Kindlasti on teisigi, kel maja või korter, tahaks ära müüa aga ei saa tänapäeval sellist hinda nagu selle eest on makstud. Odavamalt müües maksad surnud hobust pangale veel aastaid – seda ka ei taha. Teist kinnisvara kõrvale soetada ei jaksa.
Te ka lihtsalt elate oma kodus kuigi see enam ei rahulda teid aga müüa ka ei saa nagu? Tuleb siis edasi rahulolematult elada? Või panna müüki, et äkki keegi tahab?
Elus tuleb õppida vastu võtma kaotusi.
Triviaalne tõde aga, nii see on. Tänapäeva inimene pole sellega harjunud, kõik peab olema edumeelne, progressiivne, jaht jahisadamas ja saapaid ei osteta hinna ega otstarbe, vaid välimuse pärast. Näen seda oma lapse pealt, kes läheb täiesti endast välja kui miski natuke ebaõnnestub – olen püüdnud teda küll kasvatada ja õpetada, aga viimane suur tüli oli, et ma ei saa talle osta 350 eurot maksvat maani neetidega nahkmantlit nagu teatud ringkondades moes on. Pole raha. Laps ei saanud sellest aru justkui (ja ta on 15…)
Kui sul sai ostetud korter buumi ajal ja enam ei rahulda, siis tulebki kas seal edasi elada (mis tal siis häda, pole soe, ei ole vett, ei saa magada, naabrid joodikud…?) ja sellega leppida või maha müüa vastavalt praegusele turuhinnale. Keegi kuskilt sulle rahapada välja ei võlu. Täna õnne, et sul üldse on kinnisvara, millega opereerida ja et see on su väikseim mure, paljud emad seisavad tänapäeval õhtuti silmitsi sellega, et lapsele ei saa nii palju süüa anda kui too tahaks.
Jah, see \”aga vanasti!\” jutt on nõme, aga mina mäletan veel seda aega kui ema meid 2-aastase õega talongisabasse kaasa taris, et meie eest ka viinatalonge saada (2 pudelit oli vist kuu aja eest näkku määratud), need sai vahetada siis jahu, soola, kartuli vastu. Jahust, veest, tilgast piimast saab kastme, kartuli praed ära. Lihtne? Teine võimalus on end viinast surnuks juua (nagu paljud ka tegid). Pesemas käisime veel aastal 1994 alevi saunas, sest veevärki meie majal ei olnud muud, kui solgipang köögis, kuivkäimla oli aga meil majja sisse ehitatud, see oli suur luksus, naabrid käisid veel marjapõõsaste vahel \”hütis\” ka talvel 30 kraadiga.
Demokraatiaga sai igaüks kuningaks, mõnikord ma mõtlen, et meile kulukski üks karmim majanduskriis või sõda ära, et inimesed õpiksid jälle hindama lihtsaid asju ja tajuma, et alati, igas olukorras, ei saagi võita. Küsimus \”Tuleb siis rahulolematult edasi elada?!\” tundub natuke naljakas.
Mul erialaks ajalugu, folkloor jne. Korjasin omal ajal magistritöö tarbeks vanade inimeste sõjamälestusi. Küsimus, et \”tulebki elada rahulolematult vä?\” tundub kohatuna, kui alles natuke aega tagasi seisid inimesed silmitsi küsimusega, et \”Kas homme üldse elada saab?\”, küüditamismälestusetega jne.
Lihtsalt, targutan. Õpi alandlikkust ja olukorda kainelt hindama. Maailma kuninga kroon ei ole sinu peas. Kui ei saa, ei jaksa, pole raha – siis nii ongi. Ma tahaks maja – ei saa. Pole raha. Elan korteris edasi ja mugin viinamarja kõrvale sinihallitusjuustu teinekord õhtuti ja halan ka mehele, et elu on sitt. Siis aga tuleb kõik meelde…
Kinnisvara ost on ka põhimõtteliselt investeering. Need kes ostsid 2007 aktsiaid, on kõik praegu miinuses. Kinnisvaraga on vahe ainult see, et 1.kui sa ostsid suurema, parema maja, siis müüsid ka oma eelmise kodu buumi ajal kallimalt 2.kui sa ostsid selle elamispinna omale koduks, siis on su olukord palju parem, kui neil, kes ostsid kortereid ja maju kokku investeerimiseks. Mul on ka maja ostetud koduks ja mind ei huvita, et vahepeal oli mu maja turuväärtus justkui 4 milli, praegu ainult 2 milli – ma oleks nagu 2 milli kaotanud:P
Ja vt punkt 1. kui plaanid praegu müüa olemas oleva korteri ja osta muu elamispinna, siis saad ka selle teise odavamalt, kui oleksid saanud 2007.a.
