Tere! Selline küsimus/mure, et olen esmakordselt emaks saamas ning mida aeg edasi, seda rohkem tekib sisse kerge ärevus sünnituse ja haigla ees. Ma olen palju haiglates olnud aga kardan väga ning tunnen end ebakindlalt. Sünnitusega seoses tahaksin väga, et mees minuga koos haiglas oleks, sest tema kohalolek tekitab minus turvatunde ning vähendab võõras kohas (eriti veel haiglas) olemise stressi tunduvalt. Samuti tahaksin, et vähemalt esimesel ööl oleks mees minuga ja vajadusel abistaks mind beebiga või kui mul endal on abi vaja. Kuna me elame aga haiglast vaid kuskil 7km kaugusel, siis on mees seisukohal, et tema haiglas ööbimine pole mingil moel vajalik ja ta kavatseb ikka kodus magada/toimetada… Ma mõistan, et tõesti ei tundu vajalik samas linnas haiglas ööbida aga mõte vastsündinud beebiga ja vastselt emaks saanuna üksi haiglas olemisest tekitab minus sünnitushirmule lisaks sama suure mure ja hirmu. Kuidas Teie olete toiminud? Kas mees on kodus olnud ja ainult päeval haiglas käinud või on ka neid, kellega mees koos haiglas ööbis ja oli? On see minust ebaõiglane või liiga nõudlik, et ma meest haiglasse kaasa tahan?
Teema: Kodulinnas sünnitamine ja isa haiglasse (?)
Loomulikult ööbis mees haiglas. Ma ei kujuta teisiti ettegi. Asi polnud mitte lapsega toime tulemisest vaid see oli ju MEIE esimene öö koos MEIE beebiga. Mees oleks olnud 24/7 meiega, aga teisel päeval läks meie beebi intensiivi ja kolmandal viidi meid lastehaiglasse, kus mees ööbida ei saanud.
Nojah, siin mängib ilmselt rolli see, et teil on esimene laps. Mina sünnitasin hiljuti neljanda ja polnud mõtteski perepalatit võtta – mees oli minuga haiglas ainult siis, kui sünnitamist ootasin (veed tulid ära, sünnitegevus tuli esile kutsuda) ja sünnitasin, pärast seda läks koju. Kui kõik on hästi, siis esimesed päevad laps ju piltlikult öeldes ainult sööb ja magab, mul oli pigem igav, lugesin ja lahendasin ristsõnu. Kahekesi seal igavleda ja magavat beebit vaadata oleks olnud veel mõttetum. 🙂 Nüüd puhkusel olles on mees küllalt saanud titaga koos olla ja tegeleda.
Aga oled sa mehele otse öelnud, et sa kardad kohe esimesle ööl üksi jääda lapsega? Sa ei ole kindel, ka ssaad hakkama ja sul on vaja tema tuge, nii moraalset tuge, aga võibolla ka füüsiliselt (aitab mähkmevahetusel, kui sul käed värisevad, naba puhastamisel jne).
Tuleta ka mehele meelde, et külastuysaeg ei lõpe ju siis, kui ööunne minnakse vaid varem. Pealegi kui juhtub,e t laps sünnib näiteks õhtul kell 18, ag akülastusaeg lõpeb kell 19, s iis sisulsielt kohe kui oled palatisse viidud, peab mees lahkuma. Se eolukord on sinu jaoks väga hirmutav. Et küsimsu ei ole selles, kus keegi magab, vaid, et esimestel päöevadel sa kardad lapsega üksi jääda.
Mina ka ei kujutanud just esimese lapsega ette,e t ma üksi jään dööseks ja oli hea meel, et õnnestus perepalat saada. Teise lapsega oli algul plaan, et mees koju suurema lapsega, aga läkski nii, et laps sündis 17.30 ja mees oleks pidanud kohe peale meie ühispalatisse viimist lahkuma – see natuke ehmatas mind ja võtsime peretoa (suurem laps oli tegelikult ööbimiseks ära organiseeritud nagunii). Oi mul oli hea meel, et peretoa võtsime, teine laps osutus selliseks “raskemaks”, kes kuidagi ei suutnud uinud ja terve õhtu pm röökis, kuigi piima ja kõike oli (proovisime isegi süstlast juurde anda, et äkki ei saa kõhtu täis, aga ei võtnud), lõpuks uinuskui mehe kõhu peala, mina olin kell 23 liiga väsinud, et temaga tegeleda (sünnitasin ju samal päeval).
