Teema: klassijuhataja:(((

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]nojah täna kuulsin ühelt \”kallilt õpilaselt\” minule suunatud fraasi \”oled sa kõrvaväärakas või?\”. vot ei meeldinud ja polnud ka naljakas, kuid ma ei arva tast ka nii palju, et ma solvuks selle peale. mõni minut hiljem vastasin talle sama fraasiga kui ta kohe küsimusele vastust ei teadnud. ta läks näost punaseks ja hakkas õhku ahmima, ma ei imesta kui homme on mamma kohal järjekordse jutuga kuidas tema tupsukest mõnitatakse, alandatakse ja kiusatakse. [/tsitaat]

Ma oletan, et see tupsununnukene oli põhikooliõpilane ja mitte 1. klassi laps.

Tasakaalustatuse huvides – ma ei annaks sugugi alati õigust õpilasele. Põhikooli õpilased on kardetavasti väga pretensioonikas seltskond, kelle ohjeldamine tõenäoliselt vajab õiges olukorras ja õiges doseeringus ka kahtlasevõitu huumorit ja sarkasmi.

Aga praegu käis jutt algklassilastest või täpsemalt isegi 1. klassi lastest ja neid ei saa võrrelda põhikooli pubekatega või eelpubekatega. Jah, õpetaja võib loomulikult olla konkreetne ja nõudlik, aga ta ei tohiks seal juures olla tähenärija ja kindlasti peab ta sealjuures olema lastega siiralt sõbralik.

[small]Jaagular kirjutas:[/small]
[tsitaat]Õigus, algklassilapsed vajavad rohkem ‘emmetamist’, aga teatavad piirid tuleb siiski juba siis paika panna. Eakohased muidugi.
Kui laps kasvab, ei saa temalt hakata äkki ‘lambist’ nõudma asju, mida talle kunagi õpetatud ei ole: kohusetunne, kellaaegadest kinnipidamine, lubaduste täitmine, kaaslastesse ja õpetajatesse lugupidavalt suhtumine jne.[/tsitaat]

Laiendan natuke teemat. Minu meelest pole tarvis liiga varakult igaks juhuks üritada lapsi harjutada millegagi. Näiteks levinud suhtumine on, et laps peaks käima lasteaias, muidu ta ei saa koolis hakkama. Mul on oma laps, kes läheb järgmisel aastal kooli ja kes pole käinud lasteaias, küll aga käib sel aastal eelkoolis. Ja usud või mitte, aga ta on väidetavalt oma klassis ainuke poiss, kes normaalselt käitub, kes käib koolis huviga õppimas ja kuulamas, mida õpetajal öelda on, mitte ei torma klassis ringi ega veeda aega teiste lastega lobisemisega. Ok, see on natuke OT.

Piirid võib paika panna, aga minu arust on jabur, kui piirid on väga jäigad. Võibolla need Sinu pandud piirid on mõistlikud nn keskmisele lapsele, aga osadele pole jõukohased? Kas on siis õige neid lapsi aitamise asemel tümitada? Ma usun, et loomulikult on mõistlik kõigilt neid piire järjekindlalt nõuda, aga samas vajadusel osasid lapsi sõbralikult ja ilma suure kärata ikkagi natuke aidata.

\”nojah täna kuulsin ühelt \”kallilt õpilaselt\” minule suunatud fraasi \”oled sa kõrvaväärakas või?\”. vot ei meeldinud ja polnud ka naljakas, kuid ma ei arva tast ka nii palju, et ma solvuks selle peale. mõni minut hiljem vastasin talle sama fraasiga kui ta kohe küsimusele vastust ei teadnud.\”

tohib küsida, miks sa teda sellise jutu peale klassist välja ei visanud ja hiljem direktori jutule ei saatnud ning vanematel homseks kooliei lasknud tulla???

Ausalt öeldes, olen selles asjas õpeatajate poolel. Sarkasm võib olla ei ole väga hea mõte esimese klassi õpilaste peal kasutada aga ma kujutan ette, et kui see väike tupsununnu on su nii kaugele viinud, on ka põhjust, eks.
Töötan arstina ja no eile ma mõtlesin ka, et kuidas on meil nüüd VALDAV enamus kasvatamatuid lapsi, tullakse kabinetti jalanõud visatakse suvaliselt nurka, pead on kammimata. Tullakse nagu aega veetma, laps küsib IGA pisiasja kohta (ukselink, lamp, instrument, miks on teine õde) ja aeg jookseb, ning protseduur jääb praktiliselt läbi viimata, sest laps käitub nii käsitlematult. Vanemad ei tee väljagi või hakkavad siis selle poole tunni ajal last lõpuks kasvatama. Hallooo! Eeltöö peab kodus tehtud olema, ei ole nii, et nüüd läheb lahti.
Mul on endal ka kaks last ja kui öeldaks, et oled vedel kui sült, siis järelikult oli viimane aeg võtta jalad kõhu alt välja lõpuks.
Lapsevanemad, tegelege oma lastega ja kasvatage neid!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No ja mis siis sellest nii hirmsasti on, et keegi üle küsib? Mina õpetan täiskasvanuid ülikoolis ja pidevalt seletan samu asju üle, käin klassiruumis ringi ja aitan aeglasemaid järjele, vastan küsimustele, mis peaks ammu selged olema (minu meelest). Mul ei tule pähegi nendele täiskasvanud inimestele öelda, et mis õigusega te siin teisi segate.

Täiskasvanud on koolis vabatahtlikult, lastel on see kohustus. Mis õigusega sa tänitad lapse kallal tunnis, kellel pole valikut, kas käia seal või mitte? Kui ta ei tea, mis leheküljelt ta peab harjutust tegema, siis lihtsalt ütle talle see lehekülg ja asi vask, miks peab sellest mingi teema üles tõmbama?[/tsitaat]

10 points!

