Teema: Koduõpe ja pettused

#3454557:

(õigemini lasti opiq-us see elektrooniline hindaja peale, mis leidis, et näiteks 3×5=15 on õige vastus, aga 5×3=15 ei ole)

Automaatkontroll näitab oma arvamust kohe. Õpetaja vaatab töö üle ja märgib õigeks need, mida automaat ei osanud märkida. Seega esialgu nähtav automaatne vastus ei ole lõplik.
Meil näitab opiq sageli hoopis teisi tulemusi, eriti eesti keele töödes. Seal on näha, kuidas õpetaja kommentaarides oma arvutatud % märgib. Häda pidi olema ka selles, et õpetaja, kes pole varem opiqut kasutanud, ei tea, kuidas see automaat töötab.

See võib tavaolukorras olla tagasiside, aga kui kodusolevale lapsele saadetakse ülesanne teemal, mida koolis õppida ei jõutud, siis kas vanem peaks piltlikult öeldes itsitades nurga taga vaatama või tagama, et asi ka tegelikult selgeks saab?
Vanema ja õpetaja vahe on selles, et üldjuhul vaatab iga õpetaja äärmisel juhul, et tema aines oleks töömaht õige, aga vanem näeb kogu seda portsu, mis ekooli laekub. Kui muidu vaatasid lapsed ise koolis, et kuhja kontrolltöid ühele päevale ei juhtuks, aga distantsõppes jäi selline koormuse ühtlustamine ära. Iga õpetaja andis, palju õigeks pidas.

#3454937:

#3454895:

#3454869:

Kurb ja kummaline on lugeda, et paljud vanemad peavad täiesti normaalseks oma laste eest õpiülesannete sooritamist. Hindeliste tööde eesmärk on tagasiside andmine õpilasele ja õpetajale, kuidas teema omandatud on. Mis mõte on vanema hindamisel?

Mida õpetavad sellised vanemad oma lastele? Et petmine on OK?

Miks arvavad vanemad, et nemad on õpetajast pädevamad otsustama, millised ülesanded on mõistlikud ja milline töömaht on õige?

Mina olen ka üks neist, kes lapse eest asju ära teinud. Ütlen kohe ära, et minu lapse koolis on distantsõpe siinsete kirjeldustega võrreldes väga hästi korraldatud ja üldjuhul on koormus nagu koolis käies. Ja õppimist jagub. Küll aga on paar oskusainet, mille puhul mulle tundub, et õpetajad arvavad, et lapsed igavlevad kodus. Igatahes ületab nende ainete kodutööde maht nädalas selleks aineks ettenähtud tundide arvu. Ja kohati tahetakse mingeid minu hinnangul täiesti mõttetuid asju. Ei ole õpetajad alati pädevad. Ja aitangi oma last ja teen ta eest paar asja ära. Minu laps ei jää sellest lollimaks ja ei saaks ise tehes ka targemaks, vaid talle jääb rohkem aega põhiainete jaoks.

Miks sa arvad, et sina oled pädevam hinnangut andma kui õpetaja?

Miks sa arvad, et ma ei ole? Millest see arvamus, et õpetajad ei eksi kunagi ja teevad kõik õigesti?
Mina näen oma lapse kogu koormust ja oskan siiski ka hinnata antavate ülesannete mõttekust.

Mina õpin lapsega koos. On asju, mis ma 100% ära teen. Näiteks vene keel. Kuidas saab laps teha lauseid jne, kui ta ainsatki sõna ei tea. Mina ei saa midagi teha, et laps absoluutselt ei ole võimeline vene keelt õppima. Ja ma isegi ei tea, mis saab, kui ta kooli läheb sügisest. Talle ei ole ükski sõna pähe jäänud. Midagi ta koolis käies veel õppis, aga hetkega olid need peast läinud. Ta ei oska ka kõige kergemaid sõnu. Me võime korrata, ma võin pea peal seista jne, aga selgeks midagi ei saa. Ma võin ju õpetajale kirjutada, et laps pole võimeline (ehk ei taha) vene keelt õppida. Mis ta siis teeb? Jätab suvetööle. Aga selle tulemus on ju ka null. Laps on lihtsalt veelgi rohkem trotsi täis. 13-aastane poiss vabalt valab mul pisaraid laua taga, sest ta ei oska. Ja mina ei saa teda oskama panna. Ma pole võlur. Küll aga saan ikka ja jälle paluda tal tõlkida lauseid ja kuna sealt midagi ei tule, siis tõlgin ette, seletan, kordame sõnu kasvõi sada korda, aitan harjutused ära teha. Hinded ongi viied. Ma pigem näeks, et üldse hindeid kodusõppimise eest ei pandaks. See pole õiglane, sest need on minu viied.

