Esileht Tööelu, raha ja seadused. Kinnisvara ostmine abielu ajal

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: Kinnisvara ostmine abielu ajal

Postitas:
Kägu

Olukord järgmine: olen abielus, varasuhteks varaühisus, aga soov soetada päris oma kinnisvara, millele mehel puuduks õigus. Võimalusi on 2 vist: varasuhte muutmine või lahutus. Niisiis enne lahutust ei saagi ma pangast laenu taotleda? Aga kuidas ma tean siis, kas ma üldse laenu saaksin? Mehele ei soovi enne konkreetseid samme midagi öelda, kuna mul pole hetkel võimalik ühisest elamisest kuhugile kolida (elame maapiirkonnas ja siin ei ole üüripindu enamjaolt pakkuda, kolimine kaugemale aga pole laste tõttu mõeldav). Või on ka üürilepingu sõlmimine ilma mehepoolse nõusolekuta õigustühine? (mis oleks muidugi absurd)

Ma isegi ei tea, millest alustada. Ok, võin uurida pangast, kas mingitel hüpoteetilistel tingimustel laenu saaksin. Mees ei ole kindlasti nõus ühisvara müüma, sellest oleme juba rääkinud. Samas ei soovigi ma ju lapsi nende oma kodust välja ajada, tahan lihtsalt, et jääks toimima 50:50 süsteem, neile kodu alles, ise koliksin teisele pinnale. Aga kust võtta see omafinantseeringu osa sel juhul… Mehel seda kohe tagataskust mulle välja maksta ei ole ja ilmselgelt poleks ta sellest ka huvitatud, laenu ta selleks kindlasti ei võtaks, kuigi tema sissetulekuga saaks ta seda kindlasti. Mina oma sissetulekuga seevastu pole laenusaamises nii kindel.

Suht masendav tunne on hetkel. Abielus olemine pidi ju nagu andma kindlustunde, et sa ei jää paljaks kui püksinööp, nüüd tundub, et kui tahad inimlik olla ja kohtulahinguid vältida, lapsi võimalikult vähe traumeerida, siis kahjuks polegi omal käel edasiminek võimalik. Nii kurb olen.

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hakkad sissemaksuks raha korjama, kui see on koos küsid pangast laenu endale. Väljavalitud kinnisvara jaoks teed eraldi abieluvara lepingu, selle jaoks peab abikaasa notarisse kaasa tulema ja nõusoleku andma.Mina tegin nii

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sissemaksuks kogutud raha on ka ühisvara.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

sissemaksuks kogutud raha on tõesti sul hetkel ühisraha

samas abielu kaitsebki sind ju, st pool teie ühisest kodust kuulub sulle. see, et sina ei taha seda mehelt välja nõuda, on ju ometi sinu enda valik, milles nüüd abielu või seadus süüdi on?

midagi ostes saate teha lahusvaralepingu konkreetse objekti ostuks

 

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui abikaasa pole nõus maha müüma ühisraha see ei vähenda sinu õigust poolele selle väärtusest. Las maksab siis kinni. Sinu asi pole vähimatki, kust ta selle raha võtab.

Ja sulle…ära klammerdu sellesse mõttesse, et laste lapsepõlvekodu. Sellega võivad hoopis probleemid kaasa tulla. Lisaks – jah, tore, ma käin ka möödasõidul kord 5 aastas vaatamas oma vanaema maja, kus möödus mu lapsepõlv. Valus on, seepärast sagedamini käiks. Ei, valus ei ole seepärast, et tahaks seda endale, lihtsalt meenutused on liiga ilusad. Kas ma tahaks seda maja endale – taeva pärast, ei.
Väga paljud pered kolivad elu jooksul lastega mitu korda. ikka suurematesse korteritesse, majadesse. Ei saa neid kõiki ju alles jätta. Ja võta kinni, milline see su laste “lapsepõlvekodu” on. Mina näiteks kõige rohkem kahetsen, et mu ema otsustas maha müüa selle õnnetu magalarajooni korteri, kus ma elasin vanuses 17-19. Vend igatseb eelmist kodu, kus ta elas ülikooli ajal vanuses 21-23.
Miks sa nii kindel oled, et see nö lapsepõlvekodu pärandijagamisel üldse kakluspõhuseks ei saa või üldse su lastele 30 aasta pärast oluline saab olema? Miks osa inimesi arvab, et see maja, millesse nad palju panustanud on, kõlbab üldse elamiseks siis, kui nad surema hakkavad,

