Mu laps käib 4. klassis, iseenesest tore, pisike maakool, ja ta on väga lahtise peaga poiss: harva kui tal jääb midagi koju õppida või saab hindeks millegi muu peale “5”. Ei, ma ei tulnud siia oma lapsele oodi laulma, vaid meil on tõsine probleem: ta on sattunud oma lahtise pea tõttu klassis teiste poiste (klassis 12 poissi ja 4 tüdrukut) poolt tõrjutuks. Klassijuhataja teab, ta on sellel teemal juba palju rääkinud nii laste kui ka vanematega. Klassis on käinud rääkimas kooli sotsiaalpedakoog-psühholoog. Mu pojal ei ole probleemi suhtlemisega: lihtsalt klassis on suhtumine, et õppimine pole vajalik ja kõiki (2 poissi ja 1 tüdruk), kellel on üle keskmise hinded kiusatakse põhiliselt tõrjumise ja verbaalsete väljenditega. Kusjuures teistest klassidest on tal üsna palju sõpru ja oma klassis on kõik tüdrukud temaga koos (vahetundides hüppavad kummikeksu või mängivad kalameest). Rohkem on tal sõpru endast vanemate hulgas (6.…8. klassist).
Ma enam ei tea mida veel teha, et see õppeaasta lõpuni vastu pidada? Jah, soovinuks minagi panna oma lapse kohe kooli, kus on õppimine au sees ja lahtist pead hinnatakse, kuid meil avaneb selleks võimalus alles viiendast klassist. Täpsemalt siis saab neljanda klassi kevadel sooritada sisseastumiskatsed ja kui pääseb läbi kadalipu, ongi võimalus õppida siinse piirkonna (80km raadiuses rohkem pole) ainsas erakoolis.
Teema: Kiusamine hea pea pärast
Ma soovitab erakooli jutule minna (ja aus olla), vb teevad erandi. Jõudu!
Nii kahju, et klassis selline olukord on tekkinud. Ma ei saa aru, et kuidas on võimalik kui õpetaja, vanemad ja sotsiaalpedagoog lastega räägivad ja midagi ei muutu? Õpetaja peaks tegema sellise vestlusringi, kus on vanemad, õpilased ja psühholoog ning igaüks saab sõna, et mis tema sellest olukorrast arvab. Või piisaks esialgu ka sellest, kui lihtsalt lastega selline mõnus vabamas vormis arutelu korraldada. Järelkult nendel lastel on omal mingid probleemid, et elavad ennast niimoodi välja.
Õnneks on minu lapse klassis (üks Tallinna kesklinna kool, 6 klass) õppimine popp. Väga harva juhtub, et keegi saab kehva hinde ja siis on piinlik. Mida paremad hinded, seda popim oled.
Loodan, et kõik sujub ning üks mõnus vestlusring aitab probleemi lahendada.
Tuleb tuttav ette… 🙁 Mina olin kooliajal samuti lahtise peaga, eriti kodus ei õppinud, aga hinded olid head, käisin olümpiaadidel ja sain seal häid kohti. Aga lisaks olin ka samas koolis töötava õpetaja laps. Suur osa klassist arvas, et olen pugeja ja et saingi häid hindeid sellepärast, et ema koolis töötas. Oli päris palju tõrjumist ja kiusamist. Õnneks oli mul alati paar head sõbrannat ja gümnaasiumis vahetus osa seltskonnast ja õhkkond muutus paremaks – kuid mõningate poolt see tõrjumine jäi alles. Mul ei ole siiani erilist huvi näiteks klassikokkutulekutel käia.
Väga kurb, kui selline asi juba nii noores eas toimub – tavaliselt muutuvad osad lapsed “vastikuks” pigem puberteedieas. 4. klassis võiks veel ju õppimine au sees olla – ehk on tõesti abi, kui õpetaja selle asja tõsisemalt käsile võtaks. Kui aga see ka ei aita, siis ei oskagi muud soovitada, kui toeta oma last, et tal oleks jõudu see aasta veel vastu pidada ja tuleb pöialt hoida, et sügisest õnnestub kooli vahetada.
