärast linna kolisime. Mis elu seal maal tänapäeval on? Koolid, töökohad, huviringid – linnas on valik niipalju suurem. Või jäta vähemalt lapse jaoks üks korter alles, et ta saaks tulevikus linna tagasi kolida.

#3946723:

Mul on selja taga pikk suhe, millest lahkusin sisuliselt mitte ainult tühjade kätega vaid ka miinuses, jäin ilma kogu ühisest varast. Jutt on pikk ja detaile palju, siin lahkama seda ei hakka, aga mitte kunagi enam ei kavatse ma ühtegi kinnisvara omada kellegagi koos.

Mul on ka praeguseks uus kaaslane ja plaanime ühist kodu, aga minu jaoks ongi ainult kaks varianti – kas selle soetan mina või tema. Kui tema, siis minu eraldiseisev kinnisvara jääb minu tagatiseks, et kui midagi peaks valesti minema, on mul tagala olemas. Kui mina, siis jääb talle alles tema varasem elukoht samadel põhjustel.

Ma näiteks ei soovi ka ühist laenu võtta, sest 50-50 kaasomand ei pruugi veel lahkumineku puhul tähendada, et vara jaguneks võrdselt. Küll neid kohtulahendeid, kus üks pool hakkab protsessima, et tema on rohkem panustanud, tema on üksi laenu maksnud jne. Rääkimata emotsionaalsest pingest, mis igasuguse jagamisega kaasneb.

Muidugi ei hakata kellegagi koos elama plaaniga ühel hetkel lahku minna, aga minevik on mulle õpetanud, et elus juhtub asju ning parem on nendeks valmis olla.

Ma usaldan oma praegust kaaslast sada protsenti ja väga loodan, et selliseid teemasid kunagi ei teki, aga minu jaoks on oluline, et kõik võimalused majanduslikeks vaidlusteks ja igasugusteks vara jagamisteks oleks nullilähedased.

Las ma pakun – tegemist on klassikaga, mees maksis laenu ja sina ostsid söögi, riided ja majapidamisega seotud asjad. Ning laiali minnes protsessis mees elamise endale ja naisel tühjad pihud?  Ärge laske endast niimoodi üle sõita, naised. Samas ma muidugi ei saa aru, kuidas armastavatest meestest ühel hetkel sellised südametud tõprad saavad, kelle poolest endine armastatu võib rentslisse kolida (aga nii on, elu on näidanud).

Las ma pakun – tegemist on klassikaga, mees maksis laenu ja sina ostsid söögi, riided ja majapidamisega seotud asjad. Ning laiali minnes protsessis mees elamise endale ja naisel tühjad pihud? Ärge laske endast niimoodi üle sõita, naised. Samas ma muidugi ei saa aru, kuidas armastavatest meestest ühel hetkel sellised südametud tõprad saavad, kelle poolest endine armastatu võib rentslisse kolida (aga nii on, elu on näidanud).

Mitte päris, nagu ütlesin, siis ma oma personaalküsimust siin lahkama ei hakka.
Aga olen Sinuga väga nõus, naised peavad rohkem mõtlema enda tagala kindlustamisele. Minul tulid need teadmised kogemuse ja vanusega, varem olin noor, loll ja usaldav.

Teemaalgataja puhul, kui on võimalused üksi kinnisvara omamiseks/soetamiseks, siis mina kahasse soetatud kinnisvara ei kaalukski. Eriti, kui mängus on laps, kellega koos võiks olla kindlustunne, et mis iganes juhtub, on lapsel kodu, kust (jälle) ära minema ei pea hakkama.

#3946629:

Ja nüüd finantseerimine. Minu korterite müügist saadud rahaga saaks maja ära osta ja ka korda teha. Ma teeksin ise ostutehingu ja oleksin ka ise omanik. Mees jällegi arvab, et kui me koos elame, siis peaksime ka oma kodu jagama ja mõlemad omanikud olema. Mina arvan, et olgu, jäävad minu korterid ka alles ja lähevad üürile ja võtame kodulaenu. See ka mehele ei sobi. Justkui ainus sobilik variant on kõik osta ja korda teha minu raha eest  ja siis sõbralikult pooleks jagada. J

See mees on siis ju mingi puuk ja parasiit, kui ise panustada ei taha, aga omanik tahab küll olla. Nagu öeldi “Pisuhännas”: ta tuleb sulle sinu enda rahadega kosja. Ainult et lugu on sellevõrra hullem, et kui Piibelehel omal “es olnd” raha, siis see mees lihtsalt ei taha oma vara suhtesse panustada, muudkui käsi pikal, et anna talle, osta talle, muidu ta ei tunne end piisavalt mehena. Ma ei plaaniks sellise mehega kooselu.