nii õige jutt käolt 22.12. minul küll enam kinnisvaralaenu kukil ei ole, aga sellegipoolest tekib ka minul aegaajalt rahulolematust. tahaks ka suuremat korterit. tahaks maja. tahaks puhkusereise rohkem. tahaks, et mees tuleks varem töölt koju. tahaks, tahaks, tahaks…
samas tean, et ka mulle piisab täiesti just oma vanaemadega arutlemisest ja minevikusündmustest rääkimisest (küüditamine, varade täielik kaotus, teise vanavanema talu lagastamine, loomade näljasurm, vägistamised, alandamised, lapse surm koonduslaagris jne), et oma elu prioriteedid taas paika seada.
teine variant kiirelt oma prioriteedid paika loksutada, on lugeda teistest religioonidest igasuguseid raamatuid, just lõpetasin ühe lastega ameeriklanna põgenemisloo egiptusest…
nii et annan endale täiesti aru, et mul on palju, mida hinnata: keegi ei aja mind taga surmaähvardustega, kellegi eest ei pea ma oma identiteeti alla suruma, enda soove üle mõistuse alandlikuks muutma. ma ei pea oma meest põhjendamatult kummardama lihtsalt sellepärast, et ta on mehena sündinud, tema peksu taluma, tema eest oma tegelikke soove varjama, tema jalgu pesema ega muul teenijalikul kombel põhjendamatult ülistama.
kriban siin teksti oma macbookis, siidilinade vahel, suures king-size voodis. kõht on täis, mul on kodu, tuba on soe, klaas veini on kõrval. sõda pole, arved on makstud, töö on olemas. elu on tegelikult lill.
… ja kui vahest lähebki kehvemini, siis selline see olu ongi. Kord natukene ülesmäge, siis natukene allamäge. Peaasi, et tervis korras on!
olen teemaalgatajaga sama saatusega… no ei ole nii andekas igal alal, et oleks osanud hinnata ise kinnisvara ja laenu suhet õiglaselt.
nüüd ma maksan seda hiigellaenu, ja siidlinasid ei ole. aegajalt on toidulaual ka ainult enda kasvatatud kartulid olnud, sest laenuintressid kasvasid ka üle mõistuse. lisaks sellele, et maja hind on 2x kukkunud, sain maja endaga ka petta, sest sain aru, et hindaja tegi vale hindamisakti. Huvitav, kas 4-5 a hiljem on mõtet kedagi selle eest kohtusse kaevata? Sain teada, et hindajaks oli müüja vend, hindas pooliku maja oluliselt kallimaks, kui see väärt oli, et ma ikka kindlalt laenu saaksin ja maja ära ostaksin. Nüüd on selgunud, et maja on täielik ehituspraak, laguneb kah…
mis mul ikka.. kannatan 🙂 Loodan, et ehk õnnestub kellelegi kunagi üürile anda, ja õnnestuks enda töökohale lähemale kolida. Või otsin päris uue töö, lähen ka kuskile võõrale maale suurema palga peale (eriala on selleks piisavalt hea) ja teenin oma suure lolluse kinni maksmiseks natuke raha. Ehk siis saan ka korraliku maja praeguse lobudiku asemel ehitada… Kui ei saa, siis ilmselt suren ka selles lobudikus. Peaasi, et lastele võlg kaela ei jääks….
ahjaa.. lisan veel juurde, et ma tahaks ka, et tervis vähemalt korras oleks! Aga kuna minu vastutusel on ka mitu väikest last, lisaks sellele hiigelvõlale, siis olen tänaseks ikka päris korralikult üle töötanud, vahepeal sai mitmel töökohal rügatud, et võlgu ei tekiks. Tervist enam ei ole… ja ma olen vaevu üle kolmekümne.
mõneti arusaamatu tundub mulle see nutulaul. elus peamine hävitav faktor on STRESS. ei laenud, ei lagunev häärber, vaid stress – ehk lõhe sinu soovide ja tegelikkuse vahel.
sa pead enda jaoks selgeks mõtlema – mis sinu jaoks kõige rohkem stressi tekitab? on see su kehva onn või mingid muud asjad. Kui kehva onn, siis müü see maha \”ükskõikmisraha\” eest, koli (üüri)korterisse ja noh, maksad oma laenu elulõpuni, aga seda närivat ubriku-stressi pole.
