Esileht Sünnitus Klassika: kardan

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Klassika: kardan

Postitas:
Kägu

Nii… Olen ka varem 2 korda sünnitanud, esimene oli esilekutsumisega (preeklampsia) 8 tundi, valus, lõpus sain epiduraali ja vaakumit selle pärast väga ei tundnud, alt kõik lõhki, õmblusi palju.
Teine sünnitus, esilekutsumine (lootevedelikku vähe) 3ndal päeval hakkasid meeletud valud, 2 tunni pärast oli laps käes, jälle õudne valus kogemus, tuimestust ei saanud ja õmblusi ka ei olnud. Tagantjärgi saan ise aru, et tegelikult oli see ju lihtne sünnitus… Ja nüüd siis olen kolmanda ootel ja ei saa üle, ma nii kardan sünnitust, lausa paaniliselt… Hulluks ajab

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma kardan ka. Olen teise ootel. Lohutan end sellega, et seekord olen targem ja lähen varakult haiglasse, äkki õnnestub epiduraali saada (esimesega ei saanud midagi – haiglasse jõudes öeldi, et täisavatus, aga lapse sünnini läks veel 6,5h).
Ja tahaks seekord kedagi endale abiks, sünnitoetajat vist. Esimene kord olin üksi, isegi meest ei lubanud tuppa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ka kardan!
Ootan kolmandat last. Esimene sünnitus valude algusest 28 tundi. Teine sünnitus vete ära tulekust 7 tundi. Kummagiga epiduraali vms valuvaigisteid ei kasutanud ja õmblusi ka ei ole olnud. Teine sünnitus oli tagasi mõeldes suhteliselt kerge. Aga vot esimese sünnituse kordumist kardan väga. No peale 28 tundi ei ole mõistus enam selge, paanika, hirm, tunne, et see ei lõppegi…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sünnitoetaja, era ämmaemand, hüpnosünnitus, jooga, psühhiaater/psühholoog, raseduskriisi nõustaja jne.
Proovida võib ju kõike. Lisaks jah minna võimalikult varakult kohale, kirjutada sünnitusplaani et soovid kõikvõimalikke valuvaigisteid jne. Et oleks valutum kogu protsess.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kardan ka meeletult. Esimene sünnitus 26h koos kahe epituraaliga. Valud olid hullud ja alt kõik ribadeks.
Nüüd teine juba mitu päeva tähtajast üle ja ei midagi veel. See ootamine tekitab veel rohkem hirmu. Paanika ja ootusärevus läbisegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma küll rase pole aga sünnitus oli piisav, et enam mitte jääda. Mina seda valu ei unustagi millest suure suuga räägitakse, et kohe peale sünnitust hakkad unustama. Oh ei, hirm on hoopiski süvenenud. Sünnitus kestis 18.5 tundi. Tuhud ise nii jubedad polnudki aga vot 2.5 tundi presse oli õudus kuubis. Need olid nii meeletult valusad, et siiani tulevad külmavärinad peale. Ise olen veel kõrge valuläviga. Kusjuures kui haiglasse jõudsin oli 4cm avatust ja 45 minutit hiljem oli juba täisavatus. Seega valuvaigisteid enam ei saanud. Rebendeid oli 2, üks sisemine ja üks häbememokadest rebenes peaaegu täielikult küljest.