Lapsepõlvekodust kinnihoidmisets. Äi pani oma testamenti, et tema maja, mis on omakorda tema kadunud vanemate maja, ei tohi müüa enne 66 aastat pärast tema surma (no et kaks inimpõlve tema ettekujutluses). Ega tohi seda ümber ehitada. Praegu on ta surmast möödas 2 aastat. Kuna mina asjasse segada ennast ei taha, muude detailidega pole kursis, aga kui ma käin suviti seda kuivkäimlaga maja vaatamas, siis ma ei kujuta ette, kes seda endale üldse tahtma peaks. Jah, ilus koht ja paljude laste lapsepõlvekodu, aga kõik 5 last soviksid seda müüa või ära anda, sest see maja ei vasta tänapäeva vajadustele. Kopaga kokku tuleks lükata.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jääb arusaamatuks, kas soovid ka välja kolida, st lahutust? Mina alustaksin lahutusest ja koliks esmalt üüripinnale ja siis saad rahus oma kodu otsimisega tegeleda, kui lahutus juba jõustunud.

Kui sa soovid aga tõesti abielu ajal soetada endale lahusvara, nö “igaks juhuks”, siis tõesti pead arvestama, et ka sissemaksuks kogutud raha on teie ühisvara. Kui sul on vaja esmalt raha koguda – siis parim samm selleks on asutada esmalt mingi hoius, kuhu sa seda raha kogud – kui hoius on asutatud, siis enne raha sinna kandmist lähete mehega notarisse ja sõlmite abieluvaralepingu selle konkreetse hoiuse kohta – et sellel kuupäeval selles pangas sinu nimele asutatud hoius konto numbriga …. on sinu lahusvara. Jah, abieluvaralepingut saab sõlmida ka konkreetse vara osa kohta, mitte kogu vara kohta (nt meie kodust on 10% minu lahusvara ning ülejäänud 90% ühisvara – peale abiellumist ostsime maja, mille finantseerimiseks müüsin ma oma korteri maha ja sellest sai nii sissemaks kui ka esmane renoveerimine – minu puhul oli ajendiks küll oma varaliste õiguste kaitsmine kärgperes).

Kui läheb laenuvõtmiseks, tuleb panka informeerida, et ka laen saab olema sinu lahusvara. St peale laenu saamist ja korteri ostu tuleks minna uuesti notarisse ja sõlmida uus abieluvaraleping, mille kohaselt nii laen kui ka soetatud kinnisvara on sinu lahusvara. Mehe jaoks on väga oluline ka see laen lahusvarana fikseerida, sest ühisvarasse ei kuulu mitte ainult õigused, vaid ka kohustused.

kas abieluvaralepingut on võimalik ka tulevikus omandatava asja suhtes sõlmida – nt kohe korraga see kogumishoiuse asi + nt et järgmise 5 aasta jooksul soetatav kinnisvara ja selleks võetav laen on sinu lahusvara – sellele oskab notar vastata. teoorias võiks olla võimalik, aga kindlasti on võimalik sellist lepingut ka vaidlustada hiljem, et kas just seda kinnisvara ostes oli ikka seekord see mõte (nt laenulepingul on ikka mõlemad allkirjad ja kinnistusraamatusse tehtud kanne mõlema omaniku kohta) või unustati notaris käia lihtsalt jne

No ja siis on ju ka alternatiiv, kui nagunii suhted juba jamad, käia ära notaris ja sõlmida abieluvaraleping, et alates tänasest soetatud vara on lahusvara, aga varasem on ühisvara.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui abikaasa pole nõus maha müüma ühisraha see ei vähenda sinu õigust poolele selle väärtusest. Las maksab siis kinni. Sinu asi pole vähimatki, kust ta selle raha võtab.

