Esileht Pereelu ja suhted Koduperenaised

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 136 )

Teema: Koduperenaised

Postitas:
Kägu

Küsimus on suunatud kodustele emadele, kel noorim laps vanuses 3+. Miks ja kuidas otsustasid koduseks jääda, mis on selle elukorralduse head ja vead? Ma olen jäämas kolmandat korda lhp-le ja kaalun üldse tööst loobumist nii 10ks aastaks. Rahaliselt muidugi kaotaks, aga ma parem elan säästlikumalt ja mõnda aega ei reisi, kui elan pidevas stressis ja unepuuduses. Kahe suurema kõrvalt läksin varakult tööle, mitte niiväga jooksva raha pärast vaid ennekõike kuna pelgasin nn rongist maha jääda. Nüüd lisanduks suurpere toetus ja mul on korter, mida välja rendin.

+15
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma usun, et suudad isegi välja mõelda, mis on sellise elukorralduse head ja vead. Vead: vähem raha, eneseväljundi puudus, tõenäoline mandumine ja igavus (juhtub kindlasti, kui 10 aastat ainult kodus) sõltumine ainult mehe rahakotist.
Plussid: (loodetavasti) rohkem und, aega ja vähem stressi. Rohkem aega nii endale kui lastele. Aga võib juhtuda ka teisiti.
Ise pead mõtlema, kas plussid kaaluvad miinused üles ja kas suudaksid tõesti jääda tööst täielikult kõrvale ning istuda aastaid vaid kodus. Varem või hiljem hakkab sul ilmselt igav ja hakkad mingit väljundit otsima.
Kui võimalus oleks, siis pigem nt 0,25 kohaga kergem töö kas või leida endale. Või midagi kodus nokitseda, mis natuke tulu ka tooks.

Ja ega siis ükski otsus ei pea olema igavene. Kui praegu tunned, et nii oleks õige, võidki loobuda tööst. Eks aja jooksul näed, kas sobib. Kui ei sobi, lähed uuesti tööle. Ilmselt küll mitte samasse kohta.
Praegu ju tööst loobuma ei pea. 1,5a kodus olemise jooksul ei näe ära, kas suudaksid nii olla veel aastaid?

+18
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa ei pea ju kuni lapsehoolduspuhkuse lõpuni midagi hetkel ära otsustama, ole rahulikult lastega kodus ja vaata, kuidas sulle see sobib. Kui sul suuremad lapsed on näiteks just kooli minemas vms, siis on mugav ja hea alati nende jaoks olemas olla. Kuni vanemahüvitis kestab, ei peaks ju raha taha ka asi jääma, hiljem on su sissetuleks siis 500.- pluss natuke veel. Hiljem, kuidas te hakkama saaksite? Kas on laene, kas mehe palk lööb viie inimese vajadustele vastu jne, eks te ise teate.

Mul on 10 a kodus oldud ja tõeline kopp on ees. Kõik lapsed lähevad nüüd kooli ja siis lähen talvel mina tööle, õnneks on olemas koht, kuhu tagasi oodatakse veel peale nii pikka aega. Nii siiber on olla 24/7 “Emmeee!” ja “Kus On?” jne. Tahaks normaalseks täiskasvanuks tagasi hakata. On olnud tore aeg ja kolme väikelapse kõrvalt veel täiskohaga tööl käia on kindlasti väääga kurnav, eriti kui töö on pingeline või ise läbipõlemise äärel (millest see unepuudus jne? ega uus tita ka just saabuvat unerohkust ei tõota, aga eks see läheb jälle mööda- nii 3a pärast), seega olen tänulik, et niisugune võimalus on olnud. Aga lapsed pole enam tited ja aeg on elus jälle väikseid muutusi teha. Lasteaias ei saandki nad õieti käia, olime kambakesi kodus. Kolme lapsega, võid ette kujutada, tegemist jätkub kauemaks. Samuti on mees saanud teha rahus tööd ja karjääri kaevata, käia lähetustes ja pingelisemal ajal hilja tulla, kui kodus keegi kõik asjad joones hoiab. Nüüd on aeg mul ka jälle natuke pensionistaazi teenida.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mul 2 tuttavat kodupetenaised. Ise väidavad, et rahul. Aga kõrvalt tunduvad natuke peata kanad. Pool aastat, aasta tegelevad ühe äriga, siis teisega jne. Püsima ei jää. Justkui ei teagi, mida teha. Tavatööle väidetavalt ei taha, aga mida nad teha oskavadki, kui üks pole 8 aastat päris tööd teinud ja teine mittekunagi.

