Esileht Väikelaps Klammerduv laps

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Klammerduv laps

Postitas:
Kägu

Laps 2a8k. Sünnist saadik memmekas olnud. Vahepeal juba hakkas asi paremaks minema, kui tööle läksin ja tema hoidu. Aga nüüd puhkustega tundub, et mida rohkem temaga aega veedan, seda kleepuvamaks muutub. Viimased päevad tahab ainult süles tassimist, kõike pean temaga mina tegema ja mees ei tohi (pesemine, wc abistamine, riietega abistamine jne).

Väga väsitav mulle + vanem laps tahab ka ju tähelepanu. Ei teagi, kuidas olukorda lahendada – julmalt läbi kisa keelduda kõigest ja lasta mehel teha? Ka siis, kui mul oleks aega? Meil tekib draama juba sellest, kui nt diivanilt tõusen, et jooma minna…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas oled ise väsinud või närviline, kas laps on haiglane või väsinud? Kas peres on tülisid või pingeid. Kas päevarutiin on paigast ära? Need kõik mõjutavad last ja tema heaolu, ning viril ja väsinud laps toetub eelkõige ikka emale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil oli vanem laps selline, tundus ka, et see ei lõppegi kunagi, et ei saa vetsugi m inna, ilma et laps kannul oleks. Temal lõppes selline klammerdumine veidi pärast kolmeseks saamist kuidagi iseenesest. Noorem laps oli ka vägagi minu küljes kinni, aga tal lõppes see enne kolmeseks saamist, ka järsku kõik muutus. Enne sain ikka uut ja vana sugulastelt ja tuttavatelt kuulda, igasugu õpetusi, kuidas peaks kasvatama, et lapsed sellised viripillid ja memmekad poleks (just nii neid nii mõnigi nimetas). Aga kui lastel see pööre vanusega ise tuli, siis sain aru, et polnud neil tegelikult häda midagi, vajasid lihtsalt veidi pikemalt kui nii mõnigi teine laps ema lähedust. Praegu on mõlemad väga iseseisvad ja tublid (8 a ja 6 a), pole mingit probleemi. Nii et usun, et läheb mööda teilgi.

Ja kõik need rutiini ja tülide küsimused… Ojah, seda sain ka ikka kuulda, et ma ise olen närviline ja ise tekitan kõike lastele. Tegelikult oli meil päevarutiin vägagi paigas, kuna mõlemad lapsed olid sünnist saati väga kehvad magajad ja kindel rutiin aitas mind ennast sellega hakkamasaamisel. Tülisid ja pingeid ka ei olnud, me oleme mehega mõlemad sellised, et pole praguseks 12 a koos olemise peale tülitsenudki, nii et mingeid pingeid ei olnud ka kuskilt otsida.

Lapsed lihtsalt arenevad omas tempos ja omamoodi. Ma ka mõnikord ohkasin omaette, kui nägin, et sõbranna kaheaastane jalutas rahumeeli võõra tädiga mänguväljakul juttu ajama, samas kui minu sama vana laps isegi liumäele teiste juurde minnes tahtis, et ma sealsamas kõrval seisaks. Aga see kõik läheb üle, mõnel lapsel tuleb see lihtsalt vanuses 3+, mitte “nii nagu teistel”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Need klammerdumise etapid käivad kuni 5a-seni välja. Mul on 5a poeg. Aegajalt on taas periood, kus ta tahab rohkem nunnutamist, kaisutamist jne.
Olen mõistuse piires seda andnud. Aga alates sellest hetkest, kui ma tean 100%, et ta saab teatud asjadega ise hakkama, olen ma keeldunud ja endale kindlaks jäänud.
Eks muidugi alla 3ne on alles minu 5sega võrreldes üsna “titt” aga ta peab aksepteerima ka isa. Kui emme ei saa siis teebki neid asju isa. Küll ta harjub.

See 3-4a vaheline aeg ongi üks suur võimuvõitlus. Ja oma kogemuse põhjal ütleks, et 5-selt hakkab see uuesti pihta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis ma lapsele ütlen kui ta ütleb pane sokid jalga,kuigi ta saab väga hästi hakkama

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis ma lapsele ütlen kui ta ütleb pane sokid jalga,kuigi ta saab väga hästi hakkama

