Teema: Kirjutage palun sotsiaalfoobiast

Mul oli väga madal enesehinnang, väärastunud minapilt ja sellest tulenevalt kartsin ma kõike ja kõiki. Väljas suutsin ilma põdemata käia ainult pimedas, kui päeval pidin kuhugi minema, siis vaatasin ainult maha. Teiste inimeste pilkudest oskasin ainult halba välja lugeda, kui nägin teisi omavahel tasakesi rääkimas, siis olin kindel, et minust räägitakse midagi halba. Väga sassis olin. Kõik jätsin pooleli, sest lihtsalt ei julgenud midagi teha ega kuhugi minna.

Ma ei ütleks, et halvasti koheldi. Ei pakstud ega karjutud, aga probleem võis olla selles, et mind ei kiidetud ega julgustatud piisavalt. Ja üldse tegelikult ei mäleta, et keegi oleks mulle midagi minu kohta seletanud. Et mis mu tugevad küljed on ja millele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Välimuse pärast põdemine võis tulla sellest, et meil polnud kodus ühtki seinapeeglit. Ainus suurem peegel asus kapiuksel seespool ja sinna ma päris väiksena end uurima ei ulatunud. Ja kui veel loll sugulane ütles, et ma olen paks ja mul on elevandikõrvad, siis olingi omadega maas. Tegelikult pole mul mingeid elevandikõrvu ja kui tolleaegseid pilte vaatan, siis paks ei olnud ma samuti.Nii, et vot mida üks nõme märkus võib teise inimesega teha.

Mina sain esmast abi psühholoogilt. Edasi tuli aastatepikkune töö iseendaga ja viimase foobiaraasu viis laste sünd, sest ma lihtsalt ei saa ju jätta arstile helistamata kui laps on haige. Varem ei julgenud ma tõesti mitte midagi.

Ma arvan, et parim, mida sa teha saad, on pöörata tema headele omadustele tähelepanu. Kui inimene saab positiivset tagasisidet, siis saab ta sellest jõudu, et ise ennast edasi aidata.