Vaatan kuningaks kroonimist ning märkasin, et kui kuningas naistest möödus, siis tegid mõned naised kniksu.
Seoses sellega hakkasin mõtlema, et tänapäeval on kniksu komme justkui kadunud. Ja kraapsu tegemist ei ole enam üldse märganud.
Olen 50+ vanuses ja mäletan, et minu lapsepõlves oli kniksutamine ja kraapsutamine vähemalt laste seas lausa kohustuslik. Iga esinemine algas ja lõppes sellega.
Mul endal enam väikseid lapsi pole enam ja seega täpselt ei tea, kas tänapäeval enam õpetataksegi lastele selliseid kombeid.
Olen 50+ vanuses ja mäletan, et minu lapsepõlves oli kniksutamine ja kraapsutamine vähemalt laste seas lausa kohustuslik. Iga esinemine algas ja lõppes sellega. Mul endal enam väikseid lapsi pole enam ja seega täpselt ei tea, kas tänapäeval enam õpetataksegi lastele selliseid kombeid.
Eks see kniksutamine ja kraapsutamine oli vana aja libakomme mingi perioodi eestlastel, pärit sakstelt. Vanad eestlased ei kniksutanud ega kraapsutanud, tegid rasket maatööd. Veel vanemal ajal olid eestlased mõisa orjad ja siis sunniti neid kummardama mõisahärra ees.
Olen 50+ vanuses ja mäletan, et minu lapsepõlves oli kniksutamine ja kraapsutamine vähemalt laste seas lausa kohustuslik. Iga esinemine algas ja lõppes sellega. Mul endal enam väikseid lapsi pole enam ja seega täpselt ei tea, kas tänapäeval enam õpetataksegi lastele selliseid kombeid.
Eks see kniksutamine ja kraapsutamine oli vana aja libakomme mingi perioodi eestlastel, pärit sakstelt. Vanad eestlased ei kniksutanud ega kraapsutanud, tegid rasket maatööd. Veel vanemal ajal olid eestlased mõisa orjad ja siis sunniti neid kummardama mõisahärra ees.
Et siis eestlasel ei või olla viisakas kombeid? Mida me teha tohime, lösutama seina najal, heinakõrs hambus?
Meie lapsed lasteaias ikka õpivad nii kniksu kui ka kraapsu. Eks nad täiskasvanuna ise otsustavad, kuidas igas olukorras käituda. Kraapsu vaevalt, et mehed teevad, aga kas naine soovib veidi põlvi nõksutada mõnes vastavas olukorras, on ta oma otsus. Vabalt võib ka muul moel kedagi kuninglikku tervitada või mõne auhinna vastuvõtmisel tänu avaldada, viisakas on mitmel moel.
Vabalt võib ka muul moel kedagi kuninglikku tervitada või mõne auhinna vastuvõtmisel tänu avaldada, viisakas on mitmel moel.
Briti kuninglik protokoll näeb ette, et naised kniksutavad, mehed langetavad pea. Ka kuningliku perekonna siseselt on ette nähtud vastavalt järjekorrale, kes kellele enne peab kniksu tegema jne.
Vabalt võib ka muul moel kedagi kuninglikku tervitada või mõne auhinna vastuvõtmisel tänu avaldada, viisakas on mitmel moel.
Briti kuninglik protokoll näeb ette, et naised kniksutavad, mehed langetavad pea. Ka kuningliku perekonna siseselt on ette nähtud vastavalt järjekorrale, kes kellele enne peab kniksu tegema jne.
Eilse ülekande ajal just kommenteeriti, et kombed on muutumises, paljud naised enam ei kniksutanud.
Seda teemat lugedes sain ma aru, et mulle – vanus 40+ – on lapsepõlves kniksu tegemine nii sisse drillitud, et ma siiamaani nõksutan põlvi, kui keegi mul näiteks kätt surub ja lillied smmab vms (noh, sünnipäevaks või nii). Otseselt kniksu muidugi enam ei tee, aga alateadlikult mingi nõks käib ikka põlvest läbi.
Samas lastele minu arvates pole vaja selliseid asju õpetada. Mille poolest see kniks ja kraaps viisakam on, kui kenasti öeldud “aitäh”? Esinemise osa on iseasi, iga õpetaja korraldab ise, kuidas lapsed laval käituma peavad.
Minule õpetati etiketitunnis, et kniksu tehaksegi alati kuningale või kuningannale. Muude isikute ees ei kniksutata. See siis käis täiskasvanute kohta.
Ma olen aru saanud, et tavainimene ei peagi, küll aga siniverelised ja nende pereliikmed ise peavad teadma oma kohta pingereas ja kes kelle ees kniksutab.
Olen 50+ vanuses ja mäletan, et minu lapsepõlves oli kniksutamine ja kraapsutamine vähemalt laste seas lausa kohustuslik. Iga esinemine algas ja lõppes sellega. Mul endal enam väikseid lapsi pole enam ja seega täpselt ei tea, kas tänapäeval enam õpetataksegi lastele selliseid kombeid.
Eks see kniksutamine ja kraapsutamine oli vana aja libakomme mingi perioodi eestlastel, pärit sakstelt. Vanad eestlased ei kniksutanud ega kraapsutanud, tegid rasket maatööd. Veel vanemal ajal olid eestlased mõisa orjad ja siis sunniti neid kummardama mõisahärra ees.
Sega jääme igavesi Sita-Koti-Matsideks, kes käivad kõikjal pesemata nartsudes ja röhitsevad teistele näkku? Tõeline eestlane!
Eilse ülekande ajal just kommenteeriti, et kombed on muutumises, paljud naised enam ei kniksutanud.