Tuttav olukord.
Rääkisin lapsega kiusamisest ja andsin algusas võimaluse tal endal norija paika panna. Sisimas teadsin kohe, et vaevalt see midagi muudab, aga laps vähemalt proovib ise hakkama saada. Kinnitasin, et kiusamisest rääkimine pole kaebamine ja kiitsin julgust teema üles võtta. Kuna norimine ei lõppenud, siis rääkisin õpetajaga. Kiusaja palus vabandust ja
“Leppis ära”. Tegelikult ei muutunud midagi. Kiusamine jätkus, aga kavalamalt. Õpetajate ees tehti head nägu ja mängiti sõpra, aga kui täiskasvanuid ligiduses polnud, siis jätkus norimine. Võtsin norija vanematega ühendust ja palusin viisakalt oma lapsega rääkida. Loomulikult olid vanemad kaitses ja hakkasid eitama ning süüd hoopis minu lapse kraesse veeretama. Olin valmis,et saan vastuseks – ” minu laps ei tee kunagi midagi” jne…
Lõppes see siis kui ise kiusajaga rääkisin ja lubasin noorsoopolitseisse pöörduda. Ma ei ähvardanud, aga tegin lühidalt ja konkreetselt selgeks mis juhtub, kui see nüüd ja kohe ei lõppe.
Õppetund sellest mulle endalegi, et asju ei aeta läbi mitmete inimeste ja tuleb rääkida konkreetselt ilma vaidlemata ja ise viisakaks jäädes. Kui toimub koolis, siis tulebki kokku kutsuda kiusaja, kiusatav, õpetaja ja lapsevanemad. Silmast silma rääkida. Kui ei taha sõber olla, siis ei peagi olema , aga norimine-kiusamine pole lubatud! Kui selgub, et siiski on kaks osapoolt ja omal lapsel ka ikka tibakene süüd on, siis tuleb ka seda tunnistada , lasta lastel vabandada ja loota, et saadi aru ja elu läheb rõõmsalt edasi.
See asi peab ikka algama ilmselt mingist ühest lapsest, ühest kiusajast – kuidagi uskumatult kõlab, et kogu klass on õppimisvaenulik sattunud. Kas see üks laps on tuvastatud? Temaga peaks ju tegelema. Minul on ka väga hea õppeedukusega lapsed ja pole kellelgi neist olnud probleemi, et heade hinnete pärast kiusataks. Minu arust on ikka tarkus juba laste hulgas pigem austusväärne omadus.
Kuidas kiusamine ja tõrjutus avalduvad?
Sõnalise kiusamise puhul tuleks treenida
sõnadega vastamise oskust. Elus vajalik
oskus ja andekal peaks se kerge õpida olema.
Tõrjutusest ma ei sa aru.
See on isegi tore kui “pööbel”
oma kampa kutsumisega liialt ei tüüta.
Kõigiga ei saa ja ei peagi sõber olema.
Jah, kiusamise algatajad on tuvastatud ning neile olukorda selgitatud nii õpetaja poolt kui olen ka ise käinud rääkimas (õpetaja palvel). Päris ümarlauda pole tehtud, et kiusajad ja kiusatavad vanematega ning õpetaja. Kahjuks on seda väga keeruline teha, sest kolmest ninamehest kahe vanemad ei tule kooli.
Kui imestatakse kuidas on võimalik, et kiusamine ei kao kuigi räägitakse, siis, jah, see kaob täiskasvanute silmade alt, kuid jätkub kohtades, kuhu ei näe. Ka tualetti kinni panemine või enne kehalise tundi riietusruumi mittelaskmine on kiusamine, aga seda ei nähta.
Tõrjumine on üks kiusamise viise: ei lasta mängima või aetakse minema.