Ehk siis räägi mehega, et sa väga kardad ja küsimsu ei ole ööbimises vaid üksteise toetamises.
??? Eee, te koos saate lapse? Mehe laps ka ju. Kuhu see mees siis endaarust läheb? Koju telekat vaatama selle asemel et oma vastsündinud lapsega side luua? Oma äsjasünnitanud naist aidata, kes tōenäoliselt lõhki ja väsinud sünnitusest? Su mees ikka saab aru, et te lapse saate? 😀
Palun istu temaga maha ja seleta seda, ja võiksite üle rääkida, et isana võiks ta lapsevanem olla ikka sünnist saadik, või teil mingi kokkulepe, et tema last kasvatama ei hakka?
Ütle mehele, et soovid, et te esimese öö veedaksite kõik koos. Minu mees ka algul ei soovinud, et võtaksime perepalati ega soovinud ööseks haiglasse jääda. Juhtus nii, et sünnitus oli raske ning mees jäi haiglasse juba seepärast, et ma polnud veel võimeline ise lapsega tegelema.
Kallis teemaalgataja…
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 28.03 19:50; 29.03 16:59;
Kallis teemaalgataja,
Foorumis on sama kasutaja postitused näha. Kui luuletad mingi teema ja vastused ei sobi, pole siiski mõtet ise uut vastajat teeselda.
Soovitan saada täiskasvanuks.
Sa oled haiglas, kus on professionaalne abi käepärast.
Ma ei saa aru, mis vajadus on niimoodi peale lennata ja kohe silmi peast nokkima kukkuda, Kägu 29.03.2018 15:14. Inimesed on erinevad ja ka mees on INIMENE, et sa teaks. Võib-olla on mehel mingi kompleks või oma hirm seoses haigla ja sünnitusosakonnaga? Kallis teemaalgataja, tõepoolest, istuge mehega maha ja räägi natuke põhjalikumalt oma tunnetest ning mõtetest- miks kardad, mida kardad, miks on mehe kohalolek sulle oluline, mida see sulle tähendab jne. Usun, et ta mõistab. Ja kui ei mõista, siis räägi oma ämmaemandaga, kes suunab sind raseduskriisi nõustaja poole. Sealt saad siis edasist nõu ja abi, mida mehega ette võtta või kuidas ise hakkama saada. Sinu enda otsused ja valikud.
Julgusta meest oma mõtetest, hirmudest ja muredest rääkima. Tean mitut tuttavat meest, kes pole soovinud haiglasse kaasa minna nii tühistel põhjustel, mis sünnituse alguses siiski lahenduse on leidnud (nt hirm et isa peab lapsega mingil põhjusel ihuüksi jääma ja ei saa hakkama, mis on sisult sama hirm, mida tunneb naine).Jõudu ja päikest !
Ja tundub, et teab juba ise omamurele parimat lahendust ???? Milleks siis ûldse siit abi küsida… veits feil 🙂
Oehh issanda loomaaed on kirju!
Meil selline kokkulepe, et päeval minuga, aga öösel magab kodus. Tal niigi unehäred. Mina saan magada osade kaupa, aga tema ei suuda. Puhanuna mul on tast rohkem kasu. Ei karda öösel lapsega kahekesi olla. Mis abi mul ikka vaja on, ega mehel tisse pole. Magame ja sööme, magame ja sööme.
Igaks juhuks vastasin, aga teema vist liba. Ise uurin, ise vastan.