#3946629:

Olen peagi kooselu alustamas. Eelmisest suhtest on mul laps. Elame 2-toalises korteris, mille laen on mul juba tasutud. Ka sain paar aastat tagasi päranduseks vanaema korteri, mis on hetkel välja üüritud. Mehel, kellega olen suhet alustamas on samuti päranduseks saadud korter, mida ta esialgu jagas õega, aga hiljaaegu võttis kodulaenu ja otsis õelt tema osa välja. Nüüd on meil küsimus, kus me oma kooselu alustame. Kõik korterid jäävad väikeseks, tahaks suuremat. Mees ei taha enda korterit müüa. Mina aga olen juba varemgi mõelnud, et müün mõlemad korterid maha ja kolin hoopis maale majja, kus lapsel on parem kasvada. Ise saan kaugtööd teha. Korterid on heas asukohas Tallinnas mõlemad, nende müük läheks kiiresti. Maja, mille olen välja vaadanud, asub Lõuna-Eestis. Suur krunt ja veidi metsa ning abihooned. Sees saaks kohe elada, aga vajaks ka remonti tegemist ikka oleks. Mehel on ka maalelamise unistus.

Ja nüüd finantseerimine. Minu korterite müügist saadud rahaga saaks maja ära osta ja ka korda teha. Ma teeksin ise ostutehingu ja oleksin ka ise omanik. Mees jällegi arvab, et kui me koos elame, siis peaksime ka oma kodu jagama ja mõlemad omanikud olema. Mina arvan, et olgu, jäävad minu korterid ka alles ja lähevad üürile ja võtame kodulaenu. See ka mehele ei sobi. Justkui ainus sobilik variant on kõik osta ja korda teha minu raha eest ja siis sõbralikult pooleks jagada. Ja nii see suur armastus otsa saab.. Minul ei ole sellist armastust, et sinisilmselt oma vara jagada inimesega, kes omalt poolt midagi ei tee. Ja mees süüdistab mind justkui ahnuses ja omandihimus. Süüdistamine ei ole otsene, vaid kaudselt ja ilusalt mängides armastusele ja “meiele” ja et tema on ju mees, kes peab niikuinii enamus töid ära tegema ja mis huvi tal siis oleks kui ta isegi omanik olla ei saa.

T6esti nii meeleheitel mehe nimel? Et tollega kokku kolida.

Tekst on m6istlik, aga see mees….jeerum!

Ma hoopiski lahkusin suhtest (sj. korterist kesklinnas) ja kolisingi maale. Super m6nus! 3 a saab märtsis täis.

Elu parim otsus!

Ei müüks kortereid. Kui ostaks maja maale, siis laenuga ja korterite välja üürimisest saadav tulu aitaks laenu maksta. See, kuidas te maakodu omandit omavahel vormistate, oleks siis juba eraldi teema. Õiglane oleks 50/50.

Siin on ju tegelikult lihtne lahendus. Sinul on kaks kinnisvara, mehel üks. Nende väärtused võivad olla erinevad, aga selguse mõttes eeldame hetkeks, et kõik kolm kinnisvara on sama väärtusega. Kui tahate ühiseks koduks osta maamaja mõlema nimele, siis mõlemad ka panustavad võrdselt. Sina müüd ÜHE oma korteri (ise valid, kumma), mees müüb oma korteri. Ostate maja ja koos remondite seda. Kui mees on võimeline oma kätega ehitama, siis võid ju rahaliselt veidi enam panustada. Aga küllap sel ajal, kui mees ehitab, teed sina midagi muud pere heaks. Teed süüa, pesed pesu, niidad muru. Võib-olla mees ei leia seal maal kohe tööd ja sina pead üksi perele raha teenima, aga mees ehitab maja ja pärast räägib, kuidas tema rohkem panustas. Kuid sina ju tasusid talle ülalpidamisega.

Kindlasti ei tohi juba ette nõusse jääda jutuga, et sina ostad maja ja mees panustab remondiga. Ta võib osutuda soss-sepaks, kes üldse millegagi hakkama ei saagi. Sa ei saa sõlmida temaga töölepingut, kus oleks konkreetsed tasud ja tähtajad. Sa pead teda ehitamise ajal ülal pidama. Jne. Sellega ära küll nõusse jää!

Sinu teine korter jääb sulle alles. Kas siis toob üüritulu, või jääb teie linnapesaks, ise vaatad.

Kui mees oma korterit müüa ei soovi ja maja ostad sina mõlema oma korteri müügi eest, siis loomulikult saab maja ainult sinu nimele! Serveeri seda mehele kui head lihtsat lahendust, mis juhul kui tulevikus peaksite lahku minema, tagab selle, et ei teki mingeid totraid varavaidlusi.

Teil on vist suhteliselt lühike suhe alles ja koos elanud pole te üldse. Habras jää, millelt kokku lähete. Kindlasti ei teeks sellele mehele kingitusi oma kinnisvara näol. Mehe selline soov kõlab lausa absurdselt. Kas ta peab sind peast lihtsaks, et sellist asja üldse ette kujutab? Kas on võimalik, et te rääkisite teineteisest mööda ja mees tegelikult nii ei mõelnud, nagu sa oma teemaalgatuses kirjutad? Peaksite selle majaostu uuesti läbi rääkima ja peaksid selge sõnaga mehelt küsima, kas ta tõesti eeldab, et sa ostad oma kinnisvara müügist saadud rahaga maja ja vormistad selle ühisvaraks? Kui ta vastab jah, siis RUN! Ja ole õnnelik, et sellisest lahti said nii lihtsa testiga.