Soovitada ei oskagi midagi, sest ma ise küll ei kujutaks ette, et raseduskriisinõustaja või jooga suudaks minust selle hirmu välja ajada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ka kardan. Esimene kord ei kartnud üldse, siis ei osanud midagi karta. Sünnitus lõppes vaakumiga. Taastumine oli normaalne. Siiski on selgelt meeles see abituse, jõuetuse ja teadmatuse tunne ning valu. Pikk ilma tulemusteta pressimine võttis viimse jõuraasu. Üritan endale sisendada, et seekord läheb ehk kergemini, sest täpselt sama stsenaarium suure tõenäosusega ju ei kordu. Õnneks on veel mitu kuud aega endale neid positiivseid mõtteid sisendada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oi ma ka kartsin. Jubedalt. Ja ôigustatult ka. Olid küll lügikesed sünnitused aga no karauul kui valus. Milleks peab seda läbi tegema… vb saaksin tulevikus veel yhe lapse aga peale viimast synnitust kindlasti mitte. Kui keegi ikka keisrit ei paku siis seda enam ei korda ka

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hirm käib asja juurde. Ongi ju valus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli pikalt, mitu aastat peale sünnitust korduv õudusunenägu: avastasin, et olen rase ja pean varsti sünnitama. Nutsin unes ahastavalt, lootusetult, et kuidas, KUIDAS see saab võimalik olla, ärkasin, siis oli padi päriselt ka märjaks nutetud.

Olin teadlik, ettevalmistunud, optimistlik ja aktiivsünnitusele orienteeritud sünnitaja, aga reaalsus šokeeris. Lihtsalt üle mõistuse valus sünnitus oli, vete äratulekust kuni lapse sündimiseni läks peaaegu minutipealt 24 tundi, füüsiline kurnatus kindlasti võimendas valu veelgi. Ehkki lõpuks läks ju nii minu kui beebiga kõik ikkagi hästi, siis kohutavalt traumeeriv oli see minu jaoks. Vandusin, et ei iial enam.

Hull on aga, et nüüd, 7 aastat hiljem, hakkab see valu ja lootusetustunne ära ununema. Ja see oleks ju täielik õnn ja õnnistus, see hirmu kadumine, kui mulle ei tunduks, et emake loodus sel moel mu mälu kustutades lihtsalt tõmbas mu lohku, et ma uuesti paljuneks. Ja siis kui sünnitus pihta hakkab, siis tuleb kindlasti sajaga meelde, et PEKKKKKKI…..!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma küll rase pole aga sünnitus oli piisav, et enam mitte jääda. Mina seda valu ei unustagi millest suure suuga räägitakse, et kohe peale sünnitust hakkad unustama. Oh ei, hirm on hoopiski süvenenud. Sünnitus kestis 18.5 tundi. Tuhud ise nii jubedad polnudki aga vot 2.5 tundi presse oli õudus kuubis. Need olid nii meeletult valusad, et siiani tulevad külmavärinad peale. Ise olen veel kõrge valuläviga. Kusjuures kui haiglasse jõudsin oli 4cm avatust ja 45 minutit hiljem oli juba täisavatus. Seega valuvaigisteid enam ei saanud. Rebendeid oli 2, üks sisemine ja üks häbememokadest rebenes peaaegu täielikult küljest.

Soovitada ei oskagi midagi, sest ma ise küll ei kujutaks ette, et raseduskriisinõustaja või jooga suudaks minust selle hirmu välja ajada.

Ma mäletan nagu eilset veel 15 aasta tagust sünnitust, seda valu ka mäletan väga hästi ja alt õmblemise kibedust. Valude ajal pidin edasi-tagasi kõndima, vaatasin aknast välja ja unistasin olla ühe pensionäri asemel, kes poest tuli 🙂, korra käis peast läbi ka mõte aknast alla hüpata, et see õudus lõppeks. Mees oli toeks, aga mu meelest rohkem häiris ta kohalolek. Jõudsin veel teda ka süüdistada, et oli vaja üldse laps teha 🙂Teine sünnitus oli nohu selle kõrval. Oli väga kiire, kuigi intensiivsem ja palju valusam. Nii, et oma maailma korra langesin, aga ei ühtki õmblust vähemalt. Samas sünnitus polnud loomulik käsu peale toores pressimine ja kartsin alt rebeneda. Õigel ajal ei lubatud sünnitada kiirabiautos.

Please wait...
Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Sünnitus Klassika: kardan