Ja sulle…ära klammerdu sellesse mõttesse, et laste lapsepõlvekodu. Sellega võivad hoopis probleemid kaasa tulla. Lisaks – jah, tore, ma käin ka möödasõidul kord 5 aastas vaatamas oma vanaema maja, kus möödus mu lapsepõlv. Valus on, seepärast sagedamini käiks. Ei, valus ei ole seepärast, et tahaks seda endale, lihtsalt meenutused on liiga ilusad. Kas ma tahaks seda maja endale – taeva pärast, ei.

Väga paljud pered kolivad elu jooksul lastega mitu korda. ikka suurematesse korteritesse, majadesse. Ei saa neid kõiki ju alles jätta. Ja võta kinni, milline see su laste “lapsepõlvekodu” on. Mina näiteks kõige rohkem kahetsen, et mu ema otsustas maha müüa selle õnnetu magalarajooni korteri, kus ma elasin vanuses 17-19. Vend igatseb eelmist kodu, kus ta elas ülikooli ajal vanuses 21-23.

Miks sa nii kindel oled, et see nö lapsepõlvekodu pärandijagamisel üldse kakluspõhuseks ei saa või üldse su lastele 30 aasta pärast oluline saab olema? Miks osa inimesi arvab, et see maja, millesse nad palju panustanud on, kõlbab üldse elamiseks siis, kui nad surema hakkavad,

Lapsepõlvekodust kinnihoidmisets. Äi pani oma testamenti, et tema maja, mis on omakorda tema kadunud vanemate maja, ei tohi müüa enne 66 aastat pärast tema surma (no et kaks inimpõlve tema ettekujutluses). Ega tohi seda ümber ehitada. Praegu on ta surmast möödas 2 aastat. Kuna mina asjasse segada ennast ei taha, muude detailidega pole kursis, aga kui ma käin suviti seda kuivkäimlaga maja vaatamas, siis ma ei kujuta ette, kes seda endale üldse tahtma peaks. Jah, ilus koht ja paljude laste lapsepõlvekodu, aga kõik 5 last soviksid seda müüa või ära anda, sest see maja ei vasta tänapäeva vajadustele. Kopaga kokku tuleks lükata.

Kas selline tingimus testamendis on tõesti õiguslikult siduv, et ei tohi 66 a jooksul kinnisvara müüa ega ümber ehitada? Ma saan aru, et üks asi on surnud inimese viimase soovi austamine, aga mis siis juhtub, kui seda müüma või ümber ehitama hakata?

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui abikaasa pole nõus maha müüma ühisraha see ei vähenda sinu õigust poolele selle väärtusest. Las maksab siis kinni. Sinu asi pole vähimatki, kust ta selle raha võtab.

Ja sulle…ära klammerdu sellesse mõttesse, et laste lapsepõlvekodu. Sellega võivad hoopis probleemid kaasa tulla. Lisaks – jah, tore, ma käin ka möödasõidul kord 5 aastas vaatamas oma vanaema maja, kus möödus mu lapsepõlv. Valus on, seepärast sagedamini käiks. Ei, valus ei ole seepärast, et tahaks seda endale, lihtsalt meenutused on liiga ilusad. Kas ma tahaks seda maja endale – taeva pärast, ei.

Väga paljud pered kolivad elu jooksul lastega mitu korda. ikka suurematesse korteritesse, majadesse. Ei saa neid kõiki ju alles jätta. Ja võta kinni, milline see su laste “lapsepõlvekodu” on. Mina näiteks kõige rohkem kahetsen, et mu ema otsustas maha müüa selle õnnetu magalarajooni korteri, kus ma elasin vanuses 17-19. Vend igatseb eelmist kodu, kus ta elas ülikooli ajal vanuses 21-23.

