Puudega lapse vanemana ütlen – ära palun ennast läbi põleta! Häid spetsialiste on väga vähe.
Puudega lapse vanemana on minule nt. täiesti arusaadav, et igaks asjaks on oma koht ja aeg ning võimalused tuleb lihtsalt tekitada. On täiesti arusaadav, miks ei ole võimalik saada teenust alates kella 18st – vabandust, kuid enamasti on ka sellel inimesel oma aeg puhata ja pere seltsis patareisid laadida. Samas ma tean, et aetakse ka jonnakalt oma õigust taga. Mõningad näited lapse koolist ja üks nö. tänavalt:
– Väikeklassi ühel lapsel avanes koolisisene terapeudiaeg keset koolipäeva ning oli vaja teha tunniplaanis pisike muudatus: vahetada omavahel ära eesti keele ja matemaatika tund, et antud laps saaks käia terapeudil selle tunni ajast, milles ta tugev oli. Kokkulepped tehti 4 teise lapse ja lapsevanemaga ära ja kui oli vaja viimast lapsevanema poolset nõusolekut, siis abivajava lapse ema teatas, et temale isiklikult ikkagi ei sobi see! Mitte lapsele, vaid emale jäi ühtäkki ette koolipäevasisene tundide järjekorra muudatus…
– sama lapsevanem on ise kodune, kuid samuti nõudis õhtust (peale 17) terapeudiaega selleks, et lapsega just siis käia. Põhjus: lapse koolisoleku ajal on ka pere teine laps lasteaias ja siis saab tema puhata! Tegemist ei ole raske puudega lapsega, kes väga väsitaks või 101% tähelepanu nõuaks.
– tugiisik ei sobinud, kuna noorhärrast kandidaadil olid liiga pikad juuksed. Taaskord, ette ei jäänud lapsele, vaid lapsevanemale.
– tugiisik tembeldati ise puudega isikuks, kuna kandis prille (normaalsed inimesed ei kandvat)
– viimane näide oli nö. tänavalt. Loomakliiniku parkimiskohad olid täis ja mul oli vaja vaid 5 minutit selleks, et 6 narkoosist toibuvat kassi autosse tõsta. Parkisin invakohale, jätsin oma puudega lapse (teismeline, saab kenasti hakkama) autosse ja läksin ja tõin mehega kassid ära. Tagasi tulles oli auto pooleldi kinni pargitud ja üks naine räuskas, et mis õigusega ma sinna pargin, kas mul on ajupuue. Üritasin viisakalt vastata, et antud hetkel oli selline lugu ja ma korraks jätsisn, et lihtsalt operatsioonilt toodud loomad ära tuua (irooniliselt oli ühel neist avastatudki nö. ajuprobleem) ja juhtisin tähelepanu, et puudega laps on ju autos. Kuid naisterahvas muudkui räuskas ja räuskas. Jah, mul polnud invamärki, sest ma olen alati ilma selleta ja invakohti kasutamata hakkama saanud, mis siis, et seesama puudega laps istus mul ju sealsamas ja tunnistas seda kohutavat käitumist. Jah, sellel naisterahvasl oli invamärk, kuid tema eesmärk oli puhtsalt lustima sinna minna (antud kompleksis on mitmeid meelelahutuskohti, peale loomakliiniku pole seal ühtegi meditsiiniasutust), mitte kasutada seda õigust praktiliste asjade ajamiseks. Ma ausalt oleks saanud pahameelest aru, kui ma oleks invakoha kinni parkinud kliiniku ees jne, kuid sõimelda teise puudega lapse perega meelelahutuskoha ees oleva parkimiskoha eest? Nähes operatsioonilt tulnud kassidega transpordikaste… Pika loo lühike kokkuvõte: mul on nüüd kenasti ka endal invamärk autos ja kui on vaja taas vabatahtlikuna minna antud kliinikusse loomi transportima, siis käime lapsega kahekesi juhuks, kui meelelahutajad on taas loomakliiniku kohad täis parkinud ja on vaja invakohta kasutada, andes selle koha kasutusele ka mingisugusegi mõtte.
Kui need näited jälle summeeritult kokku võtta, siis tuleb välja ka see, et osad puuetega laste vanemad lihtsalt ei hooli teistest ja elavadki “aga mul on ju nii raske” motoga. Jah, on raske, kuid elatav! Teemaalgataja peab lihtsalt ennast kehtestama, et ta suudaks veel pikalt edasi aidata!