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on ka kaks sõbrannat, kes jäid koju. Üks panustab väga palju oma lapsele ja perele. Lapsele, siis kasvatamise osas, ning tema on väga õnnelik. Ja teine sõbranna avastas endas ühe ande, millega ta hakkas ka raha teenima.
Mu tädi oli ka kodune, ning jah, tema keeras küll ära, tema hakkas mingite nõiduste ja asjadega tegelema. Kuid samas, ega tal polnud ka peale laste kedagi, tal mees oli koguaeg tööl. Ja sõbrannasi tal ka ühtegi polnud, ning ta elas täitsa metsas. Aga se vist oli nagunii liiga äärmuslik näide.

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui vana praegu oled, et plaanid 10a pärast tööturule naasta? Imo 50nele lähenevatel naistel on juba väga raske konkursse võita, isegi kui nad on seni olnud aktiivselt seotud ja end pidevalt arendanud vastavas valdkonnas. Noored ja uued on ikka eelistatumad, kuigi seda ju keegi ei tunnista ega välja ei ütle. Ja kui 50a naine on veel kodune olnud… vaevalt enam kuskile vestlusele saakski. Mul just selles vanuses tuttavad, kellel nüüd sellised probleemid on hakanud tekkima (noorena olid kõvad spetsialistid mitte kehvadel kohtadel). Pigem tuleks sul vaadata oma pensionisammastesse ja selle järgi otsustada, kas ja kui kaua tööturult eemal olla.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks sõltuks otsuse tegemine palju sellest, kuidas ma hakkama saaksin, kui mees päevapealt sureks, invaliidistuks või teise naise juurde läheks. Kas olete abielus, vara on pooleks või mitte. Kas on midagi, mida vajadusel maha müüa või väiksema vastu vahetada. Kui pikalt on laenukohustusi pankade ees. Kas lisakinnisvara väljaüürimise tulust piisaks, et katta kõik kodu ja lastega seotud kulud. Kuidas mees on suhtunud sinu varasematesse kodusolemistesse, kas eeldab läikivat kodu ja sooja sööki iga päev, must pesu kukub, kuhu juhtub, kas lastega õppimine, mängimine jms on ainult naise mure, kas on mehes koonerluse ilminguid, oma sissetulekute/kulude varjamist, naise kulude üle vingumist.

Mina olen kodune ja elan nagu mishka. Haridus olemas, eneseteostuse rindel rabelenud aastaid. Abielus, kogu vara ja mehe firmad on pooleks, olemas passiivsed sissetulekud. Mind oleks mehel väga kulukas maha jätta :). Tegelengi lisahariduse omandamisega, hobide-laste-koduga, meie pere seltsielu üleval hoidmisega, reiside korraldamisega, firma suve-talvepäevade organiseerimisega jms. Aegajalt ikka vaatan töökuulutusi, aga kui vaatan paralleelselt ka lapsehoidjate pakkumisi, läheb kellast kellani töö tegemise isu kiirelt ära. Aga mul on ka kodus muhe isakaru, kes on suur lastelemb ja armastab mind siiamaani. Just õhtul kallistas mind köögis ja ütles, et tal on nii hea meel, et ma tal olemas olen.

+23
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hea on niisama lebotada, mitte ärgata kell 7, et 8 tööle jõuda. Hea on teha, mida tahad, millal tahad, mitte ei pea tegema seda, mida pead. Pole kindlat kellast kellani päevakava, seega lihtsalt oled. Samas, olles harjunud käima tööl, ei oska oma uue töövabama eluga suurt midagi peale hakata. Igav on vahepeal.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vana praegu oled, et plaanid 10a pärast tööturule naasta? Imo 50nele lähenevatel naistel on juba väga raske konkursse võita, isegi kui nad on seni olnud aktiivselt seotud ja end pidevalt arendanud vastavas valdkonnas. Noored ja uued on ikka eelistatumad, kuigi seda ju keegi ei tunnista ega välja ei ütle. Ja kui 50a naine on veel kodune olnud… vaevalt enam kuskile vestlusele saakski. Mul just selles vanuses tuttavad, kellel nüüd sellised probleemid on hakanud tekkima (noorena olid kõvad spetsialistid mitte kehvadel kohtadel). Pigem tuleks sul vaadata oma pensionisammastesse ja selle järgi otsustada, kas ja kui kaua tööturult eemal olla.

