Isik, kes suri, tal ei olnud lapsi, vanemad surnud. Vahetult enne surma tegi ta omakäelise koduse testamendi, olles ise juba väga raskes seisus. Notaribüroo andis edasi info, et pärimisregistri andmetel on teinud isik omakäelise koduse testamendi Testamendiga saab tutvuda peale pärimismenetluse<br style=”color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;” />algatamist (praegu pole pärimismenetlust algatatud).<br style=”color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;” />Sellise vastuse sai notaribüroost isik, kes on teise ringi pärija. Kas koduse testamendi vaidlustamine toimub vaid kohtus? Kust võiks vanem inimene nõu mõistliku hinna eest küsdia? Ta suunati eesti.ee lehele. Mida tähendab, et pärimismenetlust ei ole algatatud? Mis on mõistlikud võimalused?
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kodune omakäeline testament kogemused
Teema: Kodune omakäeline testament kogemused
Seda tähendabki, et pärismenetlust ei ole algatatud. Nõu annab ka notar, vahet pole kas oled noor või vana. Mõistlikud võimalused on A – pärand vastu võtta, B- pärandist loobuda. Aga loobuda saab 3 jooksul alates pärimisest teadsaamisest, nii et venitada ei maksa. Algatage menetlus ja siis otsustage, kas loobute või võtate vastu. PS. Testamendi puhul pole mingit vahet, kes on millise ringi pärija, kui ülalpeetavaid mängus ei ole. Testamendiga saab pärijaks määrata ükskõik kelle.
Ma sain aru, et koduse testamendiga on vormistatud ära pärija. Sellisel juhul ei ole vaja lähi sugulastel midagi teha, pärimismenetlust algatagi, pärandust nagunii ei saa. Sain aru, et lähisugulastel on kahtlus, et isik tegi koduse testamendi liiga viimasel hetkel enne surma, ei olnud enam võimeline seda ise tegema, oli mõjutatud.
Ma sain aru, et koduse testamendiga on vormistatud ära pärija. Sellisel juhul ei ole vaja lähi sugulastel midagi teha, pärimismenetlust algatagi, pärandust nagunii ei saa. Sain aru, et lähisugulastel on kahtlus, et isik tegi koduse testamendi liiga viimasel hetkel enne surma, ei olnud enam võimeline seda ise tegema, oli mõjutatud.
Miks te seda postitust miinustate? Mina saan ka nii aru, et teise ringi pärija kahtlustab, et koduse testamendiga, mis ei ole ehk päris ilma survestamata tehtud, on tema pärandist ilma jäetud.
Miks te seda postitust miinustate? Mina saan ka nii aru, et teise ringi pärija kahtlustab, et koduse testamendiga, mis ei ole ehk päris ilma survestamata tehtud, on tema pärandist ilma jäetud.
Kuidas tõestab, et eakat survestati?
Kuidas tõestab, et eakat survestati?
Kust sa selle välja loed, et surnud isik oli eakas?
Veidrad need teise ringi pärijad. Ise piisavalt lähedased pole, et eaka kõrval olla, kas raskes seisus ikka veel kodus elab, küll aga teavad täpselt, kellele ta oma vara oleks pidanud pärandama.
Testament saab vaidlustada, kui selle tegemine oli seotud ähvarduse, pettuse vms põhjusel või siis et isik ei olnud otsustus – või teovõimeline. Esimesel tuleb kohtus tõendada ära, et sellised asjaolud esinesid, teisel juhul on vaja teha postuumne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, kes siis pärandaja meditsiiniliste dokumentide alusel teeb otsuse, kas isik oli testamendi tegemise ajal otsustus- või teovõimeline (mitte naabrimuti sõnadel alusel, et oli segane jah). Sel põhjusel, et teise ringi pärija arvab, et survestati pärandajat, ei piisa testamendi vaidlustamiseks kohtus.
Ma saan aru, et tegu on siis kellegi tuttava õe/vennaga, kellel lapsi ja abikaasat ei olnud ja tegi nüüd oma vara kellelgi n.ö. võõrale.
jah, umbes nii see inimene tunneb, jagas minuga oma lugu… Paneb imestama, et kodune testament nii võimas on, sellises seisundis ei oleks notar ilmselt testamenti büroos, koju kohale tulles vormistanud. Tegemist ei olnud väga eakga inimesega, tema sugulasi hoiti eemal, kuigi pakkusid abi. Lähisugulastele tuli kodune testament üllatusena. Kes teeb pärimise algatamise? Kas see, kellele on tehtud testament?