Olles ise olnud kiusatav alates sellest kui väikesest maakoolist suurde linnakooli peale kolimist teise klassi viimasest veerandist läksin kuni gümnaasiumi lõpuni välja. Ma olin vaikne ja hoidsin omaette. Mind leiti siis üles kui oli vaja kodutöid maha vehkida (selleks võeti jõuga mitmekesi vihik/töövihik mul kotist). Kahjuks polnud mul kodu poolt tuge ja pidin kõige sellega ise hakkama saama ning eks ma varjasin seda ka väga hoolikalt.
Ma soovitab erakooli jutule minna (ja aus olla), vb teevad erandi. Jõudu!
Mis erandit nad siin teha saavad kui selles koolis ei ole algklasse ja kõige noorem klass ongi 5.?
hüppab üle, kui on nii lahtise peaga.
Mis erandit nad siin teha saavad kui selles koolis ei ole algklasse ja kõige noorem klass ongi 5.?
kas jutt on Sütevakast? seal koolis selliseid muresid ei tule, sest kõik on taibud.
aga seniks – las siis sõbrustabki nende suurematega. ega läbi seina minna pole võimalik. sina ise saad niipalju toeks olla kui kõrvalt võimalik on ja lõppude lõpuks omandab laps ikkagi oma pere väärtused, mitte koolikeskkonnast saadu.
Mina soovitan ka lapsele õpetada paksu nahka kasvatada ja oma klassiga mitte suhelda, vaid nendega, kes sõbrad mujalt. Kui tehakse liiga, tuleb õpetajale öelda, maha vaikida ei saa. Elus on sellist oskust vaja, lihtsalt distantseerid end kiusajatest. Väga hea näide on see Miks mitte noortesari, kus seda peategelast Annat ka kiusatakse, kuid ta ei lase end häirida. Ajab oma asja. Poisil on teil siht silme ees, vahetada kooli ja küllap ta ka katsetega sisse saab. Kui ei saa, siis igal juhul vahetada kooli.
Mis erandit nad siin teha saavad kui selles koolis ei ole algklasse ja kõige noorem klass ongi 5.?
kas jutt on Sütevakast? seal koolis selliseid muresid ei tule, sest kõik on taibud.
aga seniks – las siis sõbrustabki nende suurematega. ega läbi seina minna pole võimalik. sina ise saad niipalju toeks olla, kui kõrvalt võimalik on ja lõppude lõpuks omandab laps ikkagi oma pere väärtused, mitte koolikeskkonnast saadu.
Ei saa ju Sütevaka olla, kui 80km raadiuses pole rohkem koole/erakoole. Või siis pole probleem nii tõsine. Perekoolist vaevalt, et keeegi teemaalgatajat aidata saab ja kui kool probleemiga hakkama ei saa, siis igal juhul on mõistlik koolivahetus. Kasvõi kolimine. Laps on juba kiusatava staatuses ja see naljalt ei muutu. Kuna teemaalgataja on ise kiusatav olnud, siis ta peaks ju seda teadama.
Muidekes enamus riigikoolides on õppimine ausees, ei pea sugugi erakas olema. See kas on popp sõltub klassi liidritest. Aga lihtsalt sellepärast kiusata, et kellelgi on lahtine pea- on ikka väga haruldane. suure tõenäosusega teises klassikollektiivis probleem kaoks.
Andekas laps võiks kasutada õigust koduõppel
õppida. Pole vaja iga päev koolis aega surnuks lüüa. Mõned andekad on kiusamise vältimiseks oma andekust varjanud, saab meelega kehvemaid hindeid. Neist saavad hiljem poliitikud.
Nii kahju lugeda, et kuskil on NELJAS klass, kus õppimine pole au sees. Need on ju alles lapsed, pole pubekad, kes õpetajatest ja venematest tahavad iga hinna eest erineda ja oma rada leida.
Kui on teada, kes on kiusajad ja nende pered, siis ma käituks vastavalt sellele, kuidas on kiusaja-perede situatsioon. Kui nendega pole võimalik mõistlikult rääkida, siis ei räägiks, kui on, siis räägiks ja prooviks ise tugev olla ja õpetaks seda lapsele. Kiusatav ei saa lihtsalt kiusamist mitte mingi hinna eest isiklikult võtta. Kiusajad kiusavad, sest nad tunnevad ennast ise ebakindlalt ja on madala enese hinnanguga; kiusamine on kaitsereaktsioon katkisele hingele.