Aga kes asendab siis neid, kes 10 aastat kodus on? Ikka need 50+ inimesed on mõne filma kuldvara, sest neil pole lapsi, kes jäävad haigeks ja nad saavad keskenduda tööle. Stabiilsuse mõttes tean mitut ettevõtjat, kes eelistab inimesi, kellel lapsed on suured. Nii et pigem on osades kohtades ikka vastupidi.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sama lugu nagu eelpool kirjeldas – tuttav oli ka väga pikalt koduperenaine, samuti hakkas igasuguseid “ärisid” mingil hetkel arendama. Minu arust oli kodus üle 10 aasta. Lõpuks loksus mõistus paika, läks ülikooli ja poole kohaga tööle. Ütles, et väga raske oli alguses.
Minul sai kevadel juba 6 nädalaga kodus olemisest kopp ette ja hiilisin vaikselt tööle tagasi.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

mis on selle elukorralduse head ja vead?

Mul on paar sõpra, kelle naised istuvad kodus.
Naised on läinud paksuks, mandunud, tööle neid enam tõenäoliselt keegi kunagi ei võtagi. (kust pension tulema hakkab, pole aimugi)
Süüa küll teevad ja ilmselt ka sokke pesevad.

Mõlemad mehed on leidnud omale pärast põhitööd väikese LISATÖÖ (ehitusala), kus teinekord läheb ka pisut kauem.
Selle lisatöö klientideks on loomulikult vaid üksikud ja kenad naisterahvad.
Kes miskipärast neid mehi omale päriseks nüüd ka ei taha, ju siis ka neile sobib see visiidivärk rohkem.
Aga kõik on väga õnnelikud. Kuniks vanadus neid võtab…

+2
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

omast kogemusest võin öelda, et vaga suur protsent neist, kes kõrvalvaatajale näivad “koduperenaised”, tegelikult hoopiski töötavad, aga kas kaugtööna kodukontorist või teevad projektitööd vmt vormis.

mulle on ka kaugemate sugulaste, tuttavate või naabruses elavate klatšimooride poolt aastaid ette heidetud, et miks ma küll igapäevaselt kuskil tööl ei käi, miks elan “mehe kulul” ja mida kõike veel…
aga nood inimesed ei vaevu isegi mu nime google otsingusse sisse toksima, sest sel juhul saaksid kohe teada, mis firmas ja kellena töötan ning mis ülikoolis külalisõppejõuna loenguid pean. see kes tööl ei käi ja töötuna kodus istub, on hoopis… minu mees.

mitmed, kes siin teemas eespool sõna võtavad oma tuttavate kohta, lihtsalt “arvavad”, aga reaalselt seda, kas tegu on koduperenaisega või mitte, teab meie riigis vaid Maksuamet 🙂

+26
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vana praegu oled, et plaanid 10a pärast tööturule naasta? Imo 50nele lähenevatel naistel on juba väga raske konkursse võita, isegi kui nad on seni olnud aktiivselt seotud ja end pidevalt arendanud vastavas valdkonnas. Noored ja uued on ikka eelistatumad, kuigi seda ju keegi ei tunnista ega välja ei ütle. Ja kui 50a naine on veel kodune olnud… vaevalt enam kuskile vestlusele saakski. Mul just selles vanuses tuttavad, kellel nüüd sellised probleemid on hakanud tekkima (noorena olid kõvad spetsialistid mitte kehvadel kohtadel). Pigem tuleks sul vaadata oma pensionisammastesse ja selle järgi otsustada, kas ja kui kaua tööturult eemal olla.

Mul on küll mitme tuttava näitel teadmine, et 50+ naisi hinnatakse väga tööturul. Nad ei jää enam rasedaks, ei jookse enne tööpäeva lõppu kuskile minutipealt, ei jookse ka eneseotsingutele või konkurendi juurde nii kergelt, on tihti stabiilsemad nii käitumiselt, mõistuselt kui olemuselt. Muidugi on valdkondi, kus on noored eelistatud, aga tihti käivad selliste töökohtadega kaasas ka mitte eriti suured eeldused teadmistele ja kogemusele. Ja on valdkondi, kus noorus ei tule mitte alati kasuks. Valdkondade ja vanuse eripärade ebameeldivatele näidetele oma otsused elus üles ehitada tundub ka veidi jabur. Vanuse kasvades on inimestel tihti ka pankade ees kohustused täidetud, pole ka enam vajadust iga kuu, nui neljaks, suurt raha kokku ajada, saab teha valikuid palju laiemalt kui nooruses. Ega ei tunnista inimesed sedagi, et on kadedad teise pere elukorralduse peale. Kui inimestele öelda, et minu elu ei sõltu sotsiaaltoetustest, nagu tihti koduste lastega naiste puhul arvatakse, jäävad paljudel sõnad ja kommentaarid kurku kinni. Pensionisambad on muidugi väga olulised, lihtsalt kooselu naisena, kelle eest mees oma vara peidaks (keelduks abiellumast või vara omanikustaatust jagamast), kodune ei oleks nõus olema.

Kell saab varsti 10. Pere kõik kodust lahkunud, lasteaia laps lasteaias, koolilapsed lendasid ka kuskile suunas oma sõpradega. Kui ei viitsi rohkem perekoolis olla, õmbleks midagi, rohiks lillepeenart või võtaks uue kohvi :).

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on see omal ajal läbi tehtud, see kodune olemine. Ehk koduseks olemine. Täiesti koduperenaine, nii et muud kõrvalt ei teinud, olin umbes(no ütleme alates lapxse 3 aastaseks saamisest edasi) 6 aastat. Siis hakkasin kõrvalt lisatööd tegema ja siis see kestis ka kolm aastat vist, enne, kui täiskohaga tööle läksin. Millised need lisatööd ja täistöö olid, seda ei pea ehk kirjutama.
Kuid omad nüansid olid ka meie pereelul, mis sellise elu juurde viisid. Esiteks, oli kojujäämine seotud sellega, et kodus oli tunduvalt rohkem tööd, kui väljaspool kodu oleks olnud ja pidin kaaluma, mille valin, ja valisin koduperenaise, kuna seda ei tule keegi minu eest ära tegema, igal töökohal aga leidub ikka keegi, kes teeb ära teiste töö. Võetakse uus ja ongi kõik. Ka oli see laps viies laps meie peres ja kodune koormus oli kasvanud mitmes mõttes. Elasime maal, meil olid põllud ja aiamaad ja vahepeal ka loomad, ilma mugavusteta elu, kus kuluski palju aega iga asja jaoks. Oli ka muid põhjuseid, aga need oleks liiga pereasjade väljatoomised juba.
Lugedes üldistusi praegu koduperenaiste kohta, siis need on nagu öö ja päev, mul pole ühtegi äratundmishetke, kui kirjeldatakse /peamiselt kõrvaltvaatajate poolt) neid heategevusi ja ilusalonge ja pidevaid õpinguid ja eneseharimisi ja reise ja shopinguid jne. Pollnud mahti ega rahagi selliseid asju teha siis.

+9
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

omast kogemusest võin öelda, et vaga suur protsent neist, kes kõrvalvaatajale näivad “koduperenaised”, tegelikult hoopiski töötavad, aga kas kaugtööna kodukontorist või teevad projektitööd vmt vormis.

mulle on ka kaugemate sugulaste, tuttavate või naabruses elavate klatšimooride poolt aastaid ette heidetud, et miks ma küll igapäevaselt kuskil tööl ei käi, miks elan “mehe kulul” ja mida kõike veel…

aga nood inimesed ei vaevu isegi mu nime google otsingusse sisse toksima, sest sel juhul saaksid kohe teada, mis firmas ja kellena töötan ning mis ülikoolis külalisõppejõuna loenguid pean. see kes tööl ei käi ja töötuna kodus istub, on hoopis… minu mees.

mitmed, kes siin teemas eespool sõna võtavad oma tuttavate kohta, lihtsalt “arvavad”, aga reaalselt seda, kas tegu on koduperenaisega või mitte, teab meie riigis vaid Maksuamet 🙂

Kui jutt mingitest juhututtavatest jah. aga ikka lähemad tuttavad, kellega pidevalt läbi käiakse – need ju ikka teavad, mida teed? Mina nt tean, mida minu 2 tuttavat koduperenaist teevad. Jah, nad ei ole 100% tegevuseta koguaeg, sest nad üritavad midagi. Nad lodoavadki elada sellist elu, et teevad mingi äri, millega tööd ei pea tegema…ja siis kui pool aastat, aastaga asi ei õnnestu, sest õnnestumiseks peab tööd tegema) jääb asi katki.

Sina ilmselgelt ei ole koduperenaine, kui sul on päriselt töö olemas, aga kodukontoris. Mina aga räägin päris koduperenaistest, kellel on igav hakanud, aga päris tööle ka minna ei taha .

Kusjuures üks neist kolis vahepeal isegi mehest lahku, sest luges liiga palju eneseabiraamatuid, käis tantra-mantrakoolitustel ja tegeles “eneseotsingutega” suures igavuses, isegi otsis endale päris töö, ja siis 3 kuud hiljem avastas, et suur armastus tuli tagasi ja oih, kohe ei sobinud enam tööl ka käia 😀

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mitmed, kes siin teemas eespool sõna võtavad oma tuttavate kohta, lihtsalt “arvavad”, aga reaalselt seda, kas tegu on koduperenaisega või mitte, teab meie riigis vaid Maksuamet 🙂

Koduperenaine võib olla fiktiivselt mehe firmas tööl vms.

Minu puhul arvab ka Maksuamet, et ma ei ole koduperenaine (ja mul pole selle vastu midagi, et ta seda arvab) – ma ise arvan küll, et olen täiesti kodune hobitaja, mis siis, et ühe hobi eest natuke makstakse ka.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

omast kogemusest võin öelda, et vaga suur protsent neist, kes kõrvalvaatajale näivad “koduperenaised”, tegelikult hoopiski töötavad, aga kas kaugtööna kodukontorist või teevad projektitööd vmt vormis.

mulle on ka kaugemate sugulaste, tuttavate või naabruses elavate klatšimooride poolt aastaid ette heidetud, et miks ma küll igapäevaselt kuskil tööl ei käi, miks elan “mehe kulul” ja mida kõike veel…

aga nood inimesed ei vaevu isegi mu nime google otsingusse sisse toksima, sest sel juhul saaksid kohe teada, mis firmas ja kellena töötan ning mis ülikoolis külalisõppejõuna loenguid pean. see kes tööl ei käi ja töötuna kodus istub, on hoopis… minu mees.

mitmed, kes siin teemas eespool sõna võtavad oma tuttavate kohta, lihtsalt “arvavad”, aga reaalselt seda, kas tegu on koduperenaisega või mitte, teab meie riigis vaid Maksuamet 🙂

Kui jutt mingitest juhututtavatest jah. aga ikka lähemad tuttavad, kellega pidevalt läbi käiakse – need ju ikka teavad, mida teed? Mina nt tean, mida minu 2 tuttavat koduperenaist teevad. Jah, nad ei ole 100% tegevuseta koguaeg, sest nad üritavad midagi. Nad lodoavadki elada sellist elu, et teevad mingi äri, millega tööd ei pea tegema…ja siis kui pool aastat, aastaga asi ei õnnestu, sest õnnestumiseks peab tööd tegema) jääb asi katki.

Sina ilmselgelt ei ole koduperenaine, kui sul on päriselt töö olemas, aga kodukontoris. Mina aga räägin päris koduperenaistest, kellel on igav hakanud, aga päris tööle ka minna ei taha .

Kusjuures üks neist kolis vahepeal isegi mehest lahku, sest luges liiga palju eneseabiraamatuid, käis tantra-mantrakoolitustel ja tegeles “eneseotsingutega” suures igavuses, isegi otsis endale päris töö, ja siis 3 kuud hiljem avastas, et suur armastus tuli tagasi ja oih, kohe ei sobinud enam tööl ka käia 😀

Kust sa tead sellist infot?

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selle plaani juures on veel üks moment. Kas mees on vastutuseks valmis?
Mul on mitmelapseline sõbranna. Alati esimesel võimalusel koduseks jäänud (mitte talupidamine vaid tavaline kodu) ja viimasel tööle läinud. Kurdab kodustel perioodidel tihti, et mees on närviline ja joob liiga palju. Arusaadav. Ma oleksin ka närviline kui kogu pere ülalpidamine ainult minust sõltuks.
Kui pere püsikulud on nii madalad, et saaksite need vajadusel ainult peretoetusest ja üüritulust kaetud, siis kaaluksin koduseks jäämist, muidu mitte.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On sul piisavalt sõpru ja sõbrannasid kellega suhtlema jääda? Tööl on hea see, et saame teiste täiskasvanutega täiskasvanu asjadest rääkida, isegi kui pole eriti sõpru tööväliselt.
On su mees sulle valmis õhtuti andma koduvälist aega, et saaksid aegajalt keskkonnavahetust?

Oled sa võimeline peret ülal pidama, kui mees jääb haigeks või soovib samuti töölt aja maha võtta?
Oled sa võimeline lapsi ülal pidama kui päeva pealt mehega oma asjad seaduse järgi ära jagate ja lahku lähete?
Oled sa võimeline tagasi tööle saama, kui seda soovima peaksid?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina jääks koju vaid siis, kui mul oleks olemas raha, et täiesti iseseisvalt hakkama saada see aeg. Tegin seda enne laste saamist – oli raha, ja jäin aastaks koduperenaiseks. Olin mehele nn trofeenaine – korraldasin meie pool õhtusööke, kaunistasin kodu, õppisin enesetäienduseks, magasin ja tegin trenni nii palju kui tahtsin. Oli neid kes kritiseerisid, et mis viga olla rikka mehe naine, aga tegleikult elasin oma rahast ja tasusin isiklikud kulud ise samuti osa ühistest elamiskuludest.

laste kõrvalt on minu jaoks õnnistus, et saan tööl käia täiskasvanute asja tegemas 🙂

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olled ühe koduperenaise sõbranna siis…ma ei teagi. Tema elab täitsa oma rahast, oli enne kõrgepalgaline tippkohal olev naine. Nüüd on nii 3 a kodune olnud, harib oma lapsi.
Ja iga kord,kui kokku saame, tahab rääkida poliitikast jne no et ta pole mandunud. Aga ma ei taha. Enne oli sõpradevaheline tšill, nüüd on nagu poliitika tagatuba.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nendes teemades kohtab eelkõige kadedust. Ainult tööl käimine hoiab mandumise eest? Kas inimesel töölt ära tulles kaovad ka kõik muud huvid automaatselt? Ehk ta õpib midagi, loeb palju, tegeleb oma hobidega või neid tegevusi saab/tohib vaid teha töötav inimene?
Samas jälle mõned siin ei lugenud isegi teemaalgatust läbi. Autor kirjutas, et sissetulekuna on suurperetoetus ning tal on korter, mida välja rendib aga mitmed kaagutavad kohe, et hakkad mehest sõltuma jne.

+10
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Samas jälle mõned siin ei lugenud isegi teemaalgatust läbi. Autor kirjutas, et sissetulekuna on suurperetoetus ning tal on korter, mida välja rendib aga mitmed kaagutavad kohe, et hakkad mehest sõltuma jne.

Lugesin läbi küll. Küsimus ongi selles, et kas TA suudab nendest sissetulekutest peret ülal pidada kui mees peab näiteks kuuks või paariks haiguslehele jääma. Või pannakse mehele selline pinge, et ta ei julge kunagi haigeks jääda?

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Samas jälle mõned siin ei lugenud isegi teemaalgatust läbi. Autor kirjutas, et sissetulekuna on suurperetoetus ning tal on korter, mida välja rendib aga mitmed kaagutavad kohe, et hakkad mehest sõltuma jne.

Lugesin läbi küll. Küsimus ongi selles, et kas TA suudab nendest sissetulekutest peret ülal pidada kui mees peab näiteks kuuks või paariks haiguslehele jääma. Või pannakse mehele selline pinge, et ta ei julge kunagi haigeks jääda?

Appikene, no küll ta siis tööle läheb uuesti kui seis nii täbaraks peaks minema, et mees haiguslehel või isegi depressiooni langeb. On ikka probleemid.

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vead: vähem raha, eneseväljundi puudus, tõenäoline mandumine ja igavus (juhtub kindlasti, kui 10 aastat ainult kodus) sõltumine ainult mehe rahakotist.

Miks selles nii veendunud ollakse, et kodused naised manduvad kõik varem või hiljem?
Sõltub muidugi, mida mandumiseks pidada. Mõne rutiinsema töö peal võib elu olla selline orav-rattas-rütmiga, et pole aega lehtigi lugeda, raamatutest ja hobidest rääkimata. Väiksepalgalistel naistel pole raha koristaja palkamiseks, reisimiseks ja kalliteks hobideks, seega pole nende elu väga vaheldusrikas. Ja me räägime, et just koduperenaine, kes on ise oma aja peremees, peab kindlasti olema mandunud? Temal on ju aega (kui tal just mudilase-eas kolmikuid kodus pole) ennast täiendada, trenni teha, kasvõi käsitööga tegeleda.

Või on see seotud suhtlemisega, et kui inimene käib tööl, siis ta ikka puutub teistega kokku, on sunnitud viisakad riided selga panema ja näo ära meikima? Ja see takistab mandumast?

Ma tunnen kaht naist, kes on aastaid kodused olnud, mõlemal 3 last, ja ausalt öeldes pole nad kuskilt otsast mandunud, on väga ärksad ja kõigega kursis, neil on kogu aeg käed-jalad tööd täis, ma ei tea ka nii hästi hoolitsetud ja kasvatatud lapsi kui seal peredes.

Samas mõistan ka mõnda naist, kellele väikelapsega kodus olles rutiin tundub tappev ja kes igatseb täiskasvanute seltskonda. Igaühele oma.

Pensionärid peaksid siis kõik puhta mandunud olema? Need, kes ei tööta. Eks osa ongi, aga kas just mittetöötamise tõttu…

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on mitu väikest last ja olen esimese lapse sünnist saadik kodune olnud. Rahaliselt oleme heal järjel, kõik varad pooleks, selles osas õnneks muret ei ole. Haridus on mul hea ja töökogemust palju aastaid, päris nii lihtne poleks tagasi minna kui lihtsalt lühikeselt haiguslehelt naastes, aga samas võimatu samuti mitte. Osalise ajaga teen kodust hoopis teise valdkonna tööd, et oleks natuke muud väljundit kui pere ja lapsed. Järgmisest sügisest tahaksin üht uut eriala õppima minna, siis on pisem laps juba piisavalt suur, et saan kodu ja laste kõrvalt end millelegi täiskohaga pühendada.

Koduse elu plussid – ei pea kella peale ärkama (lapsed magavad umbes kaheksani), ajajaotus on paindlikum (toidupoes käin sel ajal kui seal vähem rahvast), stressi on vähem, saan omaenda laste kasvatamises palju ise osaleda.

Koduse elu miinused – peab jälgima, et liiga üheülbaliseks ei läheks ja peas ka muid mõtteid esineks, selles mõttes on osalise ajaga töö või õppimine väga kasulik.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma tegin enne koduseks jäämist vaimselt nii nõudlikku tööd, et nüüd olen hea meelega natuke mandunud 🙂
Koju jäin kümme aastat tagasi. Vahepeal käisin kaks aastat jälle tööl, aga leidsin, et kodus oli parem. Ma ei teagi, kuidas see võimalik on, aga meie perel on rohkem raha, kui ma kodus olen. Kodus olles ma vist hoian mehe teenitud raha rohkem kokku, kui ma ise teeniksin?
Igav pole mul olnud ühelgi hetkel. Ma kogu aeg panen telekavast huvitavaid filme ja sarju salvestama, pooligi ei jõua ära vaadata. Raamatukogust toon neli raamatut, kaks jõuan tähtajaks läbi lugeda. Jne.
Nüüdseks mul on tekkinud hobist ka väike sissetulek. Loodan, et see veel areneb edasi.
Täiskasvanutega suhtlemise järele ma ei igatse. Esiteks ma olen introvert. Teiseks on mul lapsed ka täiskasvanud. Kolmandaks on meil mehega päris elav seltsielu sõprade ja sugulastega. Ilusasti riidesse saan ka piisavalt panna.
Ainus miinus on, et kui mehega midagi juhtub, siis on küll jama. Üksi ma praegust elustandardit küll jätkata ei suuda ja vana tööd ilmselt tagasi ei saaks. Aga rügada nõmedat madalapalgalist tööd selles hirmus, et äkki mees saab ükspäev südari – kas on mõtet? Eks ma saaks vajadusel ka meie pealinnamaja maha müüa ja kasvõi maakonnalinnas kusagil odavama pinna asemele osta ja miskit tööd sealkandis.

+14
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hea on niisama lebotada, mitte ärgata kell 7, et 8 tööle jõuda. Hea on teha, mida tahad, millal tahad, mitte ei pea tegema seda, mida pead. Pole kindlat kellast kellani päevakava, seega lihtsalt oled. Samas, olles harjunud käima tööl, ei oska oma uue töövabama eluga suurt midagi peale hakata. Igav on vahepeal.

Hehehee, oled kindel, et kirjeldad koduse EMA elu? Laste koolipäev algab 8.00, nii et äratus ikkagi kell 6.45. Esimestel kooliaastatel on tunnid kell 12 või 13 läbi, ehk siis “oma aega” on heal juhul mõned tunnid, sedagi vaid juhul, kui lasteaialaps ei juhtu parajasti haige olema. Kodumajapidamises ei saa nii, et teen mida tahan, kui tahan – ikka päris palju on tegevusi, mis peavad tehtud saama.

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei teagi, kuidas see võimalik on, aga meie perel on rohkem raha, kui ma kodus olen. Kodus olles ma vist hoian mehe teenitud raha rohkem kokku, kui ma ise teeniksin?
… Aga rügada nõmedat madalapalgalist tööd selles hirmus, et äkki mees saab ükspäev südari – kas on mõtet?

Tänan kogemust jagamast, ma arvan, et mul ongi üsna sarnane olukord. Mulle ka vahel tundub, et mu tööl käimine vaevu katab töölkäimise kulud (transport, viisakad riided, SOS lapsehoid, valmistoit…). Magistriharidusega spetsialistina haridusvaldkonnas teenin u 1000 eurot neto, mees riigitööl 2000 eurot neto. Tema tunnistaks esimesena, et minu töö on märksa pingelisem kui temal. Mees ei peaks (ega saakski) minu koju jäämise korral teha pikemaid päevi, pigem loodaks et tema südari-risk ja stressitase ka langeksid, kuna ma saaksin kodused toimetused päeval tehtud ja õhtuti-nädalavahetuseti jääks meil kõigil aega lõõgastumiseks. Isegi kui ma sama või isegi erialast tööd aastate pärast uuesti ei saaks, siis eks saatuse hoobi korral lähen kasvõi kassapidajaks ning teenin vaid mõned sajad eurod praegusest vähem. Ju on kalkulatsioon teine ja kukkumine kõrgem, kui jääda koju 4000 eurose palga pealt ja riskida, et hiljem tuleb alustada keskmise palga kandist.

Mis puudutab mandumist, kehakaalu ja pereliikmete ärahellitamist, siis mulle tundub vastupidi, et kodusena on neid probleeme lihtsam ära hoida. Trennis käia ja tervislikke toidukordi planeerida ja valmistada jõuab kodusena kergemini kui olukorras, kus kogu pere alles 18-19 paiku laekub koju. Vaimsega võib olla nii ja naa, usun et see oleneb töö iseloomust ja igast inimesest endast. Näiteks minu töö on selline, et harva on võimalus kolleegidega vestelda ja nö täiskasvanute seltskonda nautida, üldiselt ei ole suhtlemiseks tööajal aega. Kodus on oht unustada end telefoni mõttetusi scrollima, aga võid selle asemel valida raamatu. Ja lõpuks hellitamine – minu kogemuses teiste eest ära tegemine nõuab lühikeses perspektiivis vähem aega ja närve kui see, et suunata ja motiveerida teised neid asju ise tegema. Vanemal lapsel olin kauem koduseks emaks (kuna sündis väike õde) ning ta on tänaseni iseseisvam ja organiseeritum. Tema kõrval sai seistud, kuni püksid saavad jalga ja klotsid saavad kasti, kuna mul oli selleks aega. Väiksemat samas eas toppisin hommikul kasvõi jõuga riidesse ja andsin samal ajal küpsise kätte, et nui neljaks õigeks ajaks tööle jõuda ning temaga on tänaseni keerulisem, mis puudutab nn eneseteeninduse oskusi, arvan et just kuna polnud aega neid kemplusi temaga õiges vanuses ära kembelda. Mees on põhimõtteliselt toetav, ei eelda minult mingeid naistetöid, on lihtsalt tööd mis on peres vaja ära teha.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kodumajapidamises ei saa nii, et teen mida tahan, kui tahan – ikka päris palju on tegevusi, mis peavad tehtud saama.

Täiskohaga töötaval emal on samuti kodused kohustused, mis peavad tehtud saama, aga aega nende tarbeks palju vähem.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 136 )


Esileht Pereelu ja suhted Koduperenaised