Pärimismenetluse saab algatada nii isik, kes oleks testamendijäegne pärija, kui isik, kes oleks seadusejärgne pärija. Seega see teise ringi sugulane saab notari poole pöörduda.
Kui vara pärandati elukaaslasele, siis ma arvan, et suurt midagi vaielda ei ole. Inimesed ikka pärandavad oma elukaaslastele vara. Teised isikud ei saa sugulasi ka loogiliselt väga eemal hoida.
Mis kasu on teise ringi pärijal teha pärimise avaldus, kui talle on teada, et kodune testament on tehtud ja seda saab vaidlustada vaid kohtus? Niigi ebamugavas olukorras maksta notaritasusid. Kohtuteed ilmselt ei hakka see inimene minema, kuigi pärandus ei ole väike. Surnud sugluasel ei olnud lapsi ega ka elukaaslast. Testamendi tegi ilmselt seetõttu, et arvas, et see läheb muidu riigile tema vara.
Testamendi tegi ilmselt seetõttu, et arvas, et see läheb muidu riigile tema vara.
No kui nii arvas ning oleks tahtnud pärandada teise ringi sugulasele, oleks ta seda ju teinud. Aga ei teinud ju.
Paneb imestama, et kodune testament nii võimas on, sellises seisundis ei oleks notar ilmselt testamenti büroos, koju kohale tulles vormistanud.
Siis oleks kasulik ehk kõigepealt välja uurida, kas see seisund oli ka meditsiiniliselt dokumenteeritud? Samas pole ilmselt tervseandmetele kõrvalistel isikutel ligipääsu, seega tuleb ikkagi kohtusse pöörduda.
Kui sugulasi hoiti eemal, siis kus nad teadvad, mis seisus ta oli.
Mis kasu on teise ringi pärijal teha pärimise avaldus, kui talle on teada, et kodune testament on tehtud ja seda saab vaidlustada vaid kohtus? Niigi ebamugavas olukorras maksta notaritasusid. Kohtuteed ilmselt ei hakka see inimene minema, kuigi pärandus ei ole väike. Surnud sugluasel ei olnud lapsi ega ka elukaaslast. Testamendi tegi ilmselt seetõttu, et arvas, et see läheb muidu riigile tema vara.
Ilmselt, ilmselt, tõenäoliselt ja tõenäoliselt. Tegelikult sa ei tea mitte midagi. Äkki see lahkunu tahtiski vara pärandada sellele, kellele testamendi tegi.
Mis on teie konkreetne põhjus teisiti arvata?
Lahkunu oli haiglas, seega on meditsiinilselt tema haigus ikka fikseeritud. Lähisugulaste arvates lubati neid lahkunut vaatama alles siis, kui testament oli vormistatud. Lahkunul endal oli lõpus juba nii raske olla, et lähisugulased vaid jätsid sisuliselt temaga hüvasti. Seetõttu tekkis lähisugulastel küsimus, kuidas oli võimalik tal testament paar päeva enne omakäeliselt kirjutada. Võimalik, et see oli lahkunu tahe ja kohtus neid oletusi tõestada ei ole võimalik. Tundub, et targem on siis teistel pärijatel pärimisavaldust mitte teha ja jätta asi sinna, kohtusse ei ole küll kellegil plaanis minna, tegemist oli äärmiselt ootamatu sündmusega. Kurb, kui lapsi ja meest ei ole, siis võivad sellised asjad juhtuda.
Kurb, kui lapsi ja meest ei ole, siis võivad sellised asjad juhtuda.
Kui on lapsed ja mees, võib ka oma vara pärandada, kellele tahes. Mu lähikonnas on selline asi olnud, vanemad jätsid lapsed ja sugulased ilma, vara pärandati hoopis kellelegi teisele. Testament oli juba aastaid enne notariaalselt vormistatud, kõik olid selge mõistuse juures. Kui see oli nende soov, no mis teha. Ega ei peagi kõik sugulastele jääma.
