Vanasti jagati ajakirjanduses riietumis- ja käitumisalaseid näpunäiteid, et ka need, kel loomupärane stiilitunnetus puudus ennast kohaselt riidesse oskaksid panna.
No lubage naerda. Mida teadsid nõukaasegsed tädid stiilist või kohasest riietusest. Teatris kanti mingeid oma õmbleja tehtud pidulikke rõivaid ja see on siis nüüd stiil. Kui nõukaaegne inimene oma stiilsete rõivastega välismaale läks, karjus see ikka kaugele, kust inimene pärit on.
Kandsid “mingeid pidulikke riideid”? See muide ongi etikett, millest me siin praegu räägime. Etikett nägi ette, et teatrisse minnakse paremate riietega ja inimesed järgisid etiketti.
Nõukaaegne mees teadis, et naine lastakse uksest ees sisse, talle tehakse autouks lahti, ulatatakse käsi, aidatakse mantel selga, tõmmatakse tool laua alt välja ja aidatakse naine istuma jne. Selliseid elementaarseid asju teadsid ja eeldasid üksteiselt küll kõik nõukaaegsed “tädid ja onud”.
See, et meil ei olnud võimalusi riietuda sama moekalt nagu läänes, on hoopis teine teema. Etikett, stiil, võimalused – need on kolm eri mõistet.