Eks ta oli jah lollus osta sel ajal kinnisvara. Ja milleks rääkida sellest, et ei teadnud. Kõik ju pasundasid sellest, et rumal vaid ostab kinnisvara.
Teiseks, ole õnnelik, et sul on see sinu oma. Tead ju küll, et väga paljudel pole sedagi.
Nii et vähem vingu ja rohkem lepitust
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]mõneti arusaamatu tundub mulle see nutulaul. elus peamine hävitav faktor on STRESS. ei laenud, ei lagunev häärber, vaid stress – ehk lõhe sinu soovide ja tegelikkuse vahel.
sa pead enda jaoks selgeks mõtlema – mis sinu jaoks kõige rohkem stressi tekitab? on see su kehva onn või mingid muud asjad. Kui kehva onn, siis müü see maha \”ükskõikmisraha\” eest, koli (üüri)korterisse ja noh, maksad oma laenu elulõpuni, aga seda närivat ubriku-stressi pole.
[/tsitaat]
no mis mõttes müü maha, ja saad elada stressita? Ega siis see onn ei tekita stressi, stressi tekitab see, et töötama peab 12-16h ööpäevas, toidulaual on kitsas käes, alati peab valima, kas osta lapsele rohi või endale lõpuks soojad sokid (ehk siis valikut ei olegi). üürikorter ei ole ka kuidagi tasuta, ka seal on kulud, seega on oma onnis edasi külmetada odavamgi (kui maksta üüri ja \”surnud hobust\” ehk laenu). Pealegi ei luba pank seda maja elu sees maha müüa, sest miski peab laenu tagatiseks jääma. Niigi tervis halb, mitte keegi ei lase mul maja maha müüa ja hüpoteeki laenult ära võtta, kui vähemalt pool laenust jääb veel üles. Enne teiste kritiseerimist, mingi \”lahenduse\” pakkumist ja targutamist võiks natuke ikka mõelda ka. Stressi tekitab väljapääsmatu olukord, seega mis see Sinu lahendus nüüd ikkagi oleks???
Ja nutulaul tõesti jah, kole arusaamatu… Kui ikka endal ei ole raske, siis on kõik arusaamatu. Hea, kui Sina saad käia arstil, parandada hambaid, soetada piisavalt süüa, hoida tuba soojana jne, sest oled kõik elus õigesti teinud. Mina ei saa enda kohta seda kahjuks väita. Muuseas, olen kõrgelt haritud, ja teenin mitu Eesti keskmist palka kuupalgana. Sellegipoolest juhtus minuga selline lollus/õnnetus, sest IGAL alal ma ei ole andekas, ja tõesti ei osanud karta, et sellise pettuse ohvriks langen.
Aga targutada on hea ilmselt?
Ma sain su kirjutisest aru, et sa tahaks seda maja maha müüa, sest see on kehv ja laguneb. Aga keegi ei osta sellise hinnaga, nagu sa ta buumiajal soetasid.
Ma ei lugenud su postitusest välja, et su probleem on hoopis selles, et sa ei jaksa laenu maksta ja töötad 12 h päevas. See on orjamine ja üle oma võimete elamine.
Need on kaks täiesti erinevat asja. Esimene juhtum on kuulub elus ettetulevate eksituste valdkonda, teine aga hoopis wannabe-valdkonda.
Teisel juhul ei saagi keegi nõu anda, mida teha, sest wannabed tavaliselt ei suuda kellegi nõuandeid ära seedida.
Offtopic.
Mind küll ei lohuta selline asi, et aafrikas lapsed nälgivad või et kellegi vanavanemad küüditati Siberisse ja mis elu neil seal oli.
Et justkui ma peaks õnnelik olema, sest alati saab kuskil halvemini olla. Või et peaks tänulik olema kõige eest, mis mul on.. sest saab olla alati hullemini ja aafrikas lapsed nälgivad.
Aga ma sündisin/elan nüüd ja praegu Euroopas, mitte aafrikas või nõuka ajal..
