Tere! Mul on probleem oma perega.Ma olen 22aastane neiu, mul on olnud väga raske lapsepõlv kasvasin praktiliselt vanemateta (käisid kaugel tööl) ja mind kasvatas mu õde. Tänu sellele kiskus ka mu õppimine alla ja lõpuks mind pandi erivajadustega laste kooli.. kuna mu peres on vägivald olnud ajast mil mäletan on mul tekkinud erinevad hirmud ( arvan et see on tingitud neist tülidest) ma kardan vahel öösel voodist välja astuda ja üksi kodus olla, ma üürisin korterit üksinda vahepeal aga ma ei julge seal üksi olla sest mul on pidev hirm. Nüüd kus lõppes mul otsa töö, mida sain teha vaid hooajaliselt olen olude sunnil sattunud tagasi oma vanemate juurde. Kus elamine on mulle aga täielik terror, ma proovin anda endast kõik et kodustel poleks põhjust mu kallal nuriseda kuid näib et asjatult.. ma pesen pesu,nõud,koristan toad, teen söögi ja kõik muu mis kuulub majapidamis töödesse. Kuid keegi just kui ei pane seda tähelegi ja kui ma julgen paluda et isa ja vend oma sokke kuhugile ei loobiks ja nõud laualt tõstaks kui söömine on lõppenud (enda järelt) siis mulle öeldakse nii : mida sa mölise kuradi debiilik… ja see pole kõik pidevalt elatakse kõik minupeale välja kui midagi on katki või kadunud olen süüdi mina. mul lihtsalt pole kuhugi mujale minna.. ma pean seda kannatama aga ma ei suuda enam.. jõud on otsas ei möödu päeva kus ma ei kuuleks selliseid sõnu OMA PERELT : Debbilik, värdjas, lits,hälvik,tõmba nahhuij,looder, sa ei ole mu laps, ma vihkan sind,ma löön su maha, mära jne. ( ka mu kool jäeb neile ette : ollide koolis käinud debiilik tuleb mulle ütlema.seda on rõve lausa kuulda, st. kui mul oleks vaja olnud õpetajaid siis neid polnud kuskil ja mu kodu tööd jäid tegematta. 2 päeva on koristanud nüüd on ilge tukatriinu ja boss. vähe sellest.. eelmine nädal sain isalt tutaka piki hambaid kuna julgesin öelda et naguii mina koristan toad (sest. du¨¨i nurgas oli mu juukseid). ma ihtsalt ei suuda.. (väiksena ta peksis mind mu hinnetepärast). Kõige hullem on see et kogu pere võtab temast õppust ka vend suhtub minusse kui nartsu. ma tean et ma olen piisavalt vana et oma ette kolida aga mul pole tööd ja seda on väikelinnas raske leida… vahel ma kardan magama jääda sest mul on hirm et isa keerab ära ja tuleb mulle kallale.. ta on loopinud mulle sirgendajad pähe puru, kruusidega.. jalaga näkku.. aga ma olen nii kuradi andeks andja… mul on elu isu otsas ja mul ongi jäänud mulje et ma ei saa millegiga hakkama… eelmine näal kui ta mind lõi siis sain närvi vapustuse.. oksendasin 3 korda ja alumin vererõhu näitaja oli 100.. ma ei saa muidu magada kui võtan 3 palderjani sisse. kuhu ma oma mures peaksin pöörduma? mul otseselt ei olegi mingit küsimust kui sellist.. ma lihtsalt tahan oma südamelt ära rääkida mis toimub. mu enese hinnang on null ja ma ei vvihka kedagi rohkem kui kogu oma ”pere”!
Teema: Kodune terror!
Appikene. Tunnen sulle südamest kaasa. Katsu kodust ära kolida…otsi töö mujale linna aga eemaldu neist.
Vaata seda lehekülge, helista neile ja räägi oma lugu – nad oskavad sind kindlasti aidata.
