Teema: Kodune söögikultuur

Loomulikult riietume ümber, meesperel kindlasti lips ja mansetinööbid, einestame vaid söögitoas suure laua taga, istume nahkkattega toolidel, räägime kultuurist ja poliitikast. Telefonid jm lülitame selleks ajaks välja.
Kindlasti ei ole vaja mainida, et kes pool minutit hiljaks jääb, peab tühja kõhuga voodisse minema. Seda ei pea ilmselt samuti ütlema, et süüakse noa ja kahvliga (jah, ka võileiba ja õuna), õnneks sai ka 11kuune selle lõpuks selgeks, ei pea enam piinlikust tundma restoranis käies. Elementaarne!

Sööte laua taga või on igaüks oma nurgas, teleka-arvuti ees?

Igaüks oma nurgas.

Kas katate laua või käib igaüks pliidilt ise võtmas?

Ei kata lauda.

Kas annate toidud lauale nende valmistamise nõudes või tõstate ümber serveerimisnõudesse?

Ei ole serveerimisnõusid.

Ei olnud ka lapsepõlvekodus köögis laua taga söömist, vähemalt teismelise east alates.

Tegelikult võiks ju olla 🙂

Liigume sinnapoole!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Iga õhtu on kindlal kellaaajal õhtusöök.
Keegi ei hiline, keegi ei ole poolpaljas:)
Laud on kaetud, toit on serveeritud laual kas siis valmistamise vormis või serveerimisnõudel. Salatid ei ole purkides vaid söögi ajaks kaussides, pärast valan nt kõrvitsasalati purki tagasi. Sööme ümber laua istudes ja räägime juttu, lapsed on hilisteismelised ja räägivad päevasündmustest. Keegi enne laua äärest ei lahku kui viimane on oma toidukorra lõpetanud. Vahel istume veel peale sööki ja räägime koristamata laua ääres natuke aega juttu, teeme plaane, arutame asju.
Vahel joome mehega hea toidu juurde klaasi veini, seda pigem nädalavahetustel. Lastele ei paku:) aga jah – nad teavad, et hea vein käib täiskasvanutel hea toidu kõrvale
NB – ma ei tunne ise ühtegi perekonda, kellel samad traditsioonid oleks. Ei peagi – meie pere, oma asi kuidas oma elu korraldame, kõigile ei peagi meeldima.[/tsitaat]
No saame siis tuttavaks. Sinu nimekirjast tõmbame maha ainult salati ümbervalamise, sest teengi salati kohe kaussi valmis, purkides ei ole. Veini ka ei joo, me ei tarvita kumbki alkoholi. Muu on sama, telefonid võivad heliseda palju tahavad, ega neile ei vastata. Mitte midagi ei ole nii kiire tööasjus, et neid peab väljaspool tööaega lahendama.

Mul on piinlik tunnistada, et meil ei ole kindlat korda. Elamine on nii väike. Köök on nagu auk seinas. Seal sööme hommikuti putrugi nii, et ei mahu ühise laua taha. Kui kogu pere on koos õhtusöögi ajal, siis sööme elutoas, aga ega sealgi korralikku kõrget söögilauda pole. Seda küll, et teleka lülitame välja. Meile kummalegi mehega ei meeldi mingi lärm ja pealegi siis lapsed vahiksid rohkem telekat ning toit jahtuks ära. Matsutamine ja täis suuga rääkimine ka ei meeldi.
Aga sageli juhtub ka seda, et me kõik ei saa söömise ajal kokku. Mehel on selline vabakutselise töö, liigub ebaregulaarselt ning alati pole meiega koos söömas. Kas sööb ennem midagi või pärast meid, vastavalt oma liikumisgraafikule. Sinna pole midagi parata ja sellega olen leppinud, aga suurt kööki ning korralikku söögilauda igatsen küll taga.

Õhtusöök ikka ühine, argipäeval köögis, pidupäeval elutoas. Elutuppa serveerimisnõudes. Köök pisike, laud väike, seal laual salatid jm lisandid, põhiroa võtab igaüks ise pliidiservalt või kõrvallaualt.
Nuga iga toidu puhul kasutama ei pea.
Ei lurista ega matsuta, täis suuga ei räägi.

Kas teil on traditsiooniks vähemalt korra päevas koos süüa?
Ei ole

Sööte laua taga või on igaüks oma nurgas, teleka-arvuti ees?
Igaüks oma nurgas.

Kas katate laua või käib igaüks pliidilt ise võtmas?
Igaüks võtab ise, lauda ei kata

Kas annate toidud lauale nende valmistamise nõudes või tõstate ümber serveerimisnõudesse?
Ei tõsta serveerimisnõudesse, milleks asjatult nii palju nõusid määrida?

On teil lauas midagi tabu (teatud jututeemad, käitumine, väljanägemine)?
Matsutamine, luristamine ei ole just meeldivad, aga muus osas piiranguid pole.

ikka kenasti koos laua ääres, purgist ja potist ei söö, ilusad nõud on mu kirg!
Mingit igaüks-oma-nurgas söömist pole kunagi sallinud. Ka lapsepõlvekodus söödi ikka koos laua ääres ja ilusatest nõudest.