Samuti arvan ma, et kooli õpetajatel peaks olema tegelikult väga suur vastutus, et kiusamist ei toimuks. Õpetaja vastutab, et klassis oleks turvaline ja õpihimuline õhkkond ning õigete pedagoogoliste meetoditega annab tegelikult päris palju ära teha sellises vanuses lastega. Õpetaja mure on jälgida ja märgata ning olla avatud, kui laps tuleb abi paluma või kurtma. Õpetajal peaks olema ka kõige parem info iga pere olukorra kohta ning teoreetiliselt pole tal isegi õigust seda infot teiste vanematega jagada (näiteks rääkida, et kiusajad on problemaatilisest perest ja mis ned probleemid seal tegelikutl on) vaid peaks ise moderaator olema. Aga selliseid ideaalseid õpetajaid, ma kardan, et alati käe pärast pole…
Ma pakun ka, et jääge kohe koduõppele – või kui see pole hetkel võimalik ja nii kiiresti ilmselt asjad ei käi ka – siis las lihtsalt laps olla kodus “haige”. Õppimised ja tunnis tehtu saab e-koolist/Stuudiumist kätte. Lahtise peaga lapsel pole mingi probleem iseseisvalt kodus kõike teha. Kontrolltöid teeb siis teatud aja tagant lihtsalt järgi. Kui kool ei ole võimeline lapsele turvalist koolipäeva võimaldama, siis mina jätaks oma lapse koduseks.
Teine asi, mida välja toodi – kui laps on ülilahtise peaga, siis miks mitte jah kohe 5.ndasse klassi üle minna – seda ka oma koolis/või siis sealses erakoolis, kus alates 5.ndast kõik algabki.
Alustuseks lohutan teisi tarkade laste vanemaid, et see, et hea õppeedukuse pärast narritakse, on pigem erand kui reegel. Olin mina andekas laps maakoolis ja on ka minu laps see andekas laps maakoolis ning kumbki pole mingit narrimist pidanud kannatama. Probleemiks on pigem olnud heade sõprade puudumine, sest vanemas põhikooli astmes on huvid ikka juba väga teised kui klassikaaslastel, kellest enamuse laeks jääbki põhikool või kutsekool. Teemaalgatajat see hetkel muidugi ei lohuta – samas arvan, et 5. klassist alates kuskile eliitsemasse kooli last üle viia, võib olla mõistlik.
Kui narrimine on suur, siis jätaksin lapse nüüd pooleks aastaks koduõppele, samas paluks, et ta võiks ikkagi käia olümpiaadidel ning osaleda Känguru võistlusel. Tark laps ja neljas klass – absoluutselt mingit mahajäämust kodus õppimisest ei teki, pigem on tulemused paremadki, sest ta õpib iseseisvalt õppima, mitte minimaalse pingutusega õpetaja käsku täitma.
Kooli seisukohast muidugi tuleks tegeleda selle kiusajaga, mitte andekamaid lapsi ära hirmutada ja piirkonnakooli ossikooliks muuta, aga no kui nad sellega hakkama ei saa, siis mis teha.
Andekad peavad õppima oma liiga suurt andekust varjama. See pole keeruline. Kiruge koos teistega et koolis on raske, eriti matemaatika. Ohates valetage, et olete
sunnitud õppima poole ööni. Ega nad seda
väidet kontrollida ei saa. Muidugi prate ka sobivaid emotsioone näitama. Oma ema katsuge harida, et ei kelgiks ega lobiseks oma laste tarkusest. Tean aga juhust kus andekas poiss isegi oma ema eest pidi oma andekust matemaatikas ja füüsikas varjama. Ema oleks
kõigi tuttavate ees kiidelnud oma andeka lapsega ja siis loomulikult oleks last
tõrjutud.