Kui kaob see küüditatute põlvkond, kaob ka see jutt ilmselt..
maksad laenu tagasi nii kaua kuni saad müüdud hinnaga, millega ostetakse. ehk teisisõnu maksad surnud hobust või mõtlegi, et maksad üüri need aastad 🙂 siis kui laenujääk jõudnud sinna tasemele, et saad müüa, müüd ja oled nullis, ja ostad miskit muud.
ja ma tõsimeeli ei saa aru kuidas buumi ajal inimesed maksid korterite eest üle 2mlj või osteti uuehitist põllu peal 4mlj eest!
see on sulle kallis aga hea õppetund! kõik järgnevad ostud sul ilmselgelt tulevad kaalutletud ja arukad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Justnimelt ja nüüd tulebki selle andetuse eest ise ka vastutada, midagi pole teha, polnud andekas, nüüd maksad elukooli raha.
Või mis sinu arvates lahendus oleks? Onu Ansip tuleb, rahakohver laual, silitab pead ja ütleb, et pole midagi totuke, maksame su laenu kinni selle eest, et nii loll olid?
Elukool on selle asja nimi.[/tsitaat]
Ei tänan, ma ei ootagi seda. Saan hakkama, raban edasi, mis seal ikka. Kurb olen lihtsalt, sest tean, et üks teine istub nüüd nende minult välja petetud miljonitega siidlinade vahel, mac nina ees 🙂
Jah, elukool, õppisin päääris hästi. Rügan edasi ja tegelikult tulen kindlasti ka pinnale jälle! Targemana, tugevamana.
Aga sellest wannabe-jutust ma küll aru ei saanud, mis seal nüüd siis täpsemalt öeldi? et olen loll ja elan üle võimete ja ülbe ka veel? :)) Noh, kui soovid nii arvata! Kui natuke ninaotsast kaugemale viitsisid vaadata ja loetust aru said, siis lugesid kindlasti välja, et laenu-, kinnisvara _tegeliku_ väärtuse ja majanduspõntsudega ei ole alati võimalik arvestada. KÕIK inimesed teevad vigu, ja minu viga oli selline, et usaldasin hindamisakti, laenuhaldureid ja müüjat. Kui keegi neist oleks ausalt öelnud, et müüdav kinnisvara on tegelikult lagunev peldik ja minu sissetulekutele vastavalt pakutud laen _tegelikult_ sisaldab varjatud lõkse, nagu laenuintressi hüppeline mitmekordistumine, siis ei oleks ma ju sellise orgi otsa astunud, eksole.
Ma saan aru, kui wannabe-ks sõimataks SMS-laenu võtjaid või lõptult krediitkaardiarveid tekitavatele inimestele, aga mis mina tegelikult valesti tegin siis??? Seda, et arvasin, et lastel on oma kodus parem kasvada?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Offtopic.
Mind küll ei lohuta selline asi, et aafrikas lapsed nälgivad või et kellegi vanavanemad küüditati Siberisse ja mis elu neil seal oli.
Et justkui ma peaks õnnelik olema, sest alati saab kuskil halvemini olla. Või et peaks tänulik olema kõige eest, mis mul on.. sest saab olla alati hullemini ja aafrikas lapsed nälgivad.
Aga ma sündisin/elan nüüd ja praegu Euroopas, mitte aafrikas või nõuka ajal..
Kui kaob see küüditatute põlvkond, kaob ka see jutt ilmselt..[/tsitaat]
ei peagi lohutama, aga annab väga hea reality checki. pea pilvedes elamine olukorras, kus endal puuduvad võimalused või tahe oma unistuste poole püüelda, põletab su lihtsalt läbi. asjatu inimressursi raiskamine. selle asemel hinda kainelt oma võimalused, oma soovid ja ehita kirik keset küla. tasapisi ja visalt ikka edasi ja üles. kui kukud maha, ajad end üles ja ikka edasi. alati on kellelgi kuskil hullem ja kui neid vaadata, siis enda eluraskused polegi nagu hullud. see annab jõudu oma probleemidega tegelemiseks.
jah, sa sündisid tänasesse Eestisse ja Euroopasse, aga ka Eestis olid väga rasked ajad nt 1990ndate alguses (mida sa ometi peaks mäletama, kui sa pole just siis sündinud), oli mingil ajal raske ka 1990ndate teises pooles suure börsimulli lõhkedes. igal ajal on oma raskused. lihtsalt pead nendega hakkama saama, võimalikult ennast- ja teisisäästvalt (st et ei lase ennast maha tallata ja ei talla otseselt ka teisi).
