Teema: klassijuhataja:(((

aga vbl on probleem subjektiivne, mitte objektiivne. ehk siis, õpetaja ei ole muutunud, aga lapsega on midagi lahti.

Oehh jah, tuleb tuttav ette. siiani meeles kuidas laps särasilmi kooli läks ja õpetajast esialgu siiralt vaimustuses oli. Ja kuidas siis muudkui hakkas ja hakkas tulema igasuguseid teravalt ja sarkastiliselt öeldud märkusi õpetaja poolt, selliseid mida ma kohati isegi mõnitamiseks nimetaks. (No kui pedagoogiline on öelda lapsele,. kui see ennast piisavalt kiiresti ei liiguta, et \”sa oled vedel nagu sült\”, \”sa oled uimapäts\”, jne.?) Laps tuli koolist koju ja nuttis ennast magama…seda korduvalt.

Erinevalt viimasest käost mina EI mõista selliseid õpetajaid. Esimese klassi lapsed alles harjuvad kooliga, esimese klassi õpetaja põhiülesanne on õpetada lapsi koolist ja õppimisest rõõmu tundma, teadmiste poole püüdlema. Selles eas tuleb veel andeks anda, kui laps iga kord kõike jälgida ja kaasa teha ei jõua.
Teha kohe alguses selgeks, et kool on karistusasutus, on kuritegu õrnas eas laste suhtes.

Aga teemaalgatajale midagi soovitada ei oska, sest sellised pedagoogid ei muutu – koolivahetus võib aidata ainult.

Jah, nüüdseks on esimese klassi lastel juba pool aastat kooliga harjutud ja õpetaja võib leida, et nüüd on paras aeg ka pisut nõudlikumaks muutuda – näiteks ootab ta lastelt, et need tunnis kuulaksid ja tähele paneksid, kui ei, teeb vastava märkuse. Vaevalt küll, et sõbralik õpetaja üleöö kurjaks muutub, pigem on ta lihtsalt rangem kui enne. Teemaalgataja võiks õpetajaga rääkida küll, aga mitte teda süüdistades, vaid pigem tunda huvi, kuidas lapsel koolis läheb ja kas kõik on korras. Samuti võiks lapsele selgitada, et õpetaja ei ole kuri, aga on range – esimese klassi laps ei pruugi neil asjadel vahet teha.
Kasutab sarkasmi – on mõni konkreetne näide tuua? Minu lapsel on superõpetaja, parasjagu range ja laheda huumorimeelega, ning mõni tema ütlus on vahel selline, et seda võiks vabalt ka sarkasmiks pidada. Lapsed aga kõik armastavad teda.
Üks leebe õpetaja on mu lapsel ka. Paraku suudavad aga leebed ja sõbralikud õpetajad üsna harva tagada klassis sellise korra, et kõik õppida saaksid. Ja minu laps on kurb, sest talle see aine meeldib, paljudele aga mitte ja need siis lärmavad ja lõbutsevad klassis, nii et keegi ei saa õppida. Ja ei ole üldse mingite käitumishäiretega lastega tegemist, tavalised poisid on, kes klassijuhataja antavates tundides hästi käituvad. Seega, mina pooldan pigem ka rangemaid õpetajaid.

Saan aru, et viimane kirjutaja on ise õpetaja. Mis lahenduse ta siis välja pakuks lapsele, kes iga märkuse peale nutma puhkeb, peale selle, et edaspidi läheb koolis raskeks?
Kui laps õpetaja pärast ei taha kooli minna, siis peaks ikkagi õpetajaga rääkima minema, aga kindlasti mitte süüdistavas vaid nõuküsivas toonis. Missugune paistab laps õpetaja pilgu läbi, milles võib õpetaja arvates probleem olla?
Mul küll pole esimese klassi laps, aga kui õpetaja kirjutab lapsele iseloomustuseks, et katsu olla sõbralikum, aga ise pillab märkuse, ma ei pannud tähele, et sa puudusid, sa oled nii väike, mille peale laps oli solvunud, sest ta niigi põeb oma suhteliselt lühikest kasvu. Ise eelistaks küll kohe mittesõbralikkuse probleemi tagapõhja teada, et saaks lapse käitumist vajadusel suunata, aga laps keelas ära, eks ma siis arenguvestlusel kuulen.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Saan aru, et viimane kirjutaja on ise õpetaja. Mis lahenduse ta siis välja pakuks lapsele, kes iga märkuse peale nutma puhkeb, peale selle, et edaspidi läheb koolis raskeks?
Kui laps õpetaja pärast ei taha kooli minna, siis peaks ikkagi õpetajaga rääkima minema, aga kindlasti mitte süüdistavas vaid nõuküsivas toonis. Missugune paistab laps õpetaja pilgu läbi, milles võib õpetaja arvates probleem olla?
Mul küll pole esimese klassi laps, aga kui õpetaja kirjutab lapsele iseloomustuseks, et katsu olla sõbralikum, aga ise pillab märkuse, ma ei pannud tähele, et sa puudusid, sa oled nii väike, mille peale laps oli solvunud, sest ta niigi põeb oma suhteliselt lühikest kasvu. Ise eelistaks küll kohe mittesõbralikkuse probleemi tagapõhja teada, et saaks lapse käitumist vajadusel suunata, aga laps keelas ära, eks ma siis arenguvestlusel kuulen.[/tsitaat]
No kui laps iga märkuse peale nutta ulub ja on sellegi üle solvunud, et õpetaja ütles talle, et sa oled nii väike, siis on ikkagai lapses ja ta vanemate tegemata töös küpsimus, mitte õpetajas.Olete lapsele üldse selgeks teinud, et ega enam lasteaias pole, et muudkui jonnib ja tihud nagu tita?