Arvestage, et näiteks revolutsioonide järel on tarku isegi tapetud sihikindlalt. Meenutage ajalugu. Praegu meil tarku maha ei tapeta aga
liigseid probleeme tekitab ikka kui on vaja
seltskonda on vaja sulanduda.
Andekad peavad õppima oma liiga suurt andekust varjama. See pole keeruline. Kiruge koos teistega et koolis on raske, eriti matemaatika. Ohates valetage, et olete
sunnitud õppima poole ööni. Ega nad seda
väidet kontrollida ei saa. Muidugi prate ka sobivaid emotsioone näitama. Oma ema katsuge harida, et ei kelgiks ega lobiseks oma laste tarkusest. Tean aga juhust kus andekas poiss isegi oma ema eest pidi oma andekust matemaatikas ja füüsikas varjama. Ema oleks
kõigi tuttavate ees kiidelnud oma andeka lapsega ja siis loomulikult oleks last
tõrjutud.
Arvestage, et näiteks revolutsioonide järel on tarku isegi tapetud sihikindlalt. Meenutage ajalugu. Praegu meil tarku maha ei tapeta aga
liigseid probleeme tekitab ikka kui on vaja
seltskonda on vaja sulanduda.
Tegelikult ongi ju see andekus pidevalt koolides probleem, sest mahajääjate ja rasketega osatakse tegeleda, andekatega mitte. Ning see on väga tavapärane, et andekas laps umbes 5.-6. klassi paiku (kui talle sotsialiseerumine on oluline) õpib halvasti õppima. Vingumine ja halamine, kui raske kõik on, on muidugi oluline, aga tulemusi (st halbu hindeid) on ka vaja 🙂 Kui need käes, oled samasugune kui teised ja kampa võetud. Koguaeg on nii olnud. Ja see on probleem küll.
Ma soovitan ka teemaalgataja lapsel koduõppel klass ülespoole hüpata.
Mu oma laps on ka väga lahtise peaga (õppis küll kiirelt looderdama), kui haiguste ajal ei kuluta ta üle paari tunni päevas õppimisele. Selle ajaga teeb ära koolitööd ja kodutööd. Kool on mõeldud keskmikele ning kiirelt haaravatel on see tegelikult õudne piin ja ajaraisk.
Andekad peavad õppima oma liiga suurt andekust varjama. See pole keeruline. Kiruge koos teistega et koolis on raske, eriti matemaatika. Ohates valetage, et olete
sunnitud õppima poole ööni. Ega nad seda
väidet kontrollida ei saa. Muidugi prate ka sobivaid emotsioone näitama. Oma ema katsuge harida, et ei kelgiks ega lobiseks oma laste tarkusest. Tean aga juhust kus andekas poiss isegi oma ema eest pidi oma andekust matemaatikas ja füüsikas varjama. Ema oleks
kõigi tuttavate ees kiidelnud oma andeka lapsega ja siis loomulikult oleks last
tõrjutud.
Arvestage, et näiteks revolutsioonide järel on tarku isegi tapetud sihikindlalt. Meenutage ajalugu. Praegu meil tarku maha ei tapeta aga
liigseid probleeme tekitab ikka kui on vaja
seltskonda on vaja sulanduda.
Tegelikult ongi ju see andekus pidevalt koolides probleem, sest mahajääjate ja rasketega osatakse tegeleda, andekatega mitte. Ning see on väga tavapärane, et andekas laps umbes 5.-6. klassi paiku (kui talle sotsialiseerumine on oluline) õpib halvasti õppima. Vingumine ja halamine, kui raske kõik on, on muidugi oluline, aga tulemusi (st halbu hindeid) on ka vaja ???? Kui need käes, oled samasugune kui teised ja kampa võetud. Koguaeg on nii olnud. Ja see on probleem küll.
Ma soovitan ka teemaalgataja lapsel koduõppel klass ülespoole hüpata.
Mu oma laps on ka väga lahtise peaga (õppis küll kiirelt looderdama), kui haiguste ajal ei kuluta ta üle paari tunni päevas õppimisele. Selle ajaga teeb ära koolitööd ja kodutööd. Kool on mõeldud keskmikele ning kiirelt haaravatel on see tegelikult õudne piin ja ajaraisk.
