Teema: Klimakteeriumi kogemused

#2895999:

Mulle kunagi üks väga kogenud naistearst ütles, et reeglina neil, kel lühike mens on klimakteerium vaevalisem ja pikem. Need kes eluaeg pidanud pikka mens kannatama käib asi kergemalt.

Minu puhul absoluutselt ei pea paika. Arvan, et oma osa mängib ka närvisüsteem. Tundlikumal inimesel on suuremad vaevused (ärritumine, kuumahood) ja rahulikul kulgeb kõik üsna märkamatult.

minul ka ei pea paika. aga tundlikkusega pole siin midagi pistmist, inimene ise ei saa siin suurt midagi juhtida oma kuumahoogude juures.

Ja mäletan, et ämmal, 10-aastat tagasi, käisid hirmsad kuumahood peal. Ikka nii, et ta muutus näost tulipunaseks ja vahel siis talvel -20 kraadiga käis rõdu peal hommikumantli hõlmasid tuulutamas.

Ja kaua selline asi kestis tal?
Ma ka kuumahoogudega kimpus juba poolteist aastat ja aina hullemaks läheb. Arst soovitas hakata võtma hormoone, aga otsustasin seda mitte teha, lihtsalt oodata kuni see periood läbi saab aga see on raske. Looduslikud vahendid, nagu salveitee, homoöpaatia jmt pole aidanud.

#2897206:

#2895402:

#2895351:

#2895010:

Kuidas Mirena või pillide kasutajad üldse aru saavad, et menopaus käes on? Päevi ei pruugi nendega ju üldse olla aastaid.

Kuumahood, liighigistamine, need esmased tunnused. Lisaks meelolu kõikumised ja 50 kandis peaks ikka algama.

Meie pere naised on sünnist saati emotsionaalsed ja seetõttu ka kergesti higistajad. Ma hetkel 45, tänu minipillidele päevi pole ja pole veel aru saanud, et midagi teistmoodi oleks kui seni.

mul ka 45 polnud veel midagi, hakkas jama nõks enne 50 sünnipäeva ja see higistamine minul on küll teistmoodi ja äratuntav. Viskab ikka üle kere märjaks, lisaks kuumahoog ja ikka näost punaseks kohe, vastik.

Aga kas sul on ka Mirena või kasutad pille samal ajal?

#2895010:

Kuidas Mirena või pillide kasutajad üldse aru saavad, et menopaus käes on? Päevi ei pruugi nendega ju üldse olla aastaid.

Mul on ja vastus on, et ega päevade järgi ei saagi. Just kõik muu trall viitab, et ilmselt on käes. Ärevus ja apaatia käsikäes, südame kloppimine, õnneks kerged, aga ikkagi kuumahood. Valutavad liigesed ja
lihased. Mul hakkas see kõik mõne kuuga, algul ei saanud aru tõesti, mis jama minuga lahti on. Aga kui ülemineku ea kohta uurisin, siis enam küsimusi polnud.

#2894536:

#2894423:

#2894359:

#2894206:

#2894172:

Üks asi meenus mulle veel – ma arvan, et on üleminekueaga seotud. Huvipuudus ja ükskõiksus nimelt. Olen alati olnud aktiivne rahmeldis, siin ja seal, huvitunud paljudest asjadest ja sündmustest, energiline ja jõudnud palju. Umbes 49-aastaselt äkki märkasin, et mul suva… ei huvita… ei viitsi. See pole mitte füüsiline väsimus, vaid pigem vaimne loidus. Väga ebameeldiv:(

Jälle olen nõus. Depressiooni ei ole, aga apaatia küll. Isegi hea toit ega alkohol ei paku enam erilist naudingut. Ammugi ei huvitu enam millestki, kõik on nagu ükskõik.

See suhtumine on nüüd küll kurjast. Kuidas te mõtlete eesolevad 30-40 aastat veeta? Kodus apaatsena? Teie vanused naised saavad veel lapsi ja kasvatavad pisikesi, teevad tööd, reisivad, naudivad elu, mida võimaldab majanduslik kindlustatus ja stabiilsus, loovad uusi suhteid. Mõned aga on vist endale juba mulla peale tõmmanud ja vahivad apaatselt seina. Soovitaks siiski midagi uut elus proovida või ka psühhiaatri poole pöörduda, et pisut õnnehormoone lisaks saada.

Psühhiaater jagab õnnehormoone tekitavaid tablette? Kui mõni on selle sinu jaoks õnnetekitajate nimekirja juba kõik läbiteinud mis siis? Lapsi ei taha, tööd teevad,majanduslik kindlustatus ammu olemas, reisitud palju. Kauaaegse kaaslasega suhted head ja koos huvitav, milleks uued suhted? Peab kohustuslikus korras AD ravimeid sööma, sest muidu mis?

Või on teine oma eluga väga rahul ja siis lendab peale mingi tüütu aktivist kes leiab, et valitud elustiil ei sobi ja tuleb jalamaid muutuda aktiivseks, sest tema arvates on õnn ainult pidevas sahmerdamises. Inimesed on erinevad.

Aa, sa oled rahul oma apaatia, ükskõiksuse ja tüdimusega? Selge siis, mulle jäi mulje, et siin mõned peavad selliseid tundeid negatiivsteks ja tahaks veel ka 40ndates ja hiljemgi elust rõõmu tunda. Kui ei taha, siis muidugi pole vaja pingutada, võib kodus seina edasi vahtida.