Tundub, et targem on siis teistel pärijatel pärimisavaldust mitte teha ja jätta asi sinna, kohtusse ei ole küll kellegil plaanis minna, tegemist oli äärmiselt ootamatu sündmusega. Kurb, kui lapsi ja meest ei ole, siis võivad sellised asjad juhtuda.
Kellele ta siis jättis? Põetajale või?
Lahkunu oli haiglas, seega on meditsiinilselt tema haigus ikka fikseeritud. Lähisugulaste arvates lubati neid lahkunut vaatama alles siis, kui testament oli vormistatud. Lahkunul endal oli lõpus juba nii raske olla, et lähisugulased vaid jätsid sisuliselt temaga hüvasti. Seetõttu tekkis lähisugulastel küsimus, kuidas oli võimalik tal testament paar päeva enne omakäeliselt kirjutada. Võimalik, et see oli lahkunu tahe ja kohtus neid oletusi tõestada ei ole võimalik. Tundub, et targem on siis teistel pärijatel pärimisavaldust mitte teha ja jätta asi sinna, kohtusse ei ole küll kellegil plaanis minna, tegemist oli äärmiselt ootamatu sündmusega. Kurb, kui lapsi ja meest ei ole, siis võivad sellised asjad juhtuda.
Haiglates oli külastuskeeld kõigile, tulenevslt koroonast. Ei käinud seal keegi mõjutamas, kui sa ei mõtle haiglapersonali. Mõnes kohas ei saanud ka notarit haiglasse kutsuda. Seega letaalselt haige, kuid mitte vana ega seniilne võib vabalt teha omakäelise testamendi.
Päris suur põnts ikka teise ringi sugulastele. Loodad suurt nutsu ja … tutkit. Kingiti kellelegi võõrale hoopis ära. Eks teeb tigedaks küll. Kas nad enne üldse sellest sugulasest hoolisid ja külas käisid?
Jama on siis kui keegi põetab ja mässab aastaid vana ja haige sugulasega ja testament on lubatud talle teha, aga kui sureb, siis tuleb välja, et testament hoopis kellelegi muule tehtud. Vot see oleks küll mõnitamine tegelt.
lugusid, kus lamajat aastaid hooldanud lähedane on ära lollitatud lubadusega, et sulle tegin testamendi, on küllaga. peale hooldatava surma pauk missugune, kui selgub notariaalne testament nt kiriku kasuks.
Siin oli ikka tegemist ootamatu surmaga, lahkunu ei olnud jõudnud pikalt mõelda veel testamendile. Talle ei jõudnud ilmselt nii kiire lõpp ka endale kohale. Ootamatu haigus viis sisuliselt mõne nädalaga hauda, kõik olid šokis. Testamendi tegi perekonnatuttavale, kes töötas ühtlasi haiglas ja sai seetõttu ka haiglas kohtuda erinevalt sugulastest. Keegi sugulastest ei oodanud surma, ei tulnud testamendi pealegi.
Siin oli ikka tegemist ootamatu surmaga, lahkunu ei olnud jõudnud pikalt mõelda veel testamendile. Talle ei jõudnud ilmselt nii kiire lõpp ka endale kohale. Ootamatu haigus viis sisuliselt mõne nädalaga hauda, kõik olid šokis. Testamendi tegi perekonnatuttavale, kes töötas ühtlasi haiglas ja sai seetõttu ka haiglas kohtuda erinevalt sugulastest.
Ikka ei saa aru,millest kahtlus, et mõjutatud vm kui inimene suutis lausa kaalutleda, et “riigile” jääb. Kui tal esimesena need teise ringi pörijad pähegi ei tulnud, kellele (igaks juhuks) testament teha, miks nad ise arvavad, et neil pärandusele õigus on? Ei ole! Inimene võib teha testamendi,kellele soovib.
Keegi sugulastest ei oodanud surma, ei tulnud testamendi pealegi.
Tundub küll, et üsna usinalt on oodatud..
Keegi sugulastest ei oodanud surma, ei tulnud testamendi pealegi. Tundub küll, et üsna usinalt on oodatud..
