Esileht Tööelu, raha ja seadused. Kodune omakäeline testament kogemused

Näitan 21 postitust - vahemik 31 kuni 51 (kokku 51 )

Teema: Kodune omakäeline testament kogemused

Postitas:
Kägu

Ka kuidas on teada, et see haiglas töötav tuttav sellise ettepaneku tegi? Ise ütles? Surnud ju ei räägi….

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

eesti õiguses kahjuks jah ei ole seda piirangut, et vahetu hooldaja, haiglatöötaja vms kasuks enne surma tehtud testamendid on tühised. minu arvates võiks olla. minu arvates ennastsalgavad hooldajad, kelle eesmärk on, et isik pärandab oma vara neile, peaksid olukorra teisiti lahendama. nad peaksid hooldatavaga kokku leppima tasu suuruse, mida nad saavad hoolduse käigus, mitte eeldama, et tehtud töö eest tehakse nende kasuks testament. minu jaoks palk ja pärand on täiesti erinevad institutsioonid.

+3
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene sai nii aru, et peab testamendi tegema, muidu “läheb vallale”. Kindlasti ta teab neid inimesi, kes on tal teise ringi pärijad (kui ta neid eriti ei tunnegi, ei saa üldse aru, millest see haip siin). Kui ta oleks tahtnud, oleks vara nendele jätnud, aga tema tahtis jätta sellele tuttavale.

Inimene, kes usub seda, et “muidu läheb vallale”, usub tõenäoliselt ka muid asju, mida talle räägitakse. Näiteks seda, et kindlasti peab testamenti panema pärija isikukoodi (mis haiglatöötajal on juhtumisi kohe olemas), või seda, et haiglatöötaja jagab ise pärast kõik sugulaste vahel ilusasti ära.

Aga ma ei saa ka hästi aru, kas see haiglatöötaja siis ise rääkis sugulastele, et ta sellist juttu surijale ajas, või oli sugulastel ikka mingi kontakt temaga enne surma?

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga ma ei saa ka hästi aru, kas see haiglatöötaja siis ise rääkis sugulastele, et ta sellist juttu surijale ajas, või oli sugulastel ikka mingi kontakt temaga enne surma?

Või on see lihtsalt mõttemõlgutus, et ilmselt mõjutati ja ilmselt räägiti midagi niisugust, muidu oleks kõik “õiglaselt” sugulastele jäänud.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki oleks mõistlik ära vormistada, umbes nii oli ettpanek tuttaval, kes tegi ise ettepaneku testamendi enda nimele teha. Ilmselt lahkunu pidas seda mõistlikuks otuseks, ta ei teinud ju võhivõõrale testamenti, vaid isikule, kes teada elu lõpus tahtis väga aidata. Sugulased olid ikka teadlikud olukorrast, abistasid ka.

Milles siis ometi küsimus on?

Inimene sai nii aru, et peab testamendi tegema, muidu “läheb vallale”. Kindlasti ta teab neid inimesi, kes on tal teise ringi pärijad (kui ta neid eriti ei tunnegi, ei saa üldse aru, millest see haip siin). Kui ta oleks tahtnud, oleks vara nendele jätnud, aga tema tahtis jätta sellele tuttavale.

Kas tal seal siis telefoni polnud? Oleks ju saanud guugeldada või notarile helistada ja uurida neid asju, ei oleks pidanud ju jätma sellele mis iganes tuttavale, kui ei tahtnud jätta. Ja nii loll vast pole keegi, et pärandab ühele isikule lootuses, et see siis jagab ise õiglaselt teistele edasi. Kui pärandas ühele, siis tahtiski ilmselt talle jätta ikka. Vähemalt tundub, et kohtus oleks vastupidist ju raske tõestada, kuigi võib-olla läkski enne surma inimene väheke lolliks, aga kuidas seda tõestada? See järeldus, et mulle ei pärandanud, järelikult oli lollakas, ilmselt kohtus vett ei peaks.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vähemalt tundub, et kohtus oleks vastupidist ju raske tõestada, kuigi võib-olla läkski enne surma inimene väheke lolliks, aga kuidas seda tõestada?

