Olukord järgmine: olen abielus, varasuhteks varaühisus, aga soov soetada päris oma kinnisvara, millele mehel puuduks õigus. Võimalusi on 2 vist: varasuhte muutmine või lahutus. Niisiis enne lahutust ei saagi ma pangast laenu taotleda? Aga kuidas ma tean siis, kas ma üldse laenu saaksin? Mehele ei soovi enne konkreetseid samme midagi öelda, kuna mul pole hetkel võimalik ühisest elamisest kuhugile kolida (elame maapiirkonnas ja siin ei ole üüripindu enamjaolt pakkuda, kolimine kaugemale aga pole laste tõttu mõeldav). Või on ka üürilepingu sõlmimine ilma mehepoolse nõusolekuta õigustühine? (mis oleks muidugi absurd)
Ma isegi ei tea, millest alustada. Ok, võin uurida pangast, kas mingitel hüpoteetilistel tingimustel laenu saaksin. Mees ei ole kindlasti nõus ühisvara müüma, sellest oleme juba rääkinud. Samas ei soovigi ma ju lapsi nende oma kodust välja ajada, tahan lihtsalt, et jääks toimima 50:50 süsteem, neile kodu alles, ise koliksin teisele pinnale. Aga kust võtta see omafinantseeringu osa sel juhul… Mehel seda kohe tagataskust mulle välja maksta ei ole ja ilmselgelt poleks ta sellest ka huvitatud, laenu ta selleks kindlasti ei võtaks, kuigi tema sissetulekuga saaks ta seda kindlasti. Mina oma sissetulekuga seevastu pole laenusaamises nii kindel.
Suht masendav tunne on hetkel. Abielus olemine pidi ju nagu andma kindlustunde, et sa ei jää paljaks kui püksinööp, nüüd tundub, et kui tahad inimlik olla ja kohtulahinguid vältida, lapsi võimalikult vähe traumeerida, siis kahjuks polegi omal käel edasiminek võimalik. Nii kurb olen.