Aga Elizabethi ajal veel kniksutati.
Ka kroonimistseremoonia ei olnud üks-ühele selline nagu 70 aastat tagasi. Charlesil on üldse paljudes asjades oma nägemus, nii et ka edaspidi näeb veel mitmeid muutusi. Elu ongi selline.
Minule õpetati etiketitunnis, et kniksu tehaksegi alati kuningale või kuningannale. Muude isikute ees ei kniksutata. See siis käis täiskasvanute kohta.
Kuningale ja kuningannale teevad naised reveransi. See on palju sügavam kui väike kniks, mida meile on õpetatud.
Minule õpetati etiketitunnis, et kniksu tehaksegi alati kuningale või kuningannale. Muude isikute ees ei kniksutata. See siis käis täiskasvanute kohta.
Kuningale või kuningannale ei tehta kniksu. Tehakse reveranss.
Minule õpetati etiketitunnis, et kniksu tehaksegi alati kuningale või kuningannale. Muude isikute ees ei kniksutata. See siis käis täiskasvanute kohta.
Kuningale või kuningannale ei tehta kniksu. Tehakse reveranss.
See on sama, jalgade asend täpselt sama. Saab teha väikese põlveknõksuatuse aga saab ka väga sügavale laskuda, aga ei tasu liialdada. Kusjuures mõned siniverelised vahel ka veidi lollitavad ja teevad meelega liiga innukalt a la Beatrice ja tema ema ja see näeb inetu välja.
Minule õpetati etiketitunnis, et kniksu tehaksegi alati kuningale või kuningannale. Muude isikute ees ei kniksutata. See siis käis täiskasvanute kohta.
Kuningale või kuningannale ei tehta kniksu. Tehakse reveranss.
Mis seal vahet?? Minu lapsepõlves tehti kniksu täpselt sama moodi nagu siniverelistele tehakse – parem jalg vasaku taha ja laskud.
Minule õpetati etiketitunnis, et kniksu tehaksegi alati kuningale või kuningannale. Muude isikute ees ei kniksutata. See siis käis täiskasvanute kohta.
Kuningale või kuningannale ei tehta kniksu. Tehakse reveranss.
See on sama, jalgade asend täpselt sama. Saab teha väikese põlveknõksuatuse aga saab ka väga sügavale laskuda, aga ei tasu liialdada. Kusjuures mõned siniverelised vahel ka veidi lollitavad ja teevad meelega liiga innukalt a la Beatrice ja tema ema ja see näeb inetu välja.
Ei, need ei ole samad 🙂 ja jalgade asend pole sama. Issand küll, sa näed ja ei mürista.
Minule õpetati etiketitunnis, et kniksu tehaksegi alati kuningale või kuningannale. Muude isikute ees ei kniksutata. See siis käis täiskasvanute kohta.
Kuningale või kuningannale ei tehta kniksu. Tehakse reveranss.
Mis seal vahet?? Minu lapsepõlves tehti kniksu täpselt sama moodi nagu siniverelistele tehakse – parem jalg vasaku taha ja laskud.
Esmalt pole see oluline, kumb jalg on ees. Teiseks reveransi puhul teeb taha liikuv jalg vaevumärgatava kerge kaare. Mitte lihtsalt poolkükk 🙂
70+ inimestelt seada enam ei oodata, aga noorte täiskasvanute puhul küll.
Kuningale või kuningannale ei tehta kniksu. Tehakse reveranss.
Kas on ainult sõna vahe või on liigutustel ka vahe? Videotes teevad kniksu mu arust, kui see ongi reveranss, siis on ainult sõna vahe ju.
Reveranss käib nii, et sirge seljaga aeglaselt kummardutakse turjast – mitte seljast. Üks jalg liigub kerget kaart joonistades taha, toetudes lõpuks kinganinale. Kogu selle kaare ajal juba põlved kõverduvad ning on suunaga välja. Kummardumine ja reveranss toimuvad sujuvalt ja samaaegselt.
Seda teemat lugedes sain ma aru, et mulle – vanus 40+ – on lapsepõlves kniksu tegemine nii sisse drillitud, et ma siiamaani nõksutan põlvi, kui keegi mul näiteks kätt surub ja lillied smmab vms (noh, sünnipäevaks või nii). Otseselt kniksu muidugi enam ei tee, aga alateadlikult mingi nõks käib ikka põlvest läbi.
Samas lastele minu arvates pole vaja selliseid asju õpetada. Mille poolest see kniks ja kraaps viisakam on, kui kenasti öeldud “aitäh”? Esinemise osa on iseasi, iga õpetaja korraldab ise, kuidas lapsed laval käituma peavad.
Olen sinuga täiesti nõus, et “aitäh” pole kindlasti halvem kui kniks/kraaps. Lisaks on see minu arvates tänapäevasem, sest kniks jätab mulle kuidagi allasurutuse mulje.
Olen samuti 40+ aga mina oma lapsepõlvest absoluutselt ei mäleta, et oleks olnud mingit kniksudrilli. Jah, lasteaiaeas sai kniksu tehtud, aga rohkem ma seda oma elus pole kasutanud. Lilli/kingitust saades tänan, aga seda loomulikult ilma kniksuta. Pigem on minu jaoks oluline tutvumisel või õnnitlemisel käesurumine. Haare peab olema tugev ja kindel, vastasel juhul jätab ebameeldiva mulje.
Minu arust ei drillitud kedagi, aga kniksu tehti küll – said tunnistuse kätte või anti kooli ees mingi kiituskiri, isegi vist lõputunnistuse saamisel sai kniksu tehtud.