Kuule, kas sa oled paksude teemast siia üle kolinud, et targutada ja teisi mõnitada? Keegi ei ole rääkinud nelja seina vahel vahtimisest, kirjeldatakse kliinilisi sümptomeid. Need ei allu tahtele. Depressioonis inimesele sa ju ei ütle “kuule, võta ennast ometi kokku”. Pealegi, nagu sõna “üleminekuiga” ütleb, on tegemist ajutise nähtusega. See apaatia, ükskõiksus ja tüdimus lähevad üle.

Olen 52, päevad käivad ebaregulaarselt, aga küsimus selline, et kas oletatavate päevade ajal on teistel ka sellised päevade aegsed nõrgad valud alakõhus, kuigi päevad ei hakka. Varem oli selline nõrk valu enne päevade algust ja siis hakkasid päevad.

Kas kellegil ka rindades on valutorkeid olnud?

Kas niipidi on ka kellelgi, et enne kaovad päevad ära ja siis alles kunagi hiljem tulevad kuumahood ja muud sümptomid?

Täpselt nii oligi.

#2899315:

Aga just nimelt kui on selline apaatsus siis saab seda õnnehormooni e serotoniini taset tablettidega väga eduliselt tõsta ja tuleb ka tahtmine oma elu aktiivsemalt veeta. Omal nahal järgi proovitud, 6 kuune kuur ja elu on jälle lill,

Paluks siis retsepti. Tahaks ka, et elu oleks jälle lill. Minu arst kahjuks ei tea sellist ravimit.

Ma ei propageeri AD-sid, aga tean, et ise sain neist abi. Oli just sama tunne, et miski ei huvita, kõike on juba elus nähtud. Tabletid aitavad elada nii nagu enne, asjadest rõõmu tunda, olla aktiivne ja normaalne, mitte omaette seina põrnisteda ja vastu tahtmist hädavajalikku ära teha. Elukvaliteet on selle nimi. Ma ei kavatse AD-sid elu lõpuni võtma jääda, aga ma ei näe ka põhjust, miks peaksin mõned aastad elust vahepeal elama nagu topis, teiste tuju rikkudes ja ise üldse tujutu. Minu otsus oli neid võtta ja kahetsenud ei ole. Igaüks otsustab ju ise. Ma ei tea, mis arstist sa räägid, aga psühhiaater kirjutas mulle ravimid. Kuuldavasti teevad seda ka perearstid.

Olen 49 ja samuti tsükkel läinud ebakorrapäraseks – lühemad vahed ja vahel kestab kauem.
Apaatiahood tabavad ka vahepeal, olen alati vaimustunud aiandusest, kuid viimasel ajal on sellest aiandusest kuidagi täitsa ükskõik, mõtlen, et milleks või kellele seda üldse vaja on.
Samuti tekivad küsimused, et kas mu elukaaslane on mulle ikka õige ja äkki peaks kellegi uue otsima.
Rinnad on vahepeal nii hellad nagu hakkaks uuesti kasvama.
Ja muidugi nahk üle keha hakkab kuidagi nagu krimpsu tõmbama…ei ole seda prinki välimust enam, kreemita, palju tahad.
Ahjaa, varem olin väga seltskondlik ja kutsusin pidevalt külalisi, mässasin toitudega ja käisin ka ise külas. Viimasel ajal ei taha üldse kedagi külla kutsuda enam, kuidagi mingi vaimne tõrge lausa.

Minul ka Mirena ja päevi pole juba 14 aastat (olen 49)
Muid sümpromeid veel ei ole kohanud. Mul endal on selline arvamus, et kuna mul päevi pole, siis kogu see üleminekuea trall mind ei puuduta üldse 🙂 Noh et teised mõõdavad, kas on või ei ole – aga see kõik ei puutu üldse minusse.

Kolleegil oli ca aasta sellised kuumahood, et vesi nirises. Käis päeval duši all (õnneks tööl olemas) ja kuna ta eriti ei häbenenud, oskas enda üle naljagi visata, siis kõik elasid sõbralikult kaasa, keegi ei kirtsutanud nina ega halvustanud.

#2905191:

Kas kellelgi nii ka olnud, et päevade vahe on aeg-ajalt väga lühike? Olen 45 ja mõnikord on päevade vahe ainult 22-24 päeva. Nüüd kardan, et tuleb alla 20, kuna paar päeva on juba päevadele omane ebamugavustunne alakõhus. Mu günekoloog ütleb, et kui üle 21, siis kõik normaalne.

Muudest sümptomitest olen kogenud liigset muretsemist igasuguste asjade pärast ja saamatust. Mis iganes igapäevatoimetused võtavad varasemaga võrreldes palju rohkem aega ja energiat.

Olen 48 ja mul on viimaste aastate jooksul tsükkel muutunud 21-25 päevaseks, varemalt oli 26-28 päeva… Vereeritus on seevastu vähemaks jäänud – kolm päeva vaevalt, varasemalt oli viis päeva ning aeg-ajalt ikka “uputas” ka üsna korralikult. Samas on päevad ikkagi korrapäraselt iga kuu olnud, vahele või ära pole jäänud.
Emotsionaalses plaanis olen vist ka ärevam ja muretsevam, ka pisarad on kerged tulema. Ehkki olen selline kogu elu olnud, aga praegu tundub, et rohkem…

Kasutan ka Mirenat ja olen üle 50. Pagan sellest aru saab -ärkan öösel üles küll, aga seda olen teinud ka varasemalt. Kuumahooge ei ole, aga vahest hakkab natuke palav – kuumaverega olen ka. Kaalu tuli tõesti juurde. Aasta lõpus on naistearsti juurde minek, eks siis lasen uurida.