On võimalus, et haigusloos on see kuidagi dokumenteeritud, otsustusvõimetu (juriidiliselt) võib inimene olla ka tugevatoimelistest ravimitest näiteks, sel juhul testament ei kehti. Igatahes võiks haiglast proovida uurida vähemalt selle kohta, kas võis nii olla.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina sain 2.5 aastat tagasi üllatuspäranduse. Käisin iganädalaselt oma vanaisa haiglas vaatamas, kuna olin ainus, kes lähedal elas. Ta palatikaaslane oli väga tore mees, kellega ka ajasime juttu kui vanaisa juures viibisin. Kuidagi kujunes välja nii, et hakkasin talle ka viima soovitud asju. Küll uusi sokke, raamatuid, toitu, hügieenitarbeid jne. Tal oli poeg, kes polnud isa rohkem kui pool aastat külastanud. Paar korda aitasin tal sularahaautomaadist raha välja võtta ja korra panin kuulutuse lehte. Kahjuks see onu suri. Enne seda oli teinud omakäelise testamendi ja öelnud mu vanaisale, et kui ta sureb, siis mina viigu see ümbrik mõne notari kätte. Mõni aeg hiljem selgus, et see onu oli jätnud kogu oma vara mulle ja poja pere ei saanud mitte midagi. Mul oli mõte korra sellest loobuda, aga see õudus mis toimuma hakkas, ei jätnud muud võimalust kui lahkunu soovi arvestada. Asi jõudis kohtusse ja kaotajaks jäi poeg. Lubasin tal kõik isale kuulunud mälestusasjad kaasa võtta, aga ta ei tahtnud. Siiski jätsin alles ja äkki tuleb mõistus pähe ning soovib isast fotosi ja muid asju. Sain endale korteri, korraliku summa raha ja paar hinnalist maali.

Kindlasti on selline asi paras ehmatus pärandit ootavale sugulasele. Ma tegin testamendi juba ära ja mingeid üllatusi minu lapsed küll ei saa.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kust huvitab nüüd need teise ringi sugulased kõike nii täpselt teavad, et mida räägiti ja mida lubati. Haiglas oleks ei tähenda, et ei ole võimeline testamenti tegema, on ka tehtud seal nii omakäelisi, tunnistajatega, kui ka notar kohele toodud. Kui nüüd oleks olnud psühhiaatriakliinikus, siis on iseasi.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lahkunu oli haiglas, seega on meditsiinilselt tema haigus ikka fikseeritud. Lähisugulaste arvates lubati neid lahkunut vaatama alles siis, kui testament oli vormistatud. Lahkunul endal oli lõpus juba nii raske olla, et lähisugulased vaid jätsid sisuliselt temaga hüvasti. Seetõttu tekkis lähisugulastel küsimus, kuidas oli võimalik tal testament paar päeva enne omakäeliselt kirjutada. Võimalik, et see oli lahkunu tahe ja kohtus neid oletusi tõestada ei ole võimalik. Tundub, et targem on siis teistel pärijatel pärimisavaldust mitte teha ja jätta asi sinna, kohtusse ei ole küll kellegil plaanis minna, tegemist oli äärmiselt ootamatu sündmusega. Kurb, kui lapsi ja meest ei ole, siis võivad sellised asjad juhtuda.

Mis mõttes mehe ja laste olemasolu peaks välistama selliste olukordade tekke? Kui rumal jutt.

Omakaelise testamendi võib surmahaige sassis peaga isik haiglas teha ka siis, kui mees ja kaheksa last kodus olemas.

Ja ongi kõik pärandist samamoodi ilma.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma sain info põhjal aru, et ega suurt mõjutamist ei toimunudki. Lihtsalt lahkunule öeldi, et sul ei ole lapsi, elukaaslast ja vanemaid elus, kogu su vara läheb kohalikule vallale muidu. Äkki oleks mõistlik ära vormistada, umbes nii oli ettpanek tuttaval, kes tegi ise ettepaneku testamendi enda nimele teha. Ilmselt lahkunu pidas seda mõistlikuks otuseks, ta ei teinud ju võhivõõrale testamenti, vaid isikule, kes teada elu lõpus tahtis väga aidata. Sugulased olid ikka teadlikud olukorrast, abistasid ka.

Ja kust see info nii detailselt, mida lahkunule öeldi? Helistas teile teispoolsusest?

