2017. aastal algatati teema, et kaob ära see nö vanamoodi kirjatehnika ning enam ei pea lapsed esimeses klassis ilukirja maalima, mis esiti oli mõeldud just sulepeaga kirjutamise jaoks. Kirjatähtede kirjutamine pidi minema nö vabaks, et enam tähti omavahel siduma ei pea.
Kuidas aga tegelikkuses see asi hetkel koolides on? Kelle lapsed peavad/pidid 1-2 klassis ikka ilukirja paberile vedama?
Lihtsalt huvitav teada, kas see seadus siis rakendus ka või mitte?
Siin link ka artiklile:
21. Koolis pole midagi muutunud
Minu laste koolis oli sellel ja eelmisel aastal kirjatehnika täitsa alles.
Õnneks siiski õpetajad olid mõistvad ja mingit tõsist ilukirja ei nõutud. Piisas kui oli lehekülg enam-vähem viisakalt täidetud.
Kui kirjatehnikat ei harjutaks, siis ei saaks keegi ju lapse käekirjast aru. Sidumata kirja kirjutamine võtab reeglina palju kauem aega. Kui lapsel on vaja kirjutada pikemaid tekste tekib sellest probleem.
Kui kirjatehnikat ei harjutaks, siis ei saaks keegi ju lapse käekirjast aru. Sidumata kirja kirjutamine võtab reeglina palju kauem aega. Kui lapsel on vaja kirjutada pikemaid tekste tekib sellest probleem.
Sidumata tähtede kirjutamine ei võta rohkem aega. Jah, sinul, kes sa oled harjunud siduskirjas kirjutama, võtab see rohkem aega.
Alustati raamatutähtedega ja siis ikka klassikaline siduskiri.
Kui kirjatehnikat ei harjutaks, siis ei saaks keegi ju lapse käekirjast aru. Sidumata kirja kirjutamine võtab reeglina palju kauem aega. Kui lapsel on vaja kirjutada pikemaid tekste tekib sellest probleem.
Mul üks laps gümnaasiumis, teine põhikooli lõpus. Ehk siis mõlemad saanud esimeses klassis kirjatehnikat täie rauaga. Ja ei saa mina nende käekirjadest aru. Nemad muidugi väidavad sama minu käekirja kohta. Aga kiri on ikka seotud, ei päästa see midagi.
Kui kirjatehnikat ei harjutaks, siis ei saaks keegi ju lapse käekirjast aru. Sidumata kirja kirjutamine võtab reeglina palju kauem aega. Kui lapsel on vaja kirjutada pikemaid tekste tekib sellest probleem.
Mul üks laps gümnaasiumis, teine põhikooli lõpus. Ehk siis mõlemad saanud esimeses klassis kirjatehnikat täie rauaga. Ja ei saa mina nende käekirjadest aru. Nemad muidugi väidavad sama minu käekirja kohta. Aga kiri on ikka seotud, ei päästa see midagi.
Kui sel kirjatehnika põhjalikul harjutamisel ja vihikute viisi tähtede-sõnade maalimisel oleks väga suur mõju, peaks meil viimase kui ühe täiskasvanu käekiri olema ka selge, loetav ja imeilus. Me kõik oleme seda ju ühtviisi õppinud, põlvkondade kaupa, vähemalt 60ndate lõpust saadik (mis enne toimus, ei tea). Aga ikka on paljudel üsna jube käekiri.
Oma laste varesejalgu mina küll kokku veerida ei suuda 🙂 Kuigi koolis oli kirjatehnika mõlemal 5. Ja vihikud olid tõesti ilusad. Kui palju vaeva nad nägid, lehekülgi ümber kirjutasid, nii hästi mäletan! Juba põhikooli lõpuks polnud sellest midagi järele jäänud.
Mhmh, mulle palus ema õpetajal eraldi kirjatehnika ülesandeid anda, sest muu õppimine oli nii lihtne. Eks ma maalisin, loetav oli, aga ilus mitte iialgi. Ikka tähed eri suurusega, eri kalde all jne. Siiani on käekiri väga kole, ja loetav ainult siis, kui ma ise tahan.
Kui kirjatehnikat ei harjutaks, siis ei saaks keegi ju lapse käekirjast aru. Sidumata kirja kirjutamine võtab reeglina palju kauem aega. Kui lapsel on vaja kirjutada pikemaid tekste tekib sellest probleem.
Kes see ikka tänapäeval enam käsitsi pikemaid tekste kirjutab?!
Minu lapse klassis harjutati mõlemat moodi kirjutamist. Töövihikus üks leht oli seotud kirjas ja teine sidumata. Etteütluseid tehes pidid kirjutamiseks valima ühe viisi.
Aga nende klass oli ainus selles koolis, kes nii said kirjutada. Teistel oli vanamoodne kirjatehnika.
Siduskiri on ilus. Olen väga poolt, et seda õpetatakse ja harjutatakse. Olgu oma valik kuidas hilisemas elus kirjutada.
Eks see käekiri lähebki käest, kui tempo kiireneb.