Meil 3 koolilast.
Kolmanda klassi tüdruk , kes koolis õppis ise ja kodutööd tegi iseseisvalt ( väga harva , kui midagi küsis ),on nii mõnedki tööd pidanud nüüd uuesti tegema. Talle distantsõpe ei sobi. Nüüdki istun lihtsalt kõrval, olen toeks . Aitan aru saada, mida küsitakse ja mida vaja vastata.

Ka teise-ja viienda klassi lastel istun mõnikord kõrval . Kes siis peaks seletama ja lapsele asja arusaadavaks tegema ?
Kui näen , et teeb vea, juhin sellele tähelepanu .
Ühtegi tööd algusest lõpuni ei ole jah lapse eest ära teinud.
Küll aga olen koos lapsega teinud .

#3453298:

Olen ise pedagoogilise haridusega (ehkki töötan teisel erialal) ja sestap saan aru ka õpetajate vaatepunktist. Samuti olen absoluutselt nõus, et laps õpib ju endale ja tunnen sisimas suurt muret, missugused jäljed jätab selline kaugõpe laste teadmistesse pikemas perspektiivis.

Kui karantiini alguses oma lapse klassijuhatajaga nõu pidasin, mainis ta muuseas, et “Ega me siin suurt midagi ei õpigi, lapsed lihtsalt täidavad töövihikust harjutusi ära, samuti saadan neile harjutuste lehti – rohkem kordame.” Saan ka ise aru, et tõesti ongi raske arvuti teel teab mis vägevat mitmekesist õpet arendada. Lisaks nõuab oma osa ka tehniliste jamadega tegelemine – kas ei saa laps tundi sisse või kukub maha õpetaja enda arvuti. Ühe aineõpetaja tunnid jäid mitu nädalat tegemata, kuna õpetaja koduses korteris tekkisid wifiga probleemid. See kõik muudab õppe protsessi aeglasemaks ja vähemtõhusamaks.

Ning lapsevanemad, kes peaksid laste koduõpetajad olema, teevad sageli ka ise kaugtööd. Kui oled ise süvenenud oma töösse ja siis korraga mitu last jooksevad robinal sinu juurde oma küsimustega, siis sa tunned, et juhe jookseb lihtsalt kokku. Lapsed on erinevates klassides, küsivad erinevate ainete kohta – tahaksin väga lastele ained selgeks teha, kuid ma ise ei mäleta enam nii detailselt, mida omal ajal koolis vastavates tundides õppisin. Selleks pean töölaua tagant lahkuma ja minema lapse õpikut lugema. Ning siis selle lapsele ümber jutustama. Ning kui olen lapsele selgitanud ja laps vastama asub, selgub, et talle on juba jõutud panna hindeks “1” ning märkus, et vastamata. Ma ei teadnudki, et sellega nii kiire on… Keskendun siis teise lapse murele, ent esimesel lapsel tulevad peale juba uued tunnid, uued ülesanded, uued küsimused. Ja minul endal on mu oma palgatöö ka tegemata.

Ja vaat sellises olukorras hakkangi kaaluma oma põhimõtete hülgamist ja lapse eest mõne kodutöö ära tegemist. Olen püüdnud valida selliseid töid, mille vanema poolt ära tegemine ei tohiks lapse teadmisi eriti mõjutada. Eriti puudutab see tüdrukute käsitööd. Ma tõesti ei pea õigeks, et tüdrukud peavad kogu selle hullumaja kõrvalt nui neljaks heegeldama ja tikkima, samal ajal kui poistel on vaba aeg. Hiljuti istusin lapse kõrval ja õpetasin teda, laps aga tegi ära inglise keele kontrolltöö. Ette ma midagi ei öelnud. Kui töö valmis ja laps saatma hakkas, siis töö äkitselt kadus. Mis seal ikka – laps tegi selle uuesti. Ja taas töö kadus. Võtsin ühendust tuttava IT-mehega, too tuli ja uuris süsteemi ning ütles, et mingi ajutine katkestus oli, nüüd peaks korras olema. Ent laps oli juba väga nutune ja lisaks ootasid järjekorras juba uued tööd, niisiis viskasin ise kiirelt selle inglise keele töö valmis (kokku siis kolmandat korda!). Hindeks pandi jälle “1” – põhjuseks, et süsteem oli miskipärast kõikide lausete tagant punktid ära kaotanud.

Vanem ei pea olema lapsekoduõpetaja. Õpetajad saavad oma töö eest palka ja nende asi on välja mõelda, kuidas nad lapsi õpetavad. Ja meil on olemas Zoom, Skype, messengerid, kus videotunni võimalus. Meie koolis õpetajad on salvestanud ka videoid, heli-ja pildifaile loonud. Kõik on võimalik! Sellised oskused oleks pidanud õpetaja omandama juba 1 kuuga, alguses oli arusaadavalt peataolek. Ja sellise “1” ma kohe kindlasti nõus ei oleks. Väga empaatiavõimetu õpetaja on see, kes lapsele niimoodi “1” paneb. Ma olen ise ka
õpetaja olnud 5 aastat, igaks juhuks mainin. Koolis ongi raske töötada, aga ma tegin seda niikaua kui veel tahtmist oli ja lahkusin, kui enam tahtmist polnud.