Üks veidi kõrvaline mõte:
Tundub, et paljud inimesed on muutunud kummaliselt hellikuks, pahatahtlikult norivaks sõnade suhtes. Ja kasvatavad selliseks ka oma lapsi.
Rahvalikke väljendeid kasutada ei tohi, nalja teha ei tohi – kohe peetakse solvanguks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]elenna kirjutas:[/small]

Loomulikult tohib nalja teha, aga mitte kellegi teise arvel. Kui tahad tingimata kellegi kulul nalja teha, siis tee enda kulul, aga teiste kulul nalja tegemine on sageli sarkastilise alatooniga ja sugugi mitte hea nali.

Mul omal läheb esimene laps järgmisel sügisel kooli ja siit perekoolist lugedes algklasside õpetajate vaateid elule (kasvõi see sama õpetaja siin teemas), siis mul tulevad judinad peale. Ei tahaks, et mu praegu uudishimulik laps satuks selliste inimeste käte alla, kust temast kogu see uudishimu ja õpihimu kiirelt välja taotakse.

Tahaks öelda algklassiõpetajatele, et mõelge, mis on teie töö eesmärk. Ma väga-väga loodan, et enamus teist leiavad, et üks olulisemaid eesmärke algklassides (peale lugema, kirjutama ja arvutama õppimise) on lastes õpihimu säilitame, arendamine ja tõstmine – näitamine, kui palju huvitavaid asju ilmas on ja mida kõike võib õppides teada saada.[/tsitaat]

Kahjuks pean sind kurvastama. Tõenäosus, et sinu lapse klassijuhatajaks saab inimene, kes oskab näha asju \”outside the box\”, on üliväike. Enamus on neist kurjad ja kibestunud inimesed, kes tambivad igasugu loovuse, julguse ja motivatsiooni mutta nagu mühiseb. Ning sinu lapsest vormitakse koos teistega korralik, sile, pehme, iseloomutu hall mass.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui laps ei saa töökäskudest aru, siis see küll vähimalgi määral õpihuvi ei näita, ka mitte õpetaja oskusi. See näitab hoopis lapse tähelepanematust ja lohakust. [/tsitaat]
Ja see tekst on siin hea näide sellest, kuidas õpetajad juba 7-aastaseid lapsi tembeldavad iseloomuomadustega nagu \”lohakas\”, \”tähelepanematu\”, jne. Kas haridusega pedagoog tõesti arvab, et kui lapsele öelda või tema vihikusse punaselt kirjutada \”Lohakas!\”, et see siis lapse tulemusi parandab?

Kui 1. klassi laps ei saa töökäskudest aru, siis see näitab ju eelkõige seda, et see laps vajab abi. Mitte väljanaermist õpetaja või kaaslaste poolt, mitte sarkastilisi märkusi või tänitamist, vaid just abi. Kui see laps abita jätta, siis hakkabki tekkima tema mahajäämus juba algusest peale ja mida aeg edasi, seda raskem on tal teistega sammu pidada.
Milles see abi seisnema peaks, seda peaks juba õpetaja ise oskama öelda – kas piisab sellest, et seesama õpetaja üritab võimaluste piires lapsele rohkem tähelepanu pöörata, samuti ka koduga ühendust võtta ja koostöös vanematega last edasi aidata, või on vaja abi väljaspoolt.

[small]elenna kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üks veidi kõrvaline mõte:
Tundub, et paljud inimesed on muutunud kummaliselt hellikuks, pahatahtlikult norivaks sõnade suhtes. Ja kasvatavad selliseks ka oma lapsi.
Rahvalikke väljendeid kasutada ei tohi, nalja teha ei tohi – kohe peetakse solvanguks.[/tsitaat]’

Oluline on siiski viis kuidas midagi öelda. Kurjalt käratades, irooniliselt, vinguvalt, vihaselt öeldud lause jõuab lapsele teisiti kohale.
Nali ei ole nali kui teine pool sellest aru ei saa. Nalja peab ka oskama teha!