Või pärandisaaja ise lobises, kui vaarat nõu ta andis?

Pole usutav, et selline info teada.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina sain 2.5 aastat tagasi üllatuspäranduse. Käisin iganädalaselt oma vanaisa haiglas vaatamas, kuna olin ainus, kes lähedal elas. Ta palatikaaslane oli väga tore mees, kellega ka ajasime juttu kui vanaisa juures viibisin. Kuidagi kujunes välja nii, et hakkasin talle ka viima soovitud asju. Küll uusi sokke, raamatuid, toitu, hügieenitarbeid jne. Tal oli poeg, kes polnud isa rohkem kui pool aastat külastanud. Paar korda aitasin tal sularahaautomaadist raha välja võtta ja korra panin kuulutuse lehte. Kahjuks see onu suri. Enne seda oli teinud omakäelise testamendi ja öelnud mu vanaisale, et kui ta sureb, siis mina viigu see ümbrik mõne notari kätte. Mõni aeg hiljem selgus, et see onu oli jätnud kogu oma vara mulle ja poja pere ei saanud mitte midagi. Mul oli mõte korra sellest loobuda, aga see õudus mis toimuma hakkas, ei jätnud muud võimalust kui lahkunu soovi arvestada. Asi jõudis kohtusse ja kaotajaks jäi poeg. Lubasin tal kõik isale kuulunud mälestusasjad kaasa võtta, aga ta ei tahtnud. Siiski jätsin alles ja äkki tuleb mõistus pähe ning soovib isast fotosi ja muid asju. Sain endale korteri, korraliku summa raha ja paar hinnalist maali.

Kindlasti on selline asi paras ehmatus pärandit ootavale sugulasele. Ma tegin testamendi juba ära ja mingeid üllatusi minu lapsed küll ei saa.

Ja kui oled samas olukorras, kus see vana mees oma eluõhtul Oli, et omadel lastel on sinust savi ja keegi palatikaaslase lähedane, südamega noor, sind aitab ja sinuga jutustab, jatad ikka testamendi muutmata ja oma vara oma hoolimatutele lastele Voi mida sa täpsemalt öelda tahad?

Su stoori ja loo järelduskokkuvõte on kergelt vastuolus minu jaoks.

Miks sa sel juhul ise pärandit onu pojale ei jatnud?

Topeltmoraal.

Minu meelest on õiglane, et onu jättis sulle. Aga ära aja oma paska, et sul juba laste kasuks tehtud. Võivad nemadki su eluõhtul haiglasse mädanema unustada ja sinu soove taidab naabervoodi vanaisa lähedane.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

eesti õiguses kahjuks jah ei ole seda piirangut, et vahetu hooldaja, haiglatöötaja vms kasuks enne surma tehtud testamendid on tühised. minu arvates võiks olla. minu arvates ennastsalgavad hooldajad, kelle eesmärk on, et isik pärandab oma vara neile, peaksid olukorra teisiti lahendama. nad peaksid hooldatavaga kokku leppima tasu suuruse, mida nad saavad hoolduse käigus, mitte eeldama, et tehtud töö eest tehakse nende kasuks testament. minu jaoks palk ja pärand on täiesti erinevad institutsioonid.

Ja miks ma ei või oma vara vahetule hooldajale vms jätta, kui ma seda tahan? Sellele, kes minu eluõhtul minu eest hoolitses? Miks ma pean oma vara vägisi jätma kellelegi, kellele ma alles pärast surma meelde tulen? Olgugi, et (lähi)sugulane. Mõni tahab ikka hästi mugavalt rikkaks saada.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

eesti õiguses kahjuks jah ei ole seda piirangut, et vahetu hooldaja, haiglatöötaja vms kasuks enne surma tehtud testamendid on tühised. minu arvates võiks olla. minu arvates ennastsalgavad hooldajad, kelle eesmärk on, et isik pärandab oma vara neile, peaksid olukorra teisiti lahendama. nad peaksid hooldatavaga kokku leppima tasu suuruse, mida nad saavad hoolduse käigus, mitte eeldama, et tehtud töö eest tehakse nende kasuks testament. minu jaoks palk ja pärand on täiesti erinevad institutsioonid.

