Vabandust, aga üldiselt on normaalne, kui täiskasvanud tööl käiv laps oma vanemate kodus elades maksab oma osa ise kinni. See, kui palju suureneb, ei olegi oluline. Tal on võimalik tasuta elada, see on juba suur boonus. On ikka väga loogiline, et selle eest kannab ta osad kulud. Eks kokkuleppe küsimus, kuidas seda täpselt teha. Aga no nt, kui elavad kolmekesi ema, isa ja tööl käiv laps, siis üks variant on, et laps kannab kolmandiku kommunaalidele kuluvast + kolmandiku toidule kuluvast. Eeldusel muidugi, et süüa tehakse ja ostetakse ühiselt. Või võtab laps enda maksta konkreetselt mingi arve, nt elektriarve. Vmt.
Loomulikult võib kokkuleppel vanematega otsustada ka, et laps ei maksa midagi, vanemad kannavad kõik kulud ning kaps kogub oma kodu jaoks raha – aga see on midagi, mida vanemad ise peaks välja pakkuma. Mitte see, mida laps vaikimisi eeldab põhjendusega et ah, ega need kulud ei tõuse oluliselt niikuinii. Selline mõtteviis on nii parasiitlik, et mul oleks küll täiskasvanud lapsena häbi niimoodi eeldada. Ja oleks häbi kui mu täiskasvanud laps nii eeldaks – see tähendab ju seda, et ma olen kasvatanud parasiidi.