Teema: Klammerduv laps

Kas oled ise väsinud või närviline, kas laps on haiglane või väsinud? Kas peres on tülisid või pingeid. Kas päevarutiin on paigast ära? Need kõik mõjutavad last ja tema heaolu, ning viril ja väsinud laps toetub eelkõige ikka emale.

Need klammerdumise etapid käivad kuni 5a-seni välja. Mul on 5a poeg. Aegajalt on taas periood, kus ta tahab rohkem nunnutamist, kaisutamist jne.
Olen mõistuse piires seda andnud. Aga alates sellest hetkest, kui ma tean 100%, et ta saab teatud asjadega ise hakkama, olen ma keeldunud ja endale kindlaks jäänud.
Eks muidugi alla 3ne on alles minu 5sega võrreldes üsna “titt” aga ta peab aksepteerima ka isa. Kui emme ei saa siis teebki neid asju isa. Küll ta harjub.

See 3-4a vaheline aeg ongi üks suur võimuvõitlus. Ja oma kogemuse põhjal ütleks, et 5-selt hakkab see uuesti pihta.

#3191892:

Mis ma lapsele ütlen kui ta ütleb pane sokid jalga,kuigi ta saab väga hästi hakkama

See on ju hoopis teine asi, mitte klammerdumine emotsionaalses mõttes. Kui on igapäevaelu asjad, millega laps hakkama saab ja siis korraga enam ei tee seda, siis osalt on see piiride katsumine, osalt ilmselt väsimus jmt asjade kokkulangemine. Kuidas täpselt mingit situatsiooni lahendada, oleneb ju paljudest asjadest, kas saab kuidagi mänguliselt panna lapse ikkagi tegema, mis ta tegema peaks, või vajabki see hetk lihtsalt kallistamist ja kerget tähelepanu kõrvale juhtimist, mille järel paneb need sokid jalga, nii et tähelegi ei pane. Või ongi tal vaja jaurata ja end kisa ja nutuga välja elada, las siis “laamendab” natuke, pärast on välja elatud ja saab edasi minna.

Mul oli ka klammerduv ja tagasihoidlik laps, 3a ei olnud variantigi, et läheks võõrastega rääkima. Aga käis klõps ära millalgi ja nüüd on vägagi julge. Kuigi ilmselgelt eelistab kõigeks mind, issi võib pea peal seista… Aga kui mind kodus pole, lepib väga edukalt ka teistega, nii et ma tegelikult tean, et pole tal häda midagi. Loomulikult üritan ma tema lähedusvajadust rahuldada, aga enda terve mõistuse piires.
Õnneks praegu on see “emme, aita” faas peaaegu üle läinud, aitas asja mänguks keeramine (sokid ise rääkisid, et tahavad jalga või mängisin lolli ja ütlesin pükste kohta pluus – jube naljakas ja märkamatult läksid asjad selga-jalga).
Ehk siis lühidalt – niipalju pakud lähedust, kui vähegi võimalik. Kui on näha, et emme kodus olek segab, siis lähedki nt vanema lapsega koos kodust ära kvaliteetaega veetma. Mõni teine päev jälle ainult nooremaga, siis ta näeb, et nii käibki.

#3192569:

No nagu sa saad väga hästi endale ise võileiba tehtud, aga ikkagi on armas, kui mees selle sulle valmis teeb mõnikord? Ja mida sa tunneksid, kui sa oleksid parajasti väsinud/õnnetu ja paluksid meest, ja tema “julmalt keelduks”, nagu siin soovitatakse, põhjendusega, et ta teab väga hästi, et sa saad ise ka hakkama? (ja mõeldes, et küll sa harjud ära ja ei viitsi enam teda paluda)

Jaa. See ongi see koht, kus peaks ära tunnetama, kas laps lihtsalt katsetab piire või tõesti väsimuse trotsist tahab abi. Mina samaoodi vahel aitasin(eriti, kui kiire oli hommikuti) ja kui ma teadsin, et aega on küll ja veel, lasin tal kasvõi 15 min unnata, et emme peab sokid jalga panema.

Seda õiget balanssi ongi raske tabada. Aga harjutamine teeb meistriks. Kui liiga palju ette-taha ära teha, on lihtsalt karuteene laisake ja jonnivale lapsele. Aga samas peab ka meeles pidama, et me KÕIK tahaks ka kõige lihtsamates asjades abi, kuna oleme emotsionaalselt väsinud!