[small]elenna kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üks veidi kõrvaline mõte:
Tundub, et paljud inimesed on muutunud kummaliselt hellikuks, pahatahtlikult norivaks sõnade suhtes. Ja kasvatavad selliseks ka oma lapsi.
Rahvalikke väljendeid kasutada ei tohi, nalja teha ei tohi – kohe peetakse solvanguks.[/tsitaat]

Mul õpetajana suhtlemisega üldiselt õudsuuri probleeme pole olnud, kuid aasta-aastalt hakkab mulle tunduma, et lapsed ei taju enam eesti keelt
– omaks võetakse ainult kõige primitiivsemaid signaale – räägi hellalt, lihtlausete ja kli¨eedega, ära mingil juhul kasuta kõnekäände, tsitaate (lähiminevikus)üldtuntud raamatutest. Ära mingil juhul tee nalja, sest kindlasti on kodus kedagi õpetatud, et õpetaja on pahatahtlik ja soovib isiklikult last mõnitada. No ei ole nii!
Lapsed on raudpoltkindlad, et inglise keeles on nad kõvad käpad (arvutimängus nad ju saavad aru, millisele nupule on tarvis vajutada), kuid kui isegi 18-aastane inimene ei saa aru õpikus olevate sõnade eestkeelsest tähendusest ‘gnarled'(pahklik) või ‘rusty’ (roostekarva)või ‘plough’ (ader), siis tahaks küll vahel mööda seina üles ronida ja küsida, et MIS keeles me 5 aasta pärast räägime – ei oska me ei eestit ega inglist – või kuidas me oma lapsi õpetame?
Mida ma näiteks B-tasemel inglise keeles õpetan, kui inimlapsel puudub vastav sõnavara oma emakeeles!

Krt, pange oma lapsed lugema ja RÄÄKIGE nendega!
Sõnavara omandatakse eelkõige oma esivanematelt.

\”Et siis ütlused \”sa oled vedel nagu sült\”, \”sa oled uimapäts\” on naljakad ja iga ema peaks neid kodus kasutama?!?\”

Ei pea tingimata kodus kasutama aga ei pea ka vinguma ja virisema kui asja eest teinekord niiöeldakse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Mul küll pole esimese klassi laps, aga kui õpetaja kirjutab lapsele iseloomustuseks, et katsu olla sõbralikum, aga ise pillab märkuse, ma ei pannud tähele, et sa puudusid, sa oled nii väike, mille peale laps oli solvunud, sest ta niigi põeb oma suhteliselt lühikest kasvu. Ise eelistaks küll kohe mittesõbralikkuse probleemi tagapõhja teada, et saaks lapse käitumist vajadusel suunata, aga laps keelas ära, eks ma siis arenguvestlusel kuulen.[/tsitaat]Palun selgita lapsele, et õpetaja selline lause ei olnud solvang ega ebasõbralikkus. Võib-olla on õpetaja arvates väike just midagi väga armast ja head.
Küsid, kas see on sinu tegemata töö, kui su laps teab, et kedagi ei arvustata välimuse, prillide, riiete ega muu põhjal, oluline on ikka inimene ise.
Vastan: sinu tegemata töö on puuduv selgitus, et väikese inimese väikeseks nimetamine ei ole tema arvustamine või solvamine, vaid ühe talle iseloomuliku tunnuse nimetamine.

[small]elenna kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Hoiad jonnakalt siin kõlanud väljenditest kinni ega taha aru saada, et rääkisime probleemist laiemalt, üldisemalt.

Miks ei võiks kodus võrrelda, et keegi või miski on vedel nagu sült?[/tsitaat]

Huvitav, siis võiks ju näiteks ka selline võrdlus \”loll nagu lauajalg\” olla tabav ja aktsepteeritav. Kui näiteks lapsevanem kasutaks sellist väljendit õpetaja kohta, kas õpetajal siis on piisavalt huumorisoont, et sellega toime tulla ja ei hakka solvuma?

Muide, siit perekoolist lugedes olen aru saanud, et kõige kergemini solvuv kontingent ongi õpetajad ja arstid. Olen siit lugenud, et sageli ei julge vanemad ka konstruktiivse kriitikaga õpetaja jutule minna, sest on juba ette teada, et õpetaja solvub ja nuhtleb oma solvumise lapse peal välja.

Üldiselt, käituge õpilastega lugupidavalt ja siis saate ka oodata, et teiega käitutakse lugupidavalt. Lugupidava käitumise juurde ei kuulu kahtlase väärtusega naljad õpilase arvel.

Nali ei pruugi olla isiklik. Milleks välja tuua mingeid üksikuid väljendeid?

Õpetajad olegi muide nii kergesti solvuv kontingent, nagu arvatakse. Kui palju kuuleb näiteks üks mitteõpetajast lapsevanem oma tööpäeva jooksul väljendeid (osa tõsi küll ‘habemesse pobisetud’, kuid arusaadava adressaadiga) nagu ‘mõrd’, ‘vana lits’, ‘värdjas’ jne? Ikka annad ullikesele andeks ja silitad pead:)

Ja nagu polkovniku lese aegadest teada – arstid ei tea midagi. Nüüd muidugi küsimus – kesse polkovniku lesk on-äää, tahad tarka panna-väää?

Ja õpetaja on muidugi loll ja vaenlane niikuinii:)