Üldiselt teeb laps ikka ise oma kodutööd. Aga on tõesti erandeid.
kirjandus, IX klass. Kirjuta mõttearendus mõnele järgmisele teemale :
– Homme võib tähendada hilinemist… Iga rohukõrs on nipsakas nööpnõel.
– Viimane aeg oleks vastu võtta maitsekaitse seadus. Ega muidu salakalastusele kunstikoobastes piiri ei pane.
-jne
Kes, ma küsin kes meisterdas valmis kirjanduse uue õppekava?
Väga lahe ju – mulle tundub. See on loovkirjutamise ülesanne. Sa võid kirjutada, mida soovid. Löö kasvÕI harilik pliiats suvalistesse kohtadesse raamatus või ajalehes, kirjuta välja saadud sõnad – a la koer, oksendama, taristu, lillepeenar. Ning kujutle, kuidas nendest sõnadest saab moodustada etteantud teemal mõne lause. Ette antud sõnad muudavad olukorra lihtsamaks, sest sul on nn pool tööd juba ette ära tehtud – sa ei pea justkui süžeed ise mõtlema, vaid ainult sõnad ritta tõstma ja mõned lisama.
Homne võib tähendada hilinemist, mõtles koer ning lontsis oma igapäevasele tiirule nuusutades isukalt lõhnavate lillepeenarde asemel hoopis teiste loomade murule jäetud sõnumeid. Mida nad sõid, kus olid käinud, mille sees püherdanud. Lõhnad, mis mõne teise oksendama ajaksid, viisid koera õndsasse infotaevasse. Oleks ta homme tulnud, oleksid need eilsed uudised või uute lõhnateadetege üle kirjutatud. Iga tuules kõikuv ja muutliku meelega rohukõrs oli kui nipsakas nööpnõel, millega tähtsa teatega kollane märkmepaber, iga hetk lendu tõusmas, looduslikku infotahvlisse hooletult kinni surutud. Koerale ei meeldinud hilineda.
Lihtne ju. Pole öeldud, mis laadi mõttearendus peab olema, noor inimene võib vabalt asja huumoriga lahendada. Ei pea üle mõtlema. Kui mina oleksin kirjanduse õpetaja, siis ma just nimelt innustaksin lapsi rohkem looma, prooviksin õpetada sõnadest ja tekstidest rõõmu tundma. See on nii väärtuslik oskus edaspidi, on sul siis vaja tulevasel tööpostil auditooriumile esineda või e-kirju kirjutada. Lõpukirjandite kirjutamisest ma ei räägigi. Lapsed, keda pole õpetatud sõnadega mängima ja loominguliselt ringi käima, kalduvad kirjandites mõttekordustesse vms.
Muuseas tegelikkuses ei kirjutata kirjanditesse mingeid alliksaarelikke sõnamänge sisse – need võib vabalt lugeda stiiliveaks. Kirjandil on väga konkreetsed nõuded ja piirid – sisu ja vormi ühtekuuluvus (lõigud, sissejuhatuse ja kokkuvõtte ühtsus, oskus arutleda), õigekiri jms.
Kirjanduses õpitakse autoreid, ajastuid, stiile, žanre, tekstiloomet. Hullamine igasuguse sõnakasutusega toimub loovkirjutamises.
Eesti keeles õpetatakse keelereegleid, sõnakasutust, korrektset ja ladusat lausestust.
Hea kirjutaja pole mitte see, kes suudab võimalikult palju kirjutada, vaid see, kes suudab kõige täpsema sõnaga asju üles tähendada.
Mida rohkem suudab kirjanduses õpetaja suunata lapsi iseseisavalt tekstide põhjal arutlema, seda enam avardub lapse mõtlemisoskus, võime näha teksti taha ja sisse, tajuda kirjutatu metaandmeid.
Jah, aeg-ajalt tulevad loomulikult sellised teemad nagu ” Mina kui leib või pigem siiski Koidula?”; “Kui ÕS oleks inimene, siis …”, aga need on pigem harvemini kui tihti.
/ pikk kogemus õpetajana, käe alt lendu läinud neli 9. klassi ja kaks 12. klassi, kõik lõpetasid heade tulemustega/
Kas Sa tahad öelda, et loovkirjutamise ülesannetest pole mingit kasu? Et kui teed erinevaid kirjutamisharjutusi, ei oma see mingit mõju su kirjandikirjutamisoskusele või üleüledse eneseväljendusoskusele? 🙂 Samamoodi võib loovkirjutamise harjutuse järel teha kantseliidiharjutuse. Ka sellest on kasu. Et ärme tee mitmekesiseid harjutusi, mis teeksid tunnid eripärasemaks, vaid ikka kuivalt järame reegleid? Õpetajana ehk siis selgitad ka, mida see etteantud ülesnne peaks sel juhul tähendama? Ja kas alliksaarelik väljendamisoskus on midagi, mida lapsed ei peaks vähemasti proovima? Tunniteemana või kodutööna. :)Loomulikult ei ole kirjand ilukirjandus, kas tõesti on õpetajaid, kes lugesid minu kirjutatud koerajuttu ja pidasid seda nn proovikirjandiks, mitte kirjutamisharjutuseks!?
Minu lapsel oli kirjandusõpetaja ( ja estaõps samas isikus), kes küll ei pidanud kahjuks vastu tambile ja lahkus, aga tema tunnid olid põnevad. Ta integreeris oma tundidesse ka empaatiaõpet, näiteks. Psühholoogiat loetud kirjanduse põhjal. Lapsed arutlesid tunnis ja tegidki erinevaid harjutusi. Kahju, et lahkus. Nüüd on sedasorti õpetaja, kes ajab raamatust näpuga järge ja kui ma vaatan, kumma puhul laps reaalselt huviga tunnitöös osaleb ja midagi õpib, siis pole raske arvata. Õpetaja võiks ju ometi omada avarat pilti ja öelda lastele, et see harjutus kirjutage nii nagu torust tuleb, aga kirjandis järgime kindlat ülesehitust ja muud reeglistikku ja ärme lasku sõnamulinasse 🙂 Õpeta nagu oma last:)Heade tulemuste kõrval on oluline ka, kui hea meelega lapsed Sinu tundi tulevad. Ma ei kahtle nüüd, et nad ei tuleks, aga põhimõtteliselt tunnista, et kirjutamisharjutused tulevad kasuks nii õpilastele, aga ka täiskasvanutele. Need koolitused on inimesi täis ja käivad isegi need, kes iga päev paragrahve ritta laovad, sest rõõmu kirjutamisest peab ka tundma. Ja kuidas sa tunnetad Alliksaart, kui sa teda nn läbi oma pliiatsi ei lase? Miks me õpime luulet? Miks algklassides peab igaüks vähemasti proovima mingi lihtsa luuletuse kirjutada, kui gümnaasiumis eeldame, et kirjutamisharjutused on mõttetu möga, mis kirjandi puhul kuidagi kasuks ei tule!?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 27.05 16:44; 27.05 16:49; 27.05 17:06; 27.05 17:10; 28.05 10:56;