Ma lugesin tekstist välja, et isa ja vend. Kas ema ei ole või suhtub tema sinusse samamoodi nagu isa. Kas sul vanavanemaid ei ole, kelle juurde võiksid ajutist peavarju saada. Väikelinnas on tõesti rakse tööd leida aga sind ei hoia selles väikelinnas mitte miski kinni.
Proovi leida töö lähimas suuremas linnas, ma ei tea kas elad lähemal Tartule, Tallinnale aga nendes kohtades ikka tööd leidub. Käid ühistranspordiga tööle.
Kuna sa oled noor ja sul ei ole peale iseenda kellegi ees kohustusi, siis saad leida töö, mis on paremini tasustatud, sest sul on võimalus võtta ka õhtuse ajaga või isegi öötöö. 600-700¤ kuus, sellest annab ilusti 200¤ iga kuu kõrvale panna.
Paned 2-3 kuud ja siis saad endale juba selles linnas üürikorteri võtta kus töö on, 1-toaline 150¤+maksud on kindlasti jõukohane. Alustuseks peab aga olema kogutud ühe kuu üüriraha+ ühe kuu tagatisraha.
Kui need kodused peaks hakkama sinult raha nõudma, ütle et teenid miinimumi ja sõidule kulub samuti raha, seega pole midagi anda. Sellise käitumisega inimesed on kindlasti selleks võimelised, et sult raha käest võtta.
Muide üksi kodus olles ei tasu hirmu tunda, üksi elades on palju turvalisem kui sellise perekonna juures elades. Ja kindlasti tekita endale 1-2 sõbrannat. Eks see võtab aega aga ehk kui leiad endale töö, siis leiad ka mõne hea tuttava. Tegelikult võiksid psühholoogile ka minna, seal oma probleemid ära rääkida, aitavad sul neist hirmudest üle saada.
kus piirkonnas sa elad?
Kindlasti ära jää oma murega üksi ja võta ühendust spetsialistidega, google abil leiad teisigi kohti.
Loodan, et saad oma asjad korda ja tulevik on helgem.
Jõudu sulle!
sul on vaja leida töökoht. millist tööd sa teha tahaksid, oskaksid?
kui kodune olukord väga hulluks kisub ja sinu kallal jälle füüsilist vägivalda kasutatakse, siis kutsuda politsei ja kaaluda Rakvere naiste varjupaika minemist või vähemalt võtta ühendust sotsiaaltöötajaga. varjupaigast: http://www.naisteliin.ee/index.php?id=5&uid=16
kui keegi tark oskab kommenteerida seda, kuidas isast ametlikult lahti öelda, et ei peaks tulevikus teda ülal pidama, võiks ka oma soovitused anda. perekonna võlgnevusi edasi ei maksaks. soovin südamest edu!
See, mis su kodus toimub, on väga ebanormaalne. Tule sealt kohe ära. Sa pead helistama Virumaa Naiste Tugikeskusse tel. 56 297 745. Aga nii, et keegi su perest ei kuule. Mine näiteks õue helistama, majast kaugemale parki või midagi.
Räägi ära, et oled 22-aastane, abikooli lõpetanud, isa peksab sind iga päev ja on sinu nimel kiirlaenu võtnud.
Kui nad on nõus sind varjupaika võtma, siis ära kodus ütle, kuhu lähed. Pere võib sind takistada, sest nad kardavad pahandusi.
Kui oled juba varjupaigas, siis sotsiaaltöötajad aitavad sind.
Isegi kui sa ei taha kolida, mine Virumaa Naiste Tugikeskusse kasvõi nõustamisele. Ära kannata niimoodi üksinda.
Pean ütlema, et kui sa oled erikoolis käinud, siis see ei tulnud sellest, et sind kodus õppimisel ei aidatud või peksa anti. Erikooli saadetakse diagnoosi alusel ja sul oleks võimalik taotleda endale puue. Sa hakkaksid saama igakuist pensioni ja puuetega inimestele määratud teenuseid. Tööl saaksid ikka edasi käia, kui tööd leiad.
