Ei ole okei.
Kaks tagasihoidlikku last, kaks klassijuhatajakogemust.
Esimene tegeles aktiivselt sellega, et keegi ei jääks kõrvale. Kui oli mõni tagasihoidlikum, siis püüdis leida võimalusi lasta tal mingil alal särada, et teda märgataks. Tulemus – kõige ühtsem klass, mida siiani meenutatakse. Mitte nii, et kõik olid kõigi südamesõbrad, aga kõik astusid kõigi eest alati välja. Tagasihoidlikust lapsest sai särav isiksus.
Teine ei pannud tagasihoidlikumaid tähele, suhtles aktiivselt ja sõbralikult ainult aktiivsetega. Nt tuleb 1. septembril 3 tüdrukut koos klassi, hüüab tere … ja läheb ühte neist kallistama, kaks ülejäänut nihverdavad mööda. Kaasas igale poole enamasti aktiivseid. Tulemus – killustunud klass, pinged omavahel, nähvamine, võimuvõitlus. Lapsel koolis suhtlemisraskused ja enesehinnanguprobleemid.
Ma ei ütle, et see kõik oli 100% õpetaja pärast, ilmselt esimesse sattusidki sõbralikumad tüübid ja teises olid isiksused koos, aga vastava õhustiku lõi õpetaja kindlasti. Isegi kui teemaalgataja lapsel pole tekkinud probleeme, siis õpetaja ei peaks tekitama olukorda, kus ühed on võrdsemad kui teised.
Loomulikult on lihtsam, toredam ja lõbusam suhelda ja asju ajada aktiivsetega, aga selleks õppinud õpetaja ei tohiks ära unustada, et igasugune vahetegemine põhjustab kiusamist. Keegi ikka leiab, et kui juba õpetaja temast palju ei pea, siis võin mina ka öelda. Laste hing on õrn, isegi kui nad alati kõike välja ei näita. Keegi ei taha olla väljajäetu.