Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )

Teema: Kodu

Postitas:
Kägu

Mis teeb kodust kodu? Kas neli seina kus on sees õiged inimesed või see et see vähemalt osaliselt oleks teie nimel?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks ikka need inimesed, kes seal koos minuga elavad. Minu inimesed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

hoole ja armastusega tehtud ehitus remont sisustamine. mulle olulised inimesed. parem, kui see kinnisvara oleks laenuvaba ja minu nimel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on mingi seletamatu sisemine tunne, mis teeb ühest kohast kodu. See tunne väljendub nt selles, et kodu on koht, kuhu sa alati tahad hea meelega minna, kus olles ei teki kunagi tunnet, et sul on seal ebamugav või kuidagiviisi halb, see on sinu jaoks turvaline ja mõnus ehk paik, kus sa võid olla täpselt selline nagu hetkel tahad, ilma ühegi piiranguta. Ja see tunne ei ole seotud ei pere ehk inimeste ega omandiõigusega. Mina olen tundnud seda kodutunnet nii lapsepõlves oma vanemate juures algul üsna kitsastes tingimustes elades, nii üürikorteris üksi elades kui isiklikus, üsna avaras kodus koos perega elades. See tunne on üks – see on kodu ja siin on hea.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis pagana asi siin käib, koolilapsed teevad referaate või?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kodu peab olema kindel kants, seega peab see olema oma. Minu jaoks on see ülitähtis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui kodu pole minu nimel, siis see pole ju päris kodu. Kui ma ei tee remonti enda vaid majaomaniku jaoks ja temaga kooskõlas. Kui võin iga hetk “kodust” ilma jääda. Kui mul pole mõtet siin mingit erilist sisekujundust teha, sest tean, et see on vaid ajutine koht. Puudub kindlustunne ja hubasus.
Mina küll ootan, et saaks endale PÄRIS kodu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis teeb kodust kodu? Kas neli seina kus on sees õiged inimesed või see et see vähemalt osaliselt oleks teie nimel?

Kui ma elan üksi, siis on vajalik, et mul oleks mugav. Et kõik oleks mõnusaks olemiseks olemas. Selleks, et mõnus elada oleks, ei pea olema see “minu nimel”. Noo mida see “minu nimel ” annab. Mitte midagi. Üürikorter on täpselt samamoodi minu kodu, kui ma olen selle endale üürinud. Ega siis üürnikud kodutud pole. Kui ma elan kellegagi koos, siis teeb kodust kodu suhtlemine ja koos mõnus olemine. Et enamei piisa kui minul endal on hea olla, vajan ka, et teistel oleks ka hea olla. Suhte kvaliteet mängib ühise kodu puhul kõige olulisemat rolli. Kelle nimel see kodu täpselt on, pole ju oluline. Kui olen abielus on mehe kõik abielu jooksul ostetu nagunii minu oma ka. Samuti ollakse siis pärija kui tõesti kaaslasega miskit juhtuma peaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. Ilma kodutundeta me jääme kodutuks. Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik. Kodu on nii imeline tavaline paik. Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur. Kodu see on rohkem veel kui sõna selgeks teeb. Kodu see on headus, mis meid paremateks teeb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina näiteks pole kortereid, kus olen elanud, koduks kutsunud. Vaid nimetan neid tänava nime järgi. Olgu siis minu oma olnud või üürikas. Koduks hakkasin alles esimest maja nimetama, mille ostsin. Väike maja, aed ümber, alles seal tekkis kodutunne. Järgmise majaga läks juba kauem aega, enne kui kodust nimetama hakkasin. Eelmine oli veel kaua hinges enne kui koha uue jaoks vabastas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma mõtlen et kui olete abielus teil on lapsedki aga elate mehele kuuluval pinnal, kas seda saab koduks kutsuda või oleks olnud õiglane kui mees kui mees oleks talle kuulunud eluaseme abielludes poole ulatuses teie nimele kirjutanud? Tunneksite end siis rohkem kodus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui kodu pole minu nimel, siis see pole ju päris kodu. Kui ma ei tee remonti enda vaid majaomaniku jaoks ja temaga kooskõlas. Kui võin iga hetk “kodust” ilma jääda. Kui mul pole mõtet siin mingit erilist sisekujundust teha, sest tean, et see on vaid ajutine koht. Puudub kindlustunne ja hubasus.

Mina küll ootan, et saaks endale PÄRIS kodu.

Ka nn päriskodust võib ilma jääda, nt mingi õnnetuse või riigikorra muutuse tõttu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Mina olen loomuldasa hulgus. Kus kott, seal kodu, kus õhtu, seal öömaja. Ei ole mu elul vigagi.

Mõned korrad olen kyll end kodus tundnud. Viimati vist kymnekonna aasta eest, kui Kalaranna lõikavkylmas koidikus kivirahnu kaisus ärkasin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul tegelikult ei ole kodule eriti kõrged nõudmised. Minu jaoks oli kodu nii üüritud ahiküttega tuba, kuivkäimla koridoris, kui ka nüüd mehele kuuluv maja. peaasi, et minu mugavad ja mõnusad asjad ja mälestusesemed on minu ümber ja voodi on pehme. aga mina olen ka elu aeg hingelt rändur olnud, seega mehe kodu külge ma end teadlikult ei lase väga sügavalt kinnistuda. Jah, tõenõoliselt kui see kodu mulle ka osaliselt kuuluks, oleks mingi vastutustunne tugevam selle kodu osas. Aga põhimõtteliselt ma ei vaja seda, saan väga hästi ka ilma kinnisvara omamata õnnelik olla, õigupoolest annab see mulle rohkem vabadust ringi rännata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma mõtlen et kui olete abielus teil on lapsedki aga elate mehele kuuluval pinnal, kas seda saab koduks kutsuda või oleks olnud õiglane kui mees kui mees oleks talle kuulunud eluaseme abielludes poole ulatuses teie nimele kirjutanud? Tunneksite end siis rohkem kodus?

