Lingitud artikkel räägib panga enda poolt väljastatud krediitkaardist. See on selgelt kliendi risk millega arvestada.
Ei ole mitte mingit vahet, millisest pangast see krediitkaart on võetud ja kust uus laenukohustus võetakse. Krediitkaart loetakse alati ja igal juhul kliendi kohustuseks, ja kogu limiidi ulatuses. Kui sa arvad, et pangale, kust uut laenu taotletakse, ei ole näha, et taotlejal on teisest pangast võetud krediitkaart (või mõni muu kohustus), siis sa eksid.
Väitluse teema oli, kas Eesti pankade praktika teiste väljastatud krediitkaarte riskiks lugeda on põhjendatud.
Jah, on põhjendatud, sest krediitkaart on inimese otsene krediidikohustust. “Krediit” sõna “kaardi” ees näitab juba ise, et tegemist on krediidi- ehk laenutootega. See limiiti, mille ulatuses sa krediitkaardiga saad miinusesse minna on tegelikult ju panga oma ning see tuleb sul tagasi maksta. Järelikult see on laenatud raha ehk laenutoode.
Kuidas on üldse võimalik kuidagi teistmoodi aru saada asjast?
Väitluse teema oli, kas Eesti pankade praktika teiste väljastatud krediitkaarte riskiks lugeda on põhjendatud. Enda harimiseks võiks korra ka oma ninast veidi kaugemale vaadata muu maailma praktikaid. Näiteks: https://finance.zacks.com/good-high-credit-card-limits-applying-mortgage-9316.html Kõige olulisem on kasutatud krediidilimiit. Aga mõnel juhul soovitatakse isegi võimalusel kaartide krediidilimiiti tõsta, sest sellega on võimalik endale kõrgem reiting saada.
Nagu eelkõneleja juba ütles, kui laenu taotled Eestis, siis lähtud Eesti laenutingimustest. See, et kuskil maailmanurgas on mingi teine praktika ei puutu kuidagi Eestisse ning sellega seoses ka mitte siia teemasse. Nii et ära rohkem jaura nende USA näidetega. Eestis ei ole krediitkaardi omamine mitte mingisugune prestiiži näitaja. See kaart on igal töölkäival inimesel, kes on selle soovinud omale saada. See kaart on olemas ka lihttöölistel ja madalapalgalistel.
Loogiline ju.
Sinu loogika lonkab kahte jalga korraga. Ja mitte ainult siin teemas.