teemaalgatajale,
jah, eladki oma majas edasi, kui müüa ei õnnestu. kas mõtled selle enda jaoks meeldivaks või vähemalt rahuldavaks või lased rahulolematusel enda hinge seest süüa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]maksad laenu tagasi nii kaua kuni saad müüdud hinnaga, millega ostetakse. ehk teisisõnu maksad surnud hobust või mõtlegi, et maksad üüri need aastad 🙂 siis kui laenujääk jõudnud sinna tasemele, et saad müüa, müüd ja oled nullis, ja ostad miskit muud.
ja ma tõsimeeli ei saa aru kuidas buumi ajal inimesed maksid korterite eest üle 2mlj või osteti uuehitist põllu peal 4mlj eest!
see on sulle kallis aga hea õppetund! kõik järgnevad ostud sul ilmselgelt tulevad kaalutletud ja arukad.[/tsitaat]
Järgnevad ostud.. Te ikka saate aru, et need eluasemelaenud on pensionipõlveni? Et nüüd ongi nii, et me, lollid, kes need miljonid kaela said buumi ajal, ilmselt maksamegi järgmised 30a veel neid laene, samal ajal kraabime kokku nende sarade remontimiseks ja kütmiseks ka finantse. mingeid järgmisi oste ilmselt ei ole, kui ka läheb nii hästi, et ületöötamisest kümne aasta jooksul kõrvu pea alla ei pane… ja hea on öelda \”ma tõsimeeli ei saa aru\”. Aga küsin siis niipidi, et – kas Sa muidu saad kõigist maailma asjadest aru?
Mina pean tunnistama, et mina küll ei saa. Ma olen oma alal väga kõrgelt hinnatud proff ja paljudes teistes asjades ka väga andekas. Lapsevanemana ka õnnestunud, sest lapsed on õnnelikud ja hästi kasvatatud. Aga IGAL alal ma ei ole proff, ja näed, minu nõrgaks küljeks osutus kinnisvarabuum, kui läksin hea reklaami ja magusa müügijutu orki. Kõik maaliti nii ilusaks ja värviliseks, kuidas siis sellist asja nagu oma kodu oma lastele mitte osta.
Tule nüüd ütle, et Sa ei ole kunagi ise ühtegi viga teinud? Siis võid muidugi parastada, ehk on Sinul kohe parem selle üle, et mõned teised nii lollid on, eks 🙂
Tsiteerin: \”Te ikka saate aru, et need eluasemelaenud on pensionipõlveni? Et nüüd ongi nii, et me, lollid, kes need miljonid kaela said buumi ajal, ilmselt maksamegi järgmised 30a veel neid laene, samal ajal kraabime kokku nende sarade remontimiseks ja kütmiseks ka finantse. mingeid järgmisi oste ilmselt ei ole, kui ka läheb nii hästi, et ületöötamisest kümne aasta jooksul kõrvu pea alla ei pane…\”
Ma ei saa ikka endiselt aru, kes käskis omal ajal võtta laen, mille maksmiseks ennast surnuks peab töötama?
Kui see pole wannabe, siis seletage mulle, mis on?
Ostsime ka buumiajal 2-toalise korteri, Piritale 1,5milli. Vahepeal kui oli euribor kõrge oli väga raske aga siis olime kahekesi ja saime hakkama.
Nüüd oleme kolmekesi ja 50m2 ruutu on meile väike.
Tahaksime ka maha müüa aga oleme samas seisus, et kuigi laenu on nüüd pea 6 aastat makstud saaksime parimal võimalikul juhul ikkagi ca 13000 euriga vastu pükse.
PÕhjus, miks ma peamiselt rahul ei ole on selles,et toredas hubases korteris ei ole privaatsust. St et ei ole sellist kohta kus ma saaksin vaikselt omaette olla, omi mõtteid mõelda või asju teha, või lihtsalt pool tundi üksinda vaikuses olla.