Veidi tundub jah, et ikka ootasid pärandust. Miks peaks kaugemad sugulased üldse kellegi testamendi peale mõtlema, tulgu surm ootamatult või mitte? Tahtsid nagu ise mõjutamas käia või millest see mure, et sugulasi haiglasse ei lubatud? Et kui keegi suguvõsas sureb, oleks kuidagi õiglasem vara sugulastele jagada? Miks küll? Kui inimene oli võimeline omakäelise testamendi valmis kirjutama, ju ta ikka teadis, mida tahab. Eriti, kui see haigus nii kiirelt tuli ja kulges. Kui ma ikka olen kogu aeg soovinud oma vara nt sõbranna tütrele jätta, kuna armastan teda aastakümneid väga, siis äkilise tõsise haiguse jooksul ikka niisama ümber ei mõtle kellegi teise kasuks.
Siin oli ikka tegemist ootamatu surmaga, lahkunu ei olnud jõudnud pikalt mõelda veel testamendile. Talle ei jõudnud ilmselt nii kiire lõpp ka endale kohale. Ootamatu haigus viis sisuliselt mõne nädalaga hauda, kõik olid šokis. Testamendi tegi perekonnatuttavale, kes töötas ühtlasi haiglas ja sai seetõttu ka haiglas kohtuda erinevalt sugulastest. Keegi sugulastest ei oodanud surma, ei tulnud testamendi pealegi.
Ma saan murest ja kahtlustest aru. Samas on alati olemas võimalus, et surnu suhted teise ringi pärijatega olidki külmad ja ta päriselt tahtiski pärandada oma vara inimesele, kes teda enne surma vaatamas käis, eriti kui tegu oli vana tuttavaga. Sellega tuleb arvestada.
Testamendi tegi perekonnatuttavale, kes töötas ühtlasi haiglas ja sai seetõttu ka haiglas kohtuda erinevalt sugulastest.
See kõlab muidugi kahtlaselt, ma ei julgeks sel juhul küll väita, et mingit mõjutamist ei toimunud. Võibolla tasuks siiski mõne asjatundjaga konsulteerida?
Ma sain info põhjal aru, et ega suurt mõjutamist ei toimunudki. Lihtsalt lahkunule öeldi, et sul ei ole lapsi, elukaaslast ja vanemaid elus, kogu su vara läheb kohalikule vallale muidu. Äkki oleks mõistlik ära vormistada, umbes nii oli ettpanek tuttaval, kes tegi ise ettepaneku testamendi enda nimele teha. Ilmselt lahkunu pidas seda mõistlikuks otuseks, ta ei teinud ju võhivõõrale testamenti, vaid isikule, kes teada elu lõpus tahtis väga aidata. Sugulased olid ikka teadlikud olukorrast, abistasid ka.
Kui ei lähe kohtusse, ära heieta.
Lihtsalt lahkunule öeldi, et sul ei ole lapsi, elukaaslast ja vanemaid elus, kogu su vara läheb kohalikule vallale muidu. Äkki oleks mõistlik ära vormistada, umbes nii oli ettpanek tuttaval, kes tegi ise ettepaneku testamendi enda nimele teha.
Minu meelest kõlab see igatahes nagu väärinfo andmine ja seeläbi mõjutamine, mul on veidi raske uskuda, et see ei olnud omakasupüüdlik. Eks peate ise otsustama, kas tasub kohtusse minna või mitte (või kas tasub vähemalt advokaadibürooga konsulteerida või mitte), sõltub ju vara hulgast ja sellest, kas on tahtmist üldse hakata sellega tegelema.
Äkki oleks mõistlik ära vormistada, umbes nii oli ettpanek tuttaval, kes tegi ise ettepaneku testamendi enda nimele teha. Ilmselt lahkunu pidas seda mõistlikuks otuseks, ta ei teinud ju võhivõõrale testamenti, vaid isikule, kes teada elu lõpus tahtis väga aidata. Sugulased olid ikka teadlikud olukorrast, abistasid ka.
Milles siis ometi küsimus on?
Inimene sai nii aru, et peab testamendi tegema, muidu “läheb vallale”. Kindlasti ta teab neid inimesi, kes on tal teise ringi pärijad (kui ta neid eriti ei tunnegi, ei saa üldse aru, millest see haip siin). Kui ta oleks tahtnud, oleks vara nendele jätnud, aga tema tahtis jätta sellele tuttavale.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kodune omakäeline testament kogemused