See on ju hoopis teine asi, mitte klammerdumine emotsionaalses mõttes. Kui on igapäevaelu asjad, millega laps hakkama saab ja siis korraga enam ei tee seda, siis osalt on see piiride katsumine, osalt ilmselt väsimus jmt asjade kokkulangemine. Kuidas täpselt mingit situatsiooni lahendada, oleneb ju paljudest asjadest, kas saab kuidagi mänguliselt panna lapse ikkagi tegema, mis ta tegema peaks, või vajabki see hetk lihtsalt kallistamist ja kerget tähelepanu kõrvale juhtimist, mille järel paneb need sokid jalga, nii et tähelegi ei pane. Või ongi tal vaja jaurata ja end kisa ja nutuga välja elada, las siis “laamendab” natuke, pärast on välja elatud ja saab edasi minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et ma ise kasutaks seda “julma” meetodit. No on jah alguses (vbl üsna pikalt) kisa, aga minu kogemuse p6hjal nad harjuvad peagi ja ei viitsi enam kisada. Kui ta sul hoius käis, siis ju ka kogu aeg ei kisa seal, vaid harjus mingi hetk ära ilma sinuta?

Mul endal on samamoodi, et üritasin iga hinna eest kisa vältida (nt kui multika kinni panen v6i kogu aeg piima ei saa, kui ta n6uab (sest siis muud ei söögi) jms. Aga siis ühel hetkel aitas ja ei andnud järele – selle asemel pakkuisin midgi muud huvitavat- ja ennäe – harjub ära, sest kogu aeg ei viitsi ju kisada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli ka klammerduv ja tagasihoidlik laps, 3a ei olnud variantigi, et läheks võõrastega rääkima. Aga käis klõps ära millalgi ja nüüd on vägagi julge. Kuigi ilmselgelt eelistab kõigeks mind, issi võib pea peal seista… Aga kui mind kodus pole, lepib väga edukalt ka teistega, nii et ma tegelikult tean, et pole tal häda midagi. Loomulikult üritan ma tema lähedusvajadust rahuldada, aga enda terve mõistuse piires.
Õnneks praegu on see “emme, aita” faas peaaegu üle läinud, aitas asja mänguks keeramine (sokid ise rääkisid, et tahavad jalga või mängisin lolli ja ütlesin pükste kohta pluus – jube naljakas ja märkamatult läksid asjad selga-jalga).
Ehk siis lühidalt – niipalju pakud lähedust, kui vähegi võimalik. Kui on näha, et emme kodus olek segab, siis lähedki nt vanema lapsega koos kodust ära kvaliteetaega veetma. Mõni teine päev jälle ainult nooremaga, siis ta näeb, et nii käibki.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis ma lapsele ütlen kui ta ütleb pane sokid jalga,kuigi ta saab väga hästi hakkama

Mina olen tavaliselt siis talle need sokid jalga pannud. Tavaliselt juhtub see hommikul unisena lasteaeda minnes või muus olukorras, kui on selge, et asi pole selles, et ta ei oskaks, vaid tal on praegu vaja saada ema armastusele kinnitust just sel viisil. Muidugi meil on beebi ka majas, see ilmselt soodustab selliseid hetki, kus laps äkki tahab ka see väike olla, kellele emme sokke jalga paneb.

No nagu sa saad väga hästi endale ise võileiba tehtud, aga ikkagi on armas, kui mees selle sulle valmis teeb mõnikord? Ja mida sa tunneksid, kui sa oleksid parajasti väsinud/õnnetu ja paluksid meest, ja tema “julmalt keelduks”, nagu siin soovitatakse, põhjendusega, et ta teab väga hästi, et sa saad ise ka hakkama? (ja mõeldes, et küll sa harjud ära ja ei viitsi enam teda paluda)

Please wait...
Postitas:
Kägu

No nagu sa saad väga hästi endale ise võileiba tehtud, aga ikkagi on armas, kui mees selle sulle valmis teeb mõnikord? Ja mida sa tunneksid, kui sa oleksid parajasti väsinud/õnnetu ja paluksid meest, ja tema “julmalt keelduks”, nagu siin soovitatakse, põhjendusega, et ta teab väga hästi, et sa saad ise ka hakkama? (ja mõeldes, et küll sa harjud ära ja ei viitsi enam teda paluda)

Jaa. See ongi see koht, kus peaks ära tunnetama, kas laps lihtsalt katsetab piire või tõesti väsimuse trotsist tahab abi. Mina samaoodi vahel aitasin(eriti, kui kiire oli hommikuti) ja kui ma teadsin, et aega on küll ja veel, lasin tal kasvõi 15 min unnata, et emme peab sokid jalga panema.

Seda õiget balanssi ongi raske tabada. Aga harjutamine teeb meistriks. Kui liiga palju ette-taha ära teha, on lihtsalt karuteene laisake ja jonnivale lapsele. Aga samas peab ka meeles pidama, et me KÕIK tahaks ka kõige lihtsamates asjades abi, kuna oleme emotsionaalselt väsinud!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Väikelaps Klammerduv laps