Minumeelest jälle vajalik oskus- loetava käekirjaga kirjutamine. Või kuidas need õp töid peaks parandma?
Lisaks on siduskirja kirjutamine oluliselt kiirem võimalus- ei pea pastakat tõstma.
2017. aastal algatati teema, et kaob ära see nö vanamoodi kirjatehnika ning enam ei pea lapsed esimeses klassis ilukirja maalima, mis esiti oli mõeldud just sulepeaga kirjutamise jaoks. Kirjatähtede kirjutamine pidi minema nö vabaks, et enam tähti omavahel siduma ei pea.
Kuidas aga tegelikkuses see asi hetkel koolides on? Kelle lapsed peavad/pidid 1-2 klassis ikka ilukirja paberile vedama?
Lihtsalt huvitav teada, kas see seadus siis rakendus ka või mitte?
Ükskõik, kas sidus või sidumata Ühe süsteemi vahetamine teisega ei vähenda harjutamise vajadust.
2017. aastal algatati teema, et kaob ära see nö vanamoodi kirjatehnika ning enam ei pea lapsed esimeses klassis ilukirja maalima, mis esiti oli mõeldud just sulepeaga kirjutamise jaoks. Kirjatähtede kirjutamine pidi minema nö vabaks, et enam tähti omavahel siduma ei pea.
Kuidas aga tegelikkuses see asi hetkel koolides on? Kelle lapsed peavad/pidid 1-2 klassis ikka ilukirja paberile vedama?
Lihtsalt huvitav teada, kas see seadus siis rakendus ka või mitte?
Siin link ka artiklile:
See polnud ju mingi seadus, lihtsalt kirjastused hakkasid erinevaid kirjatehnika tv tegema ja õpetajatel on nüüd valik, mida, kuidas ja millal õpetada.
Ma mäletan enda kooliaega. Läksin 1.klassi -94 aastal ja oi kuidas mulle meeldis see kirjatehnika. Mu ema oskab kalligraafiat ja võibolla on ka minus geenidega saadud armastus ilusa kirjatehnika vastu. Õpetajad alati koolis kiitsid kui ilus käekiri mul on ja alati kui ema kirjutas tõendi kooli siis klassijuhataja alati ütles kui imeilusalt mu ema oskab kirjutada.
Mul laps eestis koolis ei käi ja minu meelehärmaks ei nõuta siinsetes koolides sellist käekirja nagu minu ajal oli. Kirjutavadki tähti nagu trükimasin ja õpetajale piisab, et tekst oleks loetav. Olen üritanud õpetada oma lapsele aga no ei tule tal välja. Ja ta käekiri on kole.
Olen üritanud otsida prinditavaid kirjathnika lehti aga no ei leia.
Kui vaadata mis toimub mujal maailmas kirjatehnikaga, siis olulisemaks peetakse, et inimene kirjutab. Ilukiri peaks tulema kõnealla siis kui oma mõtete väljendamine tuleb juba lihtsalt välja. Kahte asja korraga ei saa õppida, ilusalt kirjutama ja oma mõtteid väljendama. Üks peab tulema enne ja kui selleks tuleb ilukiri, siis oma mõtete väljendamine on sellega pärsitud.
Kui kirjatehnikat ei harjutaks, siis ei saaks keegi ju lapse käekirjast aru. Sidumata kirja kirjutamine võtab reeglina palju kauem aega. Kui lapsel on vaja kirjutada pikemaid tekste tekib sellest probleem.
Kuidas saab lihtsamate tähekujude kirjutamine rohkem aega võtta? Ja kas on vahet, kas sa tähtede sidumiseks lohistad kirjutusvahendit mööda paberti, et eelmine täht järgmisega siduda või tõstad pliiatsi hetkeks üles ja asetad ta ilma sidumata järgmise tähe kirjutamiseks maha?
Uuringud ütlevad ka seda, et ajalist vahet seotud ja sidumata kirja kirjutamisel ei ole.
Olen üritanud otsida prinditavaid kirjathnika lehti aga no ei leia.
Rate this item:Submit Rating00
file:///C:/Users/PC/Downloads/kirjatehnika_lehed_2_klass.pdf
https://www.dropbox.com/s/bkvs4tgfguks5tx/T%C3%A4htede%20ja%20numbrite%20kirjutamine_103lk.pdf?dl=0
Erinevad vihikud raamatupoodides, nt http://www.nutivihik.ee/
Minu laps kirjutab ilma harjutamata lahuskirja alates kuueaastaseks saamisest. Koolis kannatas 2 aastat siduskirja ära (mitte keegi ei saanud ta käekirjast aru sel ajal) ja läks siis tasapisi tagasi oma lahuskirja peale. Õpetajad tundsid silmnähtavat kergendust. Kirjutab muide oma ea kohta väga kiiresti. Tulemus on ilus, selge ja loetav, ei pea enne “teise inimese käekirjaga harjuma” nagu siduskirja korral.