Milline eesti pensionär suudab maksta palka täiskohaga ööpäevringse hoolduse eest ( koos maksudega) oma rahakotist? Mitte hooldekodus, vain nt oma kodus?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja miks ma ei või oma vara vahetule hooldajale vms jätta, kui ma seda tahan? Sellele, kes minu eluõhtul minu eest hoolitses? Miks ma pean oma vara vägisi jätma kellelegi, kellele ma alles pärast surma meelde tulen? Olgugi, et (lähi)sugulane. Mõni tahab ikka hästi mugavalt rikkaks saada.

See ongi mitme otsaga asi. Muidugi võib igaüks jätta oma vara sellele, kellele tahab. Aga kuna paljud inimesed muutuvad vanas eas peast veidi lihtsaks, on igasugustel liishaavelitel võimalik seda väga kergesti enda kasuks ära kasutada. Sealhulgas sugulastel. Sellepärast ongi just need kodused testamendid  eriti kahtlased, sest keegi ei kontolli ju seejuures, kas inimene üldse adekvaatne on.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

eesti õiguses kahjuks jah ei ole seda piirangut, et vahetu hooldaja, haiglatöötaja vms kasuks enne surma tehtud testamendid on tühised. minu arvates võiks olla. minu arvates ennastsalgavad hooldajad, kelle eesmärk on, et isik pärandab oma vara neile, peaksid olukorra teisiti lahendama. nad peaksid hooldatavaga kokku leppima tasu suuruse, mida nad saavad hoolduse käigus, mitte eeldama, et tehtud töö eest tehakse nende kasuks testament. minu jaoks palk ja pärand on täiesti erinevad institutsioonid.

Milleks sellist seadust vaja on? Et sugulased saaksid rahumeeli mitte osaleda hooldust vajava sugulase põetamises, sest võivad olla kindlad, et pärand on neile kindlustatud?

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellepärast ongi just need kodused testamendid  eriti kahtlased, sest keegi ei kontolli ju seejuures, kas inimene üldse adekvaatne on.

No siis võiks ju koduse testamendi regulatsiooni muuta, mitte keelata vara jätmine hooldajale.

Samas kui nn liishaavel kandis surnud sugulase eest tema viimastel eluaastatel suurepäraselt hoolt – las pärib siis. Mis poolest need pärandiahned sugulased, kes isegi hoolt kanda ei viitsi, paremad raisakotkad on?

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma vist mõtlen väga teistmoodi, kui mõtleb enamus siin. mina arvan, et kui minu lapsed ei tule mind enne surma vaatama ja ei viitsi mind hooldada, siis ei ole asi mitte lastes, vaid on minus. mina ei osanud neid kasvatada ja nendega suhet hoida. oma vara seetõttu kellelegi teisele ei jätaks, sest siis saaksid lapsed kindla kinnituse, et ma neist ei hoolinud. ma eelistaks kindlalt minu enda pärast seda varianti, et ma hoolisin oma lastest (kui ka nemad minust ei hoolinud) ja nemad teaksid, et ma hoolisin.

meie peres on nii, et mu ema andis umbes viis aastat tagasi mulle teada, et pärandab testamendiga oma väärtusliku kinnisvara oma õe lapselapsele. see tegi mulle haiget küll, et ema eelistab õe lapselast, mitte minu lapsi st enda lapselapsi. mu ema on olnud mu lastele alati väga hea vanaema ja seda enam tegi kurvaks. mu ema selgitas seda nii, et tema õe lapselapsel on kerge vaimupuue ja seetõttu pole ta ise võimeline  kinnisvara omandama. minu lapsed on aga intellektipuudeta ja saavad endale tulevikus ise eluruumi muretseda. ma kogusin mitu aastat julgust, et emale öelda, et korraldagu kuidagi nii, et tema kinnisvara päriks ema õe lapselapse ema ehk siis minu ema õetütar ja õe lapselapsele võiks jääda kinnisvara eluaegse kasutamise õigus. see välistaks variandi, et noor kerge vaimupuudega inimene oma kinnisvara hetkelise rahalise raskuse ajel võõrandaks ning oleks kokkuvõttes ikkagi elukohast ilma.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

eesti õiguses kahjuks jah ei ole seda piirangut, et vahetu hooldaja, haiglatöötaja vms kasuks enne surma tehtud testamendid on tühised. minu arvates võiks olla. minu arvates ennastsalgavad hooldajad, kelle eesmärk on, et isik pärandab oma vara neile, peaksid olukorra teisiti lahendama. nad peaksid hooldatavaga kokku leppima tasu suuruse, mida nad saavad hoolduse käigus, mitte eeldama, et tehtud töö eest tehakse nende kasuks testament. minu jaoks palk ja pärand on täiesti erinevad institutsioonid.