Puude taotlemisel peab sind kindlasti aitama mõistlik sotsiaaltöötaja, üksi sa sellega hakkama ei saa. Muidugi, kui sa ei taha, keegi seda peale ei sunni. Aga see oleks mõistlik.
Su ema ei ole tore, kui ta laseb isal sind peksta. Ma saan aru, et su ema saab ise ka peksa isa käest?
Jumala eest, tule ära. Hakka kohe hommikul tegutsema.
Rakveres on ikka vabu töökohti- korterit küll hetkel raske leida…
õudsad vanemad. kas sa oma poisi vanemate juures ei saaks peatuda?Või panna lehte kuulutus, et üürid vanainimese juures toa ja aitad teda . Vähemalt algatuseks. Katsu ikka kaugemale linna elama saada. Vanematele ära aadressi ütle.
Kolige koos emaga ära!? Kas ema oleks selleks valmis? Kahekesi oleks teil palju kergem.
Ausalt, see mis teie kodus toimub on kohutavalt ebanormaalne. Kahjuks mitte haruldane, aga ebanormaalne sellegipoolest. Sa ei pea seda mitte mingil juhul taluma! Juba see, et siiani oled talunud, on jätnud sinu hinge jubedad haavad. Neid on võimalik parandada, aga juurde tekkida ei tohiks küll enam lasta.
Kui ema ei soovi kohe kaasa tulla, siis ära teda ootama jää, sinu kohus on praegu päästa iseennast. Kuula ülalpool olnud nõuandeid ja kindlasti koli ära. Esialgu varjupaika. Kontakteeru nendega, nad õpetavad, kuidas on ohutu ära kolida.
Kui oled juba oma käe peal ja sul on uue elu alustamiseks mingit abi vaja (elementaarsed sööginõud, padjad-tekid, voodipesu-käterätid jne) siis kirjuta kasvõi siia. Kindlasti on inimesi, kes väikeste tarbeasjadega heameelega aitaksid. Sinu noormehe väeteenistus saab ka ükskord otsa, siis saate koos oma elu üles ehitada.
Pai ja kalli sulle. Sinu elu algus on väga ebaõiglaselt raske, aga sellest on võimalik ennast ise terveks teha. Esimene asi on muidugi nende inimestega suhtlemisest loobumine.
Sinu unistus nende laste aitamisest, kes samas olukorras elavad, on ääretult ilus ja armas. Ma väga loodan, et sa teedki selle elus ära! Hoian pöialt! Kõigepealt aga pead muidugi ise oma hullust olukorrast välja saama.
P.S. Sa ei ole loll! Sa ei tohi niimoodi öelda ka enda kohta! Sa lihtsalt oled veel noor, sul on loomulikult vähe kogemusi (ei saagi olla ju palju, kui noor oled) ja sa ei oska veel kõiges ennast kaitsta ja täiskasvanud inimese väljakujunenud kurjusele vastu astuda. Seda sa õpid, seesama SMS-laen oli korralik õppetund, nii et sa ei lase loodetavasti seda enam mitte kunagi sulle teha. Küll sa õpid, ära karda. Aga sa ei tohi enda kohta öelda “loll”. Juba sinu kirjade põhjal tuleb välja, et sa oled tegelikult nutikas tüdruk, lihtsalt see kurjus, mille kätte sa oled sattunud, on siiani olnud palju suurem kui millega noor inimene oskaks toime tulla. Sa pead ennast sellest lahti rebima.
Päris õõvastav lugemine. Ma elan ise samuti Rakveres ja ma olen sarnasest elust kunagi põgenenud, olin siis 15. Võtab käed värisema, kui mõelda, et kusagil minu lähedal on keegi, kes elab praegu nii, nagu mina elasin ca 15 aastat tagasi.