Aga mine klassijuhataja jutule, ära süüdista vaid palu nõu, : mida teha et laps tahaks koolis käia. Kui suudad olla neutraalne siis võid kuulda mõndagi mida praegu ei saa. Kui see ei aita siis vaata edasi.

Krt õpivad lapsed kasutama ilmselt koolis õpetajate eeskujul?!
Olen 3 lapse ema, töötan igapäevaselt lastega ja see, mida ma koolis toimuva kohta kuulen, tekitab mõnikord ikka tõeilisi hirmujudinaid. Küll löövad õpetajad õpilasi raamatuga vastu pead, enim on levinud siiski verbaalne vägivald. Siinseid kommentaare lugedes kohtab sageli sõjakalt meelestatud pedagooge, kellel viisaka suhtlemise põhimõtted justkui tundmata. Eeldan, et õpetajakoolitus sisaldab ka laste arengut käsitlevaid loenguid. Seega peaks olema pedagoogidele mõistetav, millises vanuses laps on võimeline abstaktseks mõtlemiseks, suudab mõista sarkasmi ja irooniat. Lapsi emotsinaalselt väärkohtlevate õpetajate jaoks ma palgatõusu kõigile võrdselt põhimõttel kindlasti ei toeta. See tuleb esmalt välja teenida, nagu meil kõigil – tulemusliku ja kvaliteetse tööga.

Lastega käitutakse Eestis halvasti juba lasteaiast saati, minu laps läks lasteaeda 5aastasena. Mitte üks kord pole ta tulnud sügisest saati koju ja öelnud, et kasvatajad oleks midagi head öelnud, pigem ikka vastupidi. Ainus kes lapsele üks kord midagi ilusat ütles oli venelannast söögitädi.

Ja ütlused, mida kasvatajad kasutavad ongi sarkastilised, kuna olen rääkiv lapsevanem, on plaan kasvatajalt endalt üks seik üle küsida, miks ma ei peaks küsima, laps usaldab mind ja ma siis küsin üle, kuidas see asi oli.

Veel hämmastas mind see, kord viisin last aeda ja olime viimased, laps läks rühma, kasvataja arvas, et kõik vanemad on läinud ja alustas laste peale röökimist sõna otseses mõttes.

See on tegelikult väga kurb, et Eestis sellised inimsuhted on. Selliselt kasvatame külmi või hingelt haigeid täiskasvanuid, õieti öeldes ei kasvata me midagi head, kui nii edasi.

Palun vanemad, ärge vaikige selliseid asju maha ja pöörake tähelepanu, kuniks laps teid usaldab.

[small]Jaagular kirjutas:[/small]
[tsitaat]Äkki on asi ikkagi selles, et nii lasteaiarühmas kui kooliklassis on ühe õpetaja kohta liiga palju lapsi ja tänapäeva tingimustes, kus erinevalt vanast ajast lapsi enam ‘rivikorras marssima’ ei panda, kus praktiliselt igas rühmas on ATH-lapsi ja iga väike isiksus nõuab häälekalt just endale tähelepanu, tekibki kohati kaos, kuna seda ‘Browni liikumist’ ei ole puhtfüüsiliselt võimalik alati adekvaatselt hallata.

Ma ise tunnetan seda omal nahal – masu tingimustes lükati varem võõrkeeletundideks poolitatud klassid kokkuhoiu mõttes kokku ja tegemist on kardinaalselt erineva õhkkonnaga, kusjuures muutus ei ole paremuse suunas. On ikka vahe küll, kas teed suulist tööd 12 või 24 inimesega korraga. Tegelikult toimub selliselt lausa kvalitatiivne muutus, kuna suhtlemine muutub paratamatult isikupäratumaks ja nii on ka vead kergemad tulema.

Kodust ühe, kahe, kolme lapse kõrvalt on kerge kritiseerida:)[/tsitaat]

Mina see eelmine postitaja, kindlasti on asi ka selles, muidugi, kui inimene kasvataja või õpetaja tunneb end hästi, siis ta ju nii ei käitu, stressis rahvas mis muud.

Kurb lugeda.
Mäletan oma lapseeast, kui oluline persoon oli õpetaja ja tema hinnang. Siiani on selgelt meeles, kuidas õpetaja ühe korra närviliselt mulle jutu vahele kähvas. Lapsepõlve lõpu hetk 🙂

Ühel tuttaval on küll positiivne kogemus õpetajaga rääkimisest. Tal oli ka lapsel kooliskäimise soov kadumas. Ema soovitas õpetajale, et äkki võiks last vahel natuke kiita. Õpetaja mõtles järele ja tegi muudatusi ning lapse koolirõõm taastus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga selline on elu ju, algul õpetaja, siis tööandja, ülemus, arst jne jne. Kõigi eest ju last kaitsta ei saa. Hea võimalus õpetada hoopis et positsioon ei anna veel inimesele mõistust ja headust ja et teiste rünnak ei ole kunagi isiklik, st et kuigi keegi ütleb sulle et oled loll, viitab see hoopis sellele et mees jättis õpetaja just maha v et direktor ütles talle et ta saab varsti kinga vms. Ja et eneskindlust peab enda seest otsima, sest et kui keegi ütleb sulle, et oled koer, kas siis kohe usud ja hakkad haukuma? Miks siis usud et oled loll?[/tsitaat]

Täiskasvanuna valid ju ise sobiva keskkonnaga töökoha või hakkad ettevõtjaks. Ma küll ei kujuta ette, et töötaksin mingi tujuka ja oma emotsioonide ohjamisega kimpus oleva ülemuse meelevallas. Miks siis peaks minu laps sellega leppima. Ei pea …