Kuidas kommenteerite vanemad, kelle laste klassides kasutatakse neid metoodikaid, tooge välja head ja vead.
Ehk on siin ka õpetajaid, kes neid metoodikaid kasutavad.
Kas kogu süsteem tuleks kasutusele võtta kohe 1. klassi esimesest päevast või siis kui ilma KIVA ja VEPAta hakkama ei saa. Või on siis juba hilja?
Kas kogu süsteem tuleks kasutusele võtta kohe 1. klassi esimesest päevast või siis kui ilma KIVA ja VEPAta hakkama ei saa. Või on siis juba hilja?
Oskan KiVa kohta öelda. Kui kool on selle programmiga liitunud, siis sa võtadki ju 1.klassi algusest selle töösse. KiVa pole mingi võluvits, mis kohe kiusamise kaotab. See on ennetustöö. Suhterollide, tunnete selgitamine. Seal on erinevaid näiteolukordi, harjutusi, mänge. Videod on pigem suurematele. Ja siis sinna otsa õpetaja selgitustöö. Kui klassis tekib kiusamisolukord, on hea tunnis läbi võetud näiteid eeskujuks tuua. Üldiselt usun, et ilma KiVa´ta teeks hea õpetaja sama selgitustöö oma intelligentsist ära.
KiVa tunde on 1x kuus. Teemad jõuad vaevu maiks läbi võtta. Ehk et nagunii pead suhteid siluma oma oskustega. Mulle tundub, et see KiVa kiusamisjuhtumi lahendamine tiimi poolt on vast kõige mõttekam asi selles programmis. Laps üldiselt ei taha võõrale õpetajale oma tegudest teada anda ja veel “jälgimise all” olla. See on tõesti tõhusaks osutunud.
Kuidas kommenteerite vanemad, kelle laste klassides kasutatakse neid metoodikaid, tooge välja head ja vead.
Ehk on siin ka õpetajaid, kes neid metoodikaid kasutavad.Kas kogu süsteem tuleks kasutusele võtta kohe 1. klassi esimesest päevast või siis kui ilma KIVA ja VEPAta hakkama ei saa. Või on siis juba hilja?
See võetakse kohe kasutusele, kui kool otsustab liituda ja kuna see on pigem ennetav ja efekt võtab ka oma aja, siis on mõistlik see kohe esimesel võimalusel kasutusele võtta, mitte oodata mingit kiusamisjuhtu. Kui juba on kiusamisjuht, siis ei tasu enam ainult Kivaga või Vepaga liitumisele loota, siis tuleb ikka kohe ju tegutseda, mitte loota, et kui klass on selles programmis, siis kohe nüüd kaobki kiusamine. Kiuslik laps on kiuslik edasi, inimest sõrmenipsuga ei muuda. Nende programmide idee on pigem lapsi probleemist teadlikuks teha, saavad teada igasugu termineid, saavad arutada läbi situatsioone, teevad mingeid harjutusi, joonistavad kiusamisvastase plakati- kõik see võtab aega ja kui keegi klassis on juba tõrjutu ja teda noritakse või nt tema jope pihta sülitatakse, siis on vaja aktiivsemat sekkumist, mitte lootmist, et kuna nad tegid KIVA tunnis rollimängu, siis nüüd on kõik korras.
Meie koolis ei ole KiVa programmi, kuid ei arva, et see midagi väga oleks muutnud. Oma lapsel oli vahepeal mure koolikiusamisega. Ja omadest kogemustest tahaks öelda, et suur roll on siin õpetajatel. Lapsed on lapsed, selleks täiskasvanud ongi, et neid suunata ja vajadusel korrale kutsuda. Seega ootaks õpetajalt sekkumist, kui ta näeb kiusamismärke. Kui õpetaja vaid keerab näo demonstratiivselt akna poole ja siis vaatab üllatunult, et “ah, misasja, kas siin juhtus midagi?” – siis kiusamine ka jätkub.
Laps käib ühes Ülemiste erakoolis, kus mõlemad kasutusel, aga koolikiusamist esineb ikka ja ei ütleks et vähe. Kõik oleneb koolist, kas seda reaalsuses rakendatakse ka või jääb ainult ilusateks lubadusteks.
Klassijuhataja tegeleb probleemidega oma klassi laste vahel igapäevaselt ilma igasuguste programmideta. Inimsuhted on eksisteerinud ilma igasuguste kivade ja vepade leiutamist.