Miks sa nii kindel oled, et see nö lapsepõlvekodu pärandijagamisel üldse kakluspõhuseks ei saa või üldse su lastele 30 aasta pärast oluline saab olema? Miks osa inimesi arvab, et see maja, millesse nad palju panustanud on, kõlbab üldse elamiseks siis, kui nad surema hakkavad,

Lapsepõlvekodust kinnihoidmisets. Äi pani oma testamenti, et tema maja, mis on omakorda tema kadunud vanemate maja, ei tohi müüa enne 66 aastat pärast tema surma (no et kaks inimpõlve tema ettekujutluses). Ega tohi seda ümber ehitada. Praegu on ta surmast möödas 2 aastat. Kuna mina asjasse segada ennast ei taha, muude detailidega pole kursis, aga kui ma käin suviti seda kuivkäimlaga maja vaatamas, siis ma ei kujuta ette, kes seda endale üldse tahtma peaks. Jah, ilus koht ja paljude laste lapsepõlvekodu, aga kõik 5 last soviksid seda müüa või ära anda, sest see maja ei vasta tänapäeva vajadustele. Kopaga kokku tuleks lükata.

<p style=”text-align: left;”>Kas selline tingimus testamendis on tõesti õiguslikult siduv, et ei tohi 66 a jooksul kinnisvara müüa ega ümber ehitada? Ma saan aru, et üks asi on surnud inimese viimase soovi austamine, aga mis siis juhtub, kui seda müüma või ümber ehitama hakata?

Juura.ee foorumis oli seda teemat paar korda tõstatatud ja seal oldi seisukohal, et selline tingimus testamendis ei ole õiguslikult siduv, sest pärast pärandaja surma saab omanikuks keegi teine ja temal on õigus oma omandit vallata, kasutada ja käsutada, nagu soovib. Muidu tundub päranduse saamine antud juhul mõttetu, saad kasutada, aga peaksid elama 66 a majas, mis juba praegu ei ole tänapäevane.</p>

+9
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ka ei kujuta ette seda, et äi saab keelata kinnistu müüki. Kinnisusraamatusse sellist kannet ei tehta, ilmselt oli omakäelise testamendiga, ei usu, et ükski notar oleks lasknud sellise sätte sisse panna. Ja mis siis saab kui müüb – äi hakkab kummitama?

Vend jättis lahutades maja naisele ja lastele (oma poole jättis lastele) – väga korras, ilusast kodust sai lõpuks läbijooksva katusega, rohtunud ja võsastunud aiaga maja, mis kommiraha eest maha müüdi. Vend pakkus, et ostab naise osa välja st. temale ja lastele 4-toalise heas asukohas korteri, aga naine tahtis maja. Lõpuks ei käinud jõud üle ja maja müügist sai 2-toalise korteri linna ostetud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Küsin veel. Kui meil on 2 kinnisvara: abielu kestel omandatud ühisvara, kust soovin välja kolida, aga mees ei soovi müüa, ja abielueelselt kaasomandisse ostetud kinnisvara, siis kas juriidiliselt oleks mõeldav tehing, kus loobun oma osast ühisvarast kui abikaasa loobub oma osast kaasomandis minu kasuks? Või on need 2 asja täiesti erinevad ja selline nn tasaarveldus ei ole juriidiliselt ok? Sellisel juhul tuleks teha notaris 2 tehingut: abieluvaraleping (ca 100 euri?) + mingi muu leping (ei oskagi seda sõnastada, sest see poleks tegelikult ju ühisvara jagamine, vaid mingi muu nimetusega diil?)

Püüan selgusele jõuda, millises järjekorras oleks mõistlik asju ajada ja mis see lõppkokuvõttes mulle maksma läheks.