Kõige kurvem selle asja juures on ka see, et sai isegi natuke säästetud ja vabandedes praegusest koreterist ja laenust saaks teha korraliku sissemakset ja osta suurem korter või ridaelamuboks ilma lisatagatiseta ja edasi elada.Ja võib olla veel lapsi saada, soov on aga nii väikses korteris läheks lihtsalt ise hulluks. Närve peab hoidma, ja tahaks ikka, et kodu oleks selline koht kus saad puhata ja taastuda
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tsiteerin: \”Te ikka saate aru, et need eluasemelaenud on pensionipõlveni? Et nüüd ongi nii, et me, lollid, kes need miljonid kaela said buumi ajal, ilmselt maksamegi järgmised 30a veel neid laene, samal ajal kraabime kokku nende sarade remontimiseks ja kütmiseks ka finantse. mingeid järgmisi oste ilmselt ei ole, kui ka läheb nii hästi, et ületöötamisest kümne aasta jooksul kõrvu pea alla ei pane…\”
Ma ei saa ikka endiselt aru, kes käskis omal ajal võtta laen, mille maksmiseks ennast surnuks peab töötama?
Kui see pole wannabe, siis seletage mulle, mis on? [/tsitaat]
Aga intressid olid ju hoopis teised! Tööturu olukord oli ka hoopis teine! Kuidas Sa siis aru ei saa, et vahepeal on need suhtarvud masu, inflatsiooni ja kinnisvaramulli lõhkemisega pea peale pööratud! Lisaks juhtub selliseid asju, et pered lähevad lõhki, üks pere liige jäetakse laenu orjama, mis kunagi lubati koos kanda. Mõni inimene haigestub raskelt, mõni jääb töövõimetuks, mõni sureb. Korralikuks koduks nimetatud maja osutub hõredaks soojustamata osmikuks. Ja nii edasi! Maailm ja elu on ilmselgelt NII PALJU kirjum ja avaram, kui Sinu silmaring ja maailmavaade. Mis siin WANNABE-ks olemisega pistmist???
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tsiteerin: \”Te ikka saate aru, et need eluasemelaenud on pensionipõlveni? Et nüüd ongi nii, et me, lollid, kes need miljonid kaela said buumi ajal, ilmselt maksamegi järgmised 30a veel neid laene, samal ajal kraabime kokku nende sarade remontimiseks ja kütmiseks ka finantse. mingeid järgmisi oste ilmselt ei ole, kui ka läheb nii hästi, et ületöötamisest kümne aasta jooksul kõrvu pea alla ei pane…\”
Ma ei saa ikka endiselt aru, kes käskis omal ajal võtta laen, mille maksmiseks ennast surnuks peab töötama?
Kui see pole wannabe, siis seletage mulle, mis on? [/tsitaat]
inimesed võtsid laenu kuna seda pakuti ja anti, keegi ei mõlenud, et peab seda kuni pensini maksma või pigem ei teadvustanud seda, silme ees oli ainult uus elamine. samuti keegi ei viinud ennast kurssi, mis on euribor ja millest see sõltub, mis on kinnisvaraturu prognoosid jne Kui ise ei orienteeru ja spetsialist pole siis tuleb spetsialisti käest nõu küsida enne kui kuskile paigutada oma laen x2 raha ja võta suurt kohustust! siin ikka ongi nii, et omad vitsad peksavad aga mingi lahendus on alati olemas 🙂
Kle, kellele sa seda räägid. Intressidest ja masust … Enamik inimesi omab laene tänapäeval.
Mul on ka eluasemelaenu 25 aastat veel maksta.
Ja ma pole enam kakskümmenviis ammu.
Hõredat osmikut korralikuks koduks pidades oleksid ehk mõne teise inimese nõu pidanud kuulama. Aga ilmselgelt sa seda ei teinud, nagu ka praegu kumab su suhtumisest läbi, missugune maailmatark, proff ja hea inimene pealekauba sa oled.
Mutsamamma ütles hästi – muuda suhtumist, mõtle maja elamisväärseks või muidu mürgitad oma hinge seest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kindlasti on teisigi, kel maja või korter, tahaks ära müüa aga ei saa tänapäeval sellist hinda nagu selle eest on makstud. Odavamalt müües maksad surnud hobust pangale veel aastaid – seda ka ei taha. Teist kinnisvara kõrvale soetada ei jaksa.
Te ka lihtsalt elate oma kodus kuigi see enam ei rahulda teid aga müüa ka ei saa nagu? Tuleb siis edasi rahulolematult elada? Või panna müüki, et äkki keegi tahab? [/tsitaat]
Rahulolu või mitte sõltub su enda tõekspidamistest. Alati ei pea ju olema VEEL suurem, kallim, kõrgem jne.