#3452978:

Õpetajana olen nõutu ja pettunud.

Osadel lastel teevad koduõppe ülesanded ära vanemad. Tulemuseks on see, et tarkadel ja tublidel lastel on kohati halvemad hinded kui kõige kehvematel õpilastel, kes on nüüd üleöö muutunud oivikuteks.

Osa lapsi kirjutab oma tööd maha klassikaaslastelt.

Koduõpe põhineb ju õpilaste enda kohuse- ja vastutustundel, südametunnistusel. No hea küll, noor inimene ei saa veel võib-olla aru, aga vanemad, kes laste eest õppeülesandeid teevad?

Samas tahame me ära kaotada eksamid ja asendada need tasemetöödega; kaotada numbrilised hinded ja asendada need sõnalisetega…

ja mida te siis saada tahate, laske lapsed kooli ometi!
mul lapsevanemana on ka tüütu igal õhtul teismelist torkida, kes tahaks kõike muud peale kooliasjade teha, seega teengi mõned asjad käppelt ära, et ühele poole saada. maha kirjutamise võimalusi on nagunii miljon. lünktekste ja harjutusi teevad teise ekraani pealt copy-paste.ülesannete vastuseid jagatakse klassigrupis jne. juba on kuulda kuidas viie-kooli katseid ja lõputöid tehakse, naiivne on arvata, et need kellegi tarkust või ettevalmistust näitavad. ikka pigem skeemitamis- ja kavaldamisoskusi.
kui see distantsõpe peaks jätkuma on meil põlvkond lolle lapsi lihtsalt.

Üldiselt teeb laps ikka ise oma kodutööd. Aga on tõesti erandeid.
kirjandus, IX klass. Kirjuta mõttearendus mõnele järgmisele teemale :
– Homme võib tähendada hilinemist… Iga rohukõrs on nipsakas nööpnõel.
– Viimane aeg oleks vastu võtta maitsekaitse seadus. Ega muidu salakalastusele kunstikoobastes piiri ei pane.
-jne
Kes, ma küsin kes meisterdas valmis kirjanduse uue õppekava?

Palju neid ikka on, kes niimoodi petta viitsivad. Tegelikult muidugi tuli vanematele tohutult kodus tööd juurde. Minu poolt ka hea näide: kehaline kasvatus 4 kl, võta kahe käega tellis ja loobi seda muru peale (vanem peab: tutvuma juhendiga, tellise otsima, leidma koha kus see muru ära ei riku, vaatama, et lapsed mänguhoos tellisega endale viga ei teeks).

Ma pole kordagi aidanud lapsel kooliasju teha, aga olen näinud, et pettust teevad nad klassis omavahel nüüd karantiiniajal. Nt on vaja sooritada kontrolltöö mingis aines vahemikus 10:00-12:00 ja oivikud teevad varem ära ja jagavad õigeid vastuseid klassi fb chatis. Mitme ainega on nii olnud.

#3455019:

Laps on õppinud koduõppes iga päev reaalselt 6-7 tundi.

See on ju tavaline koolipäev, mis kestab kella kaheksast kahe-kolmeni, vanematel klassidel kauemgi. Praegust kodus õppimist ei saa võrrelda varasema koduste ülesannete andmisega.

6-7 tundi õppimist tuleks täis umbes 8-9 koolitunni jooksul. Mõnel juhul isegi 10 koolitunni jooksul. Sõltub, kuidas see 6-7 kokku on tulnud – puhta õppimisena on seda palju.

#3452978:

Samas tahame me ära kaotada eksamid ja asendada need tasemetöödega; kaotada numbrilised hinded ja asendada need sõnalisetega…

Tahame? miks te siis tahate? Või keda siin meietatakse?

Väikese remargina – kujundav hindamine on juba….ma ei teagi mitu aastat käigus. Igatahes pole siin “tahamisega” midagi enam tegemist.

#3455186:

#3453025:

Äkki neil kehvematel oli koolis enne stress, aga nüüd omaette suudavad paremini?

Tõsiselt või? Ehk siis need vatilapsed ei peakski koolis käima – stress tuleb ju? ja hiljem tööl. Las koormavad meie sotsiaal- ja maksusüsteemi, peaasi, et stressi ei oleks.

Uskumatu õigustus ikka!

Aga äkki on lihtsalt laiskus, mugavus, manipileerimine laste poolt?

Miks sa plõksid sedasi? Tundub stress olevat sul…Koormad varsti meie sotsiaalsüsteemi, kui sedasi edasi närvitsed.