Mul ükskõik, sest mul on ka enda elamispinnad olemas. Kusagil peab ju koos elama ja minu meelest on alati parem olla ise see, kes teise juurde kolib, sest siis saad soovi korral välja kolida. Katsu sa aga teist inimest välja ajada kui ta ei taha minna.

* abielus juba ligi 15 aastat

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu jaoks on kodu koht, kus mul on mugav, mõnus ja turvaline olla. Kodu ei pea olema juriidiliselt minu, ka üürikas võib olla kodutunne ja kodu. Minu jaoks teeb kodu seal tekkiv tunne ning ka mind ümbritsevad asjad ja inimesed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma mõtlen et kui olete abielus teil on lapsedki aga elate mehele kuuluval pinnal, kas seda saab koduks kutsuda või oleks olnud õiglane kui mees kui mees oleks talle kuulunud eluaseme abielludes poole ulatuses teie nimele kirjutanud? Tunneksite end siis rohkem kodus?

Mõh? Et lastega naine abiellub mehega, kellele kuulub kinnisvara, siis mees peaks pool vara naise nimele kirjutama? Täitsa hull variant ikka.
Mina abiellusin. Mul on kinnisvara. Enne abiellumist tegin testamendi oma laste nimele, välistamaks, et minu surma korral satuks pärijateringi abikaasa laps.
Või on see küsimus, et naine abiellub mehega, kellele kuulub kinnisvara, saadakse ühised lapsed? Sellises olukorras, kus lapsed on ühised ja pole mingeid eelnevaid lapsi, ei oma ju mingit tähtsust, kellele kodu kuulub?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma mõtlen et kui olete abielus teil on lapsedki aga elate mehele kuuluval pinnal, kas seda saab koduks kutsuda või oleks olnud õiglane kui mees kui mees oleks talle kuulunud eluaseme abielludes poole ulatuses teie nimele kirjutanud? Tunneksite end siis rohkem kodus?

Mõh? Et lastega naine abiellub mehega, kellele kuulub kinnisvara, siis mees peaks pool vara naise nimele kirjutama? Täitsa hull variant ikka.

Mina abiellusin. Mul on kinnisvara. Enne abiellumist tegin testamendi oma laste nimele, välistamaks, et minu surma korral satuks pärijateringi abikaasa laps.

Või on see küsimus, et naine abiellub mehega, kellele kuulub kinnisvara, saadakse ühised lapsed? Sellises olukorras, kus lapsed on ühised ja pole mingeid eelnevaid lapsi, ei oma ju mingit tähtsust, kellele kodu kuulub?

Loomulikult ei pea mees poolt maja naise nimele kirjutama, kuid minu kui naise jaoks on ülitähtis, et mul oleks kindlustunne, ükskõik mis elus ka ei juhtuks. Seega on valikus säilitada oma endine kinnisvara või osta omale kinnisvara/omada piisavalt raha, et vajadusel kohe osta omale kinnisvara.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma mõtlen et kui olete abielus teil on lapsedki aga elate mehele kuuluval pinnal, kas seda saab koduks kutsuda või oleks olnud õiglane kui mees kui mees oleks talle kuulunud eluaseme abielludes poole ulatuses teie nimele kirjutanud? Tunneksite end siis rohkem kodus?

Mõh? Et lastega naine abiellub mehega, kellele kuulub kinnisvara, siis mees peaks pool vara naise nimele kirjutama? Täitsa hull variant ikka.

Mina abiellusin. Mul on kinnisvara. Enne abiellumist tegin testamendi oma laste nimele, välistamaks, et minu surma korral satuks pärijateringi abikaasa laps.

Või on see küsimus, et naine abiellub mehega, kellele kuulub kinnisvara, saadakse ühised lapsed? Sellises olukorras, kus lapsed on ühised ja pole mingeid eelnevaid lapsi, ei oma ju mingit tähtsust, kellele kodu kuulub?

Loomulikult ei pea mees poolt maja naise nimele kirjutama, kuid minu kui naise jaoks on ülitähtis, et mul oleks kindlustunne, ükskõik mis elus ka ei juhtuks. Seega on valikus säilitada oma endine kinnisvara või osta omale kinnisvara/omada piisavalt raha, et vajadusel kohe osta omale kinnisvara.

Loomulikult säilita oma endine kinnisvara. See on SINU seljatagune ja kindlustunne. Üüri välja vms., aga hoia alles. See on SINU oma ja pole sinu mehe mõjutada, a´la müüks oma korterid ja ostaks ühise suurem maja vms.
Mehele kuuluv pind on mehe oma, tema seljatagune. Mõlema elamised on abielueelsest ajast, nii loen välja, seega teie lahusvara.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )