Tere!
Las siin on peresid, kelle laps on põhikooli teises pooles koduõppele jäänud, sest elatakse välismaal (sh tervislikud põhjused, haigus, mis tekkis välismaal elades)? Mis koolis Eestis kirjas olete, kuidas vormistamine käis, kuidas igapäevaelu välja näeb? Palju küsimusi on, kuulaks kogemusi.
Minu laps oli eelmisel aastal 9. klassis koduõppel tervislikel põhjustel. Esimese hooga plaanisime koolivahetust, kuid lihtsam oli jätta ta edasi vanasse kooli. Alguses küll väga kartsime, et mismoodi ta hakkama saab, eluaeg olnud sotsiaalselt aktiivne ja nüüd korraga peab päevade kaupa kodus istuma ja õppima.
Aga üllatavalt hästi hakkas see asi kulgema. Noor võttis end kokku, niipalju kui tervis võimaldas, ise tegi endale koduse tunniplaani, luges õpikut, koostas konspekte. Matemaatika oli talle raske aine, selles kasutasime eraõpetaja abi. Kokku andis see eraõpetaja talle mu mäletamist mööda mingi 10 tundi poole aasta jooksul. Nii et üldiselt võib öelda, et noor õppis ja omandas materjali täitsa ise.
Koolis kohal käis minimaalselt, sisuliselt üksnes trimestri lõppudel, ülejäänud aja vastas-saatis õpetajatele üle veebi. Konsultatsioone ta sisuliselt ei saanud, oli iseenda õpetaja.
Lõpueksamid läksid hästi ja gümnaasiumikatsed samuti. Lõpetas kenasti põhikooli ja õpib nüüd soovitud gümnaasiumis.
Kokkuvõttes ütleks, et vaja on noore enda tugevat motivatsiooni, samuti head koostööd eriti selle õpetajaga, kes koolis koduõpet koordineerib (tavaliselt tugiõpetaja ja HEV koordinaator). Tema õlul on suur ülesanne selgitada õpetajatele, et mis selle õpilase osas nüüd toimuma hakkab ja mida aineõpetajatelt oodatakse. Alguses ei saanud õpetajad aru, et mismoodi ja kuidas nad peavad hakkama nüüd mu lapsele materjale saatma? Ja kuidas toimuvad tööde hindamised, kui õpilane pole kohal? St, üsna palju oli tehniliste detailide läbirääkimist. Aga põhimõtteliselt hakkas idee jooksma, õpetajad said asja käppa ja õpilane ka.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Vahe on ka selles, kas laps on koduõppel ametlikult tervislikel põhjustel või vanema soovil.
Kui tervislikel põhjustel, siis lasub põhirõhk lapse õpetamisel koolil, kui aga vanema soovil, siis on vanema asi koostada individuaalsed õppekavad, need koolile esitada ja leida eraõpetajad, kes õpetavad aineid, millest laps ise aru ei saa või on raskemad. Seaduses see kõik kenasti kirjas. Tervislikel põhjustel koduõppe saamiseks ei piisa ainult vanema avaldusest, on vaja ka koolivälise nõustamismeeskonna soovitust (Rajaleidja? mingi arstil komisjon?)
https://www.riigiteataja.ee/akt/106032018001
Oh kuidas mulle oleks kodusõpe sobinud. Ma ei oska siiani põhjendada, aga koolis tunnis ei õppinud ega kuulnaud ma suurt midagi, unelesin oma mõtetes. Küll aga kodus töötasin peatükid ja materjalid põhjalikult läbi. Oleks saanud kohe hommikul sellega kodus alustada ja see mõttetu koolis kügelemine oleks ära jäänud.
Vahe on ka selles, kas laps on koduõppel ametlikult tervislikel põhjustel või vanema soovil.
Kui tervislikel põhjustel, siis lasub põhirõhk lapse õpetamisel koolil, kui aga vanema soovil, siis on vanema asi koostada individuaalsed õppekavad, need koolile esitada ja leida eraõpetajad, kes õpetavad aineid, millest laps ise aru ei saa või on raskemad. Seaduses see kõik kenasti kirjas. Tervislikel põhjustel koduõppe saamiseks ei piisa ainult vanema avaldusest, on vaja ka koolivälise nõustamismeeskonna soovitust (Rajaleidja? mingi arstil komisjon?)
Olen kägu 14.09 kl 22.59. Minu laps oli koduõppel tegelikult küll tervislikel põhjustel, kuid tegelikult me talle mitte mingit ametlikku tervisliku põhjuse tõendit ei hankinud. Ehk siis, ametlikult oli ta koduõppel mitte-tervislikel põhjustel.
Arutasime vormistamise küsimust kooliga ümarlaual ja otsustasime üheskoos nii. Tervislikel põhjustel koduõppele jäämist koordineerib, nagu aru saime, Rajaleidja. Ent sinna on pikad järjekorrad ja lisaks on selleks vaja üsna palju võimelda vanematel. Siis antakse küll koolile mingi lisaraha selle õpilase õpetamiseks, aga reaalsuses ei pruugi see väga rolli mängida.
Reaalsuses on pedagoogidel üsna keeruline leida aega selle ühe lapse individuaaltundide jaoks, isegi kui see tund on tasustatud.
Koolis oli päris tubli HEV-koordinaator, kes koostas mu lapsele ise individuaalsed õppekavad, suhtles aineõpetajatega, aitas kokku leppida vastamiste ajad ja viisid jne. Samuti aitas ta leida meil raskemas aines eraõpetajat, kes ei töötanud samas koolis, aga kellest oli siiski suur abi.
Tahan öelda, et seadusepügal võib olla üks, aga reaalselt tuleb kodul siiski kooliga ise asjad läbi rääkida ja kokku leppida. Julgustuseks ütlen, et ka laps võib vahel täiega üllatada: meiegi arvasime lapsele otsa vaadates, et tema nüüd küll koduõppega hakkama ei saa! Ta ise ka seda ei uskunud. Aga sai.
Väga tore, et teil selline kool ja asjalik HEV koordinaator ning mõistlikud õpetajad. Tegelikkuses on see õpetajale suur lisatöö ja kui see on ametlikult vormistamata, siis ei saa ka õpetaja selle eest mingit tasu. Kui on tervislikel põhjustel vormistatud, siis on jah õpetajatel ka töö eest tasu.
Tore, kui teie kooli õpetajad tegid seda kõike oma vaba aja arvelt ja tasuta, sest nii individuaalsete õppekavade koostamine, sellega kaasnev aruandlus kui ka selle järgi töötamine on õpetajale päris suur lisakoormus.
Praegusel ajal, kus paljud lapsevanemad lähevad talveks siit “vastikust kliimast” ära Hispaaniasse, siis ei ole mina küll huvitatud tasuta lisatööd tegema.
Ma ei saa aru miks tänapäeva digiajastul pole digiõetajaid, kes õpetavadki ainult virutaalselt. Pole neil klassi ega koolil, vaid ametlik luba õpetamiseks. Ja ei olegi vaja, et õpetaja kogu aeg onlinis vahib, vaid on salvestatud programm, kus laps saab omale sobival ajal stoppi vajutada ja uuesti kuulata. Õpetaja roll oleks aeg-ajalt tunnikontrolli teha ja veenduda, et laps on programmi omandanud.
Uuri Facebooki koduõppe grupist. Seal on väga palju ka välismaal olijaid. Enamasti registreeritakse laps ümber nendesse koolidesse, kus on koduõppe koordinaator olemas, palju koduõppe lapsi ja korraldus juba välja töötatud. Siis saab vastata ka interneti teel oma õppimised ära. Ja lisaks on koole, mis pakuvad ka nn juhendatud koduõpet, et laps on iganädalaselt nt zoomi teel juhendatud ja saab ka osaleda erinevatel kokkusaamistel teiste koduõppe lastega.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Ei tea, mis sinu jaoks on eliitkool, aga eesti ihaldatuim kool seda ei luba. Põhjuseks oli lihtsalt kolimine teise riiki, kuna siirdus sealsesse klubisse profilepinguga.
Ma ei saa aru miks tänapäeva digiajastul pole digiõetajaid, kes õpetavadki ainult virutaalselt. Pole neil klassi ega koolil, vaid ametlik luba õpetamiseks. Ja ei olegi vaja, et õpetaja kogu aeg onlinis vahib, vaid on salvestatud programm, kus laps saab omale sobival ajal stoppi vajutada ja uuesti kuulata. Õpetaja roll oleks aeg-ajalt tunnikontrolli teha ja veenduda, et laps on programmi omandanud.
Sest sellise asja ülesseadmine (mitte tehniliselt, aga läbimõtlemine, materjalide loomine jne) on meeletult töömahukas ja keegi ei taha sellist investeeringut (eelkõige ajas) teha ilma, et oleks selge, kui palju sellel kasutajaid on. Kui palju siis on igal aastal reaalselt nt neid, kes soovivad online’is läbida ütleme 7. klassi loodusõpetuse kursuse ja kes selle eest maksaks?
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Ei tea, mis sinu jaoks on eliitkool, aga eesti ihaldatuim kool seda ei luba. Põhjuseks oli lihtsalt kolimine teise riiki, kuna siirdus sealsesse klubisse profilepinguga.
Hm, ja mis on siis sinu hinnangul see “eesti ihaldatuim kool”? 🙂 Lihtsalt hakkas huvitama.
Oma laps oli koduõppel Tallinna kesklinna G5 koolist, aga temal olid ka tervislikud põhjused, mitte sport vms.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Ei tea, mis sinu jaoks on eliitkool, aga eesti ihaldatuim kool seda ei luba. Põhjuseks oli lihtsalt kolimine teise riiki, kuna siirdus sealsesse klubisse profilepinguga.
Hm, ja mis on siis sinu hinnangul see “eesti ihaldatuim kool”? 🙂 Lihtsalt hakkas huvitama.
Oma laps oli koduõppel Tallinna kesklinna G5 koolist, aga temal olid ka tervislikud põhjused, mitte sport vms.
Pole ju raske arvata.
Kummaline arusaam on siin, et olulised on ainult kontrolltööd ja kõike saab veebis teha.
Kas teie lapsed laboritöid ei tee? Muuseumitunde ja õppekäike? Rühmatöid ja arutelusid? See on kõik hariduse jaoks ju vajalik ja tore ka. Kuskilt välismaalt päikese alt midagi minimaalset ära vastata ei ole kindlasti kvaliteetne haridus.
Muuseumites saab vanematega käia ja näeb omas tempos rohkem kui suures summas koos, kus ei kuule ega näe tegelikult midagi. Minule ei meenu oma kooliajast mitte mingeid laboritöid. Vajadusel saab neid laboritöö komplekte ju isegi läbi internet müüa. Rühmatöid oli minu ajal harva ja need on enamasti selles stiilis, et mõni aktivist midagi ütles ja teised vaikisid. Grupivestlusi ja arutelusid saab internetis korraldada ja laps ei pea samal ajal kartma, et mõni koolikiusaja talle nägusid teeb, laua alt togib või oma keerutamisega keskendumist häirib.
Aastaid tagasi lubati ju ka algul kodukontorisse tööle heal juhul paariks päevaks ja siis tuli ka ette-taha põhjendada. Arvati, et ega ometigi kodus saa tööd teha ja ammugi mitte koosolekuid. Nüüd on absoluutselt kõik koosolekud skypis. Ninapidi kokku tulles aetakse palju rohkem niisama pullijuttu ja pläma, mis koosoleku mõttetult pikaks venitavad.
Maailm on üha segasemaks muutumas ja meil siin Eestiski näe ei saa kaks päeva järjest lapsed kooli minna. Mulle tundub, et tulevik ongi koduõpe.
Muuseumites saab vanematega käia ja näeb omas tempos rohkem kui suures summas koos, kus ei kuule ega näe tegelikult midagi. Minule ei meenu oma kooliajast mitte mingeid laboritöid. Vajadusel saab neid laboritöö komplekte ju isegi läbi internet müüa. Rühmatöid oli minu ajal harva ja need on enamasti selles stiilis, et mõni aktivist midagi ütles ja teised vaikisid. Grupivestlusi ja arutelusid saab internetis korraldada ja laps ei pea samal ajal kartma, et mõni koolikiusaja talle nägusid teeb, laua alt togib või oma keerutamisega keskendumist häirib.
Aastaid tagasi lubati ju ka algul kodukontorisse tööle heal juhul paariks päevaks ja siis tuli ka ette-taha põhjendada. Arvati, et ega ometigi kodus saa tööd teha ja ammugi mitte koosolekuid. Nüüd on absoluutselt kõik koosolekud skypis. Ninapidi kokku tulles aetakse palju rohkem niisama pullijuttu ja pläma, mis koosoleku mõttetult pikaks venitavad.
Maailm on üha segasemaks muutumas ja meil siin Eestiski näe ei saa kaks päeva järjest lapsed kooli minna. Mulle tundub, et tulevik ongi koduõpe.
Kahju, kui sulle laboritöid ei meenu. Ju siis õpetajad ei viitsinud teha. Mõnes koolis on peaaegu iga nädal keemias ja füüsikas laboritööd. Laps räägib nendest kodus päris suure vaimustusega.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Ei tea, mis sinu jaoks on eliitkool, aga eesti ihaldatuim kool seda ei luba. Põhjuseks oli lihtsalt kolimine teise riiki, kuna siirdus sealsesse klubisse profilepinguga.
Hm, ja mis on siis sinu hinnangul see “eesti ihaldatuim kool”? 🙂 Lihtsalt hakkas huvitama.
Oma laps oli koduõppel Tallinna kesklinna G5 koolist, aga temal olid ka tervislikud põhjused, mitte sport vms.
Pole ju raske arvata.
On küll raske arvata, tõtt-öelda pole aimugi!
Muuseumites saab vanematega käia ja näeb omas tempos rohkem kui suures summas koos, kus ei kuule ega näe tegelikult midagi. Minule ei meenu oma kooliajast mitte mingeid laboritöid. Vajadusel saab neid laboritöö komplekte ju isegi läbi internet müüa. Rühmatöid oli minu ajal harva ja need on enamasti selles stiilis, et mõni aktivist midagi ütles ja teised vaikisid. Grupivestlusi ja arutelusid saab internetis korraldada ja laps ei pea samal ajal kartma, et mõni koolikiusaja talle nägusid teeb, laua alt togib või oma keerutamisega keskendumist häirib.
Aastaid tagasi lubati ju ka algul kodukontorisse tööle heal juhul paariks päevaks ja siis tuli ka ette-taha põhjendada. Arvati, et ega ometigi kodus saa tööd teha ja ammugi mitte koosolekuid. Nüüd on absoluutselt kõik koosolekud skypis. Ninapidi kokku tulles aetakse palju rohkem niisama pullijuttu ja pläma, mis koosoleku mõttetult pikaks venitavad.
Maailm on üha segasemaks muutumas ja meil siin Eestiski näe ei saa kaks päeva järjest lapsed kooli minna. Mulle tundub, et tulevik ongi koduõpe.
Kahju, kui sulle laboritöid ei meenu. Ju siis õpetajad ei viitsinud teha. Mõnes koolis on peaaegu iga nädal keemias ja füüsikas laboritööd. Laps räägib nendest kodus päris suure vaimustusega.
Asi polnud viitsimises, vaid ajad olid vaesed. Aga ei tunne küll täna ja praegu, et oi kui kahju, et laboritöid ei saanud teha. Ma olen tänulik hoopis põhjalikule käsitöö õpetusele. Tänapäeva noored jäävad sellest ilma ja mulle tundub, et nemad jällegi ei tunne sellest puudust. Tänapäeval on igas riigis mingid avastuskeskused, kuhu perega minna ja saab selle keemia ja füüsikaga isu täis lustida.
Muuseumites saab vanematega käia ja näeb omas tempos rohkem kui suures summas koos, kus ei kuule ega näe tegelikult midagi. Minule ei meenu oma kooliajast mitte mingeid laboritöid. Vajadusel saab neid laboritöö komplekte ju isegi läbi internet müüa. Rühmatöid oli minu ajal harva ja need on enamasti selles stiilis, et mõni aktivist midagi ütles ja teised vaikisid. Grupivestlusi ja arutelusid saab internetis korraldada ja laps ei pea samal ajal kartma, et mõni koolikiusaja talle nägusid teeb, laua alt togib või oma keerutamisega keskendumist häirib.
Aastaid tagasi lubati ju ka algul kodukontorisse tööle heal juhul paariks päevaks ja siis tuli ka ette-taha põhjendada. Arvati, et ega ometigi kodus saa tööd teha ja ammugi mitte koosolekuid. Nüüd on absoluutselt kõik koosolekud skypis. Ninapidi kokku tulles aetakse palju rohkem niisama pullijuttu ja pläma, mis koosoleku mõttetult pikaks venitavad.
Maailm on üha segasemaks muutumas ja meil siin Eestiski näe ei saa kaks päeva järjest lapsed kooli minna. Mulle tundub, et tulevik ongi koduõpe.
Kahju, kui sulle laboritöid ei meenu. Ju siis õpetajad ei viitsinud teha. Mõnes koolis on peaaegu iga nädal keemias ja füüsikas laboritööd. Laps räägib nendest kodus päris suure vaimustusega.
Asi polnud viitsimises, vaid ajad olid vaesed. Aga ei tunne küll täna ja praegu, et oi kui kahju, et laboritöid ei saanud teha. Ma olen tänulik hoopis põhjalikule käsitöö õpetusele. Tänapäeva noored jäävad sellest ilma ja mulle tundub, et nemad jällegi ei tunne sellest puudust. Tänapäeval on igas riigis mingid avastuskeskused, kuhu perega minna ja saab selle keemia ja füüsikaga isu täis lustida.
Nõukogude ajal olid koolis füüsikas ja keemias küll kõik võimalused väga head, kuigi muidu oli vähe valikut.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Ei tea, mis sinu jaoks on eliitkool, aga eesti ihaldatuim kool seda ei luba. Põhjuseks oli lihtsalt kolimine teise riiki, kuna siirdus sealsesse klubisse profilepinguga.
Hm, ja mis on siis sinu hinnangul see “eesti ihaldatuim kool”? 🙂 Lihtsalt hakkas huvitama.
Oma laps oli koduõppel Tallinna kesklinna G5 koolist, aga temal olid ka tervislikud põhjused, mitte sport vms.
Pole ju raske arvata.
On küll raske arvata, tõtt-öelda pole aimugi!
Aga siis googeldab natuke ja saabki targemaks.
Mina vaataks eraldi koduõpet tervislikel põhjustel ja koduõpet omal soovil. Kui ma oleksin õpetaja, siis esimesel juhul toetaksin kõigi võimaluste piires ja teisel juhul ei liigutaks lisatasuta sõrmeotsagi. Haigus ei ole kellegi vaba valik, tundku noor siis vähemalt õpetajate mõistmist ja toetust. Kuigi profileping on noore inimese jaoks elumuutev, siis on selle vastuvõtmine siiski oma valik niisamuti nagu talveks palmi alla kolimine. Sellist valikut tehes peabki arvestama kõige kaasnevaga, sealhulgas vajadusega iseseisvalt ilma õpetajalt konkreetseid tööjuhendeid saamata õppida. Maksimum, milleks mina nõus oleksin, on kohtudes (mitte üle veebi) kogu vahepeal läbitud materjali peale kontrolltöö etteandmine ja hindamine. Ma ei tea, kas (põhi)koolis sellest tunnistusele hinde saamiseks piisab.
Mul oli ülikoolis üks tudeng kunagi, kes ei tahtnud reedeti seminaris käia, sest ta tahtis samal ajal bussiga koju sõita. Järgmine buss läks laupäeva hommikul. Seminaris osalemine oli iseenesest kohustuslik, aga talle tulin vastu. Kui ta siis semestri lõpus konsultatsiooni ilmus ja soovis, et ma talle kõige labasemaid asju seletama hakkaksin, vihjasin küll viisakalt, et kui vastavalt kokkuleppele iseseisvalt õppida ei suuda, siis seminarid toimuvad aasta pärast samal ajal.
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Ei tea, mis sinu jaoks on eliitkool, aga eesti ihaldatuim kool seda ei luba. Põhjuseks oli lihtsalt kolimine teise riiki, kuna siirdus sealsesse klubisse profilepinguga.
Hm, ja mis on siis sinu hinnangul see “eesti ihaldatuim kool”? 🙂 Lihtsalt hakkas huvitama.
Oma laps oli koduõppel Tallinna kesklinna G5 koolist, aga temal olid ka tervislikud põhjused, mitte sport vms.
Pole ju raske arvata.
On küll raske arvata, tõtt-öelda pole aimugi!
Aga siis googeldab natuke ja saabki targemaks.
Mida sa siin hüppad oma “Eesti ihaldatuima kooliga”, kust sinu võsuke kohe lausa profiklubisse edasi liikus, kui ise ei saa kooli nimegi välja öeldud? Guugeldades tuli ette ainult seesama Perekooli teema sinu enda kommentaariga 🙂
Tõesti ei saa aru, mis suur riigisaladus see olema peaks.
Muuseumites saab vanematega käia ja näeb omas tempos rohkem kui suures summas koos, kus ei kuule ega näe tegelikult midagi. Minule ei meenu oma kooliajast mitte mingeid laboritöid. Vajadusel saab neid laboritöö komplekte ju isegi läbi internet müüa. Rühmatöid oli minu ajal harva ja need on enamasti selles stiilis, et mõni aktivist midagi ütles ja teised vaikisid. Grupivestlusi ja arutelusid saab internetis korraldada ja laps ei pea samal ajal kartma, et mõni koolikiusaja talle nägusid teeb, laua alt togib või oma keerutamisega keskendumist häirib.
Aastaid tagasi lubati ju ka algul kodukontorisse tööle heal juhul paariks päevaks ja siis tuli ka ette-taha põhjendada. Arvati, et ega ometigi kodus saa tööd teha ja ammugi mitte koosolekuid. Nüüd on absoluutselt kõik koosolekud skypis. Ninapidi kokku tulles aetakse palju rohkem niisama pullijuttu ja pläma, mis koosoleku mõttetult pikaks venitavad.
Maailm on üha segasemaks muutumas ja meil siin Eestiski näe ei saa kaks päeva järjest lapsed kooli minna. Mulle tundub, et tulevik ongi koduõpe.
Kahju, kui sulle laboritöid ei meenu. Ju siis õpetajad ei viitsinud teha. Mõnes koolis on peaaegu iga nädal keemias ja füüsikas laboritööd. Laps räägib nendest kodus päris suure vaimustusega.
Asi polnud viitsimises, vaid ajad olid vaesed. Aga ei tunne küll täna ja praegu, et oi kui kahju, et laboritöid ei saanud teha. Ma olen tänulik hoopis põhjalikule käsitöö õpetusele. Tänapäeva noored jäävad sellest ilma ja mulle tundub, et nemad jällegi ei tunne sellest puudust. Tänapäeval on igas riigis mingid avastuskeskused, kuhu perega minna ja saab selle keemia ja füüsikaga isu täis lustida.
Mis sellest käsitööst kasu? Kõige mõttetum aine üldse. Kes tänapäeval veel koob ja heegeldab? Milleks?
Aitäh vastamast ja oma kogemust jagamast. Tore, et teil nii hästi läks, meil ilmselt nii lihtsalt ei lähe… 7. klass on.
Ootan veel vastuseid 🙂
Ei tea, mis kool ju teil. Tallinna tippkoolid ei aktsepteeri distantsõpet, oma kogemus.
Mina olen kägu 14.09 kl 22.59 ja minu laps käis Tallinna n-ö eliitkoolis. Nii et saab küll. Oleneb muidugi mitmetest asjaoludest. Niisama nalja pärast koduõppele jääda muidugi ei saa, peab olema ikkagi piisav põhjus.
Ei tea, mis sinu jaoks on eliitkool, aga eesti ihaldatuim kool seda ei luba. Põhjuseks oli lihtsalt kolimine teise riiki, kuna siirdus sealsesse klubisse profilepinguga.
Hm, ja mis on siis sinu hinnangul see “eesti ihaldatuim kool”? 🙂 Lihtsalt hakkas huvitama.
Oma laps oli koduõppel Tallinna kesklinna G5 koolist, aga temal olid ka tervislikud põhjused, mitte sport vms.
Pole ju raske arvata.
On küll raske arvata, tõtt-öelda pole aimugi!
Aga siis googeldab natuke ja saabki targemaks.
Mida sa siin hüppad oma “Eesti ihaldatuima kooliga”, kust sinu võsuke kohe lausa profiklubisse edasi liikus, kui ise ei saa kooli nimegi välja öeldud? Guugeldades tuli ette ainult seesama Perekooli teema sinu enda kommentaariga 🙂
Tõesti ei saa aru, mis suur riigisaladus see olema peaks.
Pole riigisaladus, aga poeg tuntakse ära. Neid Eesti koondisesse kuuluvaid ja välisklubisse siirdunud sportlasi on käputäis.
Sest sellise asja ülesseadmine (mitte tehniliselt, aga läbimõtlemine, materjalide loomine jne) on meeletult töömahukas ja keegi ei taha sellist investeeringut (eelkõige ajas) teha ilma, et oleks selge, kui palju sellel kasutajaid on. Kui palju siis on igal aastal reaalselt nt neid, kes soovivad online’is läbida ütleme 7. klassi loodusõpetuse kursuse ja kes selle eest maksaks?
See on umbes sama loogika nagu transpordiametil, kes ei saa piirkonda, kuhu on viimaste aastatega hulgaliselt maju ehitatud, busse liinile juurde panna põhjendusega, et juba praegu sõidab selle liiniga vähe inimesi. Tegelikkus on ikka see, et kui lõpuks viitsitakse teha normaalse graafikuga ühendus (mitte 1 buss tunnis), siis on ka rohkelt sõitjaid.
Sama on ka selle digiõppega. Kui oleks selline variant olemas ja inimesed selle võimalusega tutvuksid, küll siis tuleksid ka need kasutajad.
Ma ei saa aru miks tänapäeva digiajastul pole digiõetajaid, kes õpetavadki ainult virutaalselt. Pole neil klassi ega koolil, vaid ametlik luba õpetamiseks. Ja ei olegi vaja, et õpetaja kogu aeg onlinis vahib, vaid on salvestatud programm, kus laps saab omale sobival ajal stoppi vajutada ja uuesti kuulata. Õpetaja roll oleks aeg-ajalt tunnikontrolli teha ja veenduda, et laps on programmi omandanud.
Sest sellise asja ülesseadmine (mitte tehniliselt, aga läbimõtlemine, materjalide loomine jne) on meeletult töömahukas ja keegi ei taha sellist investeeringut (eelkõige ajas) teha ilma, et oleks selge, kui palju sellel kasutajaid on. Kui palju siis on igal aastal reaalselt nt neid, kes soovivad online’is läbida ütleme 7. klassi loodusõpetuse kursuse ja kes selle eest maksaks?
opiq keskkond on digiõppeks olemas. Sinna saab igaüks ise ka kasutaja teha, kui koolil liitumist pole. Kas see ei rahulda välismaal õppijate vajadusi?
Eesti ajalugu ja õigekirja ilmselt youtube’st ei õpi, aga matemaatika, füüsika jmt põhiteemad saab videona inglise keeles kätte. Kui laps juba otsapidi välismaal, võiks ju inglise keeles õppimine lausa kasuks tulla. Pealegi pole video vaatamine ilma võimaluseta küsimusi küsida või konkreetsel teemal arutleda oluliselt kehvem õpiku lugemisest.
Pole riigisaladus, aga poeg tuntakse ära. Neid Eesti koondisesse kuuluvaid ja välisklubisse siirdunud sportlasi on käputäis.
Aga seda oli vaja ikka mainida, et “eesti ihaldatuimas koolis” käis eks 🙂
Mis sellest käsitööst kasu? Kõige mõttetum aine üldse. Kes tänapäeval veel koob ja heegeldab?
No eks ikka need, kes käsitsi tehtud asju hinnata oskavad. Käsitööd õpetatakse lausa kõrgkooli tasemel, mitu kutsekooli veel lisaks. Jätkub õppijaid, jätkub tegijaid, järelikult jätkub ka tarbijaid.