 

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sellisel juhul tuleks teha notaris 2 tehingut: abieluvaraleping (ca 100 euri?) + mingi muu leping (ei oskagi seda sõnastada, sest see poleks tegelikult ju ühisvara jagamine, vaid mingi muu nimetusega diil?) Püüan selgusele jõuda, millises järjekorras oleks mõistlik asju ajada

Mõistlik oleks kõigepealt lahutada, siis ei pea uue asja ostmisel skeemitama.

Ühisvara jagamine on nagunii lahutusest eraldi toiming.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Küsin veel. Kui meil on 2 kinnisvara: abielu kestel omandatud ühisvara, kust soovin välja kolida, aga mees ei soovi müüa, ja abielueelselt kaasomandisse ostetud kinnisvara, siis kas juriidiliselt oleks mõeldav tehing, kus loobun oma osast ühisvarast kui abikaasa loobub oma osast kaasomandis minu kasuks? Või on need 2 asja täiesti erinevad ja selline nn tasaarveldus ei ole juriidiliselt ok? Sellisel juhul tuleks teha notaris 2 tehingut: abieluvaraleping (ca 100 euri?) + mingi muu leping (ei oskagi seda sõnastada, sest see poleks tegelikult ju ühisvara jagamine, vaid mingi muu nimetusega diil?)

Püüan selgusele jõuda, millises järjekorras oleks mõistlik asju ajada ja mis see lõppkokuvõttes mulle maksma läheks.

see, kuidas te oma vara jagate, on teie oma asi. vabalt võite niimoodi kokku leppida, kui mees nõus on

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Soovitan esmalt teha varasuhte muudatus  terviklikuna lahusvaraks. Kui ostad kinnisvara ning selle notaris kinnitad lahusvaraks, siis tuleb selle pealt riigilõivu maksta iga objekt eraldi ning riigilõivu summa sõltub objekti väärtusest.  115 000 eurose korteri puhul maksin ma peaaegu 500 eurot riigilõivu.

Ja sinu välja pakutud vara jagamise lepingut on ka võimalik notaris teha. Jällegi, riigilõivud võivad olla väga “põnevad”.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Küsin veel. Kui meil on 2 kinnisvara: abielu kestel omandatud ühisvara, kust soovin välja kolida, aga mees ei soovi müüa, ja abielueelselt kaasomandisse ostetud kinnisvara, siis kas juriidiliselt oleks mõeldav tehing, kus loobun oma osast ühisvarast kui abikaasa loobub oma osast kaasomandis minu kasuks? Või on need 2 asja täiesti erinevad ja selline nn tasaarveldus ei ole juriidiliselt ok? Sellisel juhul tuleks teha notaris 2 tehingut: abieluvaraleping (ca 100 euri?) + mingi muu leping (ei oskagi seda sõnastada, sest see poleks tegelikult ju ühisvara jagamine, vaid mingi muu nimetusega diil?)

Püüan selgusele jõuda, millises järjekorras oleks mõistlik asju ajada ja mis see lõppkokuvõttes mulle maksma läheks.

Oma osa kaasomnadis sinu nimele saab kinkelepinguga. Oma osa ühisvarast mehe nimele tuleb teha abieluvaralepinguga. St notaris võib sõlmida korraga 2 lepingut – abieluvaraleping selle ühisvaras oleva kinnisasja kohta, mis nüüd siis määratakse mehe lahusvaraks ja kinkeleping kaasomandis oleva kinnisasja kohta, nii te mees kingib oma osa sinule.

Riigilõivudest ei pääse nagunii. Nt kinnisvara ühisvarast lahusvaraks muutmisel kaasneb ka riigilõiv kinnisturaamatukandega seoses, sest ka seal tehakse kanne. Sama käib kaasomandi kinkimise kohta.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Tööelu, raha ja seadused. Kinnisvara ostmine abielu ajal