Mina sattusin kasuperre ja elasin täpselt samasuguse terrori all, aga mul oli oma kodust teadmine, mis tähendab normaalne pere ja soe kodu ja ka teadmine, et ma olen rohkemat väärt. Ma ei saanud seal korralikult õppida ja mul oli hirm, et kui ma kooli ei lõpeta, jään päris hammasrataste vahele ja mul pole lootustki paremale tulevikult. Mäletan seda salajast sepitsemist, kuidas sealt ära saada. Õnneks mul oli tagala sugulaste ja oma vanematest jäänud korteri näol, lisaks toitjakaotuspension, millest elada. Sepitsesin ca 3 kuud kuniks kott käe otsas bussile läksin suures hirmus, et enne kui bussi jõuan, saavad nad aru, kuhu lähen ja veavad mind tagasi. Elasin siis ca 1,5 kuud üksi ja ma ei julgenud õhtuti tuldki põlema panna hirmus, et nad tulevad mulle järgi. Öösiti magasin suur küünlajalg voodi ees enesekaitseks, sest kuulsin pidevalt väliskoridoris mingit kobistamist. Mul oli põhikooli lõpuklass ja peale lõpetamist kolisin Rakverest üldse ära sugulaste juurde. Minust sai jälle normaalne teismeline, kellel oli mõnus kodu, uued sõbrad (kes ei teadnud minu minevikku), hobi, väike töökoht. Mäletan, kuidas õhtuti vahel voodis mõtlesin oma päevale ja tundsin “Ma olen normaalne 16-aastane!” Ma väga sooviks, et sul jätkub nii palju jõudu, et end sealt kodust välja kiskuda, oma elu üles rajada ja ühel päeval tunda seda sama.
Arvestades, et sul ei ole praegu sissetulekut, siis ma sinu nahas alustaks ka varjupaigast. Esiteks juba seepärast, et sealt sa saad nõu, kuidas toimida. Sealt võibolla leiad ka endale tugiisiku, kes aitab sind juriidilistes küsimustes (need isa võlad), aitab tööd leida, saaksid seal võibolla elada seniks kuni rahaline seis parem on. Kindel on see, et ükskõik, mis sa enda heaks ette võtad, su elu saab minna vaid paremaks. Seal praeguses “kodus” ei muutu midagi. Rahalist abi mul ei ole võimalik pakkuda, aga ma võiks hea meelga sind nõu ja jõuga toetada, kui sa tahaksid kellegagi sellest rääkida ja asjaajamiseks toetajat vajad.
Mina panin terroriseerivast kodust jooksu kui olin 15. Alguses olid küll sugulased toeks aga hiljem olin omapäi. Tuleb hakkama saada – tegin müüja tööd, lapsehoidmist, olin administraator, üürisin korteri kus polnud vett ega muid hüvesid ja seltskond majas polnud kiita (sotsiaalmaja kus kortereid üüritakse). Hakkama sain ja välja rabelesin.
Võta ennast kätte ja pane jooksu ja alusta oma elu!!! Mina ei küsinud abi varjupaigast aga tagantjärele mõelda oleksin võinud seda teha. Tee seda palun! 10 aastat peale “põgenemist” ei näinud ma enam hirmsaid unenägusid olnud olukordadest ja sain sellest üle
Lugesin su teematkaks korda ja ikka ei suuda uskuda, et selliseid “kodusid” üldse eksisteerib.
Sulle on siin väga head ja asjalikku nõu antud, ole hea, hakka selle asjaga kohe tegelema. Kohe täna. Sest kui sa sellest ebarormaalsusest KOHE välja ei astu, siis järjest raskemaks läheb seda elu seljataha jätta.
Mul on hea meel lugeda kui palju häid inimesi siin sulle nõu ja abi pakuvad. Kuula neid, tee oma elu paremaks.