Andekaid osatakse juhendada küll, aga lihtsalt ei ole inimesi ega aega. 5.-6. klassiks toimub nendega see, mida andekuse psühholoogid nimetavad ühtlustumiseks tavalastega, just pideva alasoorituse tõttu.
Mina olin hea õppeedukusega (Tallinna kool) ning ikka püüti vahet teha minusuguste ja endasuguste vahel: nähvamisega kohta kätte näidata, kiusata, lõbusate asjade koos tegemisel aga ignoreeriti jne. Kui oli vihikut/töövihikut vaja, siis võeti väheke viisakam toon, aga pärast lasti samas vaimus edasi (ega me sind sinu vihiku kasutamise vajaduse pärast väärtuslikumaks ei pea, phähh, ära sa arva). Tuttav teema.
Kui õpetaja-lapsevanem on omavahelises suhtluses ning klassis on käinud ka sotsiaalapedagoog-psühholoog rääkimas (ilmselt teemal, et tõrjumine/kiusamine on nõme), siis selles osas pole vist midagi suurt muuta. Hea, kui laps saab koolis olnud pingelisi olukordi kodus emaga läbi arutada – on vaimne tugi olemas. Koolis on lapsel sõbrad olemas – ka väga hea.
Koduõppe kohta ütlen aga, et see on kahe otsaga asi! Oleks mind koduõppele pandud, oleks see mulle kindlasti olnud lihtsam kui kooliskäimine. Mulle oli antud hea enesedistsipliin, keskendumine ja iseseisvalt raamatust õppimise võime. Minu hinded oleks kodus õppides kindlasti olnud väga head. Aga teisalt – minu suhtlemise ja enesekehtestamise võime oleks veel kehvemaks jäänud! Ma oleks ülbeid ja intrigaani-tüüpi inimesi veelgi rohkem kartma hakanud. Peale kooli tuleb ju minna tööle. Töökollektiivides ei pruugi kõik inimesed olla heasüdamlikud/toetavad ning suhted ninnunännud.
Võiks lapsele öelda, et selline elu ühiskonnas kahjuks ongi: inimesi (sh. lapsi) on igasugustest ühiskonnakihtidest, on heasoovlikumaid ja ülbemaid. See on küll tüütu (tahaks ikka, et kõik oleks targad, helged ja heasoovlikud!), aga sellega tuleb elada. Tuleb muuta ennast igasugu väljendite suhtes teadlikult tuimemaks või siis kehtestada ennast, öeldes midagi vastu. Ning vastukaaluks pingelistele olukordadele muidugi tunda rõõmu koolielu helgemast poolest ehk oma sõpradega olemisest. Jah, kole küll – aga kool ja tööelu (igasugused kollektiivid) ongi kohati nagu vaimne sõda.
Hea peaga õpilasel tuleb peale õppimise (mis läheb ludinal – mul läks ka) harjuda inimestevahelisi pingeid taluma, nendega toime tulema. Koolist äravõtmine sellele väga kaasa ei aita.
Andekad peavad õppima oma liiga suurt andekust varjama. See pole keeruline. Kiruge koos teistega et koolis on raske, eriti matemaatika. Ohates valetage, et olete
sunnitud õppima poole ööni. Ega nad seda
väidet kontrollida ei saa. Muidugi prate ka sobivaid emotsioone näitama. Oma ema katsuge harida, et ei kelgiks ega lobiseks oma laste tarkusest.
Sellega olen nõus, et kiidelda otseselt ei tasu. Kes ikka kiitlemist sallib?
Kui keegi tõsiselt (mitte nähvamise korras) huvitus, kuidas ma seda või teist oskan, siis ma just ei valetanud ega teinud võltsohkeid, et poole ööni õpin, küll aga rõhutasin, et mina pean ka pingutama (ennast kõigest muust välja lülitama, keskenduma, mõtlema), et näit. mingit ülesannet ära lahendada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