Mina tahan kindlasti, et mees oleks minuga nii öösel kui päeval haiglas. Kuigi me ka nii väga kaugel haiglast ei ela, paarkümmend kilomeetrit, aga see ei loe. See on meie mõlema laps ja meile mõlemale esimene laps ja loomulikult tahab ju isa ka oma lapsega koos olla. Ma olen kindel, et mu mees ei saaks kodus üksi magadagi, sest kõik on ju uus ja huvitav ja ärevus sees, nii suur elumuutus ju. Nii kaua oodatud beebiga kohtumist ja siis lambist läheb koju magama ära kui.. Mina küll sellest aru ei saa miks peaks üldse isa tahtma minna ära oma uue nunnu beebi juurest, aganoh inimesed on erinevad.
Otseselt vajalik jah ta ei olegi seal haiglas, lihtsalt minu jaoks tunduks elementaarne, et isa tahab oma lapse juures olla ja naisele toeks, kes on just nii suure asjaga hakkama saanud. Kui minu mees niimoodi ütleks, siis ma arvaks, et tal on minust ja lapsest ükskõik.
Minu mees ütles kohe, et viib mind vaid haigla ukseni ja kogu lugu. Ma ei saa ju teda käe kõrval sinna viia. Kui ei soovi siis ei soovi ja seda tuleb austada.Olen neli last sünnitanud ja absoluutselt ka ei soovigi teda enda juurde. Laps sööb köhu täis ja aint magab. Mul oli nii igav seal. Kolmas laps viidi kiirkorras veel päevitama ja päevitas pea kolm nädalat- siis oli eriti igav veel. Viiendaga peab mingi käsitöö kaasa vötma igavuse peletamiseks vist 🙂 Haiglas on olemas personal kes igati abiks. Tasub usaldada ka vahest neid 🙂
Kuivõrd minu arvamuse järgi ei ole isa haiglas mitte seepärast, et tal poleks koduvoodit lähedal (ei ole haigla hotell ju…), vaid seepärast, et olla oma vastsündinud lapsele ja äsjasünnitanud naisele lähedal ja toeks, siis meil ei olnud vaja seda isegi läbi rääkida. Olime enne lapse sündi mehega 5 aastat koos olnud ja ta teadis minu arvamust asjast ja mina teadsin tema arvamust asja kohta. Ja kuna need kattusid (muidugi – ei pea iga kord kõik arvamused 100% kattuma, aga peab olema võimalik leida kompromisse või mõlemale poolele sobivaid lahendusi), siis see on üks põhjus, miks me üldse lapsed saime.
Tean mitut naist, kes on ilma meheta sünnitusmajja läinud, ja ei olegi soovinud meest sünnituse juurde ega pärast ka palatisse. Jah, mees (ja vanemad lapsed) on käinud ema ja vastsündinut vaatamas, külastusajal, aga see on ka kõik. Ja vaatamata sellele on isa ja laste vaheline suhe väga hea.
Ju nendele peredele sobis siis nii.
Kui teemaalgatajal ei olnud veendumust või arusaama mehe suhtumisest teemasse, siis nüüd on tagumine aeg sellest rääkida. Selgitada enda hirme, soove jne. Aga kui mees neid hirme ja soove millekski ei pea, siis on muidugi pahasti…sest ilmselt ei ole siis ka kooselul pikka pidu…
Ausalt öeldes olen ma ise ka alati tahtnud sealt sünnitusmajast ööseks koju välja magama! Ei saa mina aru, miks ei lubata naisel välja puhata vaid lükatakse titt kohe kaelapeale ja saa ise hakkama kuidas tahad. Mulle meeldib USA süsteem, kus titt viiakse ikka ära tittede tuppa, või noh, nagu meil olla nõuka-ajal olnud. Mõistan meest 100%.
??? Eee, te koos saate lapse? Mehe laps ka ju. Kuhu see mees siis endaarust läheb? Koju telekat vaatama selle asemel et oma vastsündinud lapsega side luua? Oma äsjasünnitanud naist aidata, kes tōenäoliselt lõhki ja väsinud sünnitusest? Su mees ikka saab aru, et te lapse saate? ????
Palun istu temaga maha ja seleta seda, ja võiksite üle rääkida, et isana võiks ta lapsevanem olla ikka sünnist saadik, või teil mingi kokkulepe, et tema last kasvatama ei hakka?
Mingi eriline hüsteerik oled?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