Minul on ka probleeme olnud, aga mitte kodu vaid kooliga. Olin nö punkar ja seda vene ajal ei sallitud. Leidus õpetajaid, kes mind klassi ja kooli ees avalikult mõnitasid. Direktor ütles kooli alguse aktusel kõva häälega välja, et sina Y, mine palun meie koolist minema, sa ei sobi siia.
Vahetasin kooli, aga eelmise kooli klassijuhataja ahistamine ja süstemaatiline helistamine uude kooli jätkus. Asi lõppes, kui mu uue kooli klassijuhataja lubas haridusministeeriumisse teatada ja eelmise õpetaja sobimatust käitumisest rääkida. Sellised asjad kisuvad enesehinnangu alla ja pärast on nii kuradima raske seda paika saada.
Nii et teemaalgataja, tegutse! Kohe!
Teemaalgataja, kuidas sul läheb? Oled sa jõudnud mõelda siinsete postituste peale, andsid need sulle mingeid ideid või julgust tegutsemiseks? Tahaks hea meelega kuulda, kas sul on midagi plaanis ja kas saaksime võibolla sind veel mingil moel nõuga aidata.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja, kuidas sul läheb? Oled sa jõudnud mõelda siinsete postituste peale, andsid need sulle mingeid ideid või julgust tegutsemiseks? Tahaks hea meelega kuulda, kas sul on midagi plaanis ja kas saaksime võibolla sind veel mingil moel nõuga aidata.[/tsitaat]
Teemaalgataja, palun vasta meile, kuidas sul läheb. Me muretseme su pärast.
Mul on nii valus seda teemat lugeda=( olen ise ka sellist terrorit mitmeid aastaid pidanud taluma.Ja see kõik on nii valus.Ei oska muud teemaalgatajale öelda kui,põgene kiiresti ja otsi abi.enne kui hilja pole.mina pean nüüd selle terrori pärast ravimeid tarvitama,et normaalset elu saaks elada.Kannatasin väga.mingi het ei olnud ka minul mingit eluisu ja tahtsin surra,olid hirmu ood ja paanika.kõige ees.ei julgend üksi jääda,pimedas toas olla.need hirmuhood on vahest siiani.KINDLASTI PEAD ABI OTSIMA.
Tead: see sinu pere ei muutu , vaid sina ise pead muutusi algatama. Igatahes tubli, et tööd otsid aktiivselt.
See tundub uskumatu, et sellised inimesed ei ole narkomaanid või alkohoolikud. Mis neil siis viga on? Kas see on mingi isaliinipidi liikuv vaimuhaigus? Ma ei suuda seda lihtsalt hoomata, et normaalne isa virutab täiskasvanud tütrele piku hambaid või vend ütleb õele “Mis sa istud siin, v*tt laiali?”.
Õudsed peletised. Lihtsalt süda läheb pahaks.
Otsi tööd, otsi kindlasti tööd. sa tunned kindlasti rusutult ja õnnetult ennast, aga iga päev sellises põrgus mõjub sulle kas või tasapisi. Ja ära kindlasti unusta, et sina pole absoluutselt teiste halbade inimeste suhtumises süüdi. Absoluutselt, sina oled ainult kannataja ja tegelikutl hea inimene, kes väärib head elu rahulikus ja õnnelikus kodus. Enda “perest” sa seda enam ei leia, aga mis siis ikka. Teistmoodi õnne võid ikka leida, aga sa pead ise selle looma. Hoolitse enda eest ja ära lase end sellisesse maailma tirida, kus su isa ja vend elavad. See on täielik põhi.
Mine poodi tööle.Rakveres on ju toidupoode.Esimene kuhu proovi on Grossi toidupood.Sinna saad kindlalt.Üüri korter,Rakveres on nad ju odavamad kui pealinnas.Sa saad hakkama,kui tahad.Mu tütre sõbrannal sama elu siin pealinnas,ainult selle vahega et ta käib kutsekas veel.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