See, mis sul praegu on, vastab su võimalustele ja nii ongi ju hästi.
oeh ja mina vigisen, et mul 23000 euri laenu kukil suvila eest, mida enam ei vaja ja müüa ei saa.
Mina ütleksin jällegi, et elus tuleb õppida suuri otsuseid vägagi eriti põhjalikult läbi mõtlema.
Miks ostate kinnisvara millel pole teie jaoks perspektiivi? Asukoht (võimalike laste ja iseenda-vanemate tervise, transpordi ühenduste, päevavalguse jne jne seisukohast), suurus, laiendamise võimalus?! Ikka pea tuleb tööle panna, kõik läbi mõelda. Mida siis veel mõelda kui mitte oma otsuste õigsuse üle?
Meie ostsime 2006 kodu, sellise, kust võib sõna otseses mõttes jalad eest lahkuda. Olime rahulolevad. Vahepeal oleme tööd teinud-tublimad-rikkamad, ka nõudmised suuremad, pere suurem. Ei pea midagi müüma – ostsime hoopis uue kinnisvara kõrvale, nii et saab vanaga ühendada. 2006 oleks see maksnud 30% enam kui täna!! Siis polnud seda rahagi ega laenu saamise potentsiaali. Elame rahulolevatena edasi!
Kapitalism on karm asi .Vott sellised olukorrad treenivadki iseseisvat mõtlemist ja teadmist miks samal stardijoonel alustajatest mõni jõuab finisisse ennem ja mõni sörgib sabas. Majanduses sama lugu, õpi kogemustest ja ega see pole viimane kriis majanduses , neid tuleb veelgi. Seega jäta meelde ning ehk tulevikus mõnes teises situatsioonis suudad teha arukama valiku. Kuna inflatsiooniratas keerleb edasi siis 10- 15 aasta pärast on praegune võlasumma hoopis teise väärtusega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ostsime ka buumiajal 2-toalise korteri, Piritale 1,5milli. Vahepeal kui oli euribor kõrge oli väga raske aga siis olime kahekesi ja saime hakkama.
Nüüd oleme kolmekesi ja 50m2 ruutu on meile väike.
Tahaksime ka maha müüa aga oleme samas seisus, et kuigi laenu on nüüd pea 6 aastat makstud saaksime parimal võimalikul juhul ikkagi ca 13000 euriga vastu pükse.
PÕhjus, miks ma peamiselt rahul ei ole on selles,et toredas hubases korteris ei ole privaatsust. St et ei ole sellist kohta kus ma saaksin vaikselt omaette olla, omi mõtteid mõelda või asju teha, või lihtsalt pool tundi üksinda vaikuses olla.
Kõige kurvem selle asja juures on ka see, et sai isegi natuke säästetud ja vabandedes praegusest koreterist ja laenust saaks teha korraliku sissemakset ja osta suurem korter või ridaelamuboks ilma lisatagatiseta ja edasi elada.Ja võib olla veel lapsi saada, soov on aga nii väikses korteris läheks lihtsalt ise hulluks. Närve peab hoidma, ja tahaks ikka, et kodu oleks selline koht kus saad puhata ja taastuda[/tsitaat]
Andke enda oma üürile ja üürige endale vähe suurem asemele. Teine variant – ehitage ümber pisut.
Meil on väga hea planeeringuga väike kolmetoaline, 60 ruutu. Ostetud buumi ajal, kui olime just abiellunud. Lapsed olid tulevikupildis muidugi olemas, sellega kodu soetades ka arvestasime. Nüüd on kolm last, mahume ilusti esialgu.
Arvestasime ostes ka, et krahhi puhul saab korteriga vähem vastu pükse kui maja, krundi või ridaelamuboksiga, samuti on korterit kergem müüa (poolikut 2-millist maja ei osta täna keegi ka siis, kui sama maja buumi ajal maksis 4 milli) js lihtsam on müüa hea taristuga kohas paiknevat asja kui põllupealset.
Meie kaotaksime praegu müües vanas vääringus 400 kuni 500 tuhat krooni. Samas välja üürides saaks päris normaalset üüri igakuiselt.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kle, kellele sa seda räägid. Intressidest ja masust … Enamik inimesi omab laene tänapäeval.
Mul on ka eluasemelaenu 25 aastat veel maksta.
Ja ma pole enam kakskümmenviis ammu.