Milleks sellist seadust vaja on? Et sugulased saaksid rahumeeli mitte osaleda hooldust vajava sugulase põetamises, sest võivad olla kindlad, et pärand on neile kindlustatud?

Ei, siin on mõeldud seda, et haiglatöötajad, sots töötajad jms, kel tööülesannetest lähtuv kohustus vanakest aidata ei saaks pärida. Enamikes riikides on see väga rangelt reguleeritud.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Haiglatöötajad kardavad igasuguseid testamente nagu tuld, endal läbikäidud tee. Notar tuleb haiglasse küll ja teeb testamendi täpselt sellele ka, kellele haige soovib, kui vaid haige suudab alla kirjutada. Sama on omakäelise testamendiga – kui on haige allkiri all, siis on see pädev. Ainult vanem kui 6 kuud ei tohi olla, sest nii kaua kodune testament kehtib.

Minu meelest võib oma vara jätta kellele iganes, see pole kellegi teise asi. Omalgi oli naaber (vanem liikumispuudega naine), kelle juures tema sõbranna kogu aeg käis, aitas ja oli seltsiks. Küll siis kord aastas külas käinud sugulased pahandasid ja vaidlesid, kui testamendis selgus, et maja oli jäetud sõbrannale, mitte õe lastele.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks kodune testament on valus teema. Alles kuskilt lugesin mingist kohtvaidlusest sel teemal. Vanem mees oli surnud ja jageletakse Tallinna Vanalinnas asuva korteri pärast. Kui üks alles jäänud vanem oma lastega normaalselt läbi saab ja veel tervise juures on, siis tasub kaaluda sellist võimalust nagu mina vennaga tegin. Mõned aastad tagasi. Ema andis ise märku, et võiks suurema varajagamise ära teha ja haarasime vennaga sellest kinni. Panime notarisse aja, leppisime vennaga omavahel kokku, kes mida saab ja tegime tehingu ära. Jagada oli korter, maamaja, põllumaad, metsa, paar autot. Emale jäi õigus elada surmani oma korteris. Paar aastat hiljem ema lahkus siit ilmast ja siis oli jagada vaid pangaarvel olev raha. Lõpuosas olid emal kerged märgid dementsusest ja usun, et vara jagamine ja tema notarisse saamine oleks olnud keerulisemad. Lisaks oleks võinud notar hakata vastu töötama, rõhudes, et äkki ema ei saa aru, mis ta meile pärandab. Ühesõnaga, kel võimalik, ärge jätke asju viimase minuti peale. Siis pole ka neid koduseid testamente vaja kohtus vaidlustada,

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma vist mõtlen väga teistmoodi, kui mõtleb enamus siin. mina arvan, et kui minu lapsed ei tule mind enne surma vaatama ja ei viitsi mind hooldada, siis ei ole asi mitte lastes, vaid on minus. mina ei osanud neid kasvatada ja nendega suhet hoida. oma vara seetõttu kellelegi teisele ei jätaks, sest siis saaksid lapsed kindla kinnituse, et ma neist ei hoolinud. ma eelistaks kindlalt minu enda pärast seda varianti, et ma hoolisin oma lastest (kui ka nemad minust ei hoolinud) ja nemad teaksid, et ma hoolisin.

Mina mõtlen ka nii. Lisaks ma kohe kindlasti ei tahakski, et lapsed mind otseselt hooldaksid, püüan teha kõik, et seda vaja poleks.

Siiski, vara ei tahaks jätta näit. alko-, narko- või kasiinosõltuvuses lapsele, siis jätaksin juba otse lapselastele, kui võimalik.

+4
0
Please wait...

Näitan 21 postitust - vahemik 31 kuni 51 (kokku 51 )


Esileht Tööelu, raha ja seadused. Kodune omakäeline testament kogemused