Ma mäletan enda kooliaega. Läksin 1.klassi -94 aastal ja oi kuidas mulle meeldis see kirjatehnika. Mu ema oskab kalligraafiat ja võibolla on ka minus geenidega saadud armastus ilusa kirjatehnika vastu. Õpetajad alati koolis kiitsid kui ilus käekiri mul on ja alati kui ema kirjutas tõendi kooli siis klassijuhataja alati ütles kui imeilusalt mu ema oskab kirjutada.
Mul laps eestis koolis ei käi ja minu meelehärmaks ei nõuta siinsetes koolides sellist käekirja nagu minu ajal oli. Kirjutavadki tähti nagu trükimasin ja õpetajale piisab, et tekst oleks loetav. Olen üritanud õpetada oma lapsele aga no ei tule tal välja. Ja ta käekiri on kole.
Olen üritanud otsida prinditavaid kirjathnika lehti aga no ei leia.
Prindi kirjatehnika harjutamiseks tühi jooneline leht ja tee sinna ise tähed ette mida siis laps saab järgi teha. Jooneline leht netis olemas. Googelda – handwriting practice worksheet
Meie laste koolis on muutunud aastatega see, mida kirjatehnikalt nõutakse. St kui võrrelda esimest ja noorimat last, siis vanim pidi hullu moodi seda kirjatehnikat harjutama, tohutult nõuti ja tulemus on ikka see, et täiskasvanuna kiri täiesti loetamatu. Noorim tegi ka midagi kirjatehnikas, aga see ei olnud enam primaarne, lihtsalt õpiti selgeks ja harjutati korra tagamiseks (et tekst oleks arusaadav) ja stressi sellega ei kaasnenud. Ühesõnaga, asi on muutunud leebemaks küll (ja me oleme sellega väga rahul). Tegu nn. eliitkooliga.
Eks see käekiri lähebki käest, kui tempo kiireneb.
Minumeelest jälle vajalik oskus- loetava käekirjaga kirjutamine. Või kuidas need õp töid peaks parandma?
Lisaks on siduskirja kirjutamine oluliselt kiirem võimalus- ei pea pastakat tõstma.
Minu käekiri oli keskkoolis teistele praktiliselt loetamatu ja ülikoolis, kus tuli veel rohkem ja kiiremini konspekteerida, läksin üle nn lahuskirjale. Lahuskirja idee ongi ju selles, et see on lihtsam ja loetavam. Siduskiri on ilus vaid siis, kui see on tõesti ilusasti kirjutatud, eelistatult tuši või tindiga. Teen ise sellist ilukirja ka (aga mitte kiiresti), aga minu meelest kuulub see tõesti pigem kunsti- kui emakeeletundide alla.
Siduskiri oli oluline siis, kui kirjutati veel tindi ja sulepeaga. Tänapäevased sulepead on muidugi nii head, et nendega saab probleemideta ka lahuskirja kirjutada, aga minu algklasside ajal oleks lahuskiri tähendanud väga ebaühtlast kirja ja rohkelt tindiplekke, vähemalt algajale kirjutajale küll. Olidki ju tindipotid laual ja kuivatuspaberid vihikute vahel.
Kirjatehnika on minuarust ikka vajalik – just seda enam, et käsitsi enam väga palju tänapäeval ei kirjutata. Aga vahel on vaja. Me ei taha ju kasvatada äpusid, kes ilma arvutita enam iseenda jaoks ka märkmeid teha või 4*6 arvutada ei oska.
Aga kirjatenhika häda on see, et teda õpetatakse sellises vanuses lastele, kus käelise arengu tasemes on väga suured erinevused. Mõni maalib kirjatähti, mis on äravahetamiseni sarnased näidis-kirjalehega, mõni teine ei suuda isegi kahte enam-vähem ühesugust tähte produtseerida. Ja need teised saavad täiesti põhjendamatult “kolki”, sest nad ei ole ise mingil moel süüdi selles, et nende käeline areng aeglasem on (tihti on need just suvel sündinud lapsed, kes ongi osadest klassikaaslastest üle poole aasta nooremad).
Tean seda nii omast käest – minul on ainult lapsepõlvetraumad meeles kirjatehnika ja kurja algklassiõpetajaga seoses, kuigi praegu on mu käekiri kena ja olen veidi ka kalligraafiaga tegelenud. Ja samuti kannatas üks minu lastest – suvel sündinud poisslaps – kellel hiljem just kunstianne avaldus ja kes väga ilusasti nii kirjutada kui joonistada oskab.
Eks lahendus ongi see, et kirjatehnikat õpetada siiski suht leebelt – olles mõistvad nende suhtes, kes alguses lihtsalt ei suuda paremini. Aga õpetada ja ilusat kirja harjutada tuleks minuarust veidi kauem – nt veel ka 4. klassis, kus juba kõigi laste käeline areng sealmaal on, et selle õpetuse tulemusena nad ka päriselt ilusasti kirjutama õpiks.
Laps läheb 5.klassi ja õpiti vaid siduskirja.Tavaline piirkonnakool.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