Hõredat osmikut korralikuks koduks pidades oleksid ehk mõne teise inimese nõu pidanud kuulama. Aga ilmselgelt sa seda ei teinud, nagu ka praegu kumab su suhtumisest läbi, missugune maailmatark, proff ja hea inimene pealekauba sa oled.
Mutsamamma ütles hästi – muuda suhtumist, mõtle maja elamisväärseks või muidu mürgitad oma hinge seest.[/tsitaat]
Müstika. Ma seletan korduvalt, et alati ei lähe kõik nii hästi. Me konsulteerisime erinevate inimestega. Tänan muretsemast. Küsisime nõu ja lõpptulemus oli maja ost. Näe, nõuandjad ka ei osanud arvata, et sellise petukauba otsa satume ja et sellised keerdkäigud elus ees ootamas on.
Aga üks on minu jaoks hästi – mina olen leppinud oma suure ja lolli veaga, ja pingutan ja näen iga päev vaeva, et edasi läheks paremini ja et mu lapsed ei peaks nälga kannatama. Ja mõistan ka neid inimesi, kellel mõni asi elus nihu läheb, isegi kui nad omaarust on kõik läbi mõelnud ja hoolega valmistunud ja arukalt käitunud.
Aga vähemalt ei ole ma ülbe ega tembelda teisi wannabe’deks ega viitsi vaeva näha neile selgitamaks, KUI rumalad nad minu meelest on. Sina võid mind mõnitada, palju jaksad, sellest ei muutu ma enam lollimaks 😉 Mõistmist aga igaühesse ikka ei süsti, vabandust, aga ainuke, kelle postitustest siin \”maailma tarkus\” kumab, oled Sina 😉
Ma ei imesta, et nii paljud kurdavad, et Eesti inimeste pärast lahkuvad siit.
Kus on nüüd need inimesed, kes siin alati raiuvad, et üürimine ei ole üheski olukorras õigustatud ja tuleb võtta kinnisvaralaenu, kasvõi veri ninast väljas?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga küsin siis niipidi, et – kas Sa muidu saad kõigist maailma asjadest aru?
Mina pean tunnistama, et mina küll ei saa. Ma olen oma alal väga kõrgelt hinnatud proff ja paljudes teistes asjades ka väga andekas. Lapsevanemana ka õnnestunud, sest lapsed on õnnelikud ja hästi kasvatatud. Aga IGAL alal ma ei ole proff, ja näed, minu nõrgaks küljeks osutus kinnisvarabuum, kui läksin hea reklaami ja magusa müügijutu orki. Kõik maaliti nii ilusaks ja värviliseks, kuidas siis sellist asja nagu oma kodu oma lastele mitte osta.
[/tsitaat]
Ma olen ka majandusasjades suhteline võhik ja samamoodi üritati mulle 2006 magusa müügijutuga \”meie ideaalset oma kodu\” müüa. Ikka kogu see jutt sinna juurde: kinnisvarahinnad ainult kasvavad, kui praegu ei osta, siis aasta pärast oled juba lootusetult rongilt maas, majandus muudkui tõuseb, sellega ei saa hävida jne. Läksin kinnisvarafoorumisse, lugesin paar teemat läbi. Siis guugeldasin natuke ja lugesin mõne eksperdi arvamuse läbi. Ei võtnud paari tundigi, kui pilt oli selge: ostmine sellel hetkel halb mõte. Ei pea ise ekspert olema, aga praegu on infoajastu ja ekspertide hinnangud on kergesti leitavad.
Kahjuks on praeguste laenulõksus istujate jaoks juba hilja, aga läheb aeg mööda ja tuleb uus buum. Loodetavasti on siis juba vähem neid, kes ilusaid müügijutte usuvad, sest tark õpib teiste kogemustest.
Lohutuseks ainult niipalju, et tõenäoliselt ei pea pensionini ootama, uus majanduskasv tuleb märksa varem, kui majandustsüklitega midagi põhimõtteliselt nihu ei lähe.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]inimesed võtsid laenu kuna seda pakuti ja anti, keegi ei mõlenud, et peab seda kuni pensini maksma või pigem ei teadvustanud seda, silme ees oli ainult uus elamine. [/tsitaat]
Lollide käest tulebki raha ära võtta. Kui ikka mõtlemisvõimet ei ole ja uus elamine silme eest kirjuks võtab, pole vaja hiljem halada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
